Kordan, Toompead rünnatakse. Tule taevas appi, mul on kahju ja ma vabandan väga hästi välja ei paista. Olukorrast prii. Tere, head pühapäeva kõigile, alustame saadet olukorrast riigis, Anvar Samost ja Kalle Muuli on stuudios ja räägime tänases saates siis ootuspäraselt Ersost kultuuriministri Laine jänesest dirigent Neeme tervist ja sellest arusaamatust ülistas vabadusest, mis nüüd nende isikute ja institutsioonide vahel on tekkinud. Räägime ka samamoodi kaunikesti arusaamatust uurimisest, mis käib majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tavalise kantsleri ja maanteeameti ning ehitusfirma Nordecon suhtes. Räägime ka sellest millist rolli võiks Eesti koolilaste harimises mängida mõni läikiv arvuti ja sellest, mida oleks siis oodata sel nädalal riigikogus seaduseks saanud võlakaitse-eelnõust, aga kõike seda, meie tavapärane nädala sündmuste edetabel. Esikohale paigutasime siis ERSO ja Neeme Järvi ümber puhkenud skandaali. Kultuuriminister Laine Jänes otsustas lõppeval nädalal vabastada ametist ERSO direktori ERSO juhi Andres Siitlani. Mis peale siis ERSO peadirigent? Eellepingu kohaselt Neeme Järvi teatas, et ta astub sele sellelt ametikohalt tagasi, kuna peab kultuuriministri käitumist riiklikuks kuriteoks. Niisugused olid Neeme Järvi sõnad. Nädala sündmus number kaks. Kriminaalasi, mis on algatatud kolme erineva ja samas väga kalli teedeehitushanke läbiviimise suhtes. Kriminaalasjas on ka kolm kahtlustatavat, kes on väga prominentsetele positsioonidel. Üks neist on majandusministeeriumi kantsler Marika Priske, teine maanteeameti peadirektor Tamur Tsäkko ja kolmas Nordecon info peadirektor juhatuse esimees vist Erkki Suurorg. Tegemist on kaunikesti segase asjaga, kus ei prokuratuur ega kaitsepolitseiamet ei ole väga põhjalikult selgitusi jaganud ja päris koomiline jälgida ka seda, kuidas praktiliselt pooleteise päeva vältel ei teadnud täpsemalt selle asja üksikasju. Isegi maanteeameti peadirektori ja majandusministeeriumi kantsleri otsene ülemus, majandusminister Juhan Parts. Kolmandaks võttis riigikogu vastu kaua menetletud seaduse, mis on tuntuks saanud võlakaitse seaduse nime all. Mõnevõrra eksitav seaduse nimetus, nii nagu seadus, nimetused, mõni mõnigi teine seaduse nimetus, mis viimasel ajal vastu on võetud. Inimesed peaksid teadma, et võlgade eest jätkuvalt ei kaitse Eesti vabariigis mitte keegi. Võlad tuleb ära maksta, aga küll on võimalik pöörduda kohtusse mõningate võlgadega kaasnevate asjaoludesse leevendamiseks saada saamiseks intressid, viivised. Selliste asjade üle võib ehk tulevikus mingeid läbirääkimisi kergemini pidada. Võlausaldaja ka prognoositakse. Vähemalt seadusandja enda poolt, et 1000 kuni 1500 kohtuasja seoses selle seadusega lisandub meile aastas. Ja nädala sündmus number neli väga populistlikult. Vabandust, nüüd ma hakkasin rääkima, sellest me päev rääkis. Populismi mõte jääb muidugi samaks, sellepärast et suhteliselt populistlikud vormis käis terve öö läbi arutelu riigikogus, kus erutatud midagi muud kui seda, et kas ühte või teist parandusettepanekut rakendada või mitte, et ehk siis riigikogu oli öö läbi tööl, sellepärast et riigikogu opositsioon eesotsas Keskerakonnaga üritas tõmmata endale tähelepanu ja pidurdas riigieelarve menetlemise protsessi. Ja muuseas saime riigikogu esimehe Ene Ergma suu läbi teada, kes teda ametisse valitud ja selgus, et need on idioodid, aga viiendaks viiendaks, siis maniksime katkestust Elioni andmesides, mis hõlmas kogu Eestit ja kogu andmesidet umbes pooleteist tunni jooksul. Elanikkond või inimesed said kõige rohkem seda tunda ehk pangaautomaatide ja, ja kaardimakseterminalide juures poodides ja kodus võib-olla et ka ja töö juures internetikatkestuse läbi, aga, aga selline noh, võiks ütelda, siis õnnelik õnnetus, kuna siiski suhteliselt mõistliku aja jooksul läks üle Olukorrast riigis. Mõtlesime siin enne saadet pikalt, et millest siis alustada ja kui alustada, kuidas seda teemat käsitleda ja ausalt öeldes praktilise kulli ja kirja visates, siis otsustasime, et alustame ERSO ümber toimuvast. Kui ma seda asja üritaks kuidagi kokku võtta, siis mul nagu tekkinud tegelikult kaks mõtet. Esiteks võiks öelda, et mida rohkem üritada ennast toimunuga kurssi viia seda vähem on võimalik asuda mingisuguse seisukohale toimunu suhtes jõuda mingite järeldusteni, saada selgelt aru, miks tüli nii kaugele on jõudnud ja kes kasutada populaarsete venekeelset küsimust, kes on süüdi. Teine teine mõte tulebki otseselt sellest kaasaegsest vene poliitikaga. Lähedalt seotud populaarkultuurist, ehk siis võiks tsiteerida vene tänaseks lahkunud peaministrit selline mõrdenid, kes mälestusväärselt siis ütles, et tahtsime kõige paremat, aga läks nagu alati, sest mulle tundub, et ilma naljata tegelikult see, see lause või see kõnekäänd juba võtabki tegelikult selle toimunu kokku, sest et mul on selline tunne tõesti, et kuskil seal päris alguses, kui nüüd lugeda kõike seda, mis asjaosalised on öelnud või lugeda ka mõningaid dokumente, mis on avalikkusele kättesaadavad, siis jääb mulje, et alguses oli mingi hetk, kus väga kõrgel tasemel taheti teha midagi üsna toredat. Aga siis hakkas asi ühest küljest logisema, teisest küljest logisema, keegi ei saanud millestki aru, keegi ei täitnud mingeid kokkuleppeid, keegi unustas või tahtnud midagi mäletada ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kui tagantjärgi vaadata ja hinnata tehtud, siis tegelikult ju formaalselt võttes on kõigil õigus. Kultuuriminister Laine jänesele on õigused. ERSO juht Andres Siitan on rikkunud eelarvedistsipliini. ERSO eelarves on puudujääk, mida ilma lisavahenditeta või kultuuriministri abi Kultuuriministeeriumi abile. Ta ei ole võimalik täita, ehk siis orkestrit on justkui juhitud majanduslikult halvasti ja valesti. Samas on õigus Andressiitonil, kui ta ütleb, et selline olukord tekkis kultuuriministri käitumise tõttu, kes kord algatas, reformid ühendas teatud asutused aga jättis mõned asjad tegemata, mida ta oleks võinud teha, lõpuks pööras selle reformi veel pole eelarveaasta pealt tagasi. Ja