Ütle, mis sul on? Ma olen siin selleks, et otsime sellele küsimusele vastust iseendast. Koos sinuga? Ja küsida seda sinult. Minu nimi on Kalle Kurg. Ma tean, sa istud praegu üksinda pimedas toas. Sa ütlesid, et nii mööduvadki õhtud üksinduses vaadates pimedasse aknas, kus aeg-ajalt algatavad, kustuvad taamal teedel liikuvate autode tuled. Nii möödub elu. Sa mõtled oma lähedastele? Kaugel ei kadunud ajasügavusse ja sellele, mis on olnud, mis on ja mis võib tulla. Pildid su mälus vahelduvad ja muutuvad varjudeks mis ehk ei meenu enam kunagi. Aga teinekord painavaks viirastusteks, mis korduvad ja korduvad nagu olekski su elu koosnenud ainult neist kõrvetamist hetkedest. Vahel meeldib sulle olla üksinda. Teinekord aga tunned, kuidas rahustav üksindus muutub rahutuks üksilduseks. Ja sa tahaksid tormata toast välja edasi ja edasi ja edasi mööda seda teed, kuidas vastu roomavad autode tuled. Niisama, peaaegu riieteta paljajalu. Tead sa, nii on minugagi. Ja praegugi seisan vahel akna all käed seljal ega saa aru, kuidas võivad autode tuled mööduda ja mööduda ilma et ükski neist peatuks. Ning mulle tundub, et mind ei olegi olemas. Ja elu läheb mööda mööda mööda sellest, mida ma kunagi ootasin ja igatsesin ning püüdsin saavutada. Kõik on teisiti. Kõik on paljuski soovitule vastupidi. Ning ma mõtlen, milleks mu õieti elan, või olen elanud. Linnu kodu akna all on tühi peeglid ei peegelda. Ja ma istun tugitooli ning sulen silmad. Kõik on veel pimedam. Kõik on siin pimedas toas kättesaamatu. Ja ainult kusagil mu mälusopis on aimu sellest, kui kaugele on minust esemed seinad. Mulle meenub, kuidas ma täpselt samamoodi olen istunud üksinda kaugel maal oletult hotellitoas ning oodanud oodanud teadmata ise veel, et teda ootan. See oli nii. Toas oli täiesti pime. Ma olin sulgenud kolmekordsed aknad ja tõmmanud kaardinud ette. Korraga olid tülgastavaks muutunud iga minut korduvad politseisireenid kusagil teisel pool maja, kunagisel peatänaval mida vana kaubandustegevuse järgi kutsuti Market Street ning reklaami mitmevärvilised kustuvad ja süttivad. Kajad vastas umbes pooleteise meetri kaugusel asuvalt tume ruugel lohutul Telliskiviseinal mille lõppu ei olnud näha ei ülal all ega ka küljele vaadates. Sein oli akna ees nagu müür. Veidralt nukker, korralik illusiooniks majade vahele jää sügavik mida siiski siit aknast ei näinud. Sest hotell ja too teine maja oli ehitatud nii lähestikku. Ma istusin nurgas hotellitoa tugitoolis nähtamatu laua peal akna juures kiri, mida ma olin alustanud. Aga mida ma miskipärast äkki enam edasi kirjutada ei saanud. Oli möödunud peaaegu kuu, kuna olin siin kaugel maal, üle ookeani mida me siiski ei olnud näinudki, sest lennukiaknast olid paistnud ainult Mu silme eest libisesid läbi värvilised varjud mu seeskosside hääled eredaid päevadest, võõral maal, võõraste inimeste seas, kellest ma kedagi ei olnud varem kohanud kes kõik kõnelesid mulle võõrast keelt. Ma olin tulnud sadamast, kus ma oma kahemeetrise saatja juhatusel nägin iga 50 meetri peal hoonete palus traadi toetavate postide taga seisvaid relvastatud politseinikke kes jälgisid veidralt rõivastatud salkade sagimist ja kõrgel kaldal, kus pimedas ei näinud kuhugi. Kuigi ookeani kummaline tume hääl kostis avatud autoakendest sisse raskemana ja selgemini kui autoraadiost