Ma olen siin selleks, et otsida sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Maja ees peatudes arvan, et kuulen, kuidas ta mängib. Lahtisest aknast voogab vana pillima Essteetlike helisid. Aga maja on neid Õismäe veidi luitunud ja lagunenud, liftiga täis kritseldatud eeskojaga hooneid, mille siseõuedes kostab üksnes laste võimendatud kisa. Ja mööda ringteed kihutavate autode hämast näha. Tolmunud ja viltu kasvanud Igelikud puu hakatiste rohetavad võrad kiiguvad tühja sõidutee ääres tasa. Ja mul on tunne, et ei ole mõtet sinna minnagi. Mida ütleb mulle vanamehe elulugu, see õigupoolest ära leierdatud legend sellest kuidas ta vanusele vaatamata esineb linna parimas restoranis. Olen näinud teda vahel õhtuti oma pillikastiga trollibussis linna poole sõita. Ja huvitav, tundub ainult TEMA esinduslik kuidagi klounilik ometi peente näojoonte mälestust kandev nägu, mis on veidravõitu riietusega, triibulise mantliga ja pruunide kingadega mustade pükste all kuidagi vastuolus. Ja veel üks kott, seletamatu kott, mida ta alati kaasas kannab. On saabunud uus aeg ja maja ees seisab üks neile ripakil kioskeid kus vabaks lastud erakaubanduse varjus oma tumedaid tehinguid püütakse teha. Astun kioski ette. Seal on kõike seda, mida varasemal ajal kuidagi kätte ei saanud. Keele ja lõhnaõlisid mitmeid marke, välismaa suitse kirevat Detikettidega, isegi mängu käerauad ja päris relvaga täpselt sarnane püstol. Muidu siiski uue ja puhta kioski seinad on muidugi täis kritseldatud. Ainult Ülo Kiple oma igavese vormeliga haiguste ravisid puudub, mõtlen ma mürgiselt mehest, kes kirjutab kõikjale üht ja sama teksti. Igavlen, pilk uitab üles akna poole, kus tean viiuldajat elavat. Ja parajasti siis lükkab keegi akna praokile. Võib-olla seepärast ma lähengi üles. Toas on soe kevadise aastaaja kohta erakordselt soe ja imelik lõhn mis ei ole ameti naftaliin, vaid nagu midagi seisnud. Ja ometi magusat. Ta on minust veidi lühem paksuke, ruudulises särgis vestis lumivalge peaga. Ja naeratab. Pean oma kerge mantli nagisse panema ja kui tuppa astun, jään hämmastunult veidi kohmetult seisma. Tuba on suur, ümmarguse poolvillase värvilise linaga laud kollakas rombidega tapeet muudab toa väikseks soojaks. Aga ümberringi on mänguasjad. Helekollaste veidi luitunud täispuidust, kappide peal on nukke, autosid, roboteid, tinasõdureid. Seda kõike ei jõua ühe pilguga haarata. Seinad on täis pilte, kõikvõimalikes raamides, fotosid ja plakateid pühendustega ja ilma. Ikka seesama mees. Mängimas trompetit, mingit väikest lõõts, moorikut, mille nime ma ei tea. Ja viiulit ikka ja jälle viiulit frakis, mokingis valges linases ülikonnas mõne pildi peal hoiatav käsi suu ees ja ma tean, et seal imiteerib ta eri pille talle mõne pildi peal, kaabu või soni, uljalt viltu peas ja siis on pildi peal suurelt viiva poole või solfadole. Ja see on kirjutatud suurelt ning sama uljusega viltu nagu müts vaba peas. Ma tahaksin ringi vaadata, aga mõistan, et vanamees võib kiiresti väsida ning asun asja juurde. Olen asutanud ajakirja sina ja nina ning tahaksin temast sinna kirjutada nagu elusast legendist, kes esinedel praegugi, kui ta on üle 80. Seda rääkides vaatan ma päikesepaistes üle laua tema jah, tema tarmukaid silmi koti vajunud silmaaluste ja paksukarvaliste hallide kulmude vahel. Ning