Head inimesed raadio juures ma loodan, et teie hulgas on neid, kes kindlalt ootavad praegu Hando Runneli Üheksandat vestlust teemal motiivi sind ja rändeesti luules. Aga kui on neid, kes ei ole kaheksat eelmist korda juhtunud kuulama, siis tere tulemast nüüd. Tänase kõneluse pealkiri on. Ma olen paradiisis käinud. Nii algab üks luuletus, mille võtsime täna juht luuletuseks aga võib-olla rohkem levinud on niisugune fraas. Ma olen käinud palju radu, Alen siin ja seal käinud, ma olen mõnda asja näinud. Ühesõnaga oluline on see, et ma olen elu näinud väga palju mõelnud, väga palju võrrelnud ja lõpuks mingi otsuse juurde jõudnud. Miks sai toonitada just seda, olen paradiisis käinud kohe esimese lausega. Viia eelmise sajandi inimese juurde, sest põhiliselt need näited, luule näited, motiivi kasutus on eelmise sajandi autorite juures villija andi Reinvald, Jakob Liiv, Andres rennid, Anna Haava, need on kõik sündinud 1841 kuni 1864 ja mis on nende inimeste juures oluline. Nemad kõik olid seotud usulise ilmavaatega. Sest osa neid luuletusi vanades antoloogiates olekski langenud rubriiki usk. Ja vot selle jumala 10 käsu järgi püüti tol ajal ka inimese isikut ja tema aateid mõtestada ja väärtustada. Sõnaga, inimene oli seotud ja defineeritud niisuguste üleajaliste mõistete kaudu. Monistliku ilmavaate mudel ütleme moraali, Odel, mis algab esimesest käsust, mina olen issand, sinu jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval. Ja iga luuletaja, iga inimene, kes püüdis ühiskonna hierarhias kõrgemal seisiski juba kõrgemal, ta pidevalt andis endale aru, kes ta on. Kuidas ta vastutab, milline on tema usk iseenda ees oma Aadees oma isamaa ees ja nii kõlabki Andres lennetti luuletus. Ma olen paradiisis käinud ja leidnud Hilli geni leid, Alen lahtist taevast näinud ja palest valel jumalaid. Ma olen viibinud põrguvallas, kus valitsemas vana must ja noored saatanad mu kallal on proovinud küünte teravust. Alen variseeridega saanud sagest kokku eluvoos. Ma olen jultunud Juudasega ka leiba murdnud, üheskoos mul siiski allesjäänud elu. Ma inimene ikka veel veel tunnen kibedust ja valu. Ja õnnegi veel märkab meel. Tavaliselt kaldus selline usutunnistus isikust eemale ja Isamaa poole. Võib-olla Isamaa mõiste ei olnud ka nii täpne nagu meie ajal. Või nii üleüldine ei olnud võib-olla oluline see üleüldine Eestimaa vaid isamaana. Sageli mõeldi seda kohta seda maakonda, kus elati, kus oli isatalu või kodu, see oligi kodumaa. Näiteks Ado Reinvald kuulus Sakalamaa, see on hümn. Mitte ainult Eestimaale, vaid eriti just sellele maakonnale, kust Reinvald pärit. Olen käinud, palju radu. Olen näinud, mitu maad ei olnud kuskil leida kodu, nii armast, uhket, ilusat kui kaunis kallis isamaa, mu Sakala siin viljapõllud, laenetavad siin lille lohad liiguvad siin aasat magusat lõhna, haavad siin kõrged metsad kiiguvad, siin on mu kallis isamaa, mu Sakala. See on kõik luuletus, kõik ei ole. Ja näiteks Willi Andi ehk õige nimega kuulbars kirjutas Postimehes 1897 jällegi luuletuse kodumaal. Ma olen mõnda rada käinud ning mõnda maad ning linna näinud, siin õitses, õnn mul teede pääl sääl meelitas ning mahe hääl ja ikka viibis kaugel raal mu süda kallil kodumaal. Nii võib selline hoiak ka kaugemale minna. Kui hinnatakse inimesi sõpru-tuttavaid, siis on jällegi deklaratiivne loetelu. Ma olen näinud palju inimesi. Kuid õnn, et on olemas