kuuldud pehmem muusika. Ma olin käinud üksi hulkumas sellel samal peatänaval, kus jalutu narkomaan oli äkki jõuga haaranud mu jalast ja nõudnud raha. Ning istunud kinos, kus vana valge mees end mu lähedal istus, jäänud, paljastas. Ma olin kuulanud päikesepaistes keset sõiduteed autode vahel kõndivad üksikut trompetimängijat ning istunud hämaras 60-lt dollarilisel kohal Metropolitan Opera uhkes saalis. Vaadates Massey ooperit, kus üht osa imekaunilt laulis neegritel ja mille fuajees olid maitsetud maalid kuulsatest häältest. Oli sõitnud Disneylandis kiirrongiga ja allveelaevaga. Ning oodanud kell üks öösel lootusetult metroos rongi, kui me ette astus, mees, kellel oli seljas tumepunane kleidi moodi ürp ning jalas brokaat tuhvlid ja vahtinud mulle veerand tundi liikumatult poole meetri pealt sõnagi lausumata otsa. Üks uus tuttav oli mind kutsunud enda juurde koju kus ma temaga koos, ent tema enda ehitatud maa-aluses paaris purju jõin. Ning siis ta krundil asuval lasketiirul Vincestrist võidumärki lasksin tõestada. Ma olen mees. Ma olin ometi kord näinud originaalis mulle nii meeldivaid prantsuse impesseniste käinud unistuslikult kaunis jaapani aias väikesel kaarsillal et astuda ühest õelusest teise ning kõndinud antropoloogia muuseumis koos tundmatute inimestega läbi tohutu suure südamemaketi, mille nägemine kipanii vabalt Mu sisimas keerles pilt sellest, kuidas ma koos oma uute kaaslastega olin maksnud politseinikule, et ta lubaks meid kiirliftiga sõita 100.-le korrusele restorani kust avanes imeilus vaade mustale tuledes linnale. Eksinud restorani Ringkoridorides ära ja lõpuks inimesest kõrgema helkiva pissuaari juures naasuna kuivatanud mala Hitler ka värvi eesruumis käsi lumivalgesse uhiuude paksu rätikusse, mille ulatas mundris tumedanahaline mees, kes sellepärast prügikasti viskas. Keerlesin oma ringi käivas peas öisel väikesel laeval pimeduses ringiratast ümber hiiglasliku valgustatud vabadussamba. Ja mu pea keerles samamoodi nagu siis, kui pärast seda sügavas öös istusin koos paari kaaslasega abielupaari ukrainlasest ja iirlasest mehe korteris kus ühe toa kõik neli seina olid tihedalt täiskiilutud ooperiplaate ning kus teises pimedas toas nägin siis, kui tule põlema panin põrandal ja tühjadel riiulitel pakkide kaupa. Suurte Riitade kaub. Dollareid ja ma pidin otsustama. Nüüd. Ma istusin üksi pilkases pimedas toas ja pidin vastu võtma oma elu ühe raskeima otsuse. Kolmekordne aken ja kaardin muutsid toa täiesti pimedaks ja hääletuks. Ma teadsin, et mu selja tagaukse juures põleb ainult väike signaal tuli seadmel, mis registreerib kõik sisse ja väljakäimised. Kuigi toas oli televiisor, millest minule seninähtamatu luksusena tuli igal kellaajal kümneid ja kümneid programme ei tahtnud ma seda avada. Ma ei tahtnud liigutada. Ainult istuda nii pimeduses ja kuulata häält enda sees. Seda, mis pidi otsustama mu saatuse. Olinen higiste tolmust puhtaks pesnud ja nüüd pidin otsustama, kas pesen end puhtaks ka oma minevikust. Kõigest senisest, olgu see milline tahes ja, ja hinnatav või halb ja kahelda ma enese või teiste silmis. Nagu kohtumõistmise tume tund oleks kätte jõudnud oli kõik mu elu koondunud ühte ja ainsasse punkti, mida ma pimeduses ei näinud. Aga mille määratu jõud surus mind niimoodi toolis liikumatult istuma. Olin