mul hakkab millegipärast piinlik. Ta vaatab neid teraselt kelmikalt, aga ta tõuseb kohe. Ei, võib mängida küll. Ja ma mõtlen, et nüüd kuuleme ameti selgesti seda, mis restorani suminas kuigi hästi kõrvaisa jõuda. Ta komistab ühe kapi kallal ja see pole põrmugi viiulivutlar. Need on trummid, viled, pasunad, taas värvitud tinasõdurid, mingid plekist linnud. Laud on peagi peaaegu täis, kui ta neid nagu lapsi süles lauale, tassib ta sealt tinasõdurid rivisse ja keerad mänguasjade vedrud üles. Ning asjad hakkavad põrisema mäegi makraaksamat, pirisen pragisema uluma kõik korraga. Nagu oleks mingi ime väginud, elustavad, noogutavad, nad hüppavad, veerevad ja plaksutavad käsi. Ning suurmeister noogutab, jõniseb kaasa. Seal on veel. Pomiseb ta ja näitab pidu poole, mille uksed on suletud. Hirmus lärm väljas. Ta tõuseb ning sulgeb akna. Ma olen ostnud neid igalt poolt, ma olin ju kogu aeg reisile, teate, artistide pere, siis oli see tsirkus ja kava reede võrk üle ilma. Igal pool olen käinud, näete, see siin on ühelt orult Prantsusmaalt enne esimest ilmasõda. See on Hiinast. Te olete käinud Hiinas? Ja muidugi igal pool, need on kõik ehtsate värvidega. Mõnel on ainult vedru ära parandatud, nii et kõik töötavad. Töötavad. Ta noogutab klooni terrigeerimisele kaasa. Ja naeratab just nii nagu pildil uljalt enesekindlalt. Nagu ikka see, kes teab, et edu on garanteeritud. Ja te mängite nendega kogu aeg. Ei. Need on liiga hinnalised, aga lapsed käivad iga päev, poeg käib tihti tihti. Ma arvan vaadata, katsuda. Aga ise mängida ei luba, lähevad katki nad vanad. Õigupoolest on ka uuemaid nagu Norma värviline plekist sõiduauto. Aga ma ei vaidle. Räägime, aga viiulist ei sõnagi. Lõpuks ei pea ma vastu. Ma olen kuulnud, et teil on Stradivaarius. Täide kuulmagi. Aga ma olen nagu igavene juut ja lõpuks läheb ta viiulit tooma. Ringi vaadates näen päikesepaistes palju rõõmsaid tolmukübemed ja märkan, et mänguasjugi ei ole keegi üle pühkinud. Õigupoolest on tolmu kõikjal. Siis ta tuleb. Tal on nüüd üll teine punane vest ja särgi kaelaaugust vaatab vastu vabalt sõlmitud kaelarätik ning koguda Brullakas aga väärikas, veidi maneerlik kehahoiak räägib sellest et asub esinema suurele publikule. Ta paneb lõua alla toeks veel lumivalge rätiku, teeb mulle kergelt kummarduse. Ja lööb siis poogna hoogsalt keeltele. Vanamees ei kuule ilmselt kõrgemaid toone ja mängib tihtipeale kuni pooltooni valesti. Aga ta mängib, ta mängib tuliselt ja Virtooslikult. Ning ma süvenen tahtmatult ei mitte ta mänguvaid temasse ega pane varsti valesid tooni enam tähelegi. Kuldsed tolmukübemed päikeses lendlevad aina kiiremini ja moodustavad tema ümber kummalise, liikuva muutuva kord korrastuva kord segi paiskuvad parve. Ma näen ta silmi, need on, kes siis tähelepanelikud nahavoltide vahel. Ja vana veidi lõtuv lava käsi viiulikaelal liigub nagu kass. Jah, nagu kassi-hiirt, püüab ta mind oma mänguga, püüab oma lummusse saada. Kogu ta olemus on vaba, kuid ometi pingul. Ta ilme on veidi üleolev, hingestatud ja ta ei kõhkle, vaid võtab oma toonid oma Vietoosselt valed toonid kindlalt. Siis äkki laskub poogen poole noodi pealt. Ta vaatab mulle otse silma. Ega te ei valeta? Ta küsib seda tasa. Kohmenton ja komisjonilt üldiselt küll mitte. Tõusen seda öeldes isegi püsti. Nüüd on ta otse minu vastas. Ega