nii tekitas olukorra, mis, mis lõppes sellega, et eelarves on puudujääk ja lõppude lõpuks võib ütelda, et ka Neeme Järvi on tuline õigus, kui ta ütleb, et nii ei käituta. Sellepärast et vallandada ERSO juht sõnagi lausumata sellest eelnevalt peadirigendile. Noh, seda võib võtta oludes sihiliku provokatsioonina, teades, kui emotsionaalne inimene on Neeme Järvi või või, või paljud tuntud kultuuriinimesed üldisemalt, et et ma arvan, et kultuuriminister oleks võinud seda reaktsiooni natukene ikka ette näha ja, ja viisakas oleks ikkagi sellised vallandamised läbi rääkida, mitte ainult Anneli hundiga, kes on siis Andres Siittoni kohusetäitjaks määratud vaid kui see oli ette planeeritud ja ei olnud mingisugune äpuhandega puhang, aga ma usun, et selliseid inimesi ei vallandata lihtsalt tuju või, või äkkpuhangu ajendil, et siis mõistlik oleks ju olnud see koostada, kooskõlastada ka peadirigendina, informeerida teda, rääkida talle, mis põhjustel ja nii edasi ja nii edasi. Nii et igast vaatevinklist on, on, on kõikidel õigus, aga tulemuseks on selline. Noh, võiks ütelda rahvusvaheline skandaal, kui, kui vaadata, et see on mitme rahvusvahelise uudisteagentuuri abil levinud mitmesse lehte. Jah, seda ta on tõepoolest, et kui täna hommikul, kui ma paari suuremat maailma ajalehte vaatasin, siis ma kahetsusväärselt nägin seal seda kajastust, et noh, aga selles mõttes, et ega Kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri esmane ülesanne ei ole oma personalipoliitika kaudu maailmas Eesti mainet kujundada, et see on kõik selline nii-öelda kollekteral tämixiat. Tegelikult kultuuriministri esmaseks ülesandeks on vist Eesti kultuurielu korraldamine, selle kultuurielu toetamine ja noh, kuidas öelda hoidmine, eks. Et nüüd küsimuse, kui rääkida poliitikast ja poliitikutest, siis peaks Sist asetama sedapidi, et kas Laine Jänes on sellega toime tulnud, kas ta on hästi toime tulnud, halvasti toime tulnud ja missugused tagajärjed nüüd sellest tülist kaasnevat Laine Jänese poliitiku tulevikule, et lugesin et Laine Jänes kandideerib Tartus vist, mis on ka väga ootuspärane, sellepärast et Tartust on Laine Jänese poliitikukarjäär alanud ja tõenäoliselt on seal kõige ustavam valijaskond, et siin on vist küsitud ka seda, et kas aines oleks pidanud mingil hetkel tagasi astuma või kas lainena oleks pidanud Mingil teisel moel seda vastutust nagu võtma, et noh Raske on vastata, et mis oleks see hetk olnud, kus Laine Jänese tagasiastumine oleks esiteks kuidagi seda olukorda saanud vähendada nii-öelda siis üldiselt mitte ainult Laine Jänese enda või, või Andres Siitan jaoks või kelle iganes jaoks. Teiseks, et et kas seda tagasiastumine, kui see oleks nagu mingil hetkel tehtud kas see poleks olnud siis selline lihtsalt poliitiline nii-öelda instrument selleks, et näidata Ministrite kuidagi rünnaku alla jäänuna või näidata teda kuidagi erakordselt õilsalt minust ikkagi jah, jõuan selle oma eelmise ja esimese järeldusele tagasi, et see on selles mõttes nagu mingis mõttes nagu mingi halb õudusfilm, mida sa vaatad, et asjad nagu järgnevad üksteisele positiivseid tegelasi, on vähe, ei ole täpselt võimalik aru saada, et kes ongi üldse, kas suits ongi mõni positiivne tegelane ja siis lõpptulemus on kuidagi täiesti vääramatu. Tagasiastumise aeg on selgelt mööda lastud, et kõige viimane, kõige tagumine hetk selleks oli see hetk, kui tuli Neeme Järvi esimene reaktsioon. Andressiitoni vallandamised pärast seda. Oli kultuuriminister juba juba sellise surve all, kus ei olnud teda viisakas, võimalik viisakalt võimalik sealt nii-öelda tule alt ära tõmmata ja ja nüüd, kus tema kaitsele on asunud ka peaminister, on see ilmselt mõeldamatu. Aga aga olukord, ega noh, kui seal poliitilisest aspektist ainult vaatad, siis ega Reformierakonnale seal midagi rõõmustavat ei paista, hoolimata sellest, et nad on läinud isegi seda teed hakanud Neeme Järvi sihilikult laimama. Et ravil on oma autoriteet, mida võib küll natukene kodurahva silmis selle laimuga või sellise väiklaste süüdistustega kahandada, aga põhimõtteliselt jääb ja olukord selliseks, et millal iganes Neeme Järvi tahab, nii, ta pääseb ajalehtede esikülgedele millal iganes ta sõidab, Eestisse, saab ta intervjuusid anda ja, ja nii lõputult kuni valimisteni välja, et et see on poliitiline aspekt, on minu meelest ei ole see kõige tähtsam aspekt selle asja juures. Et tähtis on siiski see, mis nendes kultuuriorganisatsioonides toimib ja kuidas need saavad oma elu ja tööd korraldatud ja, ja selles mõttes on kultuuriinimestel ka praegu rääkimiseks ja, ja, ja suu puhtaks ütlemiseks hästi halb aeg, et riigieelarve vastuvõtmisel ja pärast seda tuleb teda Kultuuriministeeriumi kaudu jagama hakata ja kui vaadata, kuidas Laine Jänes selles skandaalis on käitunud, siis ei saa keegi välistada, et järgne mingi kättemaks mingisuguse asja väljaütlemise eest, aga minule meenutab see juhtunu ERSO ja, ja, ja Neeme Järvi ümber juhtunu eelkõige ühte teist reformi, mis oli eelmise aasta sügisel samal ajal, kui praegu on ERSO nii-öelda madin, käimas, oli suur lahing leipzigi linna all Eesti muuseumide pärast. Viitteist maakonnamuuseumit taheti ühendada sel viisil, et kultuuriminister saatis lihtsalt maakondadele ühel hetkel teate maakonnamuuseumidele, et nüüd me ühendame teid ära siis, kui nende direktorite šokist natuke aega toibunud ja hakkasid küsima, et mis värk on siis kutsuti nad kokku, siis hakati arutama, siis hakati selgitama. Lõpuks pärast pooleaastast suurt sõda, närvidemängu ja suuri plaane, kuidas tehakse üks ühtne muuseumikeskus ja kuidas kõik maakonnamuuseumid on selle osad lahjenes plaania reform kadus vaikselt ära, tead, milleks, keegi enam ei mäleta, milleks see, seda taandus ära mingiks kompetentsikeskuseks, mis luuakse või loodi Eesti Rahva Muuseumi juurde Tartus kuskil mingisugune üksus, ma ei tea, kas see on üks inimene või või mitu inimest ja mis kompetentsi ta sisaldab, või või, või mis iganes see on, see oli reform, mis pöörati täpselt samamoodi tagasi, nagu ERSO reform alustati, siis põles suur õletuli. Eesti, kõik