üksi. Tõeliselt üksi. Kui üldse olingi, sest siin kaugel maal ei olnud ma keegi. Enne, kui otsus vastu võetud, ei saanudki ma keegi olla, nagu keegi ei ole olemas, siis, kui ta lennukist või aknast õhku hüppamise hetkel ei ole enam see ega teine ei elus ega surnud. Üksnes hõljuja, taeva ja maa vahel, milles kummagagi ei ole ta sidet. Sest taevas tähendab enamat kui õhk. Ja maa on midagi enamat, kui pind on muld, kust oled võetud ja kuhu pead kord naasma. Siia pimedasse mitte nime, vaid minu jaoks juhuslikku numbrit, kandvasse hotellituppa sulgunult ei oma otsuse paratamatus, suletult. Pidin ära tundma selle, mis on õige ja võimalik. Ainuvõimalik. Mitte keegi, ka minu uutest tuttavatest üldse mitte keegi kusagil ei teadnud, et ma olen just siin just praegu siin pimeduses, olematuses, üksi ihuüksi ning et isegi see, kui ma end puudutaksin ei muudaks mind olevaks äratuntavaks nähtavaks inimeseks, kellel on nimi ja nägu ning kellele öeldakse tere. Mingis rammestuses poolunes tundsin, et ma ei saa otsustada. Ei oska. Et minus on midagi, mis kisubki hõljuma selles unenäos eikellegimaal eikellegimaal maa ja taevaolemise ja olematuse vahel olemata ei see ega teine olemata siiski olles. Ja olles ometi olematuna laskma end kaasa kanda sellest, mis on minust võimsam Mingis allasurutud osas mälust rääkis mulle sosinal mu enda hääl kuidas palju kordi niisamamoodi just samamoodi üksi tardununa istudes olen lasknud endast mööda hetked, milles on lend ja kohale jõudmine koos. Ja iga kord onu saatuse otsustanud kusagilt mujalt minusse astuv jõud, äkiline tung, arusaamatu impulss. Justkui ise oleksin seest tühi nagu munakoor, milles ei ole lindu. Kusagil kaugel pimeduse piiri taga päeva paistes oli mu naine kodu. Aga minu saatuse pidi otsustama kusagil siin linna kõrvalrajal poolpimedas seisev orkaanitaguseks teekonnaks ehk juba valmis seatud viirastuslik mehhanism. Nummerdatud lennuk, mis pidi homne mind vangistama ja pilvede kohale tõustes pimeduse ja valguse piiri taha viima. Ma teadsin, et maandume pimedas aga see oli teine pimedus. Selles pimeduses asusid teised linnad, teised kombed, teised inimesed. Aeg oli minu jaoks seal juba ammu muutunud abstraktseks anonüümseks. Ma olin jäänud võõraks maal, mida võinuksin nimetada enda omaks. Siin pimedas Hotellitoas ei, kellena istudes ja endale imestamis ei tunnistanud, kui võõras siin kõik on? Teadsin, et olen seal ei keegi kui mitte just nummerdatud ja kulunud kartoteeki surutud arvele võtmise lehti eluks nimetada. Ainult mu väike kodu oli nimeline. Kuid ega ma kodugi kuulunud õigupoolest mulle vaid anonüümsele jõule, kes ajalehtede pealkirjades pidupäeva loosungitena telefoniliini pidi osutas, kui kõrge peab olema loodusliku radiatsiooninivoo ja mis kell päike peab tõusma ning inimesed tööle minema. Nii nagu siin osta sealgi Arusaamatu jõud. Millal ja kuidas ma pean naeratama, hingama, rääkima, mõtlema nagu oleksin ma mingi kosmoloogiline kivitükk kosmopoliit aines, kellel ei ole oma meeltega tahetega arusaamist, mis see kõik on? Ma ei teadnud, ma tõesti ei teadnud, mida tahan. Kas tahan. Ja mis see kõik on siin pimedas liikumatuna võimetuna liikuma painavas poolunes pimedusega kaasa keereldesse. Põisosi ei sahin nagu oleks keegi end korrakski ehitanud ning rüü puutunud millegi vastu. Märkasime