Tervist, mina olen Urmas Vadi, ööd on pimedad ja selle pimeduse varjus näivad asjad hoopis teisiti kui päevavalgel. Näiteks ei ole jõuluvana enam meeldiv koheva habeme ja punase kuuega laste päid silitab punnis varakke vaid hoopiski hirmutav loom. Jalgpall on hingede öös, mis ta seal teeb, diapo Vaher. Jaan Ruus aga on kokku pannud Pimedate Ööde filmifestivali võistlusprogrammi. Teeme ka paar telefonikõnet ja küsime, kuidas leida endale õige film. Kivisildnik on akvaariumist ja Merca peab päevikut. Olge kuuldel. On käimas 14. Pimedate Ööde filmifestival ja mingite vaatajate jaoks on hästi oluline vaadata eest ära võistlusprogramm Jaan Ruus, teie et see inimene, kes on seda programmi koostanud ja selle nimetus, programmi nimetus on Aasia mis mõnes mõttes võib tähendada ka seda, et vaatad taevasse ja võid ükskõik mis kokku panna, Euraasia on ju peaaegu terve maailm, aga minu küsimus on see, et on nendel filmidel mingisugune pidev punane niit, mis neid ühendab. Et mis on võistlusprogrammi valimisel selline läbiv punane joon? Ma ei tea, miks joon peab olema punane. Tavaliselt on punane erekollane, ei, mul ei ole midagi punase värvi vastu. Aga mõtlesin, et kas kollane ei paista paremini silma ja ja diktoritel on ju ka, eks ole vist kollaselt vaderid seal kõrvalmärkus, aga see läbiv punane joon neid läbivaid punaseid jooni. Olekseid. Kui on meil olnud kogu aeg, ma ütleksin, ehk veidi järsult autorifilm seinast seina Portugalist, Koreani Jaapanini, need autorifilme oleme läbi pikkinud ka küllalt oskuslike kinemato grafistide huvitavate ja ma ütleksin õnnestunud katsetustega nagu on näiteks üks väga varjundirikas film Abas Kehras tammi. Seal on ikkagi Iraani lavastaja klassik, päris koopia seal, selline pooltoonid ja varjundid, elegantne mäng, iga autor ei suuda seda teha, sest näiteks mingil moel on noh, ütleme, sorre niits, autorifilm, hiina mülgas, son Hiina kunagist alati probleeme. Kas on ka komöödiaid ikka küll, üks komöödia peab olema ka miskipärast tragöödia, alati rohkem mõjuvam kui komöödia ja meil õnnestunud leida ja võistlema panna india film, piibli naiv piibliks India küla ja see on selline omalaadne komöödia, see ole india Polly fu'd. Ma olen, et see on nagu, noh, ütleme Hugo Raudsepa külakomöödia. Teiseks oleme alati Laatult leida värskeid, valdavalt teise poolaasta film ei tahtnud võtta juba kuldkrooni pähe saanud filme, sest et ei ole ju mõtet iga festival pead avastama midagi. Kukk ja anna võimalusi jäljest peale tulevatele kinos teisele. Ja meil on alati esmafilme müüte. Näiteks sama india piibli laiv, mis on India Oscari kandidaat. Nagu selgus, on filmidebüüt ja veel noor naine, aga nüüd uute ainete avastamiseks, oleneb meie Kirde-Euroopa festival. Me olin ennast selliselt. Sest et. Mul on hea meel, muidugi, kui me leiame mõne romaani rahvadebüüdi ja muide, me oleme tänavu leidnud, see on Itaalia 20 sigaretti, mis seal tänavu parim Itaalia noor film. Aga üldiselt me tahaksime siiski leida uusi andeid. Kirde-Euroopast ennekõike Eestist eesti keelt, veel tulen Lätist, Leedust, me oleme alati tahtnud filme võistlema Skandinaaviast eelistatavalt Poolast, Ukrainast, Gruusiast. Mul on hea meel, et meil on õnnestunud Eestit täita paar korda ja tänavu on siis võistlemas Püha Tõnu kiusamine ja eestlasi on programmis veel, sest näiteks põllule mõisast seal siis Rägavere vallas on pärit paar põlvkonda tagasi üks balti aristokraat, kes on Saksamaal lavastanud filmi Polli päevikud saanud baltisakslaste elu esimese maailmasõja eel. See on maailm, millest me teame vähe viimasel ajal ehk Eesti päevalehe memuaarraamatute kaudu. See on