See on selle aasta viimane 12-st saade sarjast motiivi sündia rändeesti luules. Hando Runnel on stuudios ja saate pealkiri, vestluse pealkiri ja luuletuse pealkiri, millest me alustame, on kaaren. Meie jutu põhjaks on täiesti Edgar Allan põu Ameerika kirjaniku ja luuletaja luuletus mis on eesti keelde tõlgitud neljal korral. Ja kaks korda on vähemalt neli korda, ma tean, viiendate ei ole leidnud üles ja siis on tõlgitud ronk kaaren. Esimene tõlkija oli Georg Eduard Luiga 1915 ja tema tõlget parandas ja tõlkis hädasi. Aavik keelemees, Aavik aga hiljem veidi moodsamas keeles ja suurema vabaduse hooga tõlkes. Ants Oras pealkirja all kaaren. Ja üks hilisem on 1960. Samuti Pealkiri kaaren ja tõlkija on Tauli, on tuntud ka usuteadlasena ja tema on mahendanud seda tõlget aga selle loo algus on veelgi kaugemal, mis on kaaren üldse luules ja mis on kunstis ja mis on elus? Kui meenutame, siis, siis on rahvasuust selliseid väljendeid. Kaarnakari on juba looga kohal, tähendab, kui hobune on väga kehvaks jäänud, siis öeldakse niimoodi, et varsti kaarnad nokivad ära või siis kui keegi väga kiusab inimest, siis inimene ütleb, et te olete nagu kaarnad mu kallal. Ja rohkem on see pildikunstist meie silma ette tõusnud. Kui vanad lahingupildid ja õuduse pildid on maalitud siis on ikkagi lahinguväljade kohal lehvimas suured mustad linnud või nokkimas paelutavaid inimkehasid kaarnad. Sõnaga kaaren on sümboolikas seotud surmaga teispoolsusega ja teisiti ka on siis seotud mingi kujutelma, aga salasõnast või salatarkusest. Ja kui ma siiani kõnelesin nendest luulemotiividest põhiliselt eesti luulele toetudes, siis kaarna motiivi juures tuleb paratamatult meelde ka väliskirjandus. Sest võib-olla seal on meelde jäänud see kaarna motiiv ronga moti veelgi võimsamalt kui eesti luules ja eriliselt on seal motiiv mind paelunud seoses Hendrik Adamsoni luulega, kelle luulet ma olen, loomingut üldse olen viimastel aastatel uurinud ja püüdnud trükiks ette valmistada, kui te olete lugenud niisugust Ameerika autorit. William Faulkner Loomingu raamatukogus on avaldatud, tema raamat, sai lei taing, kui ma olin suremas Rähesoo tõlkes. Selles pealkirjas on juba see üks Ameerikas levinud kaarnamotiiv, kui ma olin suremas, kui ma olin surnud siis kaks kaarnad kõnelesid, rääkisid, et sina saad silmad, sina nokid keele ühesõnaga jagasid juba seda inimkeha. Ühesõnaga niisugune kuri ja sünge foon on võib-olla kõige võimsama luuleteose. Sel teemal on kirjutanud veidi müstiline ja väga fantaasiarikas Edgar Allan tõu. Ja seal on olulised kaks momenti seal luuletuses. Kõigepealt luuletaja asend, tan kinnises ruumis. Ta mõtleb mineviku peale oma elu peale ajaloo peale kadunud armastuse või surnud pruudi peale. Ja selles pimeduses eraldatud üksilduses ilmub siis mingi hääl, mingi kuju ja see on ronk, kes hakkab rääkima saatuslike sõnu. Aaviku tõlkes on umbes niimoodi keset öise tunni õudu kordma juurdlin roidunud Note, vana tarkus teose kallal, mis ununud, ammugi. Olin tukkumas, kui kabin kõlas justkui samme, sabin või kui mingi arglik rabin vastavust kisti istuks väisur, mõtlin, kabin sellest eestist, sünnibki see ja muud ei midagi. Käes, siis oli algav tali väljas mühas tuul, nii vali koldes küdes, kustu tuli heites varjev iiliti hommikut, ma kangest hootsin raamatuist Mil vaimu, jootsin asjatama troosti lootsin, sest mu armsaim võet hurmav neid Lenore nimeks inglit Engel annetti, siin tal nime polegi. Ukse Rimbasiidi sahin, purpurkate vaikne kahin, äratas mu õudset hirmu ennetunte iialgi. Ning mu süda põksus nõnda et siis mina korda mõnda väisur, keegi ütlen enda vaigistuseks vististi väisur heline Maiendatroostiks, ütlin, eestisti, see