inimesed olid taga jalge peal ja, ja, ja, ja pea peal, mis, mis asendis iganes ja lõpuks ei tulnud sellest midagi. Eterso reform meenutas umbes samasugust asja. Täiesti võimalik, et seda algatati Järvi ideede alusel, nii nagu on väidetud või kuidas iganes, aga Eesti riigis vastutab oma otsuste eest ja kultuurijuhtimisest minister ja tema alustas seda lumi. Ja püüdis siis õigemini otsustaski liita ERSO siis Hortus Musicus, vanamuusikaansambli ja rahvusmeeskoori, aga jättis sellest reformiplaanist ühe osa välja, mis oli tegelikult Andres Siitan, Neeme Järvi reformi osa, see oli Estonia kontserdisaali üleandmine ERSO-le ehk ERSO tahtis oma ruume, oma maja, kuhu ta saaks panna pillid ja kus ta saaks käia koos harjutamas ja nii edasi. Ja, ja sealt tekkis see eelarve segadus või jama. Nimelt ERSO peadirektor arvas, et Ta saab rendikulude pealt kokku hoida, kui ta saab endale maja ja võib jätta seetõttu inimeste palgad kärpimata raskel ajal. Aga kuna see reform pöörati tagasi ja ERSO tegelikult ei saanud seda oma maja ja pidi pidi neid kulutusi hakkama tasuma, siis siis ka tekkisid eelarvepuudujäägi. Nii et Laine jänesele on õigus, kui ta ütleb, et Andres Siitan on rikkunud eelarvedistsipliini ja, ja ja, ja võib-olla koguni riigieelarve seadust, aga sama samal ajal on ka Andres Siitan oli tuline õigus, kui ta ütleb, et selline olukord skulptuuri ministri vastandlike käikude tõttu kannapöörete tõttu ja, ja selle tõttu, et ta ei teinud seda, mida kokku lepiti ja ei suutnud oma reformi korralikult ellu viia. Et, et need on sellised vastastikused süüdistused, mis oleks võinud klaarida, kuna mõlemad pooled tegid vigu, ilmselt selles olukorras laabuda normaalse suhtluse korral hoopis teistmoodi kui, kui võib-olla ilmakuulsa Eesti peadirigendi tagasiastumise või selliste noh, ütleme isegi üle adekvaatse piiri minevate süüdistuste laviini laviini. No see on selge, et eks see tüli annab ajakirjandusele inimestele kõneainet veel vähemalt nädala või paar, sellepärast et esiteks ma usun, et opositsioonil on kindel kavatsus teatud aeg nii-öelda jänest praadida ja siis ühel hetkel ka umbusaldusavaldus esitada. Mis noh, suure tõenäosuse kukub läbi sellepärast et koalitsioonisisese kokkuleppe ja täiesti mõistetava poliitilise loogika kohaselt koalitsiooni liikmetel umbusalduse poolt hääletama ilmselt ei hakka, aga kindlasti jõuab veel öelda püüne peale tulla erinevaid kaugemalt seotud asjaosalisi, kes ka oma arvamust avaldavad. Eks seda ole kindlasti piinlik ja kurb vaadata, aga mis ma tahan öelda, mis on eriti tülgastav olnud kogu selle asja juures, et sa juba mainisid siin, et seesama Neeme Järvi lepingu tingimuste, täiesti sihipärane, teadlik lekitamine võiks öelda, et lekitamine isegi liiga leebe sõna ajakirjandusse pressimine. Et kui midagi muud ei ole võimalik oma ministri kaitseks kasutada mingit muud väidet ei ole võimalik Neeme Järvi maine kahjustamiseks käiku lasta siis tuleb peaminister isiklikult ajakirjanike pressikonverentsile tegema selliseid noh, täiesti läbipaistvaid vihjeid Neeme Järvi honoraride suuruse suhtes, et et ka need ajakirjanikud, kes ei olnud siinselt parteikontorist materjali kätte saanud, et et need siis ka saaksid aru, et nüüd on siin nagu peaminister ise ütleb, et vaadake, et seal ikka keegi saab ikka väga palju raha, eks ju. Et keegi saab ikka liiga palju raha, et mind minu meelest see on ikka uskumatu, et ma ei imestaks, kui selliseid vihjeid teeks mõni mõni teine erakond, millele sarnanemist on Reformierakonnale viimasel ajal väga tihti ette heidetud. Aga neid vihjeid nüüd Reformierakonnast kuulda on ikka väga imelik minust Reformierakond on algusest peale olnud ju see erakond, kes on olnud väga selgelt liberaalse maailmavaatega ja pooldanud seda, et inimene peab oma töö eest saama väärilist tasu. No mismoodi nüüd siis, mismoodi see mõistma, et järgmiseks järgmiseks võib-olla tuleb? Võib-olla tuleb, peaminister ütleb üldse, et üldse palju on nagu ebamoraalne teenida, et äkki teeme astmelise tulumaksu, ma ei tea. Ikka väga veider, kui samasuguse sendi lugemisega vastata, siis võiks ju tegelikult ütelda, et Neeme Järvi ei ole saanud selle lepingu järgi eestist mitte sentigi raha sest leping näeb ette ta selle lepingu ajal tehtud tööde eest saab raha siis, kui ta arveid esitab, aga ta ei ole arveid esitanud ja teiseks Neeme Järvi ise loobus sellest lepingust, ta teatas tagasiastumisest sellest nii imelistelt, palkadelt või mis iganes, aga, aga mis on eriti tülgastav, on see mul on kahju, et ajakirjanikel, kes viibivad peaministri pressikonverentsidel, ei ole enam mälu. Kas te teate, kus kohas leping sõlmiti, Neeme Järviga see leping, mis väidetavalt sisaldab tohutu suuri palku ja mis, mis nii ebamoraalselt suuri palku sõlmiti. Et fotod on siiamaani Kultuuriministeeriumi koduleheküljel üleval, võite vaadata, kuidas Laine Jänes seal lepingu sõlmimise juures koos Neeme Järviga poseerib, sõlmiti kultuuriminister Laine Jänese kabinetis. Kas, kas kultuuriminister ei olnud kursis nende summadega või, või ei teadnud, et tema tagaselja äkki maksti neid ja nüüd tuleb peaminister ja hakkab kultuuriministrilt saadud konfidentsiaalset lepingu andmetega siis laimama Eesti ühte kõige tuntumat ja kõige kuulsamat dirigent, laimu, valeinfo levitamine? Me ei tea veel, palju selles tõde on, sest mina ei ole lepingut näinud ja Andres Siitan väitis, et need summad ei ole päris sellised, aga see selleks, et hüva, see ei ole lai, aga, aga hakata sellise väitlusega peaministri tasemel pihta. Nüüd me näeme, mis juhtub nende inimestega, kes Reformierakonnaga vastuollu. Teile öeldakse, et te olete homoseksualismi, saate liiga palju palka ja, ja nii edasi ja nii edasi, et kõik, mis vähegi teie isiklikku elu puudutavad, need asjad ja, ja on riigile kättesaadavad, need tiritakse päevavalgele ja hakatakse näitama ja teid halvustama rahva silmis, et see on siis Reformierakonna väga kultuurne ja Kultuuriministeeriumi poolt initseeritud vastukäik. Ärme siis kohe teise, suhteliselt sarnaselt segase looga edasi, et nagu siin saate, sissejuhatus sai