poolunest kuulatasin. Kuid toas valitses täielik vaikus nagu ennegi. Nagu pärast seda, kui olin akna sulgenud ja kardinad kinni vedanud. Ometi tundsin selgesti, et toas on keegi. See oli muidugi võimatu, sest siin automaatse valvega hotellitoas ei saanudki kedagi peale minu alla. Ka mitte vannitoas, kus oli nen, pesnud. Seesamasahin või sabin? Imelikud helid, nagu küüniste krabin. Ma ei liigutanud. Heli tuli lähemale. Ma ei liigutanud ikka. Siis ta puutus mind. Miski haaras mu hommikumantlihõlma. Rebis end ülespoole. Miski, mida ma tundsin selgesti. Mille, kelle lõhnama haistsin. Ta ronis mu hõlmapidi aeglaselt, vaevaliselt ülespoole, ikka ülespoole, kaela juurde. Riiva suud põske, mis imelik, siidjas puudutus, mis valu neist küünistest. Siis oli ta mu õlal Ma tundsin tema puudutusi, tema lõhna ja vaevukuuldavalt heli, mis tuli ta suust või kurgust või kusagilt ta sisimas Siin pimedas hotellitoas 10000 kilomeetri taga istus mu õlal. Võimatu kindlusega hoidistama paksu froteeriidest Jürbi maha keeratud kraest kinni. Ning hõõtsus aeg-ajalt, et paremini tasakaalu säilitada. Ma tundsin, kuidas vastu ta keha surutud parem tiib hõõrus mu vasakut põske. Ning vasakrippuv tiib lebas mu õlalt allapoole. Ma kuulsin aeg-ajalt seda peaaegu olematut heli nagu siis kolin, ta leidnud pargi teelt räsituna rippuva tiivaga justkui tõmbleva rinnaga hingeldamas, nagu mulle tundus. See oli võimatu. Oli võimatu, et haige tiivaga lind lendaks 10000 kilomeetri taha ja just sellesse hotelli sellesse tuppa, kus ma olen üle mandri ja tee lennumasinate põletavate heitmete vahelt läbi ja leiaks mu sisanud olla. Ükski rändlind ei suudaks seda. Ükski rändlind oma kahekoduga siinpool mandritega sealpool mandrit ei leiaks üles inimest, kui leiab ka oma selle kodu, kuhu teda parajasti kisub, ta tung. Ja musträstad ei lendagi ometi Ameerikasse. Aga ta oli siin. Musträstas turdus Meerula, kelle ma olin üles korjanud Kadrioru pargi teelt ning koju viinud, et ravidada tiiba nüüd ripusse tiibu õlalt alla nagu siis, kui ta kodus esimest korda rahutult mu kaela juurde ronis. Võimatu. Mul tuli miskipärast naer peale, Aliigatasin ja ta haaras kindlamalt mürgist kinni, nagu ta ikka tegi, kui ma toas ringi kõndisin. Ainult ei teinud ühtegi häält. Ma tõusin tahtmatult oma toolist ja naersin edasi. Pimedas toas asjade vastu põrgates kõhistasin ma siin Ameerika Hotellitoas üksi valju häälega. Koorisin oma hambaid, hoidsin kõhtu ja lagistasin naeru läkastades, luksudes, Kluksudes, tihistades, lekutades, lööverdades, lähitades, Haagatades, Kikerdades, eritades, mugistades, Leegustades, kõkistades, lõkerdades, nagu hull Need külgedest pistma hakkas. Ja ma tundsin, et naeran end tükkideks mis paiskuvad must eemale ja muunduvad linnu sulgedeks õrnadeks esemeteks, mis püsivas tuules võivad kanduda merede taha ja inimestele kaasa tuua teadmise, et kusagil keegi on ehitanud pesa on kasvanud, häälitsenud, hõisanud maa ja taeva vahele oma hinge ja lennanud kaugetele maadele. Ning tuleb kunagi tagasi sinna, kus kodutu. Hingeõhk paiskus nähtamatute mullidena mu suust ja neeldus seintes millest oleks võinud arvata, et need murenevad ja paiskuvad samamoodi laiali nagu naer. Ning kõik hajub. Ma tundsin, kuidas linnuraasuke klammerdub mu suure õla külge üha kõvemini. Kuid ma ei suutnud