Tere pühapäeva hommikust, olgu tänane päev meile õnnistuseks. Olen sel nädalal rääkinud seitsmest püha vaimu annist. Alles loetelu päris lõpus on öeldud, et pühavaimuanniks on jumalakartus. Küllap see näitabki, et tegemist ei ole üksteisest eraldatud omadustega millest mõned on ühel mõnel teisel inimesel vaid millegi sellise kirjeldamisega, mida ükski sõna- ega mõiste ei suuda täielikult endasse haarata. Sest õigupoolest võiks ka alustada sellest jumalakartusest, nagu ütleb üks tuntud piiblisalm. Jehoova kartus on tundmise hakatus. Sest vaata, issanda kartus, see on tarkus ja hoidumine kurjast on arukus. Ja tuletage meelde muistsele semiidile oli tarkus midagi väga praktilist nimelt oskustööga või eluga korda saada. Sõna jumalakartus ei ole hirm jumala ees, pigem temaga arvestamine, respekt. Paraku jumala lõpmatut headust on nii kaua rõhutatud, et see näib tänapäeval endastmõistetavalt tagatuna. Jumala armastab iga inimhinge, tema ei sea ma armastusele mingeid tingimusi. See on piiritu ja põhjatu ja põhjendamatu. Jah, see on õige selles mõttes, et jumal ei jaga meie hindamiskriteeriume. Meie ei saa määrata kasvõi seda, kellest võiks saada tema valitud tööriist. Aga kui jumalalt endalt võtta ära otsustamisõigus kui jumala viha ja karistus, millest piiblis palju juttu lugeda, aegunuks siis tulemuseks on odav arm, mis ei huvita kedagi. Petlik amnestia lootus ei vasta tegelikkusele. Jumala suveräänsust ja mõistetamatust ei tohi isegi misjoni eesmärkidel maha salata. Sest tulemuseks on ju, et kui tavakodanikule jumal veel üldse meelde tuleb, siis on see mingi õnnetuse puhul. Ja siis kostab valju süüdistus, kus jumal oli. Miks ta oma kohustusi ei täitnud ja kätt ette ei pannud. Milleks ta siis üldse olemas on, kui ta laseb katastroofidele juhtuda? Mulle näib, et praegu ei pane ükski asi enam jumalat kartma, vaid pigem tema peale vihastama, et ta on lohakas inimlaste eest hoolitsemisel. Kuigi mine tea, võib-olla lõpuks tuleb inimestele ka hirm nahka, kui nad elava jumalaga kohtuvad. E-pealaste kirjas on kolleon langeda elava jumala kätte. Aga siis pole sellest jutumärkides kartmisest enam kasu. Jumalakartus Püha Vaimu Annina ei ole aga lihtsalt hirm jumala ees vaid pigemini vastupidi. Kui Jeesus kirjeldab viimsepäeva tulekut, ütleb ta, et siis on lummus tähti ja maa peal on rahvastel meelekitsikust nõutuses. Inimesed jäävad oimetuks nende asjade kart Mesi ootamise pärast, mis tulevad ilmamaa peale. Ja jumalakartus on pigem sellise kabuhirmu vastand. Aga kui need asjad hakkavad sündima, siis teie ajage end sirgu ja tõstke oma pead, sest teie lunastus läheneb. Jumalakartus piibli mõttes on jumala ja tema tahtmisega tõsine arvestamine. Jaakobus hoiatab, nõndaks nüüd, kes te ütlete täna või homme siirdume sellesse või teise linna veedame seal ühe aasta ning kaupleme saame kasu. Teie sihukesed, kes ei tea homsest päevast sedagi, milline on teie elu. Te, olete ju aur, mis pisut aega paistab ja siis haihtub. Selle asemel, et öelda, kui issand tahab ja me veel elame siis me teeme seda või teist teie kiitletama kõrkuses iga säherdune kiitlemine kurjast, kes siis oskab toimida hästi, ent ei tee seda, sellele on seppa. Võib öelda, kui keegi jumalat tõsiselt võtab, on see püha vaimu and. Ja alles päris lõpp võib olla kartuse kadumine. Apostel Johannes kirjutab, jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib jumalas ja jumal püsib temas. Selles on jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval. Sest otsekui on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus, välistab kartuse, sest kartusel on ees karistus. Aga vot ja ei ole veel saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kristlaseks saamine ei tähenda mingite õpetuslausete kehtivuse tunnistamist. See on täielik muutumine. Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu vana mööda läinud, vaata, uus on sündinud. Kui jumalaga arvestamine on nii valdav, kui tema vaim täidab täielikult. Kui meie peal hingab tema vaim, tarkuse ja arukuse vaim, nõu ja väe vaim, issanda tundmise ja kartuse vaim siis ei ole enam mõtet rääkida kartmisest, sest me oleme temas. Aga see on sihttaevase kutsumise võidu hind, mille poole püüelda. Paraku mitte avanes. Aga siis võib tõepoolest öelda, nagu Paulus ütles. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Mida ma nüüd elan, lihas, seda ma elan usus jumala pojasse kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Palvetagem issand, anna igale, kes sind südamest otsib, ennast leida. Täida meid oma vaimu täiusega, et me ei väsiks ega jääks poolele teele vaid jõuaksime rahusse ja rõõmu sinus. Palume sind Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.