juba öeldud, et päris koomiline jälgida, jälgida siin nädala keskel seda, kuidas majandusministeerium ja sealhulgas ka majandusminister peaaegu pooleteise päeva jooksul, kui nende kantsler koos maanteeameti peadirektoriga oli KAPO-s ülekuulamisele, ei teadnud päris täpselt, mida ajakirjanikele. Ei, ei, ei, ei tsiteerita vana ega mitte tsiteeritavana öelda, kuna nendel endal vist täpset informatsiooni selle kohta, et missuguseid kahtlustusi siis kantslerile ja maanteeameti peadirektorile esitatakse, ei olnud, et nüüd tagantjärgi paari päeva möödudes on natukene rohkem infot, peab endiselt ütlema, et see lugu on raskesti mõistetav ja võid teha oletusi, mis ulatuvad siis tõesti noh, nii-öelda kuriteost kuni lihtsalt inimeste omavahelise vääriti mõistmiseni. Et kui nüüd, kui nüüd korjata kokku need faktid või nii-öelda siis väited, mis ajakirjandus on, võiks öelda, et ilmselt siis majandusministeeriumi kantsler ja tema tagant utsitama seal siis ka maanteeameti peadirektor üritasid panna suuri ehitusfirmasid omavahel kokku leppima, et nende omavaheline väga tigedaks muutunud konkurentsi takistaks suurte Euroopa Liidust rahastatavate, et tee-ehitusprojektide valmimist on vist nii, et ma vist ei liialda ühestki otsast, kui ma seda ütlen. Aga me ei tea, mis vormis kantsler ja maanteeameti peadirektor ja kellega kelle algatusel ja, ja, ja, ja millisel viisil täpselt siis sellele kokkuleppele, kui selline kokkuleppe eesmärgiks oli, neid ehiti silmasid. Sundida soovis asja, teeb segasemaks on see, et kahtlustuse on saanud ühe ehitusfirma Nordecon infrajuht teise ehitusfirma lemming, Häkkinen, kes on vist samuti asjas sees. Inimesed, on kaasatud tunnistajatena prokuratuur. Kui nüüd uskuda ajakirjandust, et kui siin ei ole mingit kirjanduslikku viga tehtud, kord öelnud, et kahtlustatavaid juurde ei tule. Samas on öeldud millegipärast süüdistus võidakse esitada ka mõnel ettevõttel, et sellest on väga raske aru saada, et kui nagu kahtlustuse juurde ei tule, siis ilmselt ei ole ka sellest ringist kahtlustatavate ringist väljaspool võimalik kellelegi süüdistus esitada. Niimoodi ütleb minu loogika, aga, aga neid segaseid ja vastukäivaid väiteid on siin teisigi. Täpne tsitaat vist oli see, et ametnike hulgast rohkem kahtlustatavaid ei tule. Aga kui vaadata nüüd seda kõige suurema vaidluse all või kõige suuremaks tüliõunaks olnud Kose-Aruvalla, nii on vist selle teelõigu nimetus ümber olnud vaidlust, siis mis, mis tekkis sellest, et algselt kuulutati hange välja? Püüan hästi lihtsalt seletada, et raadios on muidu keeruline jälgida kõiki-kõiki-kõiki igasuguseid numbreid ja nüansse. Kuulutati hange välja ühe laiusega eraldustee eraldusriba peale, mis oli hanke osa. Selle hanke võitis siis lemming, käinen, õigemini tegi parima pakkumise sellele pärast seda. Hange tühistati, kuna Nordecon oli pakkunud hoopis hanke tingimustele mittevastavat kitsamat eraldusriba, aga see eraldusriba andis suurt rahalist kokkuhoidu. Ja siis seejärel kuulutati välja hange hoopis selle väiksema eraldusriba k ehitamiseks. Millal siis oli Nordecon Nordeconi leelis, mille siis lemming käiman, eelmise hanke parima pakkuja tegija vaidlustas ja, ja selle hündakse, vaidlus käis organti ühele kord teisele, õigus, ja vaidlus oleks kohtutes jätkunud veel kaua, et minu meelest selles olukorras iseenesest, kui, kui mõistuse seisukohalt vaadata oli ilmselt riigile parim lahendus just nimelt kokkulepe. Et firmad lepiksid, ma ei tea küll, mis tingimustel omavahel ära ja, ja see tee saaks ehitatud, et samas eks see asi oli sellisesse olukorda aetud ikkagi ametnike otsuste tõttu ja, ja tõenäoliselt ka halbade otsuste tõttu. Et kui nüüd ametnikud läksid seda kokkulepet noh, ütleme kaela määrima või, või, või ettepanekut tegema selliseks kokkuleppeks siis võib seal näha ka selliste omakasupüüdliku element, et ise iseenda vigu kinni mätsida või iseenda vigu heastada. Vähemalt. Milli, milliseid nende pakkumised olid, kas nad seisuga tegid mingisuguseid ka selliseid kuritegelike ettepanekuid, võib ette kujutada, et üks ütles, et püüdke omavahel kokku kokkuleppele saada, eks pärast jagame järgmisi hankeid nii ja teisiti mis on muidugi keeruline öelda, keeruline lubada, aga, aga samas ka võib, vahest tehakse selliseid kokkuleppeid juba enne igasuguseid antke menetlusi ka ka teatud hüvitiste eest, mida firmad omavahel vahetavad. Et nii või teisiti, et kokkulepe oleks olnud riigi seisukohalt mõistlik, aga ilmselt ükskõik milline ettepanek ametnike poolt, eks oleks tähendanud, emb-kumb kas altkäemaksuettepanekut või kartellisüüdistustest. Kui, kui hakata mingites hindades või tulevastes hangetes või milles iganes sellises kokku leppima, siis see tähendab noh väga vähe võimalusi on teha sellist ettepanekut, nii et, et seal ei oleks kartellikuriteo kahtlust üleval. Nojah, kui ma nüüd loen siin neid, ütlesin, mida või neid tsitaate, mida Marika Priske ehk siis majandus-kommunikatsiooniministeeriumi kantsleri advokaat Alar Urm on BNS-ile öelnud, siis ma usun, et advokaati võib uskuda, kui ta ütleb, et klienti ei süüdistata oma kasus ega ühegi vale otsuse tegemises. Ja ka riik ei ole kahju saanud, ütleb advokaat. Kahtlustus, võimu tarvitamine, riigihangete seaduse rikkumine, sellega seondub ka kartellikahtlustus. Ehk siis tõesti võib siis arvata, et et liiga palju kantsler suhtles ehitajatega ja tõenäoliselt suhtes niimoodi, et ta suhtles mõlemi poolega või siis ma ei tea, palus neil omavahel midagi kokku leppida või suhelda. Ma olen juhuslikult siin kõrvalt ka näinud mõnede suurte ehitushangete dokumentatsiooni, ma ei mõtle, et ma oleks nagu sisu näinud, ma olen näinud lihtsalt seda materjalide mahtu ühe ehitushanke puhul, et see on uskumatu tavainimesele. Ja kui me meenutame ühte teist hiljuti avalikkuses kõneainet pakkunud suurt ehitushanget, mis on see ülemiste ristmikku või ringtee või mis iganes ehitushange, kus on ka vaidlustatud, kus ühel pool oli siis Lätti Lätti pakkuja, kes tegi odavama pakkumise aga siiski sellest võidust ilma jäi, et siis seal minu meelest asi taandus sellele, et et