Kas see on kaheksas saade sarjast motiivi sündia rändeesti luules? Stuudios on Hando Runnel ja tänase vestluse pealkiri oli kevad, oli suvi. Kere on tinglik selles mõttes, et võinuks veidi varieerida. Oli õhtu, oli suvi. Või oli sügis? Isegi niimoodi. Aga. Pealkirja juures on kõige tähtsam see, et on öeldud või kolm korda oli. Kui muinasjuttu hakatakse rääkima, siis määratletakse ka kohe aeg, millal see lugu juhtus ja tavaliselt öeldakse. See oli siis või siis see oli ammu, see oli ennemuistsel ajal, kui heeringas elas kuival maal. Aga löörilises luules, uuemal ajal see on tegemist enamasti inimese konkreetse elamusega on see aja ja koha määratlemine. Täpsem. Kui võtta ja võrrelda eelmise sajandi luulet või sajandivahetuse luulet ja uuema aja luulet, siis ongi luule liikunud selle täpsema koha ja aja. Ütleksime koordinaatide väljendamise suunas ja kui lihtsa katsega võib iga inimene selgeks teha endale ühe väikese tõe mida kirjanduskriitikud arvustajad üldiselt tajuvad. Väga oluline on luuletuse esimene rida. Meil kiputakse vahel ütlema, et kõige tähtsam on viimane, see, kuhu see nael või hoob või raskus pannakse, aga esimene rida on sageli olulisem. Juba heas luuletuses on tavaliselt esimese reaga antud. See kõige olulisem on antud lugejale või kuulajale mingisugune. Aja ja ruumipunkt see määratlus et inimene on kosmosesse paigale pandud, tavaliselt on selleks koha või aja määrajaks ka mingisuguse valgustuse või valgusrežiimi sõnastamine selles samas esimeses reas. Ma olen välja kirjutanud või välja märkinud just selle esimese rea põhjal mõned luuletused 20.-te 30.-te aastate eesti luulest. Luuletajad ei olegi kõik olnud väga nimed, nimekad on ajakirjade ja ajalehtede autorid. Aga kõigile on ühine see tendents esimese reaga määratleda. See juhtumise algus Arno Raag, Mart Maardus lastekirjanik, luuletaja, oru või täiesti tundmatu Taavet Valler, kes mul siin välja kirjutatud on. Kirjutavad umbes nii. Näiteks Arno Raag mälestusi ühest suvest oli õitesadu lilli lehkas, padu ehtis aiaradu, valge õitesadu. Olid päikse helgid, värvirohked, nelgid põõsas, lõhnadelgid ringi, päikese helgid ja nii edasi. Mart Mardos kirjutab, oli õhtu, oli suvi, aasal viimselt läitles rikat, öid ei ole, päevad pikad. Kõigeks kõigeks puudub huvi. Jõudehetk. Lastekirjanik oru möödunud suvi. Oli päikest oli lilli, mängupaigaks, ojakäär, lepikust, lehepilli. Harja Maluks metsa ääre. Siis? Koolialmanahhi ist? Taavet Valleri nimeline õpilane kirjutab. Olid hanged, oli, tuul, olid vihmad sulas, lumi olid rõõmud, kõigi suul õitsesid vist paljud puud. Lõppes, iga Pungas, uni. Ja siis olen ma jõudnud ühe väga huvitava vähetuntud katsetaja juurde autori juurde. Ta nimi on Osfaldaamon, ta on elanud vana Kuustes, jaan õpilasajalehtedele kaastööd kirjutanud ja tal on väga tüüpilisi kohti mitmes luuletuses. Ja 37. aastal on ta kirjutanud. Oli kevad, oli õhtuõied, olid puul õhus, hõljus armsaid lõhnu. Raugenud oli tuul, ojas vaikselt voolas vesi. Taevas kumas, kuu võsas laulis tasakesi künnilinnusuujärvel, valge udu ujus, ujus üle vee, kuskil külas, peni haukus, peagi vaikis see rongivile taga, laane kõlas kauguses loodusnäis nii hell ja vabane õhtu rauguses. Sama luuletus on kolm aastat hiljem 40. aastal ilmunud ja seal on tehtud väikesi muudatusi, sest aeg on edasi läinud. Just see ajalooline aeg on alanud Euroopa sõda. Ja algab kell samuti oli kevad, oli õhtu. Aga viimane salm on. Modifitseeritud, on muudetud. Tuuakse sissearmastajad ja lõpeb mälestuste kevadlõhnu, kannab toone, tuul, toone, see tähendab surmailm on tulnud luuletusse. Sisse on huvitavad. Et selles selle õpilaslehe juures, kus fosfaldaaman avaldas oma luuletusi töötas Jaan Kärner. Me teame üht väga ilusat Jaan Kärneri luuletust 39.