üks õnn, et on olemas väga head kusagil lähedal, näiteks tuntud muusikamees ja kooliõpetaja Karl Ruut kirjutas soneti ühele kõrgesti haritud eesti perekonnale. Olen ilmas palju ümber käinud, läbi matkanud mitmed rahvusraad. Seejuures tundma õppinud pered saavad nii mitmeseisus meelsust, kombeid näinud. Küll idas antaks lahkusele maad, kuid lõdvaks on neil perekondlus läinud ja läänes haridus on teadust näinud, kuid meelsus, kombed pole pooltki vaad. Ka Isamaal ja suguvendade seas, kõik pole soovitavas kaunis reas. Nii paljudelt, oh leigus armsust viis kuid seda enam isa kiitma pean. Nüüd ühe ausa armsa pere, tean, siin leidsin aated õiges armonees. Jakob Liiv, järelhüüd Jakob Tammele teatavasti Jakob Liiv, Jakob Tamm kuulusid kuulsas Väike-Maarja Barnassi. Ja kui 1907 Jakob Tamm suri, siis Jakob Liiv alustab jällegi sama konstruktsiooniga sama tehnikaga olen palju raskeid, päevinäinud ja mühisemas kuulnud elumerd ka rahulikult leinakojast läinud, ehk olgugi et süda nuttis, verd. Mul põhjus mõtteks oli ära peita kõik tunded, tormid, mis ma kannatan. Ilm ühteviisi võib ju käega heita. Kas mina nutan ehkas, rõõmustan häält nähes külmalt läksin pulmalauda, kui kõrval õitsev noorus lõkendas ja vaikselt kandsin isa ema hauda. Aeg kutsus neid põrmu oma ootamas ka sinna viisin esimese poja ja temaga õied noorusest. Siiski sumbutasin nutuoja, see kuivas ära, valu leekidest. Nüüd voolake teid suruda ei suuda. Mu varem vangistatud pisarad, kas on mind vanadus nii jõudnud muuta, et tahtmata nad silmist voolavad? Ei mina leinan tõsist sõpra taga. Sind, laulik venda, kallist inimest. Et jätsid mind nii vara jumalaga, singist ja ühisvõitlusest. Ikkagi see usutunnistuse ütlemine jätkub ja on väga kena jälgida, kuidas motiiv on arenenud Anna Haaval. Kui Anna Haava luulet võrrelda näiteks Ado Reinvald Õiga, siis Ado Reinvald ütleb küll, ma olen käinud igal pool ja kõik saavad aru, et see on küllalt deklaratiivne. Tõepoolest, juba eelmise sajandi lõpul olid eesti ajalehtedele oma kirjasaatjad küll Londonis, küll Pariisis, võib-olla ka Jaava saartel ja praegu on selles mõttes tagasiminek, aga autor ise otseselt nii laia ilma ei olnud näinud. Ja Anna Haava on selles mõttes edasi liikunud realistlikuma suunas. Ja ta loetleb oma objekte täpsemalt, kui ta ütleb, et ta on midagi näinud, siis ta kirjeldab iga asja täpselt ära ja lõpuks jõuab siis selle tunnistuse juurde. Et nende kõigi hulgast on siiski üks väärtus, mida ma kõige ülemaks peale esimene luuletus. Ma olen näinud musti silmi, kui täheöö nad säravad. Pea vaikivad, kui jutt on huultel pea vaikselt, palju räägivad. Ma olen näinud sõstrasilmi, kes armsad olla mõistavad, kes aga hävitatud, meelel ja oma juttu muudavad. Ma olen näinud mustjaid silmi. Ma olen näinud sinisilmi, olen näinud halle silmi, kolme sorti halle silmi. Ja kus rohelist on hallis silmis seal näkineiud valvavad sa vaata ette häda sulle, kui kuidagi neid pahandad veel palju silm ei ole näinud kõik omast kohast ilusad. Mis võin ma teha, et mul ühed neist kõigist kõige armsamad ikka jõuab ta ühe juurde, aga pärast realistlikku täpset kirjeldamist see hoiak on anahaaval edasi arenenud. Enam ei kasuta paljudes luuletustes seda algust, et ma olen näinud palju, vaid ta jõuab otsekohesele. Deklaratsiooni või selle kuulutamiseni. Väga tuntuks on saanud hilisemas töötluses üks laul, mis alguses on pealkirja