Lugupeetud kuulajad, kes tunnevad sügavamat huvi, luule vastu, jätkub Hando Runneli vestluste sari, nüüd siis juba viies saade ja teadmiseks neile, kes meiega alles täna ühinevad. Et selle tsükli ühendav pealkiri on motiivi sündia rändeesti luules. Minu huvi eesti luule motiivistiku vastu on umbes 20 aastat vana. 1969. aastal ma pidin tegema luuleülevaate aasta jooksva aasta luulest, aga siis ma võtsin kätte eesti luule ajaloo pikemalt, et teha mind mõningaid Tiive nendes kontseptsioonidest, mis tolleks ajaks olid nagu kivistunud ja siis üheks huvitavaks momendiks minu enda jaoks oli selle mingisuguse läbiva liini avastamine või ütleme, läbivate motiivide rände avastasin ma enda jaoks mani. Muidugi oli varem avastanud ja üheks oluliseks autoriks juba tol ajal kelle motiivid olid vaikselt kõige nooremate luuletajate luulesse imbunud, oli Uku Masing. Uku Masing oli ju ainukese luuletuskogu avaldanud aastal 1935 ja sealt oli paar luuletust väga kuulsaks saanud kõige kuulsamaks Don't ideest taganejate sõdurite laul. Ja oli huvitav vaadata, kuidas mitmetes luuletustes, no näiteks nii noorte meeste tol ajal väga noorte luuletajate luules Joel Sanga või Peeter Ilusa luules olid killukesed isegi sealt need olid võib-olla tulnud läbi Paul-Eerik Rummo luule kes oli tol ajal igati priimus esiluuletaja kõige kõige sugestiivse oma loomingu ja oma isikuga. Aga Uku Masingu motiivid olid isegi läbi Paul-Eerik Rummo. Ja just väga-väga oluline oli see tontide taganejate sõdurite laul. Selle laulu ümber võiks pika-pika loo rääkida, aga aeg on selleks liiga vähe. Aga üks oluline moment selles luuletuses on, on see imelik, optimistlik pessimism. Me praegu räägime, et pärast kuuekümnendaid aastaid tuli meie ühiskonnas suur mõõna ja tagasilangusaeg, noh, teatavasti algas 68. aasta tsehhis sündmustega ja vaimuelust tuli suur seisak ja justkui seda seisakut ette nähes või juba ette aimates oli luuletustes selliseid raskeid motiive. Taganejate ja põgenejate ja paratamatult allaandjate motiive. Ma loen ette selle Uku Masingu luuletuse, mille ta kirjutas väga noore mehena juba 34. aastal hiljem käsikirjade juures tööd tehes mis mul on viimastel aegadel käsil olnud, olen ma näinud, et Uku Masing ei ole seda ka väga spontaanselt kirjutanud, vaid ta on teinud suuri muudatusi, enne kui see lõplik konstruktsioon on valminud ja aga kui ta on valmis saanud, on väga võimas. Pillipuhujad, oleme need, kellelt kodu, võet, naine ja laps on vaid Valendav pilvede triip ja hobuse kärnane Saps. Ainult sinetav laotuse veer ja tolmune parajasti siis, kui maad pole enam meil järgi võime süüdata merede vee oma varjudel, astume ikk lippudeks on meie käed, kuna viimased siiski veel vabad on. Jumala taevaste mäed. Meie hobused kroonud ja tüdinud meil kondile, kajakson, Kont, mõõgad roostetanud, aga me süda on muistendi, tõrvane lont. Varbad purunenud kivide vastu ja keha on kibelev, haav. Süda, kaotava maleva vettinud on verega lahingukraav. Pillid auke on kulunud täis ja lauludki, tolm tapab eos. Aga siiski me läheme uhkelt, viled, sinised, karedas peos. Metsad põlevad kuklate taga ja leevendab viljatu norm. Seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide, kuningas surm. Aga oleme viimased kaitsjad, Pille puhuv ja närudes salk, need, kes laastavat huntide eest väljad ega teagi, mis töölise palk inglitiibu küll ihaldab retkel orjade jonnakas hind aga kinni pidada suuda eal meie oh õnnistus sind valget ootama, vahelgi laeva lõppev leekides järel on sild. Teame hästi, et tuhaks saab peaga talade viimane kild. Ainus sõber on rada ja rõõmuks, et pagenuid käes juba maa. Aga sellest ei nukrust, ei leina. Et seda me näha ei saa. Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsas, tult hell. Kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell. Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul. Sest mees südamed kunagi õitsvad jumala jäädaval puul pillipuhujad, oleme sandid, kellel naist pole, kodu, ei last, ainult sinetav taevast veel selg valgele laevale, mast on vaid hõbedast pilvede triip, selge, endale oda ja piik. Ja me silmades peegeldub suur. Seda ühe põlvkonna väsimust või tüdimust, must või lootusetud võitlust on juba varem püütud sõnastada luulesse ja Uku Masingust varasem ja vanem luuletaja Rudolf Reiman on selle paar-kolm aastat enne Uku Masingut sõnastanud, aga Tal ei ole see elamus veel liiga puhtalt sõnastatud. On on kobav ja kohmakas, aga on näha, et et luuletaja on veel sinna. Ta avaldas loomingust 1932 luuletuse meie põlv. See