ka omapärane tundmatu Eestimaa, kui soovite. Ja lõpuks on huvitav, et alafilmi Soome. Kaotakat kaup ehk jaht jõuluvanadele mängib Peeter Jakobi, et selles samas Polli filmis mängib üht peaosa Tambet Tuisk ja vene filmides veel paaris me leiame Eesti. Kas need päritoluga, aga Eestis oma kunstnikuteed? Mul on kahju, et Mati Küti Taevalaul, millega festival lõpeb on ainult 45 või 42 minutit, et ta ei ole täispikk film. Jaan Ruus, mul on kaks küsimust. Üks on selline hästi isiklik, et kui te vaatate, kujutan ette sadu filme, õhtul silmad kinni panete, mis te siis näete? Ma näen oma nii-öelda väga värvikaid nägusid ja ilmselt need filmid. Mul on jagude lainet, aga kui ma hommikul ärkan, siis ma mõtlen, et miks ma neid kujundeid kuuldes nägin, ma seostan küll neid lähtud filmidega. Täna öösel nägin ma, et Ma olin kokku leppinud filmimise ja mulle helistab operaator messistend, et ootan juba tund aega, kus te olete. Ma mõtlen, miks see konflikt tekkis, aga mul oli ka väga raske. Operaatori assistent kutas kogeli kohutavalt kõvasti. Ei saanud isegi aru, mis ta rääkis. Ja siis ma mõtlesin just hommikul rõivastades, et ju see tähendas minu tänast esinemist ja vastuseid. Intervjuud teile. Proovin nüüd mitte koputada ja küsida enda viimase küsimuse. Kui vaadata PÖFFi programmi kõiki neid filme, siis noh, mõnes mõttes olete ka avamerel ja ei oska midagi valida, mille järgi peaks valima film olemas mingid hopsised, mingid jutud ja mingid režissöörid ja näitlejad, aga mille järgi teie valite, kuidas ta hea filmi ära tunnete, mida te näha tahate? Jaan Ruus. Kaebuse ma olen keeranud, see on umbes sama, miks tollis tunned minul tolliametnik kohe ära salakauba sissevedaja? Ma just mõtlesin ka veel täna hommikul. Kui minult küsitakse, et mida kinos vaadata, siis ma küsin alati vastu, et mida sa tahad, miks sa kinno lähed? Teiseks tuleks vaadata, kas Filmul kuskil festivalil auhinnatud ja missuguse auhinna saanud, kui tal on juba selline märk küljes, see on väga hea. Näiteks kannis valin veinipoes seal meeletu valik selle järgi, kas vein on kuskil konkursilt saanud mingi auhinna, uskuge mind, see lainer, kui vaataja veidi filmimaailmas deal siis võiks otsida koostaja nime järgi. See on ka mingi kvaliteedimärk näiteks Ristikivi või väikes Üdi või Tolstoi nimi on kvaliteedimärk. Tervist, Artur Talvik, olen Urmas Vadi, helistan vikerraadiost. Väga tore, ma tahtsin küsida tõesti asjus ühe küsimuse või õieti kaks küsimust, kuidas tohib? Üks küsimus on selline, et sina kui filmiprodutsent, kes on teadlik inimene filmide suhtes et kuidas sina käid filme PÖFFil vaatamas, et mida sa vaatama lähed, on mu üks küsimus ja teine küsimus, mis on sellega seotud. Taas sa need filmid, mida sa näha tahad, üles leiad. No esimene küsimus on kohe see, et et meie jaoks või filmiprodutsentide jaoks on PÖFF pigem selline töö tegemise aeg, siin on väga palju professionaale üle maailma kokku tulnud, nii et meil on siin palju kohtumisi, mõnedel isegi läbirääkimisi ja et see on selline hea koht noh, töö tegemiseks. Ja tihtipeale mul on olnud isegi paar PÖFFi, kus ma olen näinud ainult ava- ja lõpufilmi ja ja sellest hoolimata kõik päevad on Nii ei lähegi filmi vaatama. See aasta on mul selline kohustused, ma olen Postimehe žüriis, nii et ma pean vähemalt kõik võistlusprogrammi filmid ära vaatama. Ja neid ma olen vaadanud ka, et seal omaette analüüs, et noh, minu jaoks on suur küsimus, et kuidas nad neid filme sinna siis ikkagi lõpuks valivad, et noh, mul on mõne filmi puhul ikkagi tunne, et ta ei ole kõige parem film, et miks mõni halb film, mõni nii halb film, nii heade filmide