Meie oleme jälle oma luulekõnelusi kõnelemas. Hando Runnel on kuuendat korda stuudios vestlussarjaks pealkirjaga motiivi sündia rändeesti luules ja tänase le vestluse anda pannud pealkirjaks veel pole kadunud kõik. See polegi minu pandud pealkiri, see on juba ammu õhus hõljunud. Pealkiri või lause, seda on korratud üle 100 aasta. Kui eestlasele öelda mis meenutajat kui, kui ütleme aasta 1953 siis enamasti kõigile me meenub, et sel aastal suri Jossif Stalin. Ja sellest ajast on pärit Enn Uibo luuletus, mille ta on kirjutanud stalinismi all kannatajana. Ja see luuletus on umbes nii, veel pole kadunud, kõik kord laulis Linnutaja see tühjas aja kõrvas oli hõik end meie päevis kostab selle kaja. Nüüd kordan, maa veel pole kadunud, kõik veel pole kadunud kõik. Ma pole ennustaja, kuid ütlen ööse, Undne lõppenud võik on elanud oma roimarliku aja, ta otsa saab meil hommikusse, sõit eel pole kadunud kõik kord käed taas adra poole olnud Tatum verest ajalõik üks jälle valus kõnelda. Me suule laul, tunnista ja sõna ütle kõik. See oli ärganud hääl. See oli paatos. Usu paatos, et elu algab otsast peale. Elu on elatav inimeste teha. Tavaliselt on nii, et ei peeta suureks luuleks otsesõnalist luulet, selle kohta öeldakse pateetiline. Et see ei kanna ajaproovi vastu ja kaob ja suureks luuleks peetakse tavaliselt Niiskust mõistu, kõnelisemat või sümbolitesse peidetud sõnumit. Kuid on väga raskeid aegu rahva ajaloos kus just kõige lapitaarsemad kõige otsesemad laused mõjuvad kõige suurema luulena. Aastal 1870 kirjutas linnud taia Carl Robert Jakobson. Esmakordselt Eestimaal need sõnad veel pole kadunud, kõik see oli aegus. Eestlaste elu oli tõesti nulli lähedal. Ja enamasti arvati, et kadunud on kõik. Pani selle pealkirja ja see on elanud läbi aegade. Siiani seda lauset on ikka kasutatud parafraseeritud. Kui seda pealkirja mõtestada, siis ei oskagi täpselt rõhku panna. Kui öelda veel pole kadunud kõik. Siis on tunne, et, et mõeldakse, aga ta kaob siiski see kõik kaob siiski veel pole kadunud. Kui toonitada veel pole kadunud kõik. Siis see tähendab niisugust tunnet, et kõik on alles. Pole see protest, pole kadunud. Ja kui toonitada, et veel pole kadund, köik veel pole kadunud siis on tunnistus. Et me loodame veel midagi, on nagu kadunud. Aga lootus ei ole kadunud. Ja kui öelda veel, pole kadunud kõik. Siis selle kõik sõna toonitamine. On küllalt traagiline siis tunnistatakse, et midagi on veel uue alustuseks, kuid midagi on lootusetult läinud. Et ma ei oska üheski luuletuses täpselt rõhku panna. Niisiis Jakobson laulis. Mul lapsepõlves rääkis mu isa silma veel, kuis eesti priiusepõlve nad viinud vaenuteel, kuis eesti vahva vaimu nad muljon asse, kuis rahva raskel koormal nad heitnud hädasse. Kurvaks läks, mu süda, hääl hüüdis härdaste, oh taara muistsed tuuled. Oh tõuske elusse. Nüüd isa magab mullas ja meheks sirgunud maa. Enam kordus keelil nüüd taha kaebada. Madala tammikutes veel kuulen kanget häält, kõik ennemuistsed tuuled veel pole kadunud säält. Pärast Jakobsoni tulid hoopis hoopiski raskemad ajad, meeleolu langes, suur venestamise laine käis üle Eestimaa ja võib-olla neid meeleolusid annab kõige paremini edasi. Ernst