peatuda, ma naersin ja naersin. Kuni olin hinge. Oimetuna komberdasin oma tooli juurde. Vajusin selle kõvasse pehmusse. Oli jälle vaikne. Ma istusin tühjalt mõttetult vaikselt, musträstas kõlal kauge mandrisügavuses võõras hotellis. Ning aeg voolas pimeduses tagurpidi. Minevik sööstis mulle vastu. Kunagised unistused ja täiskirjutatud paberid kihutasid must läbi kumises peas avanes pikk sirge kanal, kus nägin läbi aastate vääramatult lähenema sama elu oma naist, oma lapsepõlve, ma vanemaid sammumas lähemale üha noorenedes. Ja iseend, kes ma lähemale hõljudes muutusin üha väiksemaks väiksemaks. Kuni olin päris laps, mudilane, päris imik. Ja oma isa ning ema sammumas kuldsete õitega, üle külvatud, aasal. Käsikäes lähenemas. Ja noorenemas. Mul ei jätkunud äkki õhku. Pimedas oli paks, läbitungimatu ja umbne. Ma võtsin musträsta tasakesi õlalt. Harutasin aegamisi lahti ta küünised. Tõstsin üles ta rippuva tiiva ja hoidsin teda pihku ta vahel, et ta rahuneks. Ning asetasin siis umbkaudu sinna, kus tooli kõrval pidi olema laud. Kodus kõndis ta tihti laual otsema paberitel ning uuris, mida ma kirjutan. Liikusin siis kobamise akna juurde. Tõmbasin kaardina eest. Avasin metalliga ääristatud raamid täiesti nii palju, kui vähegi andis. Oh milline hea. Kuigi öine õhk koos vähenenud ja siiski rütmiliselt süttiv kustuma valgustuse heliga tulvas otse mu näole paiskus sõrmetesse. Ahmisin seda neelasin kogu olemas, aga justkui oleks mul plastikaid kott peas olnud. Tänavalt kostuvad ebamäärased hääled koos sireenidega ei olnud vaibunud. Seisin pöördusin ümber ja läksin peegli juurde, mille juures seinal oli lüliti. Süütasin, tule. Ja vaatasin peeglisse otse endale näkku. Silma sisse nagu võõrast. Nagu näeksin end esimest korda elus. Nägu oligi võõras. Kahvatu ja higine. Ma tundsin, kuidas päev läbi kannatanud kõht tõmbub naljast krampi ning mõtlesin, et tuleb midagi tellida, midagi, mida lind ka sööks. Mulle tuli äkki meelde, kuidas sai vaeva nähtud, et teda õigesti toita. Välimusele vaatamata otsustasin helistada et portjee midagi tooks. Peeglist nägin, kuidas rästas end, kehitas ja sättis ning noogutas. Ning sain aru, et ta on tõepoolest siin siin 10000 kilomeetri taga. Kaugel maal. Minuga koos. Ma keerasin ümber Otsustasin mitte võtit kasutada ning andsin kella. Olin ju võõras, kes tuli kaugelt maalt. Tükk aega oli vaikus. Mulle tundus, et kõik kordub. Kõik on unenägu ning lind on ära lennanud. Koridorist tulid võõrad, rasked sammud aegamisi ülespoole. Ma ei ela vist enam siin sähvas mul läbi pea. Vajutasin veel kord nupule. Siis avanes uks kogu koduli eredat päikest täis. Tere musträstas. Pomisesin ma. Ja ta hoidis oma käsi tugevasti-tugevasti mu kaela ümber surusama mustajuukselise pea mu õla vastu ning nuttis kaua aega. Siis kuulsin kaenla augustuse masinat. Tead, ta rändab juba. Aga ma otsustasin sinu ära vaadata. Seda poleks ta pidanud ütlema. Rästas liuglesime toa ja istus mulle otse pähe. Kuule sell, lasen, ma võtan ikka mantli pealt. Ütlesin ma. Aga tema ütles naerdes. Ma jään eluks ajaks siia, lase sind enam kuhugi. Nüüd sa oled mul ju linnukesega. Ja mõlemad noogutasid, tead? Noh, nisa been siis muud tegema kui oma linnukesega edasi elama. Ma tegin rõduukse lahti ja me lendasime üle vanade katust. Lendasime sinna, kus ei ole otsa.