Nüüd tuleb neljas vestlussarjast motiivi sünd ja rändeesti luules, kes varem on sattunud seda saadet kuulama, teab, et see on Hando Runnel, kes kõneleb rahvaga luulest. Ja nagu ikka, on sellel vestlusel ja pealkiri ja seekord on ta pannud sellele pealkirjaks. Õnnetused ja kuritööd. Ja kui mõtlema hakata, siis mis on kirjandus ja luule, see koosnebki põhiliselt äparduste eest õnnetustest ja kuritöödest. Kogu intriig ongi sellele rajatud, ilma nendeta ei saaks nagu kirjandusteost olla. Noh, võtame lihtsa luuletuse Juhan Liivi laulukene, tulen linnast lumesadu ja mis hakkab, nägem, näeb majakene, seal astub sisse. Sündmused hakkavad veerema. Juhused hakkavad intriigi punuma, perenaine, tasane, pakub leiba ja nii edasi. Ja isegi lüüriline luuletus tihtilugu ju rajaneb häpardusel, läheda voolas pruudi juurde. Pruut on kellegi teisega läinud või hoopis maha jätnud. Äpardus. Õnnetused viivad ballaadide ja romaanide juurde. Ja suured kuriteod viivad tragöödiate eni. Kui siis hakata luule mõjul oma ümbrust vaatama, siis näemegi, et ka igapäevane elu koosneb kohutavatest kuritöödest ja, ja pisi pahedest ja õnnetustest ja luule, nagu teravdab lihtsalt seda tähelepanu. Me ei ole argipäevas harjunud seda kõike alati nägema. Me kustutame nivelleerime ja püüame elada nii, nagu maailm oleks väga õnnelik. Ühed põhilised. Mida on kuritegudeks peetud? On seotud inimese sündimise ja kasvamisega ja armastuse motiiviga. Näiteks vanal ajal oli üsna tavaline, et abielurikkumise süüd peeti nii suureks süüks, et võidi süüdlane ära tappa. Ja mitte tapmine joonud kuritegu, vaid sellele eelnev tegu oli kuritegu. Faktid maailmas jäävad samadeks, aga nende tõlgendamine, nende mõistmine, muutub. See, mis eelmistel aegadel oli kuritegu on võib-olla tänapäeval sageli seiklus. Ja kui sedasama näiteks abielurikkumise motiivi tänapäeval käsitletakse, siis see enam ei ole põhjus, mida kuriteoks nimetada kuriteoks nimetatakse siis juba tänapäeval sellele järgnevat karistust, tapmist. Eesti kunstluules on need sünged veretöö motiivid juba ammu luulesse tulnud. Näiteks meenub Rudolf Hansson 1902 kirjutas lapse hukka ja Mart raud on olnud luuletaja, kes on kaldunud ballaadi kasutamisse. Üks ammune ballaad, 23.-st aastast, taadi, tapja, kõige kuulsamaks võib-olla on saanud Marie Under oma ballaadikoguga Õnnevarjutus. Seal on niisugused motiivid nagu vahetatud laps lapse hukka ja seda naise elu väga tõsist motiivi on kasutanud kirjutanud läbiga Merilaas Lehte Hainsalu ja paistabki, et selle ma ütleksin kõige tõsisema, psühholoogiliselt kõige sügavama kuriteo motiivi. Kannatuse motiivi on meil kirjandusse luulesse kirjutanud naisautorid. Naise ilma elu sügavamalt kui kui meesautorit, mees, autorid on liikunud rohkem niisuguste teemade vallas, mida võiks nimetada õnnetused, totaalsed, õnnetused, katkud sõjad. Ja võib-olla siis väiksemad kaklused kus nagu me teame, on vanal ajal sõdu ja hädasid käsitletud mitte inimese isikliku süüna, vaid pealetuleva haiguse või õnnetusena. Nii on väga võimsa katku kirjeldused ballaadi vormis. Kirjutanud omal ajal Karl Eduard Sööt, kogus kuusirbi, usu, see kõneleb Pakri saare. Katku ajast kui mann Mandri-Eesti oli katkust puudutatud ja laastatud ja saare peal haigust veel ei olnud, katku ei olnud. Katku kujutati, et vanastiga isikuna võika sünge isikuna. Ja öeldi, naerdi, et katkulbolepaatida ei pääse meie saarele ja lõpuks siiski katke sinna. Jõudis ja hakkas niitma saarerahvast. Ja äkki astus ta sisse, ühte veidikese kambrisse. Veidikene ketras. Ja seal ballaadi lõpp, umbes niimoodi pime pikse pilv, kord varjas õhtupäikse. Edekene üksi olles ketras tares, kuulutas end, korja õues kraaksuv vares, äkki uks läks lahti välgu võikal paistel näkku, taas talle nagu vere ulma sisse astumas, ta nägi musta surma. Oled kes sa tahes jumal looja nimel, tere tulemast. Needekene. Hüüdis Ennast julgena, seal näidata veel püüdis. Võõras võpatas, kui nime jumal kuulis, lausus küllalt sellest, jätan Pakri saare teisal töö, mind ootab algan uue kaare. Nii ta kadus, uksest