Enno. Väike-lüüriline luuletus vanavaim. See on kirjutatud 26 aastat hiljem, kui Jakobsoni luuletus oli. Siin ei ole elulootus kadunud, kuid kogu pilk on pööratud minevikku. Ja eluusk on suhteliselt nõrk. Kalevide kalmukünkal kalju rahnul seisin, ma saatsin otsides pilku üle laia Eestimaa kuhu jäänud muistne elu, vanavaim, kus viibitsa näen veel entseita, kui ta sarvehäält, kas kuulen ma Kalevide kalmukünkal kaljurahnud, kuulsin ma vanavaim veel täiesti elab eesti vanas laulus? No see oli viide kalevipojale, regilaulule ja muudele vaimuga väärtustele, vähemalt nende olemasolu usuti ja tunti. Ja vaikselt loodeti. Ja palju on seda motiivi otseselt varjatult kasutanud. Meie kuulus Karl Eduard Sööt luuletuskogus, mälestused ja lootused on tal koguni kaks selle motiiviga luuletust. Ühe pealkiri. Jah, mõlemate pealkirjad on veel, pole kadunud, kõik nad algavad eri erisõnadega. Ja. Näiteks üks kõlab niimoodi. Veel elab Eestis mehi, kel armas Isamaa, kel jätkub julgust jõudu veel kuriteo tõrjuda. Veel elab Eestis mehi, kel meel ei murdunud, kel ahne omakasu ei südant sidunud. Eel kasvab Eestis alus meil tammi tugevaid, mis mühisevast Marvust vast jõudu juurde said. Eesti aasa elu ei ole närtsinud, ei Eesti au ja voorus veel maha sõtkutud. Ja kui veel üleüldse ilm lähedust ülendab ja armastus ning ausus veel kurjast võitu saab, siis minu sugurahvas ei kao ometi ta kange kotkakaitsel, seal elab edasi. Muidugi me teame, kes oli see kange kotkast. Hilisemas redaktsioonis on ta pannud sellesse ta õiglustunde kaitsel, sest see kotkas ise kadus ka. Aga selles oli juba usk ja me teame, see on kirjutatud umbes aastal 1900 ja polnudki enam palju aega, kui puhkes mäss 1905 mis näitas jällegi rahva vaimu. Hiljem on seda motiivi jällegi. Kasutatud just kõige raskematel aegadel sõja ajal. On huvitav Et sõja ajal 40. aastal meenutati eestlastele ühte mitte-eesti päritoluga laulu, mis on samale motiiv-le üles ehitatud. See oli hävitatud. Poola hümn. Tähendab, Poola hävis Hitleri vägede all ja selle hümni sõnad olid umbes niimoodi jess polskanjees Niela veel pole poola kadunud. Ja see on väga vana laul ja selle kohta öeldakse, et seda lauldi Napoleoni ajal kui Poolale leegionärid võitlesid kindral Dombrovski juhatusele. Nii, kõik rahvad tunnevad seda rasketel aegadel veel poole Kado üks hilisemaid sama motiivi asutajaid On olnud Johnny B, Isotamm. Ka tema saatus on olnud lähedane Enn Uibo saatusele. Nad mõlemad on ühtviisi laagrites viibinud ja see pateetika, see toon on sarnased nende luuletustes. Jonny Isotamm luules tuleb veel juurde üks. Üks rikkus, see on uuema aja inimese pateetika, kus ei usuta pateetikat päriselt, vaid ollakse natuke enesekriitiline, ollakse irooniline. Hüütakse küll üleskutset tões ja vaimus, kuid mingi kerge retušeering tehakse ka teise käega. Antakse iroonilist varjundit, sest maailm ei ole nii lihtne, nii nii lihtsalt tõlgendatav. No see kõlab umbes nii, veel pole kadunud, kõik veel tõuseb idast koit ja loojub läände, päev veel pole kadunud, kõik veel kummub taevavõlv ning sina, prete Joom veel pole kadunud, kõik naeratusi, näed veel, sõbrad ulatavad, käekell pole kadunud, kõik veel põlde katab vili