kõrval aga see valiku tegemine ja ma olen ise ausalt öeldes istunud samamoodi kataloog teose mõelnud, et no misasja ma nüüd siin lähen vaatama, ühel aastal ma tegin või paaril aastal järjest, ma tegin niimoodi, et ma käisin vaatamas selliseid samad filmimaade filme, tavaliselt olid nendel seanssidel saalid tühjad, seal oli väga mõnus olla, paaril korral olen isegi tõenäoliselt mina veel paar inimest ja siis kohale kutsutud, filmi tegijad aga, aga nende seast leidnud toredaid filme ja mõnelgi puhul on üllatav, kuidas väikestel maadel häid filme tehakse. See on see hea küll PÖFFi juures. Aga no halb külg on see, et see tõesti see valik on nii suur ja, ja selle oma õige filmi leidmine on väga raske. Üks kriteerium on kindlasti see, et peab vaatama, kas miski mõni nendest filmib, sellest tuleb ka hiljem kinno, et et ei pea ilmtingimata olema esimene selle filmi vaatamisel, et seda võib ka vaadata kuu või või kahe pärast. Mis film on, see, mida sa sellel PÖFFil kindlasti tahad näha. Danny Boyle'i 127 ma olen sellest päris palju kuulnud. Ja, ja ma ei ole teda veel näinud, et see on film ühest Alpil Eestist, kes siis 127 tundi rippus kuskil kalju küljest ehk et seal suurepärane, vähemalt siiamaani minu poolt loetud kirjelduste järgi. Kujutage ette, et kui keegi sulle ütleb, et mine vaata filmi, kuidas üks alpinist ripub 127 kaljuga. Kõlab väga staatiliselt. Ülistaatiliselt, ja, ja see ongi see, ma vaidlen, ma tahan näha, kuidas selline suurmaid nagu pael on, on suutnud selle siis elama panna, et see on intrigeeriv ja ja see on kindel, selline number üks, mida ma tõesti see aasta vaadata tahaks. Kui nüüd juba helistamiseks läks, siis helistan ka selle nädala filmistaarile, ehk siis Peeter koobida. Peeter Jakobi, teie mängite filmis kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele, mis oli ka Pimedate Ööde filmifestivali avafilmiks jõulumeest. Aga see teie jõulumees, noh, ei ole midagi sellist, keda keegi endale koju ootaks. Noh, me oleme ikka harjunud, et on selline valge või punane või ja mõnus muhe mees. Ta on pigem selline loom, lausa kiskja. Ja midagi meeldivat selles ei ole. Aga kui nüüd mõelda selle filmisõnumile meie kapitalistlikus ühiskonnas on jõuludest saanud juba ammu selline kaup. Ja need karmid soomlased, kellele tihti meeldib, et noh, mingisuguseid lugusid või asju üle üle vindi keerata on, on ka teinud jõuluvanast kauba. Minu arvates on see võimalik naerda iseenda üle ja see on imetlusväärne. Soomlastele tahaks, et oleks eestlastel ka seda, aga ta tuleb. Kuidas ta tuleb. Ta tuleb aja möödudes meil see auk vahepealne täita ja saada vabaks. Et me võime iseenda üle naerda, lõbutseda, naerda. Aga millest me vabaks saama? Ma orjalikkusest, meil on vaja uusi põlvkondi, kes on juba vabad. See on kahtlemata, see on väga tähtis. Kõigepealt harjuda iseendaga. Kes on siin olemise peremees ja siis hakkad aru saama, kui naljakaid asju teeme. Praegu on olukord liiga tõsine, igatepidi ja keerukas. Me ei suuda naerda. Selles filmis kaotatud kaup ehk jahti jõuluvanadele tegeletakse ka müütide ja noh, meile teada-tuntud lugude ja situatsioonide murdmise või nihestamisega. Kui vaadata selle mängu taha, siis mis, mis seal on, Peeter Jakobi? Seal on nii häda ja viletsus mis inimest taga ajab siis otse öeldes töövõimaluse või teenistuse võimaluse puudumine. Ja see on niisuguses koomilises võtmes keeratud selle müüdi reaalmingisse kvintessents. Ma usun ikka, see läheb jälle sellesama nimetaja alla, et naermine iseenesele. Peterkopi teie olete näitleja vaatajatele, kes teavad teid filmide kaudu, olete te eeskätt paha Ivoshenkenberg. Ja nüüd