ei valeta kellelegi, et see oleks nagu Stradivaarius. Ma ei tea, äkki, mis ma peaksin ütlema. Stradivaariust ei ole enam. Oli küll. Avo, mis on sama, mis ennist. Hüva seda ütleb ta juba kindlalt hakakesisi minema. Lähtun sellest järsust pöördest veel enam. Ja sätin end minekule. Tema asetab viiuli ja poogna ettevaatlikud lauale ja ma näen, kuidas pillile langeb kuldseid tolmukübemed. Mul on juba mantel seljas, kui ta esikus äkki kõvasti mu käest kinni võtab. Lõin teid pahviks. Ta naerab vaikselt, muhedalt sisemise üleolekuga. Pange oma loo pealkirjaks, noh, mängiv mees või või midagi niisugust. Ta osutab mänguasjade poole ei taha ometi, et ma teile veel mängin. Ta tõukab mind veel naerdes kuid lausa jõuga uksest välja. Ma lähen paar sammu lifti ukse poole. Aga pöördun siis äkki tagasi ja miskipärast koputan, nagu oleksid pläriseva kella andmine kohatu. Mis te veel tahate? See kõlab läbi ukse. Ta on jäänud seisma otse ukse taha. Ma tahan küll, et te mulle veel mängiksite. Ma peaaegu karjun ja torman siis lifti kõrval trepist alla. Mitu päeva olema segaduses ega suuda mõista, mispärast lugu ei edene. Lõpuks saan selle kuidagi valmis. Seisab lühike ja ilmub ajakirja teisel leheküljel. Pealkirja all mängiv mees. Aga ka see ei rahusta mind, mul on miskipärast silme ees kujutlus sellest kuidas ta seisab oma punases ristis ja valge kaelasidemega otse ukse taga. Kui ma olen segaduses on mu kalduvus hulkuda üldiselt parkides kusagil kõrvaltänaval. Lihtsalt hulgun, loen seintelt kritseldusi. Ma katsun meenutada lugu, mis ta mulle mängis. Aga lihtsalt ei tule meelde. Ja siis ühel päeval juhtub midagi, mis paneb mind mõtlema sellest kas maailmas ei ole kõik ette määratud. Ja kui imelik kõik on. Alongin mööda Viru tänavat, kus kõik hakkab tasapisi muutuma. Ja vahel peatun ma tänava keskosas. Kangi alguses on kriidiga Ülo Kiple. Tekst. Haiguste ravi pikendab eluiga, üksindus, selts, priisöökla, täpsemalt Tallinnas. Odavalt avaldavad ajakirjanikud selle ravi kohe, kui see kirjutada seinale välismaal. See imelik tekst on mind kummitanud aastaid sest selle vormeli olen oma hulkumistil leidnud kogu linnas kõige imelikum mõttes kohtades kusagil plangul vastu raudteed, kus kõrge rohu tõttu seda ei näega rongis möödakihutajad. Nüüd on see ilmunud otse vana Viru kangi alla. Siis ma unustan selle ja kui mööda ruttan, heidan ainult harjumusest pilgu kangialuse sügavusse, kus tekst Valendab. Ühel päeval Näen kangialuses viiuldajat. Mul on kiire ja ma ei jõua teda korralikult vaadata. Näen ainult, et müts maas ta kangialuse seina ääres ja tal on soojad talveriided üll, kuigi ei ole veel kaugeltki külm ja kõik käivad pintsaku väel. Ta seisab seal iga kord, kuna möödun ja viiuldab vahetpidamata kogu järel suve ja kogu eel sügise. Talon peenaristokraatia nägu. Aga see, mis ta mängib, ei tundu eriti hästi kõlavat Lehed langevad juba ja Korna mõtlen, et paljakäsi viiulduda külm ning mis võiks viiulile teha. Käsutab niisama ja naeran vahel mõne metallmündi käigu pealt ta mütsi, mille peale nagu ma kõrvadelgust märkan, ta iga kord peast teise mütsi haarab. Ja kummardab. Ühel õhtul möödume kangialusest päris hilja. Selle tagaosast kommendab valgust ning kostad kellelegi ilmselt mingite õlle joojate mõminat. Muidu on vaikne, üllatavalt vaikne, isegi tuult ei