ja muud ei midagi. Ja kogu see põnevus kasvatatakse refrääniga ja muud ei midagi, ei midagi, ei iialgi. Kui siseneb ronk ja luuletaja küsib tema käest midagi siis ronk oskab vastata ainult seda ei iialgi. Ei midagi. Inglise keeles kõlab see Kumedamalt eesti keeles on terav i vokaal ei iial Need, mis teeb asja võib-olla valulisemaks lõikavamaks. Ja on niisugune mulje, et see luuletus on mõjunud Hendrik Adamsonile, nii sugestiivse Alteritise ei iialgi motiiv ja samuti ka see luuletuse väga kindel raudne rütm, samuti ka see lähtekoht, see luuletaja Üksi olemine ja juurdlemine oma luuletuskogus, teises luuletuskogus on Adamsonile luuletus. Lilletar ja luulettai, omaaegne kriitika pidas seda suureks luulesaavutuseks, tol ajal võib-olla pikemaid luuletusi kirjutati vähem, olid lühikesed lüürilised laulud. Ja see oli eepilise koega laul, aga ta algab täpselt sama situatsiooniga. Luuletajana üksinduses mõtleb pargi üksindusen Luuvian joobumustest joodnuks. Youven istus, luulettai pool unen süüvinud muisti aia, ruunen skalde Parde seiratet. Pilvin linde, liuglev Zuje pilvine rindes liuglev Kuie. Tuuletari taga aie Deletatud üle Maie paari silme seirat, need õhulehestiku ohe, pilvepildi, ehen kohe sinis sügavuste lahe kiirteküllast Sillat, Vahehälli tärn, unelmi, luuletaja ette ilmub lilletar, kellega käib dialoog. Arutletakse filosoofiliselt olemisest maailmast ja lõpp on sama kurb nagu Edgar Allan põu rongas. Et lilletar lahkub. Luuleta ei, jääb ikka üksi. Ja signaal on läks ja pime valgus kustus, kadus ime. Kas me tõesti kõneline lilletar, mis oli see ja siin luuletuses ei ole sellist refrääni nagu oli Edgar Allan tõuluuletuses. Kuid paar aastat hiljem, 22. aastal kirjutas Hendrik Adamson raamatus kuldblond neitsi lüürilise proosavihik ühe luuletuse, pikema ballaadi külmtõbi, kus on pärit Edgar Allan põu rehv, näen. Jällegi on tegemist eksistentsiaalse olukorraga, noormees, koht dub siniseelikuga. Siniseelik ahvatleb teda lausega, et tund ei maksa midagi, viibi minu seltsis. Nad lähvad, jalutavad metsa all ja naise ahvatlused. Luuletaja viimseni ja kogu aeg on kõrvus refrään, tund ei maksa midagi ja lõpuks ta leiab, et terve elu on läinud nii nagu imemuinasjuttudes või võlumuinasjuttudes. Et see tund on tegelikult kestnud kogu eluaja. Ja lõpuks ta ärkab. Ja, ja ta ei teagi, kas ta on ärganud, kas aeg oli tõeline, kumb oli tõeline elu läinud elu või see tund ja lõpus jällegi üksindus ja segadus, kergemeelne siniseelik, siidisukapüksipitsivarjuks olla, sa ei viitsi Tuulsinud võlunud loba, keelik tunginud sinu tühja tuppe põlvi, paljast Laden, putke näitajad, neitsi hajameelik kaitseb käsi automaatselt sõrmed serva, otsin, eksil, käivad vastupidi, peatselt surun silmad liiga haljas. Avan veelgi. Põlvan, paljas, silmin, tule, sädeleden sõitleb näitsi. Tuulehullust mõtlen, ongi tuul, nii uljust, ohhi, pingu, Kädeleden, peatan oma viisa, viit. Kõnetan eks pilguks varju, lähme metsa, siin on Marju tund, ei maksa midagi. Keerul katamasi, aia kordab neid kui raugev kaja, tund ei maksa midagi, see tund ei maksa midagi, on iga salmi refrääniks. Meenutan veel kord seda, Edgar alanud põu, muud ei midagi. Ei iialgi, ei iialgi. Nii on seesama i vokaali pinge siin tund ei maksa midagi. Ja lõpp selle luuletuse lõppu ongi Mavist magan, vist näen und pähe hakanud siniseelik kõrvu tuuleloba keelik Esstee käsi, aiameelik korraldab kõik viimati tund ei maksa midagi tundvaid, metsan ilutsusi, parem elu, viletsusi, kärven okas radasi, parem pettumusi lohet, kui saad õnne sarvist, kohe kinni neid, eks ole, nii hirvitav end koguni, nii, ehk mitte, oled minu elu läinud, see pole sinu talu