all, lenda Lepatriinuke lendale Epatoliinuke enda üle suure vee. Lenda kaugemale veel. Minu armuke on seal, tal on silmad nagu öö kullast mõõk, kullast vöö seisab kõrgel kaljul, seal vaade viibib mere peal. Kui ta küsib, mis ma teen, ütle teda, ootama jään, ootan viimsepäevani ja kui tarvis, kauemgi. See on niisugune juba psühholoogilisem süvendatum usutunnistus. Olen väga meeldinud üks vähetuntud luuletaja oma lauluga. Umbes samast ajast 1907. aasta kalendris Eliise denter kirjutab laulu kaugele, kullake, selle võib-olla seal veelgi kaugemale jõudnud anahaavast oma saagilisuse poolest siin ei ole naljatlevad varjundit enam. Ja kui enne. Eelmised näited kõik toonitasid seda, et inimene on läbi käinud, palju kannatusi, jaan püüdnud enese jääda on jäänud inimeseks. Siin on teistsugune näide. Siin on räägitud sellest, kuidas inimene on kõige ette võtnud, et maailma muuta, et seda kauget kullakest endale võita. Maailm kauge, kullake, ei jõua temani, maailm ei muutu. Ja traagika ongi selles et taks, muutumatut asja võib maailmas olla inimene ise ja see, mis tema vastas seisab. Olen palju päev jootnud ja palju tunde lugenud ja määratuma ajavoolus sind kodu poole oodanud. Küll tõusis päike ajus jälle täht säras kustus uuesti. Küll ihkas õnnetundes valus rind seda kortsu rinnale. Küll saatsin sulle pilvetiivul kodu, kutse palvesid ja pühendasin Ehaaviivul Sul palju kurde laulusid kuid ei saa tulnud kasest, pilved on eksil läinud kaugele. Kas unustasid tuuled kandmast mu laulu heli sinule veel mõned sedalaadi laulud. Jõuti kirjutada ja siis algas uus aeg, algasid revolutsioon, näed, ja kui kirjandusloost meenutada, siis alges. Siuruliku ilmavaate võidukäik, mis on Seurulikus selle teema valguses oluline. Oluline on see vana jumaliku 10 käsu kriitika alla võtmine, sellest kaugenemine või sellest üleolek ja niiskeks märksõnaks võiks olla. Et ülistati julget patu mis mahub sellesse rubriiki. Kuues, seitsmes ja kaheksas käsk. Sina ei tohi abielu rikkuda, sina ei tohi varastada, sina ei tohi anda valetunnistuste oma ligimese vastu. Ja kuigi siin ei ole aatest kaugenemine ja võib-olla on lihtsalt teistmoodi aadet kuulutatud. Aga siiski on veidi pea peale määratud see vana rutiin, eelmise sajandi õilis hoiak. Ja sageli on juhtunud niimoodi, et need, kes on esilauljad, julgeb patuapostlid. Need ise ei ole muutunud. Need on jäänud alati igati hõlblaks, aga nende järelkäijad või matkijad on rageli võtnud sellest õpetusest negatiivsema ainult lammutava poole ja sellega on tekkinud mingi kõlbeline segadus ka ühiskonnas. Ma tahaksin uuemast ajast enesenäitamispeaaegu. Sama motiivi kasutab edasi, arendakse on Irma Truupõlluluuletus kapriis kirjutatud roolijoonest 1930, no siis juba hiljem kui see euroaeg oli oma töö teinud ja idud kasvama pannud. See on ka lauluks tehtud ja paljud teavad Kuda nii julmalt tänava nurgalt mind autolennul sinust ära viis. Selsamal õhtul suudlesin ma rändur neegrit ja kabaree-s. Mul purunes serviis. Ma kerges tantsusammus libisen parketil, ma tean, et tantsin sinu südamel. Mis sellest siis, et päevitanud meest balletis mind tantsul suudlase otsese ilmile. On ammu tühjunud kört, kõik kuhugi on läinud. Mulati, viiul, valsis saadab mind mu sammud, vaaruvad toiku partner, joobnud, teda suudlen, ise mõtlen sind. Mul jäänud teadmatuks, kes saatis mind küll koju, kas blond sate brünett või pruun