algab ka umbes nii. Penid oleme kodutud, suurperemees hülgas sabad, hatused, sorus, surmale sörgib Me jõuk. Ja edasi tuleb, see on pikk luuletuse, edasi tuleb umbes selline salm. Kandes uut ilma, sünnitas meid sajand, rauk manduv tuleb, lootsime Maarja rüpes, meid lunastas sinipurjedes unede laev, Luigena randuv. Neitsi päikeseküpsenud, meil sõnatult anduv lillelipumets hõiskab, teretab paukude raps. Niisuguse sünge pildiga võõrad endile hälbinud pead sõtkutud norus säärde, Haukkamas, kihvad lõikamas silma väits kõõl järgi särgime kodutult mustsaba Ronds orus. Palu jäägeldes, korjame tee räpased, Boris ristel tuulisel meid, neid ühine paaritab jöör. Ja pärast Uku Masingut on üsna ilmne, et keegi enam selle motiivi kasutamisel ei saavuta enam sellist täiust, aga järgnevad mitmed variatsioonid no näiteks väga-väga paljudes luuletustes on, on see elamus pilt, kuidas metsad põlevad meie kukalde taga või kuidas me süütame ja põletame enda enda kannul maad ja taganeme. Ja kuidas me läheneme ideaalile, aga ideaal, see jumalariik taganeb. Ikka järjest kaugemale. On huvitav, et sama motiivi on jätkanud ka väliseestlased. Oli üks noor andekas luuletaja, sündis 1921 ja suri 1946 Kaljo Ahven. Ja mõni Kuu enne surma kirjutas, see sõja läbi teinud ja sõjaga läände taganenud ja seal haiguse tõttu siis juba kustumas. Elu lõpus kirjutas umbes sama rütmiga sama sama tooniga luuletuse. Aga see ei ole enam pateetiline, suur nägemus, vaid tõeline elukogemus. See ei ole liiga ladusega liiga täiuslik, aga selles luuletuses on see inimlik. Elukogemus naturaalsel kujul kaljuahven, pealkiri on varjud. Hämarad varjud, must, mööduvad, lõputus, lõputus reas, hämarad varjud, nad lehvi, juuste, vaid sidemed peas, astuvad vaikides vaikuses kõlatu sammude takt nägudel salanägudel säramas rõõm, sest lõpule jõudmas on matk sidemed silmadel, värised, mõnel veel veritsev haav. Surm oli julge, uhke kord kodule vabadust, saab tuhandeid nägusid, sõber. Ja kes seal pole su vend. Südamest sügavalt häbenen. Tunnen, kui petjana end. Oli ju avatud kõigile mulle käia see tee. Aga ma valisin teise, ma valisin tee üle vee. Nüüd aga mööduvad minust nad vaikides lõputus reas, varjud ja näe, olen lõpuks ka minagi varjude seas. Uuel ajal tänapäeval siis kaheksakümnendatel aastatel on Uku Masingu luules võib-olla kõige rohkem olnud kiindunud. Peep Ilmet, Peep Ilmet vam on looduslähedane. Luuletajad on püüdnud filos filosofeerida loodust jälgides ja teha nisukesi suurija, kosmilisi üldistusi. Ja on huvitav, vaadates tema luuletust Valeva veelinnulendkogust tuule tee ajast aja ilmunud 1982. Ma usun, on kirjutatud Lääne-Eestis, mere ääres kus Peep Ilmet on elanud ja töötanud looduskaitsealadel ja need mõtisklused on noh, umbes sama kosmilised, kui on Uku Masingu nägemused, kuigi juba modifitseerunud mööda kirmetist Roomat kui tuhkuva põndaku ving. Pimeda maa lendab põhja üks helendav hing teda silmates rändel ammuli öövahi suu. Alev viirastus haihtub kui tiibade visina luul. Siia allikal harvadel ootab veel tänu väärturv. Sellel südaööst sööstjal on ohtu täis viimne kui kurb. Kuskil ääremaal võib-olla kestab ta viimane paik tema taga ning ees lahvat taevasse laskudega ikk. Aiva edasi tormava töövarjul tema ning parv igal õhtul ja hommikul väheneb tiibade arv. Nõnda verega makstud, saab ränkraske sündimis süü keset kirevat salkadal ainsana Valendav rüü mööda kirmetisest roomab, kuid uhkuva põndaku ving üle pimeda maa naaseb koju üks helendav hing. Võib-olla siinse valge erandliku linnu kujund meenutab meenutab Uku Masingu asendit eesti luules, kes oli mõneti valge vares kaua unustatud ja tõrjutud. Ja tema luuletungimine eesti kirjanduskultuuri oli pikalt imelikult tõkestatud, aga teisiti. Võiks võiks vaadata kogu praegust elu ja olu meie maal ja meie rannikul. Järjest süveneva ökoloogilise kriisi ajastul on nende nende laulude taustal Laulu taustal. Ja. Ja meil ei ole. Meil ei olegi peaaegu enam. Maad neil, meie maa hävib meie jalgade alla. Ja võib olla. Peaks küsima, kas see motiiv on, on pessimistlik või optimistlik. Ja sest nende sõnadega on meil harjutud luulet ja kirjandust väga pikka aega hindama. Ja ma ise olen püüdnud neid sõnu vältida. Luule on alati suur, luule on alati kohutav, nagu öeldakse. Ingli kohta, et ingli saabumine on alati ehmatav ja kui ingel siseneb ingel on ju ometi maailmavägedest parem pool võrreldes kuradiga. Aga ingligi tulek on nii kohutav, et kui ta läheneb kuidas siseneb, kui ta tuleb, siis ta ütleb enne, hoiatab. Ma tulen ära. Ehmata.