-st aastast. Ja just nagu sele. Tundmatu või, või algaja autorikatseid kokkuvõttes. Sama motiivi kasutades on Jaan Kärner kirjutanud ilusa luuletuse, kevad südames. Õitses kevad, kas huvi õhus, maal ja vees metsas laulis Toortel tuvi jõgi maja ees kaasa helisessuhhinki, kuhu pistsid pea aina rõõmsalt rõkkas ringi elu hell ja hea. Ja tsid jooksujalu päevi haljust poolt lilli, liblikaid ja kalu, avarust ja truult. Sina suves suvi, sinus kadus kõik viiv magama jäid sügis, Windows mets, ranna leer aga sulle kaasa andsid laulu, päikest, vett ja sa kogu talve kandsid põues kevadet. Aastal 1939 ja kui vanemad inimesed mäletavad oligi aastat 39 ja 40. Päikeselised, isegi põuased oli palju tulekahjusid ja maailm Euroopa läks sõtta, Eestis hakati ehitama Vene sõjaväebaase, siis tuli juunipööre ja kogu elu muutus, see suvi. Suveaeg lõppes ja hilisemad luuletajad on kasutanud sedasama luuletuse algust hoopis süngemad elamuste kirjeldamiseks. Kõike algavad jällegi oli, oli midagi, võib-olla neid süngeid ja plase, milliseid Tiive leiaksime ka juba 30.-test aastatest. Näiteks kaks kaaslast, August Sang, Heiti Talvik, mõlemad kirjutasid. Veidi väsinult. Salong niimoodi oli õhtu oli sügis, oli vaikne, vilu rentslis koltunud leheprügis Pehkis suve ilu. Ja Heiti Talviku väga tuntud luuletus oli sügis. Oli sügis, auras udure, ma tulin kõrtsist pajatäis, õlle ma tühjas pargis tummalt seisid, puud olid kõledad, kui roiskunud luud. Lehte liuglevad, veel nägin otu mutta kontsaga, ma lõin ta ruttu mutta kontsaga ja nutsin, siis. Nutsin kuni politsei Moviis. Samast ajast täitlev Valmar Adamsi luuletus teema variatsioonidega. Väga poeetiline algus. Meri oli väsinud, tähed olid roidunud. Ei olegi mõtet edasi lugeda. See on nii ilus ja määrav. Luuletuse algus, me saame kohe aru, kus me oleme. Milline on meeleolu? Kus on see koht kosmoses? Kus me oleme? Võiks tuua paar näidet Henrik Visnapuult ja Kalju Lepikult. Henrik Visnapuu luuletus jõuluöö, seda ma olen lugenud 42. aasta ajalehtedest. Siin on oluline just see luuletaja tehniline Võte Seinstrummentatsioon, kuidas ta kordab, kuidas ta toonitab kogu aeg ikka refräänina oli, oli, oli külm, oli vaikne, oli õhtutaeva, särasid tähed polnud kuud. Lumi, härmatise olid, puud oli küll, oli vaikne, oli õhtu. Sõitsid kiriku vaikidena, reed, tõusin kõrvalist tähtesse teed. Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu. Tõusten mäkke nägin paistma tuld. Sulanud lumest paistis halvana, muld oli külm, oli tuli oli õhtu. Tuli praksudel põles, olin mäel, magas sündinu näitsiku käel. Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu. Olin, imestad, tulbastin, olin tuum, mis näen, mõtlen olevat. Lumm. Oli õudne, oli külm, oli õhtu. Ütles Corblikul häälel, ema, suu magab. Poeg pole paika, pole muud säärast täht, ülepäev oli õhtu. Jama. Kummardin käele Anninsuud hõbe, härmatise naalid, puud oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu. Kaljule pikk. Luuletus varemetel. Algab neid oli pime. Oli kesköö tund. Varem meile tuuleiil lõi lund. Ahastades issand, hüüdsin sinu nime. Ole halastaja, hävis kodu pole aset, ainult tuhk. Miks hävitada lased? Kättemaksja, ole issand, ole karistaja, oli kõle. Vihisevas tuhisevast tuulte lingus, keegi vingus oli koera ulg või hukkunute kõne. Nutsin silmi, märgi pühkiv tuuleil näkku. Lund oli õudne. Oli kesköö tund. Ahastus käis ahastuse järgi. Palvetasin kaua, äkki imeline valgus paitas silmi. Keset valgeid sädelevaid pilvi. Seisid õnnistades kohal varemete haua. Sina issand.