siis loomastanud jõhker jõuluvana, kes külvab õudust. Et kas te ise olete sellise kuvandiga endast rahul. Absoluutselt miks mitte? Kui rollides küsimus on, siis ei ole piiri. Et need hakkavad võib-olla kuidagi domineerima ja kuidagi 11 rõhutavad, siis minu lohutuseks on see, et mälestus kauge mälestus ei jõua. Sven Grünbergi on läinud juba hoopis positiivsele poolele, nagu, nagu ta ei olekski vastik vend olnud. Rahvuskangelane, kes ta tegelikult võikski olla tegelikkuse ajaloo kaudu. Ajaloo kaudu oli ta tubli mees. Aga jõuluvana, aga jõuluvana. Mis seal filmis on? Jõulusokk on see, kes valitseb päkapikke. Mina. Ma olen päkapikkude pea, kohalik ehk esipäkapikk. Ja seal on väga palju veel minusuguseid, mida kasutatakse ära, riietatakse ameerika vormi, punane, valge ja, ja müüakse oma kadunud teenistuse pärast edasi. Ka Kivisildnik, kes on küll akvaariumis, on jõululainel. Akvaarium number kaheksa. Tere tulemast akvaariumisse, Õigeusklikud vikerraadio kuulajad. Tänasest alustame akvaariumi jõulukolumnide plokiga, sest on ülim aeg. Jõuluasjad tuleb endale selgeks teha veel enne, kui drillija trall lahti läheb. Siis pole enam arupidamist, siis algab pekisöömine, viina joomine ja hüsteeriline jõulukristlus. Kristluses toimuvad tänapäeval kiired muutused. Esiteks meie luterlased homostuvad, nii et rõõm vaadata. Teiseks kogu Eesti elanikkond muutub päev-päevalt ikka enam ja enam luterlikuks. Seda tõestab meile kirikute nõukogu korraldatud uuring. Veel paar uuringut ja meil on 200 protsenti kristlasi. Kas rahvas, esiteks, Homastub ja alles siis pöördub kirikusse, leiavad nädalas kirikus oma identiteedi? Seda on veel vara öelda. Igal juhul protsessid toimuvad ja need on oivalised ja rõõmustavat protsessid. Ometi mõned eelarvamuste kütkes vaevlevad isikud kardavad jõule ja kristlust. Luterliku taustaga Eestis võib tunduda imelik, et itaallased ei tea Martin Luther ristija luteri kirikust suurt midagi. Võib juhtuda, et seda ei peeta isegi kristlikuks kirikuks. Eelarvamusi luterlaste suhtes omavad isegi vana Euroopa kultuurrahvad saati siis meie, kes me oleme teleka ees üles kasvanud ja näinud, kuidas Jeesust ogaliste nootidega veriseks pekstakse. Igasuguste raske Kidaliste kõvade asjadega sisuliselt lülitakse ja verd tuleb palju. Kahtlused võivad tekkida, aga neist tuleb üle saada. Iga inimese enda vaimse tervise huvides on liituda luterliku homokirikuga juba täna. Pole mingit mõtet vastuvoolu ujuda. Kes ikka tahab olla viimane uskmatu heteroseksuaalkeda, kõik kaastundliku pilguga vaatavad ja näevad vaimusilmas põrgus põlemas kuid kuulakem edasi kirikuelu, sest elu ootab meid kõiki ees. George, kas panite tähele, milles luterlane rääkis paljud meie hulgast ilmselt taipasid juba, et see oli võõrkeel. Vaatame korraks tagasi ajalukku, kui kristlus Eestisse tuli, oli ta võõrkeelne. Keegi ei saanud küll aru, mida papid seletavad, aga kõigile meeldis see maailmavaade nii väga, et elanikkond oli 100 protsenti kristlik. Ja seda väga pikka aega sadu aastaid. Peaaegu 1000 aastat. Eestikeelne kristlus on uus asi, mis võeti laiemalt kasutusele alles eelmisel sajandil. Ja tulemuseks oli massiline usu taganemine, mis lõpes ata istliku ühiskonna ülesehitamisega Konstantin Pätsi ja tema ketseritest kaasosaliste poolt. Paljud ei oska endale selgitada, miks päts 40. aastal riigi käest andis. Atesti vaatepunktilt on kõik selge. Päts tundis, et on vaimses ummikusega suuda teismis uuele tasemele tõusta. Samas nägi ta vene hirmuvalitsuse meeletut jumala teotusliku potentsi, mis pidi talle teise liiga jumalas algajale olema vastupandamatult ahvatlev. Ja oligi. Ateistide