ole ja ei ühtki inimest. Ja äkki ma näen? Viiulimängija seisab, lihtsalt seisab sealsamas seina lähedal. Mütsi ei ole maas, aga peas ka ei ole. Pill ja poogen ripuvad külgedelt alla. See on nii ootamatu. Ma olen juba kuidagi harjunud, et ta seal ta seal mängib. Ta on alati mänginud ka siis, kui kedagi ei olegi. Miks ta ei peaks mängima, kui see on ta töö või lohutus. Aga nüüd on midagi valesti. Kuulge ära vabandage, kas kõik on korras? Ta vaatab mulle poolpimeduses otsa. Ja tänava vastaspoolelt peegelduva vaateakna valguses. Ta tumedad silmad läigivad. Ta ei vasta ega liiguta. Mul käib peast läbi mõte, et on lihtsalt surnud ära. Kuulge, on teil paha olla? Ta rappub mu käes nagu kott. Aga ma saan siiski aru, et ta on elus. Kus te elate? Ta vaatab mulle otsa ja näitab vaikides poognaga kujutlege poognaga kusagile sinnapoole, kus vene tänava ja Olevi mäe tänava vahel asub vana kvark. Ma tean seda, aga ma küsin siiski, kas te olete kindel, kas te, kas te tõesti elate seal? Ta ei vasta vaid näitab jälle poognaga ning ma märkan, et peale mütside selle, mis oli peas ja selle, mis oli maas puuduka, viiulivutlar, vutlar hakkan otsima. Aga ta viipab poognaga ja asub ise teele ning mul ei jää muud üle, kui talle järele minna. Sest ma saan aru, et ta on külmast nii kohmetunud, et võib kukkuda. Aeg-ajalt avarub ja ma tahan teda toetada. Kuid ta tõmbub järsult kõrvale. Me läheme kaua, kusagil midagi soditud. Kiple mõtlen ma vastik. Tänavapikkuse läbi kõmpinud pöörame mingisse sisehoovi, hakkame ronima. Ma olen siinkandis palju kõndinud, kuid mul ei ole aimugi, et siin võiks olla sääraseid käike. Eriti niisugust siseõue, kuhu me jõuame. Siit alt tunduvad vanad ära kukkunud krohviga ja kohati valgustatud akendega majad hirmus kõrged. Ülal on suur ümmargune kollakashall palus traad või rõdu. Ronime mööda veidi Ligedat inimeste sissetallatud teerada selle koha juurde, kus vööni küündi paksu pealdise ümarate sammastega palus tradiümbrises on kivid veidi murenenud ja tekkinud auk. Mees läheb üha kindlamalt nagu pime katkise koha juurde ümbrises poeb, sealt alustraadile jääb tumedate akende all ukse juures seisma. Jään ootama. Aga ta viipab käskivalt poognaga. Ning seni, kui august läbi poen, on tal juba uks lahti. Sees on küllalt pime aga ta läheb joonelt akende juurde. Need on, palus traadipoolsel küljel ja neid on nii palju, et ma ei jõua esimesel hetkel lugedagi. Ning tõmbab kardinad kinni. Tuba muutub täiesti pimedaks. Ja ei kosta ühtki heli, ainult mingi sahin. Ja korraks kukuks miski nagu pehmelt põrandale. Seisan kohmetult, keset tuba. Jälle käib mul peast läbi mõte, et nüüd on ta surnud. Siis tuli süttib. Mees seisab hiigelkõrge hallikaskollase ukse juures vajutanud lülitit. Siin on lühter suur vana kristalllühter mis suudab valgustada kogu tuba. Ja eriti lauda keset tuba, kus ei ole midagi peale valge, maani ulatuva lina. Ja sellel asetatud riiulilaua ääres on teine, teisel pool kaks vanaaegset pehme, veidi narmendama põhjaga tooli. Ukse kõrval nurgas on nagi, kuhu ta on asetanud oma mantli ja salli. Ja seal on paigutatud nii, et on näha, et sellest uksest kunagi ei käida. Tuba on hiigelsuur kulunud ja kui see oma lae ja uksekaunistuste palju ruuduliste akendega ja kummalise hiigelahjuga ei meenutaks nii väga endisaegset hiilgust võiks see