vaadati, et kas sellel või teisel pakkujal on olemas vastava kategooria Arbo risti kutsetunnistus, et kui nüüd keegi juhuslikult ei tea, kes arborist, et see ei ole midagi väga piinlikkuse pärast, et tegemist ongi haruldase elukutsega inimene, kes siis on nagu puude alal asjatundja Need puuded, mis sotsiaalministeeriumit Budustab puude, taimede, taimsete puude ala asjatundjad, et selliste detailide peale tihti need hanked seal lähevad ja ja noh, ega ma ausalt öeldes, kui tõesti asjad on niimoodi nagu siin see süüdistatav või kahtlustatav poolt kirjeldab, et ega ma ei imesta, et mingil hetkel võib tekkida lihtsalt tahtmine. Võta telefon helistada. Mingile ehitusettevõtte juhile öelda, et kuulge, lõpetage nüüd ära, et teeme nüüd niimoodi, et räägime asjast, mitte kellelegi mingisugusest kutsetunnistusest või mingist litsentsist veel mingisugusest kolmandat sorti detailist, aga teisest küljest vaadata jälle Eesti konkurentsi reguleerivaid õigusakte siis olen ka ise üsna detailselt neid lugenud, kuna igal juhatuse liikmel ükskõik millises äriettevõttes ta siis ei tööta ma soovitaksin seda teha, siis see on kaunikesti hirmuäratav lugemine, sellepärast et põhimõtteliselt teatud asjadest ja neid asju üsna palju, mis puudutavad ettevõtte äritegevust ei ole üldse mõistlik ühegi oma. Kas need kasutada sõna konkurenti isegi kaheldav, ei olegi mõtet ühegi samal või ligikaudu samal alal tegutseva teise juhatuse liikmega üldse rääkida? Sellepärast, et noh, sobiva tõlgenduse korral võib alati leida, et see jutuajamine oli suunatud konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimisele või mingisugusele muule sarnasele tegevusele, et ühest küljest on see tore, et Eestis on selline range konkurentsiõigus, kuna Eesti turg on väike ja me ise oleme siin ka korduvalt rääkinud, et õiget konkurentsi nagu ei ole, eks teisest küljest, kuna seda seadust on suhteliselt vähe rakendatud niimoodi sellises karistavas võtmes, siis võib-olla paljud inimesed küll niimoodi on korra seda vaadanud, võib-olla ei ole isegi vaadanud. Ja seetõttu nad ei ole päris täpselt kursis, mida kõike sealt seadusest annab välja võtta, et mida ma tahan öelda, on see, et juriidiliselt on kindlasti tegemist pretsedenti loova kriminaalasjaga, et kui ma nüüd jällegi õigesti mõistan kõike seda, mida siin selle paari päeva jooksul räägitud. Nojah, eks Eestis oli kunagi aeg, kus konkurendiga mitte ainult ei räägitud. Mis kunagi minu meelest need ajad kestavad jätkuvalt? Vaid isegi teretatud ja, ja aeg-ajalt saadeti öösiti ka konkurendi ukse taha. Sa võtad selles mõttes automaatidega relvastatud mehi. Tegelikult viimased granaadi viskamise juhtumid olid üsna värsked ja, ja, ja hiljaaegu veel kohtust läbi käinud, aga mis ma tahan ütelda, et nende sele Nende kahtlustuste käigus on asjaosalised ka viidanud justkui et riigihanke seadus on halb ja ja selle järgi ei saagi nagu ausalt elada ja, ja, või vähemalt teid ei saa selle seaduse järgi ehitada. Et iial keegi ei võida hanget, vaid võidavad ainult advokaadid, kes kohut käivad. Et võib-olla, et see on õigus, aga, aga selle juures peab arvestama seda, et ega need seadused ei ole jumala tehtud, et nad inimeste tehtud ja ilma majandusministeeriumite ja eriti majandusministeeriumi kantsleri Marika Priske, ta ei ole kindlasti saadud neid seadusi tehtud, et et vähemalt kooskõlastama on ta pidanud neid ikka ja, ja selles mõttes, et kui, kui asi oleks seadustes, mis ei võimalda või, või, või seavad liigseid lauset, siis alati on võimalik näidata Ta üles algatust nende muutmiseks. Alati on võimalik neid paremaks teha, aga midagi sellist ei ole. Tegelikult püütakse ju Nendesamade seaduste raames kuidagi laveerida ja, ja mingisuguseid asju korda saata. Et minu meelest ei ja, ja ka praegu ei ole keegi ju viidanud, et, et mingisugune konkreetne seadusesäte ei võimaldanud seda teed kuidagi ehitada, see, need olid ikkagi ametnike otsused selle seaduse raames, mis, mis sellise olukorra tingisid. Et hakata seadust süüdistama või riigihanke seadust selles, et miski on valesti läinud. Minu meelest ei ole siin päris kohane. Nüüd olen mõelnud ka selle peale, et kas selline prokuratuur ja kaitsepolitseiameti poolt niivõrd väheses mahus uurimise kohta käesoleva kriminaalasja kohta mingisuguse teabe väljaandmine on mõistlik tegelikult iseenesest. Et see on ka mitme teise kriminaalasja uurimise puhul mulle nagu küsimuseks olnud, et kui ma nüüd mõtlen nende inimeste peale, kes seal nagu seotud on nende ettevõtete peale Nende maine peale muu sellise peale, et, et noh, ma arvan, et väga raske on näha, et missugune on see uurimise nii-öelda kasu sellest, et praktiliselt mitte mingeid selgitavaid detaile isegi detailidest palju rääkida selgitavaid üldisi andmeid selle asja kohta ei ole avalikkusele antud, et ma usun, et see pigem tekitab praegu ühiskonnale tervikuna nagu kahju, et see on ka mitme varasema asja puhul täpselt samamoodi olnud, et ma ennustan, et natukese aja pärast kas sel nädalal, järgmisel nädalal, järgmisel nädalal juhuslikult kas siis advokaatide kaudu või või siis ka kuidagi muud moodi satub kuskile mingi paber, mingi dokument, ma ei tea, võib-olla mingisuguse telefonikõne lindistus jällegi mis on üks väljarebitud Osa sellest suuremast pildist, eks ju, mille järgi siis avalikkus hakkab jälle oma hinnanguid kujundama nende inimeste suhtes, kes asjaga seotud on, et tegelikult sedasama maadevahetuse protsessi näiteks mõnda muud asja veel, et et ma arvan, et tuleks kasuks, kui me saaksime nendest asjadest teada. Siiski mitte seetõttu, et keegi kuskil unustab mingit paberit kuskil lifti maha vaid seetõttu, et prokuratuur ja kaitsepolitseiamet ise tõesti nende uuritavate asjade kohta natukene rohkem informatsiooni jagavad, et see ei saa olla niimoodi, et igasuguse informatsiooni andmine kahjustab uurimist. No ajakirjanikuna ma saan sinuga tuliselt poolt olla, aga samas ma mõistan ka uurijat, et kui Kahtlusalune teab kõike, mida uurija teab siis on tal ka palju lihtsam ja hõlpsam korraldada oma kaitset. Nii et ta sellest tuleks välja ka siis, kui