suurest asjast sai eesti asi. Ma ei arva, et nad teavad, üldiselt arvatakse, protestandid on hereetikud. Mõnikord teatakse, et Lutter elas 500 aastat tagasi ja mõnikord teatakse ehk ka seda, et Saksamaal, Skandinaavias ja võib-olla Põhja-Ameerikas on mõned luterlased. Suurem osa itaallastest ei oska seda isegi ette kujutada, et luterlus on seotud kristlusega Jeesuse Kristuse evangeeliumi jaga oikumeenilise sidemetega. Avaldame siin korraks austust viisakas oleks püsti tõusta itaalia laiadele massidele, kelle teadmised ulatuvad niivõrd sügavale. Eesti teadlased küll ei tea, millal Lutter elas, millises maailmajaos ja mis alal tegutses. Isegi vastuolulise sekti juhi nahavärvi suhtes valitsevad teravad erimeelsused. Nagu näeme. Keegi kusagil maailmas isegi ei kahtlusta, et luterlusel on pistmist Jeesuse Kristuse ja sidemetega. Miks peaksime meie eesti luterlased ennast Kristusega vaevama? Saagem Kristusest üle ja ka jumal pole meile ülemäära tähtis. Ajad muutuvad ja kiriku prioriteedid koos nendega. See on loomulik. Internetiluterlaste kodulehekülg on andnud võimaluse inimestele leida infot luteri ja luterlaste kohta ning nad leiavad meid. Nad ei lähe võib-olla kirikusse, sest nad ei tea, et sellised eksisteerivad üldse on ja kus nad asuvad. Küll aga võetakse pastorite juhtkonnaga e-posti teel ühendust ning küsitakse infot protestantliku usu Martin Luteri elu meie kirikute vaheliste sidemete kohta. Seega uusi kontakte ja võimalusi leidub. Pole vaja karta verist Jeesust ja kättemaksuhimulist vana testamendi jumalat. Luterlane ei seosta keegi nende koledate asjadega, miks peaksime me põrkuma kirikust eemale, kui seal pole tegelikult midagi karta? Riik on isegi käivitamas kirikute kindlustamise projekti, nii et ärge kartke. Kui järgmisel korral kirikutorn teile kaela kukub, siis keegi olulist kahju ei saa. Hoone omaniku kahjud maksate te maksumaksjana ise ilusasti kinni. Kirik on ikka üks väga turvaline koht. Hirm, et sind võid tabada välk või jumala viha on viidud miinimumini. Homoerootika ja kindlustusmaksed seevastu viiakse juba lähipäevil maksimumi. Euroopas ei kardeta enam luterlasi, saatke teiegi jõuludeks pastorile meil ja küsige, kuidas Lutheril käsi käib. Ja kui te ise jõua oma korterit kindlustada, siis uurige, kas käärkambris on vaba ruumi teie kodukino jaoks. Meile kõigile on parem, kui kirikud saavad kindlustatud, sest siis on üks kindel linn ja varjupaik veelgi kindlam. Ning piirkonna vaesed kindlustusettevõtjad saavad jõulukingi ja võimaluse jumalat tänada. Naabrid teavad, et see on kirikuhoone, sest pärast paavsti visiiti on seda võetud tõsisemalt pühakojana. Aga mis on luterlus ja mida Martin Lutter tegi või taotlas, sellest ei teata? Vappu Vaher, sinu kirjutatud raamat jalgpall hingede öös on kirjastuselt pegasus välja ilmunud. Alapealkiri on siin vutist Eesti kultuuriloos, see üsna tabavalt võtab selle kokku, millest siis sa kirjutad, sa oled võtnud siis Eesti kultuuritegelased, kes on palliga nii või naa seotud ja juba see pealkiri jalgpall hingede öös on kuidagi kuidagi võõrituslik mõjub selliselt midagi on nagu valesti. Ja, ja ma selle näiteks tsiteerin, Friedebert Tuglas, kes ütleb spordi kohta niimoodi toeta kui riik ja ühiskond sporti ka tulevikus, kui seda tarvilikuks peetakse, kuid ärgu aseta, kui seda praktilist vajadust ja isiklikku reaviidet sarnaste kultuurivalduste kõrvale nagu teadused ja kunstid ärgu seotagu neid ühiste seaduste ja summadega ärgu kõnelda, kui neist ühe hinge tõmbusega vapo Vaher saanud seda teinud. Mis huvitav Tuglas, sinu. No vot ei tea, mida ta praegu ütleb, see, mida sa ette