Stuudiosse on tulnud Hando Runnel järjekordseks vestluseks sarjast motiivi sünd ja rändeesti luules. Tänaseks teemaks valisime lühikese sõna luiged. Ei räägi täna Viivi Luige ost vaid räägime. Natuke luuletustest mis on seotud nende elamustega, mis inimesed on saanud kokkupuutest suure loodusega selliste olevustega, suurte loodusolevustega, suurte lindudega kes on natuke muinasjutulised, natuke salapärased Sisemaalt sattunud mere äärde. See teab, et luikedes tõeliselt luuletada saavad need kes on näinud mereelulendude saabumist lendude minekut. Ja seal saadakse kokku mere ääres, nii nagu meri saab kokku taevaga. Silmapiiril neljad, linnud. Pääl toovad kujutluse maailmast selle otsatusest ja nendest kaugetest paikadest, mida linnud tunnevad, aga inimesed sageli ei tunne. Niisugused uhked lennud nagu luiged. Need viivad meid kaugetele maadele, aga mitte ainult maises mõttes, vaid ka kosmilisemas mõttes. On tooneluiged on müütilise maailmaluiged. Ja kõik need mõtted võivad inimest tabada. Ja need tunded eriti võivad inimest tabada, kui ta tõesti on seda kõike näinud. Aga see luigekujund luigesümbol on ka neile natuke mõistetav, kes kunagi ei ole mere ääres käinud, on ainult lugusid lugenud ja elavad oma elu hoopis istudes paikades. Nende luige kujundiks. Võib-olla niisugune luik, millest on kirjutanud Aleksander Suumann. Mu ema emad, õmblesid luiged järvele. Luiged on ilusad linnud, õmblesid luiged, nad õmmeldud järvele. Luiged on ilusad linnud. Mu ema, emad, õmblesid lossid kaldale. Lossid on ilusad majad, õmblesid lossid, nad õmmeldud kaldale. Lossid on ilusad majad. Päris luiki ei tulnud järvele. Hurtsikud pole ju lossid. Sestap nad õmblesid luiged järvele, järve kaldale, lossid. Oli aegus niisugusi, vaibakesi peeti saksikluse märgiks. Ja mõned ütlesid, et see on inetu, aga Aleksander Suumann oma luuletuse kaudu rehabiliteerimis need inimesed ja seletas seda Nende igatsust. Kui me räägime luikedest, siis me võime taandada üsna lihtsale poliitökonoomilise sõnavara tasemele isegi need mõtisklused ja öelda et luikede kujundi kaudu saab vaadata inimese olemist. Ja see vaipade kaudu nähtud luik, see kõneleb inimese sotsiaalsest olemisest, tema ühiskondlikust seisuslikust olukorrast. Ja see vaip, luigevaip, see on inimese vaese või kehva inimese Oma olemise tõestusvaene inimene, vilets inimene, rõhutud inimene, peab kogu aeg oma olemasolu tõestama kellelegi ees mingi vägevama sotsiaalse jõues, mingi valitsuse või võimu ees. Tema olek ei ole nii vaba ja loomulik nagu aristokraat, see inimese või, või looma elu kus ei ole vaja olemist tõestada ja sealt edasi minnes nendesse hetkedesse, kus oma olemist ei ole vaja peenestada, vaid tuntakse olemist otse ürgselt. Need hetked avanevad siis sellises kokkupuutes loodusega ja neid kokkupuuteid on Luige luuletustes väga võimsasti kirjutatud küll mujal ilmas, küll Eestimaal juba antiikajast saadik tänapäevani. Ja üheksa. Üheks tuntud looduseluuletajaks, kellel on ka Luige elamused, on Villem Ridala ka mererandade ja saarte elanik dema luiged 1914 avaldatud kaugetes randades. Päev raugeb külmalt kevadhalli uttu, mis mähib taevaid, kaugeid vesimaid. Veel aimub mõni metsija kivis haid ja öine kahu, pime jõuab ruttu, siis kuuled äkki nagu lapse nuttu, see kostab pilvilt mereseljalt, vaid, kus mustab sina vesi, jäine laid, jääd kuulatama öös ist hala juttu. Need luiged kaugel Väina aju jääl, kes Härkisid, kes külma vaikust, und, need nende kaeblik, kurvad hiiud seal. Ja meelevaldab jube kahju, tund on nagu halaks imelik hääl, kes Kööde õudu vastu võigast lund. Sama tüüpi elamused võib kõigist suurte lindude häälitsustest nende parvede lennust saada. Eks teine luuletus, väga pikk, võimas luuletus. Rida alalt on metshaned veidi hiljem kirjutatud. Ka