On jälle pühapäeva õhtupoolik ja stuudios on Hando Runnel, et rääkida kirjandusest. Loodetavasti on tema vestluste sarjale kujunenud juba oma kindel kuulajaskond, aga kes meiega liitub täna siis teadku, see on sari motiivi sündia rändeesti luules. Ja tänase osa pealkirjaks on võetud ühe väga tuntud luuletuse pealkiri värisevate haavade all. Ma kõnnin värisevate haaba all see on esimene rida ühest kuulsamast Gustav Suitsu luuletusest. Rea viiest sõnast on igaüks tähendusega, laetud. Nii alustab selle luuletuse monograafilist käsitlust Ivar Grünthal rootsi luuletaja. Seda luuletust on uurinud väga põhjalikult veel mitu inimest, ma tean, Mart Mäger kadunud Nigol Andresen. Ja see luuletus on hoidnud oma imelikus lummuses paljusid inimesi. Üldiselt me teame, et rahvale on vastuvõetavamad, rahva seas on levinumad, rohkem riimilised. Luuletused. Aga värisevate haabade all on üks esimesi võimsaid vabavärsi lisi luuletusi eesti keeles eesti luules, mis on paelunud lugejaid ja mis on mõjutanud väga-väga võimsa impulsina. Võib-olla juba Anna Haava enne Gustav Suitsuvaba värsiga mõjutanud meid nisust. Generatiivsed toimet ei ole anahaaval olnud. Selle luuletuse kohta on seesama Ivar Grünthal öelnud et see on sündinud vaimu ja võimu vastuolulisest pingest. Ja see on kirjutatud luuletus kogusse tuulemaa 1913. See oli Gustav Suitsu huvitav, pingeline aasta Taali omamoodi ju rahvuslane, noor eestlane, kuid sel aastal Tal tekkis tal kaunis suur sõda teise rahvuslasega vanema põlve rahvuslasega Jaan Tõnissoniga, tema Postimehe koolkonnaga ta tuli, pidas paar ägedat kõnet Jaan Tõnissoni vastu ja sealt tekkis suur lõhenemine. Ja kui kuulus pilkaja Karl August Hindrey luuletas selle suitsumatka kohta selle Tõnissoni aastased matka kohta pilkelaulu, siis ta nimetas suitsumaiseks suitsu mainenduli ja mässas seal ilus ilus aeg, aga siis läkski jälle suits Soomemaale tagasi. Ja ta tundis hinges ennast veel veel suurema pagulasena, kui ta kunagi varem oli tundnud, sest varem ta tundis end konfliktis olevat tsaari valitsusega vene valitsusega kroonuga. Aga nüüd oli, oli lõhenemine. Seas ideede tasandil. Ja see luuletus kõlab niimoodi. Ma kõnnin värisevate haabade all. Ma kõnnin ja mõtlen vaikne ekstaas ist väsinud lugemast kuulsaid unistusi. Päikest, kaugete metsa balangute Winasse vajuvad saaga punaselt. Näen vaeste palavikuliste silmadega järelpuhangud fakatavasta õhtu tuulest, haabadel advus üle niidetud luha, hilised puhangud tuulemaalt aeg-ajalt haabade latvu veel libistavad üle niidetud luha õhtu roidumises, heinalised. Koju lähevad rippuvate kaskede keskel. Singapras kehas, puudutatud tuulemaa kaugustest oma taolisele olemusele, ent tahaks teatada. Olge tervitatud, haavad, mu vennad, moed. Kõnnin värisevate haavade all tumma tõsine maa Paulase sammudega. Mind võtke oma värisemise haavad. Mis on sellest luuletusest hakanud hiljem toimima ja mis on selle luuletuse eellased, me teame, et ükski luuletusi ei sünni ilma kaugema põhjata, hilised puhangut tuulemaalt. See on viide Koidulale. Koidula luuletab, mis mulle jutustad, koidiku, tuul, mis tuleb Eestimaalt ja tema oli kaugel üle niidetud luhtade kõndivad heinalised rippuvate kaskede all. See on igale eestlasele olnud tuttav pilt suvisest sügises kalduvust külast ja haavad. Haavad, haabade värisemine, haavade võiks ka öelda, sest haavad on puud, haavad on haavad. Need kannavad ka mitmesugust tausta sümboolikat. Mingi väga jutt on seotud Kristuse legendiga Kristuse kannatuslooga. Et haavapuud hakkasid värisema just sel ajal, kui krisetust Kolgatale eetris on seotud inimese pattudega. Ja selles Gustav Suitsu luuletaja enesetundes andis. Tema Isamaa poeg isamaalt kaugel kannataja haavad värisevad. Oluline on ka see õhtune aeg, kus päike loojub. Saaga punaselt, hilisemad uurijad on leidnud, et see saaga punane tuleb ka Euroopa kirjandusest. Saaga on Põhjamaade päritoluga ja saaga punane ju see on verine. Aja ajalooga seotud kurb, sünge mõtisklev hetk võib arvata, et selle luuletuse eelkäijaks on ühe teise suure luuletaja luuletus Karl Eduard Sööt kirjutas 1902 meile tuntud lüürilise lauluna metsateel aga võrreldi, võrreldi neid algusi, neid motiive, neid sõnu see on üks ja sama hingeseisund. Söödi ei olnud välismaal, vaid ta oli kodus. Aga see hingeseisund on umbes sama. Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel. Tuul kahiseb puude ladvus ja lehed langevad eel. Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel ja kaugele noorusärale veel tagasi mõtleb mu meel. Ma tundsin ühte ilusat neidu ja südant, mis puhas kui kuld ja säravaid silmi ja huuli. Ma tundsin rinna sees tuld ja suurt ja sügavat õnne, tuld. Armastust tundsin ma. Ja ilma ja inimesi ma tundsin, viimati ka. Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel, tuul kahiseb puude ladvus ja lehed langeva teel. Mis on siin märksõnad? Ma kõnnin õhtul üksinda, nii nagu suitsulgi kaugele tagasi mõtleb mu meel. Ka suits mõtles kaugele tuulemaale tuul, puude ladvus kahiseb seesama moti. Ja minevik või kadurik, mis on Gustav Suitsu väljendatud selles pildis üle niidetud luha, niidetud luht, see on juba hoopis teine kui õitseja luht või Doca luht. See on juba viide kadurikule ja nii on söödil ka tundsin õnne. Ja lõpeb sellega, lehed langevad, tähendab, seesama meeleolu. Kaduliku jõudmine sellest Gustav Suitsu värisevate haabade all luuletusest on läbi meie luuleloo kõlanud kajastusi. Üks on võtnud ühe, teine teise matiivikesed puhtluule. Tehniliselt on väga sugestiivse olnud see võte pikkade sõnade mis ise juba värisevad, mitmesilbiliste sõnade kasutamine, instrumentatsioon Uude kasutamine süngetest tumedates kohtades, aga just see värelev värisevate haabade all. Metsavalangud linasse vajuvad saaga punaselt kui pikad-pikad, sõnad, mis, mis sisendavad rahutust, ebalust, ebakindlust, närvilisust, igatsust. Umbes samal ajal 1913. aastal kirjutas veidi unustusse vajunud Rudolf Reiman luuletuse kodu mis algab nii tuttava pildiga, Su hallid õlekatused ja korstnad, valged seal kuusemetsa ääres päiksekullasajus. Kui hella vanaema ajas pleekinud palged. Ja jõuab selle pildini jälle niitjate pildini, mis meenutab suitsu Alt. Niidult hargub hõljuk heina lõhna Loore kus kaskede all kiirelt võtmas eilset loogu. Näen heinaliste valgeid lobisevaid, voore ja hallil õhtul tol keskkilgi lauluvoogu. Kas ahjuaugus norisedes unes näeb ja kuuldub üksi magajate hinde hoogu ja vanas seina kellas aednid aktis läheb. Seesama Kollaste kaskede all koju jõudvad heinalised haava Porpurne kahin on Hugo lepiku luuletuses sügisakord aastast 1988. Või väga suitsuliik. Instrummentatsioon on Marta Kuuse luuletuses kolletamispäev või pärast lõikust kaks luuletust. Aastast 34. Oma loen just seda koletamise päeva kolletamise päeva viimases poolikus valguses. Punase päikese balangus ootavad õhtut lagedad väljad vastu loojakud lendlevad varesepojad kui mustad naljad, sügise aimdus ja hirm karedais häälis. Taamal maarjakaskede hõredat vahakollast. Tuulehood, häälekad järsku ja kõledalt tabavad lehtede roostetanud mündid The Vihurit. Karinal rabavad maa lehkab kurba ja magusat näendumist. Kolletamise päeva hingus väriseb, kaseladvus ränk, kuldses kumas loojub äkki madal päike. Maakamaral Ruskena jää valguskuma verilaike ja õhtu heidab taeva taustalt varje rabelevaid alla. Seesama kiirete mitmesilbiliste sõnade värin needsamad nägemused, päikese balang, maarjakased, tuulehood, nendes. Niidetud niidetud maastik, veidi optimistlikum, võib-olla isegi vastulauluna mõjuv on 30.