lugesid, seda ta ütles seal kahekümnendatel aastatel, kui oli, oli terav pluss Kultuurkapitali rahade pärast ja kus siis niisugused idealistlikult kultuuritegelased spordi pihta siis pildusid, nii palju kui jaksasid, sest et noh, hiljem on öelnud mitmed vanemas põlves need kultuuritegelased ise, et tegelikult selle taga oli raha, mitte sedavõrd niisugune ideoloogiline vastasus. Aga see, mis Tuglas ütles, seda ütles veel kenamini välja, Artur ratsun, mida me siis ka raamatus olid. Et sport, tuur, et see koos on nii nagu juudi kanaarilinnuabielu. Et noh, kuidagi ei suudetud ette kujutada, et kehaline kultuuri ja vaimline kultuur, et nad võiksid kuskilt olla seotud ja neid võiks vaadata, Ta niimoodi koos või nagu jah, Tuglas ütles, neid ei tohi ühe hingetõmbega välja öelda. Aga ma usun, et Tuglas juba vanemas põlves enam nii resoluutne ei olnud, sest maailm on muutunud. Ja sport. Ta on tänapäeval see, mis ta just on. Ja ilma temata ei kujutab praegust maailma enam ette. Ja spordikuningas on kahtlemata jalgpall, mis on, mis käib ka kultuuri Joosisena ikkagi täiesti arvestatavalt selle ühe hinge tõmbuse sisse. No tänapäeval on, kui võtta ärasid, et maailmakultuurist ütleme rokkmuusika ja jalgpall, palju sellest siis järgi jääb, võidakse ju ka, ja sedamoodi küsib massiivselt, nii et seal raamatu pealkiri. Ma pean jah, muidugi meelega, et esimene ots on puhas jalgpall ja, ja teine siis vihje Ristikivi romaanile ja ise mõtlesin, et kui palju sportlasele tabavad ära siis selle raamatu teise poole esimene pool on neil kohe selge. Ja siiamaani ausalt öeldes ma päris ei ole kohanud pallurit, kes oleks selle Ristikivi sealt üles leidnud sellest pealkirjast tegelikult see raamat, kuidas ta mul Sigis ta tuli ningluses vaheraamatuna. Ma ei planeerinud teda, et ma hakkan nüüd kirjutama jalgpallist ja eesti kultuurist ja kuidas jalgpall on ühte-teist, skulptuuri tegelas ta elus mõjutame, kuidas ta on olnud isegi täiesti niimoodi fataalselt, et nende elus üleval, et ei teagi, kummale poole kalduda, kas hakata palluriks või, või, või näitlejaks või näitekunstiinimeseks, nagu Irdiga juhtus, eks ole. Kes pooleldi juhuslikult hülgas jalgpalli ja sai siiski teatraaliksite teiste tööde vahel teiste raamatute kirjutamisel kukkus mulle jälle üks episood kuskilt, kus keegi kultuuritegelane oli, kas mänginud jalgpalli fännanud jalgpalli nagu Ristikivi või siis mingil kurioosse kombel, kui nad jalgpalli sisse nagu August Mälk, eks ole. Niuke virtuaalne jalgpallur, nagu ta ise raamatus ütleb, et ta ei olnud enne palli puutunud vähemasti mitte jalaga. Aga ühtäkki ta oli eesti töölisjalgpallimeeskonna varumees, et et kõik need juhtumid, et ise oma tere naljakad, värvikad, lisasid juurde skulptuuri, tegelastesse, nisukesi väga paatseid, ootamatuid jooni. Ja niimoodi ma neid märkmikku õigemini arvuti nurka tagusin. Ja ühel hetkel sai neid väga palju. Ja siis kriitiline mass sai täis. Jah, kui ma Ristikivipäevikut lugesin, nagu ma aru sain, kad meie digitaalkirjanduseks ässasid, äkki on olnud lihtlabane jalgpallifänn. Ja siis ma mõtlesin, et võiks, võiks raamat valmis kirjutada. See raamat on põhimõtteliselt no loogiline, et läheb mingite inimeste ah ei ole vist ikka ka tegelikult ikka natuke on ka. Natukene ta ikkagi algab, noh, ütleme Aino Kalda ja seikspiriga lõpeb Veiko märka ja ja, ja, ja, ja kontraga. Oskar Kalda, aga tegelikult algab etasi see episood, mis on härra Kallase ka, et see on enne Aino Kallast veel tema tema elus, aga aga ta on kuidagi läbivate mingi punktiirjoon, kivilt, kivile hüppamine läbi kultuuriloo, et kui jälle niisuguseid jalgpalli üldised seigad