ta on tõesti kuritegusid toimepannud süütuna. Et selles mõttes ma arvan, et uurimissaladus on siiski vajalik asi ja ja mõtlen praegust majandusminister Juhan Partsi peale, kes tuli päev pärast läbiotsimisi majandusministeeriumis ajakirjanike ette ja ütles, et et mina usun, et need inimesed ei ole midagi omakasupüüdliku toime pannud ja, ja usaldan ja nii edasi ja nii edasi, et Kaitsepolitsei ütles mulle seda ja teist, ma arvan, et ka Kaitsepolitseiuurijad ei saa ütelda ka majandusministrile kõike, mida nad teavad ja peavad hoidma oma tõendeid mõnel puhul enda teada, sellepärast et et iial ei või teada, kuhu see uurimine välja jõuab. Milliseid isikuid on veel vaja läbi otsida või, või üle kuulata. Ja selles mõttes ma arvan, et me ei saa uurijatelt nõuta seda, et nad ühest küljest tõendaksid kõik oma kahtlustused ja süüd, mida nad esitavad esimesel läbiotsimised, kahtlustades esitamise päeval ja, ja samal ajal avaldaksid kogu oma informatsiooni, mis neil selleks hetkeks on, et see oleks nagu liiga palju kogusse informatsioonist. See peaks olema ikka vapustavalt hea salapolitsei, kes sellega kõigega hakkama saaks. Praegu ei ole avalikkuse praktiliselt üldse mingit informatsiooni antud, ma sellest alustasin. Nojah, aga kui nad käivad kasvõi mingid oma kahtlused praegu välja selgesõnaliselt, siis nad peavad neid suutma hiljem tõendada, aga nad ei ole võib-olla kõikide nende suhtes väga kindlad, et nad suudavad tõendada ka see võib olla näiteks info hoidmise põhjus. Teine asi, mis ma tahtsin üldisemalt öelda, on see, et juba on ka kõikvõimalikud nii-öelda asjatundlikul vandevandenõuteoreetikud jõudnud ajakirjanduse veergudele sedasama teedehangete asjaga seoses ja siis kaks väidet on siin kõlanud, et esiteks esiteks Reformierakond saatis kaitsepolitsei ja prokuratuuri IRL-i poolt juhitavas majandusministeeriumis selleks, et IRL-i mainet kahjustada. Ja teine väide on olnud vist see, et, et Reformierakonnale on kasulik, et praeguse Laine Jänese ja ERSO skandaali taustal majandus majandusministeeriumis toimub selline uurimine ja ma tahan öelda seda, et kui teil on mingeid fakte nendele inimestele, kes seda rääkinud, suhteliselt lugupeetud inimesed rääkinud seda, et kui teil on mingeid fakte selle kõige väidetu, nagu tõenduseks, siis kogu Eesti huvides on see, et need faktid tooksite kiiresti nagu välja räägiksite nagu konkreetsemalt. Kui selle kohta mingeid fakte ei ole, siis minu meelest on tegemist täiesti vastutustundetu sigadusega sellist asja, et maakond saadab mingisuguse riigiameti, seda enam kaitsepolitseiameti, mis sisulist vastuluure ja riigiprokuratuuri saadab poliitilistel eesmärkidel kuskil ministeeriumisse. Et sellist juttu ei maksa Eestis ikkagi vist juba alates kuskil sealt 90.-te aastate algusest rääkida, et sellist asja ei ole olnud, pole tõestatud ja ei ole ka fakte ja ma arvan, et ka tegelikult sellist asja ei toimu, nii et võiks nagu mitte ajada sellist jama. Kui ma eelmise saate teema all üsna kriitiliselt suhtusin Reformierakonda, siis siin tahaks küll nende kaitseks sõna ütelda, et et see on selline Villu Reiljani jutt tuurides on kallutatud jõud, et et kindlasti ei ole sellel kriminaalasjal, mida praegust majandusministeeriumi kantsleri suhtes ja, ja maanteeameti juhi suhtes uuritakse või, või kus nad on kahtlustatavad, et ei ole mingit puutumust poliitilise tellimusega või millegi sellisega, et unustage ära. Olukorrast riigis. Lähme natuke kergemate teemade peale. Sel nädalal lugesin postimehest Kolumnist Ahto Lobjakas kaunikesti kummalist kirjutist ühest võib-olla enamusele raadiokuulajatele mitte tuttavast riistapuust Aipääd ehk siis Apple'i poolt toodetava puutetundliku ekraaniga lihtsamat sorti arvuti, mida on hea kasutada internetis internetisirvimiseks ja, ja kõikvõimalike väikeste nüüd nii-öelda rakenduste kasutamiseks. Ja, ja kui ma seda lugesin, siis seal hakkas mulle silma sellised laused, umbes nagu uus maailmajagu ja uus valgustusajastu ja kogu asja mõte oli see, et nüüd kohe tuleb osta Eesti riigil kümneid tuhandeid neid seadmeid jagada need kooliõpilastele, kui seda raha ei peaks olema, ma tsiteerin autorit, siis tuleb paar miljardit kasvõi laenu võtta. Ja ikkagi jagada need asjad õpilastele ja siis pärast seda tegelikult enam vaja midagi teha ei olegi, sellepärast et kogu Eesti haridussüsteem asub täiesti uutele alustele õpilased hakkavad õppima. Ma natuke liialdan küll, aga võiks vist öelda, et iseenesest ja kogu selle asja näol on tegemist suure revolutsiooniga. Ahto lobjakas. Tegelikult ajendi on saanud siis Tiit Hennoste poolt välja pakutud ideest, mis ütles, et, et samamoodi mingi puutetundliku ekraaniga riistapuu, kas ta just nimelt Aipääd peaks olema, võiks olla õpilastel kaasas ja sinna võiks siis sealt võiks siis sinna võiks siis laadida kooliõpikuid. Neid kooliõpikuid ei peaks inimene õpilane kooli kaasa tassima, et et nüüd sellel teemal siin igast minu meelest kaunikesti asjatundmatut tulnud hästi palju, et meil hakkas nagu ärritama, mõtlesime, et ütleme ka oma sõna sekka ma tahaks kõigepealt öelda seda, et võib-olla äkki jõuaks kõigepealt nii kaugele, et kõigil õpilastel oleks nagu topeltkomplektid õpikuid, et ühesõnaga õpikud oleks koolis, õpikut oleks kodus tõesti sellisel juhul õpilane ei peaks neid asju kaasa tassima kooli ja kodu vahel selliseid teisi nagu noh, nii-öelda lihtsamaid lahendusi on veel, et näiteks, et kõik need õppematerjalid selle asemel, et rääkida, kus nad Aipäädi peal kättesaadavaks saavad, mis omaette tegelikult suletud süsteem. Et, et selle asemel võiks nad lihtsalt avalikult internetis kättesaadavaks teha, et neid ei saaks lugeda mitte ainult Aipäädiga, vaid ka tavalise internetti ühendatud arvutiga. Või, või, või siis nagu võiks jõuda üldse nii kaugele, et kõik õpilased tegelikult käiksid koolis. Ma mäletan, et siin õppeaasta alguses kuskil oli juttu, et tegelikult üle Eesti on vist sadu õpilasi, kelle kohta täpselt ei ole teada, et kas nad käivad koolis ja, ja, ja, ja kui nad ei käi, et miks nad siis ei käi, et nii-öelda kadunud kadunud hinged, et, et minu meelest on Eesti hariduses nagu neid asju, mida annaks nagu parandada päris palju, et noh, või, või siis kui mul järjest neid asju ei meeldi, siis ma ütlen veel, et siin see eliitkoolide teema, eks ju. Mis on minu meelest maksumaksja raha ebasihipärane ja moraalselt väärkasutamine mida, mis nõuaksid lahendamist ja siis siis tulebki kuskilt toanurgast keegi, kes ütleb, et võtame kaks miljardit laenu, ostame iga õpilasele tsirka 12000 krooni maksva viletsamat sorti väikse puutetundliku ekraaniga arvuti, et ma, ma noh, et te teaksite ka nagu selles mõttes nagu minu nagu positsiooni, et mina olen inimene, kes on 2003.