oma esemete vähesuse range paigutuse poolest meenutada pigem mungakongi. Siin ei ole midagi liigset. Siin ei ole midagi inimlikku. Karjatab korraga hääl mu sees. Ja ma vaatan tähelepanelikud laua äärde istunud meest. See nägu ei ole meie ajast täpselt sama nägu, mida ma olen kümneid kordi Kanglan näinud, kõhn, kahvatu, ilusate, peente näojoontega ja üllatavalt tumedate ning elama vaata silmadega. Ja käed laual. Küünealused on puhtad. Mis mind aga kõige enam üllatab? Ta pikka, päevinäinud mantli alt on nähtavale ilmunud frakk kõige ehtsam frakk, lumivalge särgi ja käitistega, mis ääristavad peeni õrnu käsi. Ainult juuksed, halliga segatud tumedad juuksed on sassis. Ja neid silmitsema sesse soeng. Kui seda soengut nimetada meenutab milleski pagan niini, et. Ta juustest moodustuv kujund meenutab. Mitte paganiinidesse meenutab paganat ennast. Ta ei liiguta rannet, kui ta sõrmed mind laua äärde viipavad. Ma lähenen valguses näen, et tal on eriNevalt tavalisest habe täiesti ära aetud ning tan kõhn, äärmiselt kõhn. Kuulge, vabandage, kas te söönud olete? Äkki ma lähen ja toon midagi? Tuleb mul tahtmatult üle huulte. Ta vaatab mind esimest korda, tähendab kitsaste huulte naeratust vaevumärgatavat veidi viltust, veidi piltliku. Ta pistab käe taskusse, kõlistaks seal raha. Ma ei söö kunagi kodus. Tal on ebameeldiv, veidi kile hääl. Ja miski kähiseb selles. Muidu võeti kõik ära, isegi vutlar. Ma ei tea, mida nad sellega küll teevad. Ta muigab jälle rahulikult veidi piltlikult. Ja osutab seestiga. Ei viiulimängija käe valitud elegantse žestiga teisele toolile enda vastas. Ma istun, jäme, vaikne. Ta vaatab üksisilmi oma viiulit. Seal vana pill. Võib-olla et selle on teinud hea meister. Kuid see on kulunud, täis kriipse ja täpne. Lakk läigib veel ainult kohati. Theo ääred on karmid, kaelale on kulunud jäljed, Roop seda värvi nagu vihma käes seisnud vanad maja seinad ja poogen. Ma ei tea, mis selle poognaga on tehtud, kuid igatahes mitte seda, milleks on määratud. Ometi poogna pea ilustuseks pandud pärlmutterrõngas. On alles. Võib-olla ma toas on jahedam, kui ma vaatan vana hollandi ahju poole mille ees maas on vastne põrandakaitse metallist roobi, tugi ja roop ning suletav kirst ilmselt puude jaoks. Ta raputab pead. Tänan väga. Külmalt tulevad. Ja vaata painitama viiulit. Vana pill. See ei ole vana pill. See on 100 aastat vana, Itaaliast küllaga. Ma ei tahaks temaga vaielda, aga see hämmastab mind. See on ometi nii vana, mängiti sellega kangi all. Seda ei taha keegi. Ta hääles on kile siiski mahe ja kuidagi ometi sarkastiline toon. Keegi ei oska mängida neist. Ta vaikib. Võib-olla ei oska üldse keegi mängida? Ta vaikib jälle. Ütleb siis pärast pikka pausi. Võib-olla oskab mängida pillise. Ohkab. Võib-olla mängib muusika end ise või? Või mängib meid? Jälle vaikus, sest ma ei oska selle peale midagi vastata. Muusika on kunstidest jumalale kõige lähemal. Mul ei ole kunagi midagi olnud, ei ühtki mänguasja, ainult pill. Aga pill ei ole mänguasi ja mängijale üldse mäng. Jumalale vaatan ta Sagrist peadmis, meenutab. Pagan, niit. Võtke. Ta ütleb seda järsult ja osutab pillile mänge. Ma kohmeton, lähen vist näost punaseks. Teie oskate mängida? Miks te seda arvate? Sellest, kuidas te pilli puudutasite kätte võtsite? Ei ole oma meelest seda teinud. Ma ei