-te aastate lõpult TÖÖ eestluse ideoloogia ajalt pärit mõni luuletus näiteks Enn Uibo on kirjutanud reipaid üles, kutsud vaid luuletusi ja üks suitsuleidmotiiv heinaaegselt õhtult. Aga just see ideoloogia on pööratud teiseks, mitte mitte kurb. Mitte leinaline, vaid ülesehitav tööle kutsuv paatos. Jällegi tuttav. Niitjate Eestimaakoju lähevad niitjad õlal, vikatit, rehad jääb niidule päevad, mälestushein, Koju lähevad niitjad, neil Natked on kehad ja nende lauludest kaugele lein. Koju läinud on niitjad ja nende väsinud vaevad kaares magavad arukaskede all. Koju läinud on niitjad, ent nende higised päevad uutes põlvedes laulavad TÖÖ niitude maal. Siin on vastandus isegi selles, kui Gustav Suitsu ripuvad kased, leinagased Sis Enn Uibu kasutab harugased, lisan püstiste okstega reipad ja koju läinud, see tähendab, et on ka läinud igaviku teed Nathan oma igavesse koju läinud lõpuks et end uutes põlvedes laulavad nende tööd ja päevad tööniitude maal seal nihukese igavese kestmise optimism. Need kõik on eelmise ajastu laulud. Need näited on eestiaegsest luulest. Kuid ka hilisemas ajas meie päevades on need Gustav Suitsu luulemotiivid kestnud edasi ja vahel hoopis kummalisel kujul. Ma tahaksin ette lugeda Paul-Eerik Rummo luuletuse, mis kannab ka pealkirja värisevate haavade all ja see on kirjutatud temal luuletus kogusse saatja aadress, aastatel 68 kuni 72 ilmus hiljem ja see on juba täis uue aja eluhoiakut, sest vahepeal on mööda läinud suur sõda, suured lahingud, suured ideoloogilised kõikumised. Ja need inimesed, kes nüüd seisavad värisevate haavade all on väga segase elutundega kummalisi mehi. Kõige küpsemas kesk-eas mõnikord praegu ET lootusetult alkohoolikuid aesti värisevate, päriselt Rate kätega keskmistel ametikohtadel alatasa kurtmas, sageli kuuldavaltki, et nooremad oma teadmatusest näevad neid ühekülgselt ja läbi tehtu polnud kanali. Ja nendega mängitakse külmalt, kuigi ravija leivata lausa jääta. Värisevate kätega värisevate kätega peaaegu alatasa sageli nähtavaltki, peaaegu alatasa haavatud ja peavad sealjuures ometi vastu. Seda peab tõesti mõnikord peaaegu et ilma irooniata. Seda ei saa tõesti teisiti nimetada kui mehisus. Meenub, et umbes samal ajal, kui Paul-Eerik Rummo kirjutas oma luuletuse kirjutasin mina kirja luuletuse, kus on sama motiiv sees. Ja on veel kontamineerunud Juhan Liivi like allusioonidega. Aga ma loeksin lõpuks ühe Henryga Adamsoni luuletuse, mis on väga huvitav. Väljub üldisest Hendrik Adamsoni laadist, Jaan väga Gustav Suitsu luuletuse sarnane ja samad, samas vägagi erinev just see paatos või see, kuhu suubutakse see leppimine, plikus milleni jõutakse, see on jällegi külapilt. Heinaaegsest õhtust kaunis keerulisest sõnastusest on kirjutatud 28. aastal. Rajal oli luulekeel väga keeruline, kõik kirjutasid väga moodsat keelt. Ja see kõlab umbes niimoodi. Ikka kiiruste looja maa läbi taeva tuuleva tuulevaas andis tuulevaga või vaikne tuulest väga ikka kiirustel loojama läbi taeva tuuleva langeb päikene karmiini helgitust Balile visata üle õitsva ning lõhnavaraatma. Kellade rütmiliselt saatel koju tõttavad karjad lapsed vastu neile Trallivad naerdan ning isadel. Kuni Tanumelt kaevule länguvad jäänun selja valged ja tõmmukad, flöödid. Kiirte piitsad keeled maad kõrgusest enam ei löö. Õhtuv Ermadki punased sumestab kauguse radu. Näitummusen ahkjas, vina. Löövate pilvede süstad on vagusalt randunud metsade Saarile vaatlema valguse kadu. Nagu lummusen, seisavad kesksuvised kased, lonkond, lehtede lõhnavad sõrmed läbi, asi see õhu vahel kaikuva põldude e. Koju astuvad niitjad visata õlule Valendavad, lööd kõmab juttu ja laulukogu tee üle mändade viipavad vareste väsinud tiivad maanduvad Kinkude taha. Kuu hõõguvad söed, maanduvad hääled ja kilkeid, kõik uubuvan, talun. Ülal vilgahtab esimene tähekiirhinge Pika, siis suubub rahu ülitu viirg. Süda vennastub vaikusel mõistmatu valu ja rõskunud maaga.