seal on needsamad märksõnad taevas taevad, esiö salapärane, saladuslik, mõistatuslik, kosmiline, jumalik olemise kogemus. Metshanede algust ja lõppu ma võin natuke lugeda. Õieli, kael ja punakat, lest, jalad, Takatsi sirgus silmadest punakas helk. Millise loob Eha kiirg. Nii, nemad ujuvad üleval öös ise kõrguses heinas kustuva päikese vaos hämaras pilvises reas. Ja lõppkurgus, halisev hääl, hädaldav sõnatu süüd. Öine pill taevase püksi, vaid summana jätkama lendu. Endisest tumedam kolm ülevas tähises öös. Kaugete paakide vilkudes kurba ja rahutut helki üleöö Maaalamal Linnutee rahast. Kõigi üle on kauge kõrge linnude kosmose põhi- või jumaliku ilma piir. See on selline olemine, mida paljud on kogenud just täis müstilist sala pärast ühtsuse tunnet, inimene, loo, lind. Need on kunagi olnud üheskoos. On kuidagi mõistnud, võib-olla teineteist, aga nüüd vaadatakse ja nähakse selles lendavas uhkes linnus või häälitsevad linnus midagi inimesesarnast kuid ei, ei saada kunagi temaga täiesti. Üheks ja alati jääb vahele mõistatus mingi vahesein ja võib-olla see just on õudne ehmatav ja painav olemine on. Kogu kosmiline olemine. On raske, vaevaline. Ja selgus, et ta, need mõtted, need ei ole ainult tuntud ja tunnistatud poeetide monopol, vaid ma olen lugenud ka kõrvalisi vähetuntud autoreid. Ja väga huvitavaid luuletusi olen ma lugenud ka Saaremaa kultuurilooga seotud autorilt, kes varjus nime taha neosootis. Pärisnimi on vol2 ärel ja ka sajandi alguses on ta kirjutanud väga sugestiivse heid, naiselikke luuletusi. Kus tuleb, tuleb juurde veel mingi nüanss, mida hiljem Ridalal ei ole. See on naise hil hinge salapärane müstiline sügavus. Kolm luuletust müosootiselt aastatest 1919 20 24. Luike minek sel ajal kasutati väga palju moodsat keelt ja, ja siin on moodude keelega põimitud. Ja ei ole praeguse õigekeelsuse ka väga kooskõlas, aga ma püüan lugeda nii, nagu nad on kirjutatud. Luike minek, mis helid täis tuska ja melanhooliat need. Sealt tulevad nemad, kus käivad hooluse teed ja hiilgab kui jahtuv tuliselt hõõrunud metall. Kuld päikeseratas külm sinise kõrguse all. Pea sugugi enam ei taha, ta soojendab maad. Et siilud on luike. Kustroopiku rändavad nad kui hõbeni, helendab päikesepaistel neil tiib, lai vägev, mis kaugele lõunasse äranad viib? Vastonnad Valküürid, kes luikeks end muutunud on ja lendavat senna, kus säramas voodini troon. Valküürid või luiged, meil kõigil ju teada on see, kui sina avad, järved, jätate leinama tee siis lahkub ka suvi ja pilvis hall ähmali, siis. On kattunud taevas. Kui määrde mõista maali, siis ja tusa siis kattis, kust tilgub vihm tihe ja külmpuud, kaotavad lehed. Kui leige, näe, terve maailm siis tuleb tall põhjast Me tuusa, silmline ja letargia Starr jätab sureva looduse, ta ise enne ei lahku, kui Flora on tulnud maa peale siis hõbesed, linnud kuuleme jälle, te heale. Teine luuletus avab natuke rohkem seda igatsuse maad, igatsuse ilme, hingevoo kurba muusikut all sügistaeva kuldleheliste kaasikute pääl. Näen üles vaates nagu hõbelaeva näik, purjeline rida ujub seal, mis päikselist tuult teeb varal silmil vaeva. Ja millest kandub melanhoolne hääl. Ja ikka õitseb hea meis neil ajul, mil jumalaga jätab meid lindmetsa alune Mill, Kuldub lehte. Sajul võiks viia hõbelaevastik, see mind, kus palmid lehvikuna Kateks majul aroomi kuivad hoovab tama rind, safiiri virve väriseb all taeva ultraMariinilise mere peal telleegioonid, valge purgist laeva, liigsed lilled, sadaväelased seal neil imemail, mis iial külm ei vaeva, kus kõik aroom, kõik valgusmuusik, ärel. Ja et veel sügavamale naise hinge minna Võib lugeda kolmanda luuletuse Neusootiselt vaikuses Saarele mis jätkab veelgi selle inimhinge avamist ja see luulekokkuvõttes meenutab väga eelmise sajandi prantsuse