ole pilli kätte võtnud. Ta naeratab jälle. Seekord pigem sisemiselt. Võtsite? Ei pannud tähele, näete, mina ei pane poognad kunagi nii. Poogen on riiuli suhtes viltu. Ma olen ilmselt veripunane. Ma tõesti, see oli lapsepõlves. Isa mängis mul küll käis muusikakooliski päris kõrges muusikakoolis, mina ma kartsin viiuliõpetajad ja siis ma jäin haigeks. Ta vaatab mulle otse silma sisse. Ühtrist peegelduvad killukesed silmades teevad mulle valu. Ta tõuseb, äkki läheb toa ainsa kapi juurde ja tuleb sealt teise viiuliga. Võtab selle vutlarist, ulatab mulle. Ta on korraga kindel käski. Ta võtab vutlarist rätiku ja sätib mulle kurgu alla. Noh, mida te oskate? Ma ei oska. Ma tahan viiuli ära panna. See on Garnieri. Käratab selle sõna. Minal sellega teisega ei oska üldse. See on õige. Teine viiul on ilmselt korrast ära. Aga mees võtab selle laualt häälestab miskipärast mina, häälest on ka. Ma ei ole ühtki kuulsat pilli ammugi nii vana kunagi kaugeltki näinud. Aga pill on peaaegu hääles. Tril oli isa. See on hea, see on hea, kui on isa kujunema. Äkki ta juskui süveneb oma mõtisklustes mida isa mängis? Ma ei mäleta igasugust. Emale meeldis siibichi poeem. Ave Maria. Nüüd naeratab ta külm mürgiselt paganlikud saatanlikult. Aga ma ei oska, ma ei ole pilli lapsepõlvest peale õieti käes hoidnud. Mängige, mängime. Tavapalus traadile viiva ukse, kus hoovab kohe sisse veel jahedamat õhku aga astub, palus traadile ja tahtmatult lahendama kaasa. Alustab kohe. Ja ma saan aru, et see on eelmäng ette ning et ma saaksin mängida esimest häält. Siis tuleb see koht. Kell on vist juba palju. Hakkab valgenema vana rohtunud hoov, allpoolkäigud ja tänavad. Ning kõrge taevas on kõik ühtlaselt hallikasvalged. Ma ei tea, kes mängib. Ma ei tea, mida mängitakse. Mida mängiti. Aga see kajab vastu alt ja ülalt. Ja igalt poolt veel ka siis, kui lõpp on käes. Vaikus. Seisame. Siis läheme tuppa, ta sulgeb ukse, võtab mu käest kohe viiuli ning poogna asetab need vutlarisse, evib kappi ning suled selle võtmega. Ta istub laua äärde ja on näha, et on väsinud. Väga väsinud. Nurgas on karm kõrgete nuppudega vana reformvoodi. Aga ta ainult istub oma kristall-lühtri valguses ja vaatab oma vana kulunud viiulit, mille on pannud käest. Ma saan aru, et mul on aeg minema hakata. Ma puudutan teda õlast. Aga ta ei liigutega tõsta pilku. Märkan ainult, et ta on vahel Endal juuksed siluvad. Ma tänan. See, ma ei suuda seda seletada. Ta ei liiguta. Ma panen oma hõlstid õlle ja peatun uksel. Tahan midagi ütelda. Ta noogutab ja muidugi Kas me oleksime kohtunud, mina mängisin Al kõrtsis. Ühesainsas kõrtsis. Eluaeg. Kas ma tohin küsida, äkki ma olen kuulnud, kas ma tohin teie nime teada saada? Kes te olete? Ta ei liiguta. Istub nagu oleks surnud. Siis tuleb üle ta huulte nimi mis paneb mind võtatama. Avan ukse. Poen palus traadist läbi, hakkan härmatisega kaetud rada pidi allapoole komberdama. Alles nüüd tuleb mulle pähe, et oma vanusele vaatamata mängis ta ju puhtalt täiesti puhtalt nagu inimene, kellel on absoluutne kuulmine. Ja ma peatun. Ümberringi on vanad hallikaskollased seinad. Mälestus vanast hiilgusest, millelt kohati on pudenenud krohv. Otse minu ees on sein, kõrge keegi sinna üles uskumatult kõrgele. Nii et ei saa aru, kuidas inimene saini kõrgele ronina Seal on kirjas Haiguste ravi.