-st aastast peale Apple'i arvutit kasutanud, ma olen suur Apple'i toodete nagu kasutajaga siin laua peal, minu ees on praegu kaks Apple'i toodet tervenisti, eks ju. Et ma ei ole sugugi mingi Apple'i kriitikat. Ma olen täitsa kindel, et Apple on teinud nagu tehnoloogiliselt mingeid päris tublisid asju, aga see ei ole põhjuseks, sellepärast et kuskil lihtsalt hulluks minna ja hakata soovitama miljardidiste laenude võtmist ja Eesti kooliõpilaste teatud firma seadmetega ülekülvamist. Anvar, ma sinu asemel oleks veel tagasihoidlikum, liiga suurejoonelised soovidama, ma oleksin veel tagasihoidlikum, kui teeks nii, et kõikides pealinna lasteaedades oleks olemas WC-paber, et vanemad ei peaks neid sinna vedama. Kui teeks nii, et kõikides Eesti koolides oleks piisavalt koopiapaberit, et lastele töölehti või või mingeid materjale paljundada. Et õpetajad ei peaks. Ma usun, et need on üsna halb tunne vanemate käest selleks eraldi raha küsima, et kas teil on meile anda? Ma ei süüdista selles koole ja õpetajaid, riik ja kohalik omavalitsus on pannud sellistesse olukordadesse. Et kui nad loevad need lehest aip vähestest, ma ei tea, mida nad mõtlevad, mida nad seal õpetajate toas räägivad. Et muidugi see, et olukord on niru, ei tähenda, et me võiks rääkida mingitest suurematest plaanidest ja joonistada suuremaid mõtteid ja kuidas seda korda teha. Või mõtleme selle e-kooli peale, millega selle aasta kooliaasta alguses oli tohutu suur jama, kus õpetajad nädalate kaupa rikkusid oma närve, sest oli tehtud mingi uuendus, mis ei hakanud tööle. Ma ei ole tehnilise poolega väga kursis aga, aga jälle väga lihtsat asja oma olemuselt tänapäeva tehnika juures suhteliselt lihtsat asja ei suudeta ära korraldada ja, ja selle selle peale kulub õpetajatel tundide kaupa aega ja närvirakke kogu oma muu töö kõrvalt. Et haridusministeeriumi võiks ju teha koolidele oma e-kooli, mitte maksta erafirmale. Või lasta koolidel maksta erafirmadele selle eest raha, et, et kasutada mingit internetikeskkonda hinnete panemiseks ja muude asjade jaoks. Et lihtsad asjad, aga üks ei sega teist, et me võime rääkida suurest asjast, et selle suure asja ehk Aipäädi idee autor oli Tiit Hennoste tegelikult, kes ütles, et toomisele koolidesse anname kõikidele õpilastele ja toimub haridusrevolutsioon. Isegi kui see nii oleks ja me saaksime sellega hakkama ja oleks kõik materjalid selle aipadi jaoks palju paremini ette valmistatud kui e-kooli jaoks ja nii edasi ja nii edasi, et ka siis ei usu sellesse, see oleks mingisugune suur revolutsioon. Et nendest revolutsioonidest on, on ennegi juttu olnud, ma ei mäleta, mida räägiti grammofonituleku ajal, sest ma ei elanud tol ajal. Aga küll ma mäletan väga hästi, mida räägiti arvutituleku ajal, kuidas kõik kontorid pidid siis paberivabaks muutuma. Nüüd on tehtud uuringut uuringuid, mis näitavad, et kontorites on paberikulu hoopis suurenenud mitmekümne protsendi võrra, sellepärast et igal inimesel piisab kogu internetti väljatrükkimiseks piltlikult öeldes ühest nupulevajutusest. Ja seda aeg-ajalt ka tehakse, nagu me kõik kontoritest teame täpselt samuti. Või võin rääkida, mida, mida räägiti internetti tuleku ajal, kuidas ajalehed pidid kohe ärakama kaduma, ma võin isegi ütelda, et väga lugupeetud Eesti ajakirjandusjuhid rääkisid, et aastal 2010 ehk siis praegu on paberajalehed kadunud ja, ja need ei olnud mitte asjatundmatud inimesed, vaid täiesti asjatundlikud ja terve mõistusega inimesed rääkisid juttu ja, ja nii edasi. Ega siis Aipääd ei muuda õppimise olemust. Aipääd teeb seda, et on jälle üks vidin, mille peale raha kulutada ja mille peale aega kulutada. Ega sellepärast ei kao ükski teine asi ära, ei kao isegi kooliõpikud, ma arvan, ei kao ära. Et, et ikka on mingisugust asja vaja, mida, mida kätte võtta ka sel juhul, kui on üle-eestiline andmesidekatkestus. Et, et kõikide nende asjade pärast ma arvan, et tegelikult ma panustaks selle raha pigem õpetas pigem sellesse, et õpetajal oleks vähem õpilasi, et ta saaks rohkem ühe õppeliselt aega pühendada ja teda õpetada. Mina usun inimesse kõige rohkem, et kui meil on koolis halb õpetaja, hea Aipääd, siis meil on halb kool. Ja kui meil on all Paypääd või ei ole seda Aipäädi üldse ja ei ole isegi vetsupaberit, aga on hea õpetaja, siis meil tulevad lapsed haridusega, et lapsi peab suunama, pigem pingutama, vaimselt pingutama ja õppima. Loomulikult kui saaks nende koolikoti kergemaks teha ja, ja mõne elu lihtsa, mõne asja muu veel lihtsamaks, et jube hea oleks. Aga, aga uskuda Aipäädi revolutsioon, mina usun õpetaja revolutsiooni, makske õpetajale kahekordset palka ja läheb palju paremaks kohaipäädiga. Saate lõpuks jõuame natukene rääkida ka ühest seadusest, mis siin üle aasta või isegi palju meil seda majanduskriisi siin olnud, et enam-vähem kohe pärast seda, kui ilmusid esimesed märgid sellest, et eluaseme laenu tasumisega võib mõnedel inimestel, kes üle jõulana tulid, raskeks minna siis tekkisid ka esimesed poliitikud, kes hakkasid rääkima, et tegelikult peaks tegema seaduse, mis võimaldaks inimestele kaitset kurjade ja pahade pankade ees, kes neile vägivaldselt laenu kaela surunud ja siis pärast pikki-pikki vaidlusi ja lõpmatut seda eelnevate ümber tegemist. Vahepeal oli vist lausa kolm erinevat eelnõud, kui ma õigesti mäletan. Oleme jõudnud sellesse olukorda, kus seadus on riigikogu poolt vastu võetud ja ootab presidendi poolt väljakuulutamist, et ma nii 100 protsenti ka