dekadentide kas või pood lääri maailma. Ja kohata sellist luulet või sellist elamust meie kodumaal kodukülas on ju väga põnev ja huvitav. Öö oli hõõgus, kuuvalge ketas läks randa, mu tee jahe tuul puhus mu palge lauldes öölaulu peal v astusin rifale randa, hõljudes ootas paat mind kaugele merele kanda, lasin end lendas kui lind. Ammu kui kadus rand udus ümber öö merega vaid hõbese loori öö kodus sädemeid Siretavaid sõrme mu sõrmusest valla päästsin ja põhjatusse sõrmuse viskasin alla. Ütlin paat, vii mind, kus see saar, millele otsatu vaiku, kus kuhu ei lenda voolinud üle v kauge hüüd kaikus surm seal ja kutsus ja mind. Aga, aga lihtsalt oleme sel või nagu ütleme ürgseal või kosmilisel olemisel on ka oma helge võimalus. Kui me oleme päikse käes, mere käes, tuulte lõhnade käes. Imed, tunneme muretut ja vaba olemist. Ja isegi sõnad kaotavad oma suure tähenduse ja on nagu lihtsalt olemise väljendaja Kaja kõige selle müstilise olemise ole olevuste Kaja ja niisugusi kogemusi on Väino Vesipapp kirjeldanud näiteks luuletus luiged, siin on peamine püüje edasi anda eesti keele kõla kõladega, seda muretud vaba olemist ja selle vaatlusvälja keskel on luiged rahuliku merelahe peal ja nende kohta ütleb luuletajad, need on meie igapäevased luiged, need on need, kes on tõesti meie lähedal ilma suure ehmatava mõistatuseta. Mustakivi madalasse jõuavad Saastna mehed võrkusid sisse. Siledal õhtusel lahel veekasvude kribulised, sõõrid, vaeraste mustad täpid, mere vaikuseviiv, kui taamal lembelaiu leer rannast tõusevad luiged. Lest, jalgade veejooksu, peenemad Padinad mattuvad tiivalöökide lapsudes vastu vett, suure purje laperdus Matsude raskes taktis kerkida. Peegeldusest lahti, tumesinise pilve all. Õhtupäikesevalguse päri muinasjutuliselt valgetena. Valge purjeliste õhu laevadena. Plekk vaikse vee kohal, Mitme kordsetena suurele merele. Meie igapäevased luiged. Meeleolu sügispäevast jällegi sõnalise. Sõna sõnade kõla kaudu on püüdnud väljendada esipapp November Pealkiri. Üksik luik rannas, üksildane joig. Päev vastu tuumusinist seina. Tuleb tuleb luige tiiva all. Rantis rannad, kilu, jää, soomustesse kasvav vesi liigutab üdini kuiv tuul kurgus, põskede Bergamendil. Süsiselgroogu joonistab, kulugesin kõrkijad, tuul tuleb tulles merepõhi on õhus, lehtadru ühetasane Lemmu paljastolm peen vürts, sõõrmetes senikogematu november ööst üheksa poega, üks üleöö on talv. Need ma olen lugema hakanud. Siis veelgi ahvatlevam on lugeda veel vist esiPatti luuletust, mis on veelgi onumatu, poeetilise pealkiri on hahad. Ühed haned, hanelaadsed, lennud. Virveta tul veel maipäeva teos. Lage Ulapapaotab pooliti suutsiaal. Tahkuna haos ohkavad, hauguvad, ahad, meregevad, hauguvad, koerad kukuvad haudeaegade eelile, ootavad hääli, kooris laulu, lausub Autav laotus. Auaod Ahkvel ohkvel kaovad kauguses veepõhjad, puhkevad laotused, laulavad avamere seljale olemise enese hääl, sfääride muusika, igavene kevad. See on nüüd see sfäär, see olemise muusikasfääride muusika, kus tõepoolest olemine tuleb meile kõrvadesse olemine ilma küsimata, ilma küsimusteta. Ja kui sealt veel edasi minna sõnade taha, siis jõuame jällegi selle olemise juurde kus hakkab tekkima probleem, küsimus, tärkab huvi. Jälle neid sõnu lahti muukima hakata ja uurima, mis on sõnade taga, mitte enam luiged ja loomad ja meri ja ka inimene ei ole see probleem juba sõna saab iseolemise mõistatuseks. Ma loeksin lõpuks vaat selle tasandi tunde tasandi näiteks ühe Peep ilmeti luuletuse mis on ka samast maailmast pärit. Pealkiri on sõnad, aga ta läheb ka Luige sümboolikasse. Toonela taevasse tõttab sõnade luikvalge rivikorda, ainult käte võib võtta Ta kangeimad kaarnakivi Valevad veelindu näha saab see, kes nägema peab. Maavalla mulda mattuvad sõnade ronkmustad, read.