veidikene toibus, kui ta kambri sumbunud õhust astus õue. Säras õhtupäike pärast vaikinud kõue musta koletist, vaid nägi ta veel rannal, kui see haaras, aerud paadi vette tõukas ja siis kiirelt kadus hämaruse lõugama. Kas üks ballaadide lembeline autor oli ka Hendrik Adamson tema viisama ballaadid veidi argisemasse miljöösse tänapäeva ja lühendas nad lüürilise luule luuletuse pikkuseks, aga see konfliktisõlm, see on alati tal väga teravdatud. No ma nimetaksin mõned luuletused nagu väike Viiu kus väike laps näeb isa ema öist tüli ja hommikul näeb, kuidas ühe tapetu rõivad visatakse ahju või siis ballaad kannelda. Johannes kus pillimees muutub tapjaks? Murdekeelne kiri Kikas, kuri kukas ja terve rida teisi. Paljud varasemad luuletused mis puudutavad kuritegusid, inimeste hädasid, on valmilikud. Või siis oma ülbe hoiakuga võitlevad teise ülbuse vastu eesti luules on kõige tuttavam Ado Grenzsteini liisk põis ja õlekõrs, mis on kõigil lastel ja vanadel teada. Ja see on niisugune. Ühe tüübi. Minnakse ülbust õpetama, ülbed saavad ise otsa, tõmbavad ennast õhku täis, lähevad lõhki. Tänapäeval niisugust silmatorkavat luulet ei kirjutata, võib-olla Stalini aegadel oli sellise luule kulminatsioon, kus piitsutati, paljastati ja mõisteti hukka. Nüüdseks on see luules taandunud, ei jäänud võib-olla teiste tegelaste kätte võib-olla ajakirjandusse isegi. Ma tahaksin rääkida oma kõige südamelähedasem Ast piirkonnast selle luule vallas. Ja ma peaksin tagasi minema, anna haava juurde. Anna Haava eesti luules täiesti võimas omapärane isik. Ja võib-olla hiljem Ridala osutanud õigesti ana haava tegelikule tähtsusele ja teenele Anna haavast saadik on eesti luule muutunud psühholoog loogiliseks. Kui vanasti draamad toimusid ühiskonnas või inimestevahelistes sfäärides, siis Anna haavast saadik võib öelda, et see draama ja võitlus ja heitlus on, on sama suurel määral olemas üksiku inimese hinges sisevaatlus, siseilmanägemine. Selle kirjeldamine seal Anna Haava ampluaa. Teeksime niisuguse väikese luuletuse, mida kõik teavad, ei saa mitte vaiki olla. Kas seda võiks nimetada ka õnnetuste ja kuritööde luuleks ja ma võiksin, julgeksin isegi seda nimetada, mille, mis on selle kuritöö koosseis nagu, et võiks küsida. Lõpus luuletuse lõpus ta ütleb, mis, milles on laulja süüdi. Laulja on süüdi selles, et ta on kiindunud kellessegi ja kavalal kombel ta muidugi ütleb. Et siis sa ise oled süüdi, miks nii armas oled mull? Ta veeretab süü teise peale, kuid tegelikult tunneb, et tegelik süüdlane on, on laulja ise oma armastuse jama kiindumusega. Umbes samas liinis võiks võtta Gustav Suitsu hult luuletuse kerko Kell. Keegi liigitaks seda nende luuletuste hulka nii hõlpsasti mida me täna siin käsitleme. Aga hinge eluliselt on jällegi analoogiline ana haava luuletusega. Selles luuletuses on üks salm Boy harva üle koduläve manu jõudse kooliteelt siis tuuli, pilvi Peran käve ess kuuleme lihtsat meelt. See on süütunne või? Ma pisut kuritegeliku käitumise ülestunnistamine, et eluajal ei saanud poeg piisavalt emaga kokku ei olnud aega tema juurde minna ja alles siis, kui kelku kella löömas siis jõuab sea süütunne ja see on hingeelulises mastaabis kahjuks kuritegude liik. Võib-olla kujutame sagedamini ette et kui räägime kuriteost, siis me peame ka süüdlase välja selgitama ja hukka mõistma. Ja võib-olla tänapäeval me näeme. Kui me räägime ajaloost ajaloolistest isikutest ja räägime, kui paljud on inimsuse vastaseid kuritegusid teinud, olgu ta nimi, Stalin, videeria. Ja kõik inimesed võtavad julguse kokku ja mõistavad neid hukka. Ja kui ma ütlesin, et kunagi on ka luule seda teinud, aga siis põhiosa luulest ei ole kunagi laskunud süüdi mõistmise. Ta kirjeldab seda fakti, seda tõika, mis, mis inimeste elus on ette tulnud kuid kohtumõistmise ta jätab ära. Kõige parem näide sellest luule rollist laulja rollist tuleb välja juba vanas rahvaluules. Noh, väga populaarne on näiteks niisugune sünge luuletus uuemast Soome rahvalaulust. Selien surmaja vennatapja. Mistas tuled, Kustas tuled või kani Iloinen