pajats? Me autos lendasime teadmatagi, kuhu vaid ühte mäletan. Neid oli kaks. Sellega oli see Aade vähendatud tahtlikult küllalt väikeseks ja öeldakse deklaratiivselt. Väga uhkelt, ma ei mäletagi muud. Ma mäletan ainult, et meid oli kaks. Aga siiski, kogu selles luuletuses on see üks Aadee, mida taga aetakse. Võib-olla mida ka varjatakse. Ja eks öelda otse, vaid öeldakse kaudselt saade on olemas. Võib-olla kogu see teema tundub ülimalt vana moelisena kui hüpata üle aastate tänasesse päeva tänavust suve meenutada miks äkki läksid moodi, miks äkki võitis publiku sümpaatia, laulude tsükkel? Estraadilaval ärkamisaegsed laulud. Tähendab, et nendes lauludes mis poeetiliselt vaates on kaunes lihtsa ehitusega on ainult usutunnistuse avaldus oma sisult. On mingi mingi sügavam tähendus, üle aegade kestev tähendus. Ja kui praegu püütakse uuendada oma nurjaläinud elu, siis tullakse uuesti tagasi selle vundamendi juurde, et selgitada endale neid käskusid, mille järgi peab siis inimene tegelikult käituma. Näid usutunnistusi uuemas luules ei ole väga palju antud. Aga pärast Stalini aja lõppu oli meilgi eesti luules näiteks Jaan Kross ja August Sang, kes kirjutasid kaunis lappidaarses sõnastuses kodanikumoraalist enesetundest, jänese uhkusest eneseks jäämisest inimeseks olemisest. Ja näiteks, eks esimesi uuema aja nisukesi usutunnistusi oli August Sanga soov kogust võileib suudlusega 1963. Aastat kaovad ja aastatega tilkhaaval palgest kaob Punagi. See nii on seatud, see mind ei sega meid kõiki, ootab see kunagi sadestuda mu liikmeistina. Las närtsida lokkide lille noorima, tas tulla surmgi ei karda. Mina. Ma kardan seda, mis hullem kui surm. Ma kardan seda, et süda tahkub, kaob uudishimu ja rõõmus trots. Siis alles minust, mu noorus lahkub, sestsaadik alles on kõigele ots. Kui elureegliks saab ette sattus käima, hakkan ma käidud teel sel kurval tunnil, mu helde saatus üht viimaste armuma, palun veel. Et siiski täitsa sa mind ei hülgaks, vaid Leida laseks mõnda ausat meest, kes sõbra teeneks mu näkku sülgaks ja ütleks lurjus, käi tee pealt eest. Aeg, kus inimese kõlbelist hoiakut käsitleti tuulelipu sümboolika läbi tuulelipp Plus. See oli kõigi Stalini aja läbi käinud sõja läbi teinud inimeste niisugune hingehäda. Väga paljud küsisid eneselt, kas ma olen eksinud selle vastu, mida selles vanas keeles võiks öelda. Kaheksandaks käsuks sina ei tohi anda valetunnistust oma ligimese vastu. Võib-olla ei olnud paljudel suuremat süüd kui vaid enese päästmiseks valetunnistuse andmine. Ja kui me täna lumme tahame oma elu uuendada, siis me ei saa uuendada seda ainult majanduse läbi ainult riigi tehnilise täiustamise läbi, vaid me peame teadma, et kõikide põhikõikide hädade põhi on suur kõlbeline kriis. Ja sellepärast oli see niisugune vana teema. Olen paradiisis käinud ja ma olen põrgus käinud ja kõike näinud ja siiski inimeseks jäänud. Ja võib-olla oleks kõige sobivam lõbuks lugeda nõrga naisterahva Anna Haava luuletust, keda me teame lüürikuna, aga kes on öelnud juba aastal 1906 sellised sõnad luuletuses meie ja kosutav kui see kõigi usku. Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamatus. Meie otsa ette, on kirjutatud elusõna. Meie silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud hoovab elu. Meie ulatame käed pilvede poole. Meie sammume suure sihi poole. Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse.