Mõni pahandab rõõmustav, aga mina niisugused kombed Taali väikese tüdruku, kas jah ja noh, väike tüdruk, ta kogu aeg kandis süles ja kallistas ja paitas ja ja kass harjus niimoodi süles olema pisikesest peast. Aga nüüd kasvas suureks ja vot enam ei ole linnas ruumi suurel kassil. Ja siis väike korter maale vanaema juurde, nüüd peab hakkama maakassiks. Nüüd kallistab igat ühte keel, vähe aega on, inimene ootab, seal seisab ilusti, kas arvad, no sellel on aega. Läheda, koekab kallist. Ei pea, mõtleb, et võib olla perenaine kuri, kes võib jah arvata, Jaanitaadikenes suri ära ja nüüd ma siis üksinda raben, rabelen siin. Ma ei tea, ma olin talle ikka rohkem abiliseks kui kui see päris roosikasvatajaks. Ja selle tõttu on nüüd natukene ripakil ja mul on mure, ma ei tea, kuidas ma suudan neid ületalve pidada, aga kas see on siis Küütav ka natukene püüda ja me ajatasime, igal varakevadel olid meil roosid ikka naistepäevaks juba ja niimoodi, aga nüüd ei saa üksinda, ei saa seda teha. No eks üksinda on loomulikult raske ära sellepärast et neid tuleb läbi päeva ja läbi öö kütta talvel kui äratama tähendab, selle ajatamise perioodil. Ja siis on nii, et üks inimene ikka ei jõua iga kolme tunni tagant panna siia ahju magada ja siis peaks olema õliküte lahimis kogu aeg üks ja automaatne, aga me proovisime ka automaadid veavad alt ja siis on niisugune asi, ühel ööl ta äkki enam ei tööta, väljas on 20 kraadi ja kogu roosi miinus, eks ole, väli on kõik kukkunud läinud ja, ja. Proovi vaadata, kuidas siin on praegu veel jah, aga ma ütleksin, et ministril on üsna ohtlik seda pihku võtta, sest ikka nii suurte okastega. Ta peab teadma, kus kohast toibub, näete, kõige nagu jõgede ja väga ilusad on ta selgelt. Väga ilusad on tõesti. Aga noh, siin on siis üks teine kasvuhooneveer, paistab seal siis tomatid, kurgid. Ja siin ma vaatan, on teil flotoroller väikese järelkäruga, kas perenaine sõidab ka, oli, kahjuks ma ei sõida ja ma pean ta ära müüma selle mootorrolleri ainult et ei tea, kas teda keegi tahab. Aga tahaks vabaks saada, aga aiatraktoriga traktor peab jääma, seda, seda oskad, teisega ei oska. Ei meeldigi kõik need tööd ära, ta oli mul nii tubli ja ja noh, nagu ikka, selge, aga siis on jälle väimehed. Võib-olla jah, taimes on, aga ma õrnalt loodan, et ta tuleb Tartust Tartust jälle ära siia meie maile, enam Tartusse, nad kolisid kaks aastat tagasi. Noh, siis ta elas ja siis on see. Kas see on see, kui ma käisin esimest korda ja teid kätte ei saanud, Teie juubelisünnipäeva hommikul oli eelpäeval, noh, jah, mina sain teada, rattake valesti, aga ütleme, juubelisünnipäeval siis oli just ma vaatasin, et kassil oli värske kala pandud ukse taha, et ega perenaine ei saa ju kaugel olla ja kas ise tuli vastu, aga, ning ta ei kallistanud ega ei seisnud nii kaua. Tööd ja seda võib-olla teil olid nii õrnad riided, sai asjast aru. Tuppa ei tohi, nii. Teha, aga siiski on selles mõttes hea, et meil on olnud, siin on olnud surmasi hea küllalt, minagi varsti olen mineja, siis on väga hea siia panna staadi kest olisi, tütre, kes oli siin taadi, kirst oli siin, eks minugi oma hakkab siin olema. Siin on uks, kohe hoiad ukse lahti ja siis läheb. No miks me nüüd hakkasime, oli kõrval ka sealsed rääkinud? Ei ole. Te olete nii tubli ja, ja igas mõttes nooruslik, et kahe mingi kõrva mõtte peale Coimudaatoliga nooruslik ja taredali veel nooruslikum vina, ta tegi niisuguseid poisikesetempe, oi oi, oi. Ja missugused ideed tal oli, mida ta tahtis, ta tahtis pikka heinakuivati teha endale. Sest et kolhoos ei võtnud vedu kolhoosi riskinud, niisuguse asjaga hakkab tegema, tema, mõtlesin, mina teen endale mini pikka heinakuivati. Ja ma tahan neile näidata, missuguse näoga lehmad seda heina söövad, mis ma sealt neile toal ütles. 100 kilo ma jõuan ka teha, valmis. Aga vaesekene, ta kukkus maha ja põrutas oma pea ära. Ja noh, mehed ikka ütlevad ahmise pisikene haar ja misse pisikene Barutused. Tühja ka. Et ei lasknud mul arstiga rääkida käiga, kiirabist, kiirabist. Ma küsisin nõu, nemad ütlesid, et peaks ikka tulema näitama, taat ütles, ta ei lähe midagi, et ei ole midagi seda hauda, viski hakkas kogunema siia vesi. Ja siis harid, suured operatsioonid ja suured kannatamised ja kõikjal, eks. Minul on see igatahes hirmsaks põrutuseks pärast. Ma ei oska selles suures nahas kuidagimoodi elada, lapsed läksid Tartusse. Väimees hakkas ülikoolis käima ja noh, et ikka Tartus on ülikool ligimaal ja sai sealt hea pakkumisega korteriga koostöökoha ja võlus neid sinna. Jäime taadiga kahekesi. Mõtlesime, et küllap nad tulevad ehk ükskord tagasi, kui on ülikool läbi ja kõik niimoodi. Siin on ikka ilus elamine, siin on ka suured perspektiivid inimesel tegelikult sest Paide linn kaunis perspektiivikas ja meie kolhoos ka ei saa öelda, üheksanda mai kolhoos on päris tuntud kolhoos. Ja siin nad on kunstnikud. Ja noh siis kunstnik praktikud nii-ütelda, käisid Tartu kunstikoolis, kaugemale nad ei jõudnud. Aga siis nüüd seda väimeest on hakanud huvitama ajalugu. Ta õpib ülikoolis, õpib ajalugu. Aga töötavad kunstnikutena. Noh, siin siin on ajaloolased ka küllalt tegemist, tal on hea sulejooks. Ema muidugi ootab alati ja, ja eriti kui suur maja ja üksildane tunne tuleb peale hanila ülemine korrus on niimoodi ehitatud täiesti omaette karta omaette elamine, saatone, sissekäik aiast ja siis on kõik, mis neil vaja, lihal. Nõnda et noh, hädapärast ma võiksin ju pool maja maha müüa ja võib-olla kui nad ei tule, siis ma peangi seda tegema, sest siit majast ma ära minna ei taha. Nii selle näidendi peamine mõte oli näidata, kuivõrd suur jõud on armastusel headusel kogu elu suhtes. Seal oli selline asi, et ilmus kusagilt äkki elava looduse riiki. Põrgulikult tige sammuumi poeg kõrbes tähendab tuli hävitama elavat loodust. Temale astus vastu lihtne lamburneid oma armastuse ja lauluga. Ja võitis selle õeluse päästis elava looduse riigi. Nii olid kokkuvõttes kogu see lugu. Ja ma pühendasin selle oma emale, sest ma armastasin väga oma ema. Ja ema oli tõepoolest mul imehea. Selline lugu viis minu raadiosse. Ja see oli siis lastenäidend või seal sealt kuulutustahvlilt. Aga kui te olite gümnaasiumitüdruk, kirjutasite näidendi, kuidas tuli ikkagi see mõte, et seda päris teatrile pakkuda? Noh, oli neid inimesi, kes seda näidendit lugesid, Ma muidugi näitasin seda. Ja siis oli üks inimene, kes tundis kalmekid. Leo Kalmet oli sel korral direktoriks Draamateatris ja näitas seda näidendid, siis arst soovitas ja vaatasid nad läbi ja rehkendasid, et saab asja siis alles. Noor naine oli ja Salme Reek tähistab oma kaheksakümnendat sünniaastat varsti maata. Jah, nii sageli inimesed, kes ei kujuta ette raadiosaate tegemise köögipoolt, arvavad, et et lastega on suisa lihtne, et et seda sa ikka tead, mida laps ei tea, võib-olla või lapsest, sa oled ikkagi teadmiste poolest üle. Aga eks me ise saadete tegijad ju teame, et et kõige, kõige lihtsam ei ole kaugeltki minna lapse jorteeriti veel väikese lapse jor ja kui nad on just pisikesed. Niimoodi eelkooliealised veel sellised kolme ja kaheaastased, nendega võib juhtuda, kes teab, mida jäänud korraga niimoodi hakkavad hoopis millestki muust ei oska rääkima, lapsel tuleb üks idee, küsib järsku sul midagi veetud, et tädi kuidagi, mis ta võiks ütelda näiteks tädi mikspärast, sul on seal punane sall kaelas või midagi niisugust, hakka talle seletavale. Mikrofoni ees on ikkagi selle rahva, et mikspärast mul on ja, ja tegelikult teema on hoopis lumememm, aga jõuate välja majutust suvise marjakorjamise nii. Ja siis ole ole mees ja katsu jälle teema kätte saada, aga siiski väikest lühikene kuuldemäng, seal oli siis ka nii kanade elust üldse ja munadest ja tibudest ja ja üldse sõna kana tutvustamine kergelt, kuuldemäng oli naljakas kanaunenägu ja siis seal siis me laulsime ka veel ja niisugune mitme mitmekülgne kad, jutustajad, mõned, kõik mitte, aga, aga vahest juhtus nii, et jutustas toredaid lugusid. Mudilaste saated muidugi, see teemade ring on ju igihaljas, eks tänased mudilased Ki räägivad oma kodust ja loomadest ja nukust. Aga võib-olla ta oli ikkagi veel midagi niisugust, mida just siis räägiti või tehti ja, ja mida võib-olla tänapäeval enam ei tehtud. Ei oska, ei oska öelda. Vaevalt küll. Sest laps on ikka see, mis ta on olnud. Nii ei siis kui, kui täna ma ei saa öelda, et oleks vahel. Noh, mingisugust niisugust nagu organiseeritus sel ajal ju ei olnud. Lapsed ütleme niimoodi, et niisuguseid võib-olla poliitilisi momente ei olnud ega ütleme sellist asja, siis oli emadepäev, naistepäev, siis väikesed vahed olid ja noh, nisust, Noh, sõnalised ja nimetasin, vahed olid aga kodu ja isa, ema ja loomad ja need olid ikka ja nii nagu polnud mingisugust sellist kohustust viia jutu poliitilisele pinnale või sellisele pinnale, mis võis erinev olla, ma ei olnud seda vajadust laste juures. Kas te planeerisite oma tööd ka pikema aja peale ette? Ilmusse näiteks noh, raadiolehena ja, ja kavana ja kuidasmoodi see töö käis noh, ikka pidi täpselt ära planeerima mida just nimelt teha ja ja et see oleks ka huvitav ja ja taustad olid meil heliplaatidel ja. Aga päris kindel ei olla, aga mul on niimoodi meelde jäänud, et sel juhul võeti, et kui siis tuleb korrata, et siis ei olnud tarvis inimesi kokku kutsuda. Aga hili plaadistamine oli väga kulukas asi. Ja see ei olnud mitte nii, nagu lint on. No seal oli ikka harva tehti ja siis pidi olema ikka üsna suur põhjus selleks pidi olema väga niisugune kapitaalne asi. Ja kes teil kolleegidest meelde on jäänud tolleaegsetest? Andres Birk oli meil ka kohe peaaegu üks onu Andrest. Ta laulis meile kaasa ja siin tema pilti praegu ei ole. Andres Birg, diktor, siis IRA, Menning, onu Maar, muidugi, onu rõmma siis see päevauudiste toimetaja kesa. Tema oli tore, ta oli väga täpne mees, nõudis omale neid andmeid, gigangersti täht. Täpselt ja kõik pidi olema tip-top. Piipi mees oli. Ja siis tema tuli, vot sellist tore nali jälle. Tuli iga kord meile uksest sisse ja reeglina alustas ta oma juttu. Igavene häda. Hääldus nüüd natukene ja tuli uksest, siis tuli. Igavene häda jälle oli keegi midagi tegemata toomata ei olnud seda ja teist mõni osa oli toodud osa jälle puuduse müüjaonu Rummoga nimetasime teda omavahel igavene häda. Seal ma ei tea, ma loodan. Mõnest teisest kolleegist ka veel midagi meelde jäänud ja noh, seal olid väga-väga toredad inimesed, oli kõik Harry Esop ja palvee sopp ja need olid no lihtsalt Kuutmann näiteks, ma ei tea, ema, tema elas ka väga kaua ja töötas, olid need olid kõik niisugused büroo töötajad seal ja aga meil oli väga tore kollektiiv. Kas te mõtlete Melania Kuutmani? Ma ei tea, mis ta eesnimi on ära unustanud. Ta kaua aega töötas veel nüüd ka nõukogude ajal ikka, ta töötas välja Bel Melania Gutman, niimoodi me ütleme, võib küll, ta töötab praegugi praegugi veel Ado naise vana, eks ole. No ta on eakas daam, eakas tõesti, jah. Ta on minust vanem. Nii et tema töötab, meil tõlgib ja, ja on Soome ja välissaadete juures tapjaks minust olemas 10 aastat vanem või võib-olla natukene rohkem veel kui 10 aastat, aga naised ei saa ju kunagi vanaks. Ah soo, tahtsin. Ma mõtlen aastaid Anijate made tapma. Tervitan ja, ja mis ametit tema siis pidas, oli ka tema uudiste juures. Ei, tema. Ta töötas seal üleval, ta vist tõlkis selgi ajal ühte, kui teist nad seal oli seal kirjutajate ja juures, seal tema nüüd otsekohe seal toimetuste tubades kusagil ei töötanud, temal oli omal üleval laud ja ja mis ta seal tegi siis? Ja ja endada tegi sellise uue kandle millest siis kunagi veel nõukogude ajal. Tema oli juba surnud, kui mina juhatasin seal rahvaloomingu keskmajas, see oli vist 40 41. aastal ja juhatasin kandle orkestrit. Rahvaloomingu majas oli ja see koosnes siis kõik nendest kantslitest. Nendega oli võimalik võrdlemisi kenasti mängida kohe noodist. Asi see solistide tunnis esinemine, see oli lasteraadiotööst lahus, seal ei oma ja see oli omaette, sellega me hakkasime varem juba peale, ma olin kolmeteistaastane, kui ma esimest korda solistide tunnis isaga koos esinesid. Mis loosis olid? Uus, seal oli Mozarti, minu eit oli ja siis oli seal. Tuleb meelde veel. Olin. Serenaad. Bakerini bakteri nime, no et oli vist Bakeriinist mängisime Mozartit, mängisime. Mehesepad metsas ma ei mäleta, sepikoda metsas kell, see oli, ma ei mäleta, aga aga siis jah, niisuguseid täiesti tuntud kontsad põlu. Aga millal siis pilvi üllastest endast siis laule laulude kirjutaja sai? Mina hakkasin kirjutama onu Rumma õhutusel. Hakkasin kirjutama neid lastelaulukesi. Ja muidugi algusel alguses ainult ainult kandle peale. Aga hiljem ma käisin konservatooriumis, paar aastat. Tekkis niisugune huvi, hakati mind suunama ei ajama, et mine õpi, õpi hakkama, muusikat kirjutama tõsisemalt ja rohkem ikka ja. Ja siis ma läksin oma kandlega konservatooriumi naiska konservatooriumi. Juhan Aavik oli sel ajal parajasti seal direktoriks. Läksingi, ega sinna ja ütlesin, et ma tahaksin kompositsiooniklassi astuda. Ta oli väga üllatunud ja imestunud vigandliga tüdruk tuletab kompositsiooniklassi astute, küsis kasvõi seda klaverit ka oskad mängida või? Ei oska? Ja küll mängi kuma, siis oma kandlelugu, et olid natukene, need mehed tulid sinna kokku mitmekesi, olid niisuguse näoga, et nüüd saab nalja. Kena naine, tüdruk, Lotte, kujuta ette ta kompositsiooniklassi astuda ja ei oska klaverit mängida. Kandlega. Kui me siis mängisin ära selle oma loosis. Need näod läksid päris tõsiseks ja hakkasid mehed omavahel arutama, mis me nüüd selle tüdrukuga teeme. Klaverit tuleb hakata õppima, see on kindel. Aga siis, et tagasi ka ei ajanud. Ja siis panid pusis Hardi klassi. Ja seal oli nii, et kandlemängul oli selge ja siis, et see nagu nagu mingilgi määral andis niimoodi sobitada hardist, ma ei teadnud niigi palju, kui klaverist klaveri peal natuke Klemberdasin, aga aga hardima polnud puutunud näpugagi. Aga siis pandi mind ja siis sinna harfi klassisin, istun isegi harfi juures. Silvia Tobiase harfi klassi ja seal mina siis pisin seda harfi mingilgi määral, kaks aastat olin konservatooriumis. Aga mis mul sellest väga oli kasu oli Eugen Kapp oli seal ju sel ajal õpetajaks, ta õpetas meile muusikateooriat ja mina siis nuia siin seda ja teist ja kolmandat ja küsisin nii ja naa ja piinlesin teda, aga ta oli väga lahke ja väga tore. Ja ta ei ajanud mind kunagi ära ega öelnud, et ahmis Mul pole aega ja sedasi iga karta, seletas mulle igasuguseid küsimusi, tülli küll, kontrapunkti ja kõike, mida, mida ma siis sain, paljukest ma nüüd siis päriselt aru sain? Aga siis midagi ikka ma korjasin. Ja millal need kiisud, kes läksid kõndima, müts peas ja lumemehed ja maja ehitamise looja, millal need sündisid? Need sündisid sel ajal, kui mul väike tütar Valve oli haige. Ma lihtsalt tahtsin teda lõbustada ja kirjutasin need luud, ta oli väga laululembene, ta oli siis kolme aastane, aga ta haruldaselt ta väga tahtis laulda ja haruldaselt hästi jäid talle laulud meelde, et mul tarvitses ainult kakskolm korda laulu laulda, kui ta laulis seda järgi. Haruldane laps oli selles mõttes. Ja nii saigi see kogusai temale pühendatud siis terveni. Need lapselapse rõõmuks, et need kirjutatud ei olnudki alguses niisugust tunnet või niisugust mõtet, seda kirjutades, et võiks raamat saada kõikidele lastele, mõtlesin ainult oma lapse peal. Aga seal on ju lisaks veel lauludele ka kõik need laulumängud siis mitte ainult, noh, need on muidugi hiljem juurde tulnud jälle. Need on hiljem juurde tulnud. Siis kui hakkas juba asi trükki minema ja, või noh, nii kõne alla tulema, et võiks raamatu saada. Siis tehti ettepanekud, et vaat seda ja teist oleks veel vaja nii ja naa. Ja siis, ja seal oli ka paar asja niisugust, nagu näiteks seal on see muinasjutumuinasjutuöö vist või mis ta nimi on, pole meeldiv, ikka muinasjutt. Seda me lavastasime, kandsime ette lasteraadios ka lasterühmaga, see on ka seal sees. Ja siis oli veel üks lepatriinu ja seene lull. Selle nad jätsid välja, see ei meeldinud hästi tekstiga, seal läks meil niimoodi nagu käest ära tekst ei olnud meele järgi nendele toimetajatele, see jäi välja, aga pisikese lillepidu on minu meelest seal sees. Selles kogus, minu meelest on laskev hääled tänavaga liisiksolile, pidu peaks seal sees olema, see on ka raadioajast. Lapsed laulsid mul jah, aga elu läheb edasi ja lasteraadiotöö aegs jäi mälestustesse ja maha ja tulid teised tööd ja mured ja huuled. Ja kui me nüüd raamatutest, kui juba raamatutest läks jutt siis üsna värske ja tõesti imekaunis raamat on ju see pähklipuuraamat. See pähklipuuraamat oli mul jah, üks niisugune pähkel. Mõte selle raamatu kirjutamisest tuli nimelt sellest, et meil siin roa pargis oli hästi palju pähklipuid. Vanast ajast nähtavasti. Ja seal kõrval oli praegu lastekodu, kus oli suur kari poisse, kes tulid igal sügisel neid pähkleid seal ründama ja nad ründasid siis neid pähkleid, nii. Jah, need puud olid armetus seisukorras iga sügisel. Noh, ja siis mõtlesin, et tuleks kirjutada, mul oli tütar leelo sel ajal veel siin. Kambas ka ja, ja pidasime aru, et peaks niisuguse raamatu kirjutama, sellised poisid mõtlema paneb. Seal siis ongi, sisu, on seda, kaks poissi lähevad liiga vara pähkleid ründama, muidu isa Ena ussi aukugi. Aga siis tüdruk paneb nad teistmoodi mõtlema jah, ja lähevad reisima siis pähklipuu sisse ja avastavad väga palju loodusseadusi endaja. Seal on nii palju botaanikaalaseid teadmisi vaja, aga botaanikat pole õppinud hoopis pillimängu ja konservatooriumitist harfi nii-öelda omaks pidanud. Seda botaanikat hakkasin ma siis hoolega õppima, sest ega ma poleks saanud muidu neid lapsi sinna pähklipuu sisse toppida. Pidi ikka teadma, mis seal on. Ja selleks oli mul siis niisugune. Õnnelik juhtum. Ära kasutada, mul on kahju sellest, et pool tundi on saateaeg. Teeme natukene võib-olla lihtsalt pisut kokku Sõrutumate telmariasse rääkida ja ma tahaks kandlemängu lindistada. Mis ja et noh, lihtsalt rääkida natukene, et kus need botaanikateadmised noh, nii natuke kokku surutumalt. Seda ma tahan paluda, vahel võivad jääda, olid käelaksud. Jahul kalduvus plaksutada. Külvast inimest ja sellest aru, ega niimoodi ei tea muud, kui kuulevad maksja on alati, oli lihtsalt tehniline rike. Katsume siis vältida. Oot tee, botaanik, Götmel. Botaaniliste teadmiste juures oli mulle abiks professor Haaberman Alt. Ta lubas mul kasutada kõike, neid kabinette ja, ja kõiki neid teadureid ekspluateerida Botaanika Instituudis loomulikult siis ka kõik kirjandust, mis oli võimalik saada seal üldse sellel alal. Ja ma siis sealt kõik nad ammutasin. Et neid inimesi on väga palju, tülitasin siis peale selle veel oli mul Harku Eksperimentaalbioloogia Instituut tervenisti abiks ja aitasid mind eriti palju seal. Lea meremaa Juta viil ja Ants Silvere. Ja siis nii ühistööna tuli tõesti imeilus raamat, mis on ka nii kaunilt köidetud. Ei ole ja nii paljugi meil lasteraamatuid, mis oleksid nii kauni sõita saanud ja ilus kunstniku töö. Nii et ma arvan, et sellisele inimesele, kes on nii palju juba nii Kaua aega tagasi varajasest noorusest alates lastele pühendanud, et see lisapäris kena siis niisugune kingitus nagu, nagu Eesti raamatu poolt, et raamat ka nii kena välimuse sai. Seda ei andnud mitte eesti raamat, vaid valguskirjastus, allkirjastus, vahel plaani siis selle kirjastuse poolt tänu vahel isegi väike pahandus oli, Eesti raamat oli pahaks pannud, et valgus oli andnud välja nii luksusliku raamatu et nemad ei saa suurte kirjanike raamatuid nii luksuslikult välja anda aga valguse toimet ja oli öeldud selle peale neile, et ja teie annate aastas 20 raamatut välja mehi ainult ühe, eks meil siis oli õigus ka paremini natukene teda serveerida. Aga samas tekib kohe selline küsimus, kui ma vaatan siin toas ringi ja nii palju kauneid maale. Te ütlesite, et need on teie enda maalitud need pildid. Et milleks siis veel see kunstniku töö seal raamatu juures. Meil on selline asi, et kirjastused on kohustatud toetama ja aitama Instituudi lõpetanud kunstnikke. Sellepärast siis eelistatakse neid ka. Mina tegin selle raamatu jaoks illustratsioonid valmis terveni sest ükski kunstnik ei oleks suutnud neid teha. Kuna Ta oleks pidanud siis kõik need vaatamised, mis mina vaatasin, mikroskoopilised uurimised, mis minule võimaldati seal instituudis ja oleks pidanud kõik ise läbi tegema. Ma joonistasin need illustratsioonid valmis ja kunstnik tegi siis oma töö. Joonistas nad lihtsalt ringi. Nii et ikkagi väga suur osaga nendes piltides on jo teis endis seal? Jah, tegelikult tegelikult ma joonistasin nad niimoodi ära, sest nad on mitte väljamõeldud joonised, vaid nad täiesti näitavad seda nisu jah, seal ütleme koos. Tehtud ribo soomidel on silmad pähe. See on muidu aga ribo soomides asetus seal võrgustikul ja, ja kõik see noh, need struktuurid, niisugused naasat isegi Rigo Soome ehitus all on selline. Jämedam osa ja siis nagu peaaken on peal tõesti niisugused noh, tõepoolest näevad välja. Ja noh, siin on see muinasjutt juurde põimitud, siis aga kui kui see kunstnik ei oleks teadnud seda, mismoodi rib, osoonid välja näevad, ega ta siis ei oleks suutnud neid kuidagimoodi sinna panna ja kõik see tuumaehitus ja, ja kõik see enda plasmaatiline võrgustik, see pidi olema ikkagi niimoodi, kuidas ta tegelikult on, aga kes on siis maalimist õpetanud? Mina käisin tart kujutava kunsti kursused läbi esimese lennu. See oli 1960 61.-st kuni 65. aastani 60.-st tegelikult juba 60.-st 65. aastani. Jah, ja tulemus on, on, on väga tore, sest et tõesti loodus on ikka põhiline seal portreega. Tegelikult ma portredega alustasindi ja millegipärast mul jah, oli andi tabada inimese näojooned ja sellega siis tekkis niisugune arvamine mul, et ma peaksin ikka õppima ka. Et ega see nii lihtne ei ole, et ma nüüd olen kohe valmis kunstnikelt. Ma nimelt tahtsin kangesti illustreerida oma raamatuid, oma neid lasteraamatuid ja siis mõtlesin, et kui ma nüüd need kursused läbi teen siis mul on õigus illustreerida neid. Kursustel öeldi ka, et on küll õigus illustreerida, tapid võite küll illustreerida, mina suure rõõmuga teen kõik valmis ja tuli välja, et ei ole see nii lihtne. Eelistatakse siiski paberitega inimesi ja, ja kõrgkooli lõpetanud inimest. Noh, aga neil oli loodetavasti niisugune meeldiv koostaja. Jah, seda küll väga meeldiv. Inimesed. Väljas on niisugune tore sügispäike paistab täna siit suurest aknast nii sisse. Seal rooside juures me käisime, õunad on siin kausi sees kõik oma kasvatatud, kõik omatehtud, nii et praegu läheb siis elu põhiliselt siin, kodus ja koduaias. Jah, peamiselt koduaias. See on praegu nüüd kõik minu hooleks jäänud, sest abikaasa kadus mul ära kevadel. Läks teise ilma. Ja mina pean siis nüüd seda kõiki oma õlgadel kandma. Lapsed käivad nädalavahetustel vahetevahel ikka abiks ka. Üks laps elab Tallinnas, teine elab Tartus. 100 kilomeetrit lahutab neist. See pole lihtne ta ühendust pidada ja aidata ema. Ja kas lasteraadio kuulamiseks jätka vahel aeg natuke ikka jääb. Teleri teen ikka lahti, siis küll, laulumaias on. Lasteraadiosiil meil on nüüd olemas embleemiloom, see on siil, siil on okkaline ja üks okas on hästi püstisena tenniks. Sellasteraile siil soovib teile siis head jaksu ja õnne ja rõõmu nende ilusate rooside ja, ja õunte ja marjapõõsaste keskel ja mine tea, võib-olla tuleb veel uusi lastelugusid. Kas lasteraadio ei ole tutvunud veel piiri vääriga? Ei ole, ilmus lastelaulude kogu tänavu võib-olla et last võib-olla, et laste muusikasaadete toimetus, sest meil on natukene praegu lahutatud see töö ja ma usun, et laste muusikasaadete toimetus kindlasti noh, ma loodan ka sellepärast et see on uus raamat ja sa tahad, võivad nii mõndagi leida Ast veel. Ja võib-olla, et on juba eetriküpseks saanud nii mõnigi lugu ansambli esituses, seda me peame lihtsalt uurima, kui ma kohale lähen, raadiomajja, siis on uurinud seda asja.