tapmid Edasi. Riided rebenevad luudelt. Silmad pealuust välja, suudelt atab ümber, vägisi sosin igavikud minu tund su elu mööda minna. Tund ei maksa midagi. Selle Edgar Allan põu poeemi või luuletuse võnkuvat, selle mulje, selle luuletuse mulje võnkuvad vaibumist on märgata kogu Hendrik Adamsoni loomingu jooksul. Näiteks 40. aastal, kui suured armupiinad on läbi põetud ununenud. Kuid kui on plahvatanud ja käes suur sõda Eestimaal, kirjutab Hendrik Adamson jällegi pika luuletuse viirastusi uneuimas, kus ta vaatleb kahte võitlevat lohet. Ja jällegi on tunda sellesama luuletuse kompositsiooni selle Edgar Allan põu luuletuse mudelit. Jälle istub mees üksipäini, hakkab mõtisklema tai mõtiskle tarkade raamatute juures, vaid nagu sõja ajal sageli. Tema sõbraks ja mõtteallikaks ja sõbrameheks on viinaklaas. Ja selle juures ta vaim lendab jälle nägemuste ilma. Ja lõpp on jällegi ärkamine sellest nägemusest ärkamine, viirastustest aga ka ärkamine on jällegi küsitav. Ekspositsioon on selline toast doosi tillukeses kambris, karbi kõrgukeses sütetule tantsis, kelles vingukeelte vilgus, kelles istusin ihuüksinda, kükitasin kuivanud kändu poole meheks, poolik pudel naiseks, nägus napsipeeker. Embasin neist esimese, tõstsin huulte juurde, teise suudlesin, kuni kustusid söödia tuhalade tuhmus. Saabus soe, tõi süles suigu süles suigu üsas une kaenlas kange magamise. Ja algab nägemus sihise siniseid siuge kihises kobaras koldseid puhisest punaseid puntras ümber, ühe ülik ussisilla talast tugevama Veski võllist vägevama. Muidu must päev piimakarva turjal, tiivad seljas, soomuskõhu all kõndid, jäsemed ühtlasi ujuda, uimed. Suust tuli sädemeid ja suitsu, tuiskas tuhka trukkidega küdenuks, kui kuskil küttis auranuks Aleasemed ja siis tuleb teine ilmub, roomas rabast roheline halli ülalt udustatud piima, pisut piserdatud Eestile veri, pori, selle kaelusel kollasel. Ja nad lähevad võitlema lohe lohele ligines ebard ebardid eel haistis sinisagaraid sihises kihises kobaraid, koldseid puhises punaseid puntraid, raba rohelist rünnates toore turjale tormates. Ja võitlus lõpeb. Ent see oli unenägu, tagatuli tõetegu, inimesed, harilikud mehed, meie moodulised naised, nagu nad on ikka põrmu põlve pojad, tütred, kaduvikku, kaamed, varjud, hammustasid, vussidena paiskusid balangutena ujutide uputusena. Eisest oras haljendanud ega rohi rohetanud. Peretusid vaiksed väljad luitusid all luude luhad, kaeti kolpadega kingud Eisest saadud saaki salve ega kantud küllust, külla saadi saaki sarkades kanti küllust kalmistul. Magasin mitu, magasin, nägin und. Kui palju nägin ükskord ikka ärkamine, tõsi, ellu tõusemine, elugi, eks unenägu. Kao koletiste kaasas oma hirmutiste hulgas. Nii ma jälgisin ühe kirjandusliku impulsi kandumist teise luuletaja ellu ja selle edasikestmist edasi elamist. Vaikivad vaibuvad võnkumist. Ja mida kaugemale see algimpulss jääb, seda, seda hajuvamaks muutub, motiiv, liituvad uued uued motiivid ja võib-olla arenevad. Ja upuvad oma veelgi isikupärasemate impulsside alla. Näiteks kui Hendrik Adamsoni luulet veel ja loomingut veel edasi vaadelda, siis näeme, et seesama une ja ärkveloleku motiiv on tal väga sageli. Me teame eesti luulest Gustav Suitsu lauset. Eelnevatele luuletajatele, kui töötleb kõik on kokku unenägu siis seesama motiiv elu on unenägu, millest uuesti ärgatakse ja Hendrik Adamson Sonyl on, on niisugusi ilusaid kirjakohti, kus, kus ta ütleb, kas me kunagi üldse ärkame nii kaugele võime kanduda ühe motiivi jälgimisel, aga vot niisuguste jälgede ajamine ongi ühe kirjandusliku lugemise võlu ja neid võlusid oma segasel moel. Ma püüdsin ka selle aasta jooksul pisut teistega jagada.