merele rannalt Meren rannalta Äydini kuld ainenud. Hargneb ema ja poja kõnelus. Poeg ütleb, ta tuleb mererannalt, ema küsib, mis sa, pojake, seal tegid, majotsin hobuseid. Aga miks sa verine oled, pojake, ja siis tunnistab üles, et ma tapsin venna. Jällegi põhjuseks on see süü, see ürgne ürgne motiiv. Vend naeris teise venna, naise vääris here tasuv, aga et on tegemist uuema rahvalauluga, siis on juba tegemist ka tapijänese sisemise süütundega. Lisandub uus motiiv, vanemas rahvalaulus. Ei ole sellist psühholoogilist momenti. Seal kirjeldatakse, võib olla oma käitumist nagu võõra inimese käitumist ja seda ei osata hinnata. Näiteks kuulus laulude jada Vi laulude liik, eesti rahvaluules on Maie laul või mehetapja Maie lugu. Ma loeksin ühe omapärase luuletuse. Just selle näitena ette. Kuidas räägitakse ja, ja keegi mõista kohut. Omapärane on selle see laul selle pärast, mida nad on just värsiehituslikult, siin on korduv. Sõna joo iga värsi lõpus on murdekeeles Vastseliina kihelkonnast kirjutatud. Imel olli, joo ütsi latsi, joo ütsilatsi, joo hüve latsi, joo, tahtsin meeste, joo meelelist, joo kaasagaala, joo arvulistajo. Kõige Liinajo linnus Kellio kõige turu ju tunnis Kellio saie mehe, joo meelelise, joo kaasa, kaalajo arvulise, joo. Hommungulta joo inne, valgetio lätsiks karjajoon, saate mahe ju. Saatiks karja, joo Caveta, joo ligi, Liinajo epist ohe, joo taga Tartotio tammist, tahe, joo seal all viis, ta ju. Anna naista joon, seal on 10, joo Küle naista ju. Neiks haari joon nõuatellajo küsitel joon millest põlle joo, veri nägi ju. Kutsu põlle ju PUR vilegi ju. Tulliks tulli ju võdangukene ju, naksiasend ju sääde mähe ju unipatju ja bande mahe ju. Banni ora ju otse päidio saksa väitse ju sällil tegi ju sinna uksi ju oma mehe ju oma mehe ju ühe mehe ju kaasagalajo arvulise joo oma mehe ju meelelise ju selle ballaadi juurest ma põikasin uuesti päevapoliitikasse tagasi ja teeksin luule ja tavalise ilma vahel vahet sellega, et meenutada, et kui me mõistame hukka mõnd poliitikut, siis jääb alati ka see aspekt seesama näiteks ema ka staadionil ja kateerial oli ema, see võib samuti küsida sellest aspektist välja minnes, mis sa tegid, pojakene pojakene räägib, ma läksin vendi tapma ja ema ei. Oskad talle karistust määrata. Ja see ongi luule omapära, võiks öelda, et luule on luuleülesannet, võiks võrrelda turbekirjaga, turbekiri oli eelmistel sajanditel niisugune dokument. Kui kuritegu teinud talupoeg põgenes linna, siis linnavalitsus andis talle turbe kirja ja ta oli ajutiselt vähemalt kaitstud. Niikaua kui üks nähtuse sündmus kuule kuulub luule sisse, nii kaua on võetud see kaitse alla ja kohtuvalt ära. Ma tooksin lõpuks niisuguse ilusa näite, kuidas kuidas süüdlased luule läbi võetakse süü valt ära seal tegemist on. Ellen Niidu luuletusega. Mänguvesi on ilmunud 74. aastal raamatus Midrimaas. Ja me teame muidugi, et lapsed on süüdlased, nad tassivad vett põrandale ja leotavad korteri ära, aga luule päästab nad seekord. Lühendatult ette lugedes oleks luuletani, elas kord laps, üks pisike plika, kleit seljas, pats peas nagu plikadel ikka. Ainult see laps elas kurbuses suures ema, isa ja eide ja taadi juures. Ja kurb, tema oli seepärast, et keegi lubanud võtta talle, et keegi ei lubanud mängida veega ja lapse elu sai rikutud, seega. Ja siis, kui see laps nõnda kuivalt kord mängis, taas nägi mängu Vetta äkitselt maas põrandapraost, seda nii nagu vulin, muudkui tuli ja tuli ja tuli mängu vees, olid nukud ja pakud ja pallid mängu märjad kõik sussid ja sukad ja sallid mängu vees olid toolid ja taburetid ja kõik, kui nõud olid täis seda vett, puhast magusat, selget mängu vett, küll see laps seda vett kallas nõusse siis nõust ja puudu ei tulnud tal nõustega jõust. Küll ta kallas siis seda ette ja taha ja akna peale ja lihtsalt maha ja laulu lõpp on elus ja keegi ei torelnud lapsega seepärast ja pahandust üldse ei tulnud tal v pärast. Ja keegi maailmas ei aimanud, et lapsel toas on lõpmata palju vett ja keegi ei saanud ühtegi sõõmu ära võtta talt vett ja v mängurõõmu.