päris kindel ei ole, president selle seaduse välja kuulutab, kuna ma olen aru saanud, et nii mõnigi presidendi nõunik, kes suhtub sellesse seadusesse üsna kriitiliselt, aga see selleks, et kui me nüüd seda seadust ennast vaatame, siis kindlasti ei ole tegemist enam nii radikaalse ja nii populistlikku asjaga, nagu ta mingil hetkel siin ette võeti. Et päris mitmed nimekad poliitikud on endale sellega veelgi rohkem nime teinud. Ja võib juhtuda, et nüüd inimestel, pärast kõike seda, mis on öeldud, on jäänud mulje, et ele oma eluaseme, laenu või mis iganes võlga enam pangale muule võlausaldajale tagasi maksta, maksma maksma ei pea, et nagu siinkohal enne mainis, et see arusaam on ekslik, et võlg on endiselt võõraomaja. Ka pangalaen on selline rahaline kohustus, mis tuleb tagasi maksta. Ja maja võetakse ka käest ära, kui seda tagasi ei maksa, nii et sellist sellist juttu ei maksa ka levitada, et, et noh, ega nad midagi teha ei saa, saavad küll. Et et võiks ju nagu arvata, et see seadus on loodud inimest kaitsma tema enda eest, aga aga tegelikult, ega inimese enda tegude eest ikka teda kaitsta, kaitsta ei saa. Väga suurel määral. Et natukene läheks, võib-olla sellest teemast kõrvale, mis ei ole otseselt kõrvale minek, aga jõulud on tulemas. Ja nagu me hiljaaegu lehtedest lugeda võisime, alustasid kauplused segavad jõulukampaaniad jälle rekordiliselt vara, iga-aastane nihkub see päev niiviisi paari päeva võrra ettepoole ja kas ta ikka vana, hea küll. No tavaliselt on novembri alguses alust alustatud, aga nüüd algaval alustati juba oktoobri lõpused. Et uus aasta ootab meid euroga ja kindlasti on neid eurosid puht numbriliselt ja füüsiliselt vähem kui, kui, kui kroone. Aga see võib ka tähendada reaalselt vähem sellepärast et ega palgad ei lähe suuremaks ja elu ei lähe hüppeliselt paremaks esimesest jaanuarist, et tahtsin inimesi lihtsalt üles kutsuda mõistlikule kulutamisele jõulude ja jõulukingitus teele tahtsin asutusi, ettevõtteid ja igast muid organisatsioone üles mõistlikult pidama, jõulupidusid mitte kulutama üleliia raha pidutsemise leia kingitustele, et uus aasta ei tabaks meid jälle. Võtate tarbimislaenuvõlgadega tohutute krediitkaardivõlgadega ja muude asjadega, et meil oleks rahaga jõuluJakse pohmeluse ravimiseks. Et tegelikult see võlakaitse seadus puudutab pigem just selliseid olukordi, kus inimene on, on võtnud mingisugust. Tarbimislaenu, või muud kiirlaenu, kus intressid kipuvad üle pea kasvama ja me oleme kuulnud siin sellistest kummalistest juhtumitest, kus intressid või viivised või mis iganes laenuga kaasnevad tasud on, on kümneid kordi võib-olla suuremaid, kui see põhivõlg ise sellepärast et inimene on käitunud valesti ja ei ole suutnud oma majandamisega toime tulla, et, et sellistel juhtudel võib olla tõesti on sellest seadusest midagi abi, aga üldiselt inimesed kõige mõistlikum võlakaitse ka ilma seadused on see, et te lihtsalt ei võta võlguvaid, elate nii nagu Eesti riik jõugaselt. No ma tahaks muidugi nüüd kahte asja väga näha, et esiteks ma tahaks näha seda, et kas needsamad poliitikud, kes seda võlakaitse seadust nii hoogsalt lükkasid, et kas need nüüd ka sama juttu, mida sina praegu rääkisid hakkavad oma valijatele rääkima, ehk siis seda, et tegelikult ikkagi endiselt mõistlik on üle ju mitte võlgu võtta ja teiseks, kas nad tuletavad nendele inimestele meelde, et tegelikult see seadus, mis nüüd vastu võeti et see ei muuda inimesele tegelikult laenukohustust olematuks, see kohustus jääb alles. Lihtsalt tekib mitmeid võimalusi, mida varem ei olnud nende võlakohustuste ümberkujundamiseks. Ja lõppkokkuvõttes siis kui tõesti peaks nagu eraisiku pankrot saabuma, siis selles eraisiku pankrotis on lühendatud nüüd seda aega, mille vältel inimeselt sisuliselt kogu tema nii-öelda toimetulekuks mitte kuluv sissetulek ära võetakse, aga ma teine asi, mida ma tahan näha, on ikkagi see, et mis hakkab toimuma kohtutes mis hakkab, mis, mismoodi hakkavad kohtunikud seda seadust rakendama, kui kaua see protsess aega võtab? Kas ei juhtu mitte niimoodi, et need protsessid muutuvad, väga veniv aktsiad siin? Tegelikult põhjust selliseks muretsemiseks on, sellepärast et siin pisut majanduskriisi võeti meil vastu selline asi nagu saneerimismenetluse seaduse, ma ei tea, mis selle seaduse täpne nimetus oli, ka mõte oli see, et ettevõtete jaoks pankrotimenetluse kõrvale loodi saneerimismenetlust. Ja nüüd ajakirjanikuna ma olen nüüd ikka korduvalt ja korduvalt läinud, näinud, kuidas saneerimismenetlust on üritatud rakendada ja ei ole sellest head sündinud väga paljudel juhtudel ei selle ettevõttele, keda saneerima hakatud ega ka selle ettevõtte võlausaldajatele, kuna asjad on hakanud venima see on kohtute jaoks kaunikesti keeruliseks osutunud. Ja lõppkokkuvõttes me oleme näinud seda, kuidas needsamad ettevõtted, kes on pankrotist päästmiseks viidud saneerimismenetlusse pankrotiga lõpetanud, ainult selle erinevusega, et vahepeal on kulunud päris palju raha ja aega ja võlausaldajatel on sealt võimalik veelgi vähem oma võlgu kätte saada kui, kui enne, et ma väga nüüd huviga ootan, et mismoodi see eraisikute võlakaitse seadus selle analoogia põhjal toimima hakkab. Inimese vastutuse rõhutamiseks, et, et igaüks, kes nagu mõtleb selle võlakaitse seaduse peale, et oh küll nüüd hakkas hea et siis ta võiks nagu kujutada ette puht nii eluliselt, et kui ta peab aasta või poolteist või kaks mingi pangaga kohut käima olema mingites võlglaste nimekirjades ja, ja ikkagi lõpuks seda Summat jupikaupa maksma hakkama, et, et ega tal mingit õnne sealt loota ei ole, et sa oled võlgades, Sa sul tekivad juurde kohtukulud. Sul tekib juurde tohutu närvikulu ja tohutus ehkeldamine ja igalt poolt teistest finantsasutustest oled sa selline paaria või, või, või halvas nimekirjas, et kuskilt abi ei saa. Et mingit õnne sellest küll ei tule. Ma tahaks näha, kuidas muutuvad pankade ja teiste finantsasutuste tüüptingimused, mida kliendile ilma tema käest küsimata ette pannakse, aga sellega tänaseks kõik lõpetame, stuudios on ajakirjanikud Anvar Samost ja Kalle Muuli.