on kõige rohkem on neid küll näitlejatega sest palju ka näitemäng ja neil on kõige rohkem niisugust ühist, aga ka kirjanikega, kõige vähem on muusikutega ma mõtlen süvamuusikutega rokkmuusikud, tänapäevased levimuusikud, nemad juba mängivad tervete ansamblite kaupa rõõmsalt jalgpalli orkaanide tulnud sisse, et et noh, see just see mänguelement nagu, nagu nagu kunstides ja jalgpallis, et et see on niisugune niukene põhiasi, mis tegelikult tegelikult kultuuris neid ühendab. Et noh, kuskilt otsast ta peaks olema ju põnevam üks jalgpallimäng, kui ütleme Shakespeare'i Hamlet, sellepärast et Hamletist me teame kõik, mis juhtub ja mis hetkel keegi keegi noa või mõõga saab. Aga jalgpalli siis ma ei tea enne mängu lõppu, kes on hukkumisel vääratud ja kes jääb ellu. Minu jaoks olid noh, kõige võib-olla üllatavamad avastused nende jalgpallifanaatikute näol toetajate näol muidugi, Karl Ristikivi ja, ja siis niitse kes isegi noh, väga võimsalt spordi ja jalgpallitoetuseks on kirjutanud, kes sinu jaoks olid üllatused või mingeid selliseid kurioosseid, keda sa ei osanud aimatagi. No Ristikivi kindlasti ma teadsin ta nõrkusi madalate asjade vastu kriminaalromaanid ja, ja levifilmid ja mida ta käis pidevalt jälgimas oma, ta jalgpallikirg ei teadnud, enda päevikus tuleb, see tuleb siiski välja ja tema, kes armastas saladust, pära ja kõike peita ka oma seksuaalseid suundumusi ja ja samamoodi peitis taga seda jalgpallikirge, et päevikust ta imbub niimoodi pisikeste pulseeriva Te pursete äkki äkki esile, et inimene, kes jälgib tema niisugust kirjanduslikku tegevust ja elulist sekeldamist, ei pruugi seda isegi tähele panna, aga ma lugesin üles, neid oli ikka väga palju, kus ta, kus ta jalgpall jälle läbi lõi, dollasid, et maailmameistrivõistlus, mis toimusid Rootsis, mida ta siis väga kirglikult jälgis ja kus tal olid omad sümpaatiad ja antipaatiad. Nii et Ristikivi oli minu jaoks üllatus ja see, see oligi see see viimane piisk, mis pani seda raamatut kirjutama. Aga kurioosimatest rääkides minu meelest oli väga lõbus, võib-olla raamatu kõige lõbusam episood on see, kui Juhan Sütiste mängides Tartu akadeemilises jalgpalli meeskonnas, et äkki avastab üks tudeng, kellel ei olnud säärekaitsed, oli sokid alla pannud loomingut sidunud jalgade külge, et et siin on ju kõige kõige kenamini, tuleb välja see jalgpallikultuuri ühtsus, et et jalgpall võib kasutada. Kultuur ei oota, et praktiliselt ära. Ristikivi oma päevikus kirjutab, et ta on oma romaanis hingede öö kirjutanud midagi konkreetsest jalgpallimatšist ajendatuna ja siis kirjutab veel sinna, no leitakse üles, kas sa oled leidnud selle üles? Ei ole ja ma olen ka sõprade kirjandusteadlaste kirjandusloolaste abi palunud. Jaanika Kronberg, kelle käest ma lootsin, et sealt mingi vihje saab, aga, aga Jaanika ütles ka, et selleks peaks vist uuesti raamatu läbi lugema, aga aga küllap jääb ikka nii nagu risti, kui ütles, et katsugu ainult keegi seda sealt üles leida. Ja mina täiesti sihi teadlikute sorisin raamat, et uuesti läbi niimoodi. Selle kolm tegelikult aga, aga ei, see oli muidugi sedavõrd ärabidega, ilmselt tema jaoks oli, oli seal niisukese ilmsed vihjed olemas. Märksõnadeks pidi olema siis vihm ja jalgpallist siginenud äkki mingi mingi tõuge. Kahju, et teda ennast enam ei ole, ma usun, et keegi seda ei suuda enam ära selgeks teha. Kultuurikaja päevikut pidas Merca või tegelikult ei pidanud. Ta tegeles hoopiski vormi uuendusega ja loeb ette nüüd oma telefonist saadetud ja saadud sõnumid. FT-le minult hooramärgid nahal, libu, lõhnad ihul. Sinu järgi nälgib, suu ja sügelevad pihud. Tahaks libistada käsi üle sinu keha, tahaks süüa sind ja sulle suuga ära teha. 17 11 2010 null null 17 null null. FBl mulle äsja trükkisin ka sulle. Nii armas mõis. Head ööd, kullake, mõtlen sind enda kõrvale. 