ja laantes loomi kohtad, veel pole kadunud kõik velvet, võid juua, kartuseta ja õhku gaasimaskita. Veel pole kadunud, kõik veel ainult sõduri relva kannab ja ohutud on taevarannad veel pole kadunud, kõik veel kaldaid ookeani ründa ja kummuli ei pöördu, mäed veel pole kadunud, kõik veel pommid linnasid, ei lõhu. Ei lenda mürsud läbi õhu, veel pole kadunud, kõik veel, laula, naera inimene ja vaata, sõjafilme veel. Laula, naera inimene. Ki sõdu, mälesta veel, laula, naera inimene, veel pole kadunud, kõik see Isotame stiil meenutab mulle väga kahte. Sürrealismi klassikut Ilmar Laabanetja pool Eluaari poolel vuaaril on üks luuletus, vabadussõda on tõlkinud Ain Kaalep, Jaan Kross, Ain Kaalep 59, Jaan Kross 69 ja nendes luuletustes nii Laabani, Eluaari kui Isotame luuletuses on on see võte, mida praegu moodsas laulus kasutatakse väga palju levilaulus või rokklaulus kordus. Refrääni. Isotamm paneb kogu aeg kõlama, kordab veel, pole kadunud kõik, mida vanad pateetikud ei, ei söandanud teha. Nad ütles talle ükskord luuletuse jooksul. Aga moodsad lauljat kordavad sageli just löövad ühte rida. Ja kui ma võrdluseks tooksin selle poolelluaari luuletuse vabadus algab nii Jaan Krossi tõlkes, kes need on väga pikk luuletus, Maenud fragmentalon oma koolivihiku yle oma puldile ja puudele liivale lumele, kirjutan su nime kõigile loetud lehekülgedele kõigele valgetele lehtedele, kivile, verele, paberile ja tuhale. Kirjutan su nime. Kullatud piltidele sõjameeste relvadele, kuninga kroonidele, kirjutan su nime ürgmetsale kõrbele, linnupesade leetpõõsastele, oma lapsepõlvekajale, kirjutan su nime. Jätan vahele ballest ja ühe sõna jõul alustan oma elu uuest, see olen sündinud sind tundma, sind nimetama vabadus järgnevalt ikka. Millegi peale kirjutab. Ja Ain Kaalepi tõlkiski kasutades sõna selle peale millegi peale selle peale mis prantsuse keeles originaalis kõlab nii väga refräänlikult süür. Lühikesena. Ja veel kõige hilisem on Paul-Eerik Rummo, tänan kirjutanud mingi müstifikatsiooni 82. aastal. Johnny B, Isotamme luuletus oli 71. aastal trükitud, et 10 aastat hiljem Paul-Eerik Rummo kirjutab luuletuse mis algab umbes nii, üks väike taadi krõbi mind unes lohud, tas ja pikk luuletus lõpeb siis umbes niisuguste mõtetega. Sa ütle nagu muiste ja nagu ennemuiste ja enne ennemuiste kõik pole kadunud, veel pole kadunud veel, kõik pole kadunud veel. See oli nagu praegu öeldakse, stagnatsiooniaeg. Aga ma tahaksin tagasi minna selle motiivi otsimisel aastasse 1944. Mulle tundub, et kõige sünteetilisemalt seda sõna või seda rida kasutamata on kõik need sajandivanused tundmused, et kokku võtnud Hendrik Visnapuu tema luuletus kesta mäe üle aja ilmus Postimehes 1944. Aprillis. Ja see on üks suur usutunnistus, mida võiksime tänasel päevalgi meenutada. Me tõuseme kõige kiuste. Seesugused oleme küll meil vahel on halla juustes, kuid päikesepaiste üll. Meil vahel on nõnda kitsas, kaks surma ristati küll siiski südamel elu pitser, seesugused oleme küll. Meid vahel ei olegi nagu muld, mustav ja vesi küll. Kuid kevadel õitseb nagu seesugused, oleme küll. Käi õuedes kõmistaja, vale lunastaja Üürbi idüll ei kesta mäe üle aja. Jah, sellised oleme küll.