17 11 2010 null null 24 16. Effpeele minult. Lakk ilge unenägu, vastu hommikut. Neutronkiirgus ja tikutoosi kasvu parmud. 17 11 2010, null üheksa, 45, null null. Effpeelt mulle huvitav unenägu, jah. Hommikused suudlused sulle võrust. 17 11 2010 null 951 25. FT-le minult kõigist jama unedest hoolimata oli ärkamine vaevaline. Lisaks helistas kirjastaja, kes pani tärminid aprilli tuleb kirjutama hakata, mis muud. 17 11 2010 10 null kolm null null. Imkole minut. Kell 20 täna õhtul Krahlis ühe toreda raamatu esitlus lähen ka sinna. Kui sul midagi targemat ees pole, näeksin sind heal meelel seal. Merko 17 11 2010 18 50 null null. Timkalt mulle sorry, et ei saa tulla, olen tööl. 17 11 2010 19 null null null null. Taavi ahoi, kas tahad reedel mängureid vaatama tulla? Mitmekesi tulete, anna teada. Taavi 17 11 2010 19 27 19. FBl mulle Salotjana luuletust ETV-s 17 11 2010 21 null üks, 29. KMS mulle olid väga ilus tekst ka. Keppi tahaks head Supilinna oma. Seto leelo, Korea sõda, sina oled vingenen. 17 11 2010 21 48 36. Kaaemmessilt mulle. Ma tõesti embaksin sind ning suhtestuksin keeleliselt. Usutavasti leiaksime ühise keele. 17 11 2010 22 21 39. Kaaemmessile minult olen Krahlis tule suhtes dub, uurime seda keelt. 17 11 2010 22 22, null null. KMS mulle olen kohal, 17 11 2010 22 47 43. Kaaemmessile minult, kus sa oled siis ise? 17 11 2010 23 21, null null. KMI siis mulle, jah, olen all baaris 17 11 2010 23 21 13. Taavile minut tuleks küll kahekesi, 18 11 2010 15, null kaheksa null null. Eeeffpeelt mulle vaatasin su eilset luuletust, see oli nii armas, kuid mitte ainult. Sa oled tegelikkuses ka mulle kõige armsam, seksikam, atraktiivsem univers. 18 11 2010 20 11 15. Nimkalt mulle. Okei, küsimärk lõpus. 19 11 2010. Null null null kuus 15. Timkole minut. Hüüumärk lõpus 19 11 2010 null null null kuus 12. Tynkalt mulle ma tunnen sind. Hüüumärk lõpus 19 11 2010 null null 19 51. Effpeele minut. Tore oli su häält kuulda. Siis Tallinna totaal kaamuses. Armas oled. 19 11 2010 10 43, null null. Taavile minult aitäh, aitäh ja veel aitäh. Seikspir. Hea etendus oli. 19 11 2010 21 14 null null. Taavilt mulle võeta kohex. 19 11 2010 21 18 43. Eelt mulle. Ega sa täna Tartus ei ole? 20 11 2010 18 48 36. Eile minut jõuan miski aeg, aga kimon kohe Tallinna. Hommikul lollina tagasi. 20 11 2010 18 50 null null. EELK Mulle a. Ma hakkan vihmameest vaatama, mõtlesin, et pärast oleks kohtunud asul stripparid 20 11 2010 18 57 26. Klubi Tallinn. Olen kohal, kuhu tulla? 21 11 2010 null null 29 null null. Holgilt mulle jäin haigeks, raisk, 21 11 2010 null null 40 13. Volgile minut siit lugu siis 21 11 2010 null null 42 12. FB-le minult. Oi koledad kohad, need klubid tümakas raputab toolilt maha kakerdavad tropid ja padusiniseks ostetud suitsuruum. Üllatusesinejad olid päris lahedad, eriti viimane breigi kolmik 21 11 2010 null kaks 24, null null. Effpeele minult lõpuks kodus, kuigi üritus oli tore. Farmi Gaabriel võitis. Ta lihtsalt andis viimases voorus sihukese etenduse, et karp kukkus lahti. Raju raisk. Nüüd tuh kiirelt, siis tuleb hommik parem ja sa koos sellega 21 11 2010, null neli, 42 null null. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Eelmises saates esitatud küsimusele, kes oleks Reformierakonna uus kultuuriministrikandidaat vastas õigesti Tiivoliidema pakkudes välja Veiko märkat. Nakilembe raamat kuulub nüüd liidemale kõike head ja kohtumiseni ja hoiduge jõuluvanade eest.