Nüüd kuulete Jaan-Eik Tulve intervjuud Daniel Sonjega, teemaks gregooriuse laul. Vestluse tõlkis Eva Eensaar, tõlget loeb Liina Fjuk. Tere, kallid klassikale raadiokuulajad. Tänaseks stuudiokülaliseks on tunda Niels Solemmi benediktiin kloostrist Prantsusmaalt. Mina olen Jaan-Eik Tulve. Londoni Janssoni jää on tänapäevases Gregoriaanime maailmas üks silmapaistvamaid suunanäitajaid. Tema juhtimisel viiakse läbi väga põhjalikke ja sügavaid uurimusi tollest traditsioonist mida võib pidada kogu Euroopa muusikakultuuri alussambaks. Kuid mis on sisse gregooriuse laul, kust ta tuleb? Ning mis tähtsus on tal meie muusika arengus? Võib öelda, et gregooriuse laulu juured asetsevad aegade hämaruses kuivõrd igas kultuuris ning igal ajastul on olnud kombeks laulda. Kuid gregooriuse laulu ajaloo kohta teatakse üha enam ning nii võib selle sünnikohaks pidada Vahemerealasid. Kristliku aja algusest alates on Vahemere aladel leidunud palju erinevaid usulisi traditsioone. Eraldi võib välja tuua sünagoogi traditsiooni, millest edaspidi saab alguse kristliku usutraditsioon. Gregooriuse laulude tekstid eks on ristiusupühad, tekstid, millel on palju ühist juudi traditsiooni tekstidega ning nii on gregooriuse laulu üheks algsemaks allikaks sünagoogi muusikat. Väljarändamisjärgse aja juudi palvemuusika. Liikudes ajas edasi, sünnib ristiusk ning on teada, et esimesed kristlikud kogudused pühitsesid liturgiat oma maa keeles. Esimese kahe sajandi vältel oli väga tugev kreeka mõjutuste aeg. Siis alates kolmandast neljandast sajandist tõlgiti Vahemere läänepoolsete alade laul palveraamatuid ning usutalitus ladina keelde. Gregooriuse laul on niisiis üks ladina kirikulaulutraditsioonidest. Tänapäeval kujutatakse ladina kirikute ette, kui midagi tsentraliseeritud, hargnevad natuke püramiidi taolist, kuid antiikajal ning keskaja alguses oli ladina liturgias suur hulk erinevaid traditsioone, näiteks Hispaaniat, traditsioon, kalja, see tähendab praeguse Prantsusmaa alate traditsioon Rooma ehk Kesk-Itaalia, Milano ehk Põhja-Itaaliat ning paljud teised traditsioonid Lõuna-Itaalias ning Lääne-Euroopa aladel. Igal pool oli tekst ladinakeelne, kuid meloodiad olid erinevad. Noodid olid need, mis olid nende alade inimestele omased. Gregooriuse laul on nende ladinatraditsioonide kokkupuutetulemus, mis sai kindla kuju kaheksandal sajandil. Frankide kalja kirdeosas. Fikseeritud tekst pärines Roomast ning meloodia enamjaolt kallija traditsioonist. Ingel vorm kinnistus tugevalt ning samas üsna kiirelt mõnekümne aasta jooksul ajavahemikus 750 kuni 800 aastat pärast Kristust. Sellest hetkest alates kuulub gregooriuse laul Lääne-Euroopas paladina kirikulaulurepertuaari ning ta võtab endale nende laulude koha, mis olid kasutusel Kaljas Hispaanias, Itaalias, varem, et lõpuks muutuda ainukeseks lauluks ladina traditsioonis. Vaid üks teine laulutraditsioon suudab püsima jääda ning selleks on Milano kirikulaul. Üheksas ja 10. sajand on aeg, mida võiks nimetada gregooriuse laulu kuldajastuks. See on aeg, mil lauljad, kogudused ning muusikud olid täielikult omandanud gregooriuse laulukunsti ning tundsid täielikult selle kompositsiooni, seadusi ning eelkõige gregooriuse laulus juurteoseid kuid vähehaaval uute muusikat. Ka laadide ning muusikaalaste avastuste tekkimisega seoses saab gregooriuse laulust vana laul, mis annab ruumi uutele lauludele ise siiski iga tõmmata. Kuid 12. 13. 14. sajandi jooksul hakkab tasapisi kaduma ning ununema oskus gregooriuse laulu traditsiooniliselt interpreteerida. Ning lõpuks renessansi ning klassitsismi ajal kaob gregooriuse laul peaaegu täielikult kasutuselt ning algsed meloodiad Ki lähevad kaduma. Seitsmeteistkümnenda sajandi raamatutes paistab see laul tindiga vaata Õisse maalitud ruudukujuliste nootide järgnevusena mis ei oma enam mingit seost selle laulu algse muusikalise mõttega. Tuleb vaadata 19. sajandi keskpaika, mil romantism Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal jõuab pöördumiseni keskaja juurde ning keskaegse muusika taastamiseni taastamisliikumise keskuseks ning tugevaks teaduslikuks eestvedajaks sai Solemmi klooster eesotsas apt tamm keranžeega ning tema kaastöötajatega. Nii on gregooriuse laul juba poolteist sajandit olnud taastamise ajajärgus ning on avastatud. Ta on kogu Lääne-Euroopa muusika allikaks, millest lähtuvad heliredelid, rütmiliselt võtted, muusikalaadid ning vormelid ja nii edasi. Ning et ta kätkeb endas alustpanevat rikkust muusikaajaloo jaoks ning ühtlasi vaimset pärandit, mida pole võimalik võrrelda millegagi. Tänan väga, sa rääkisid äsja gregooriuse laulu arenemise ajaloost ning ka töödest, mida hetkel tehakse Solannis. Kuid mida sa arvad, milline tähtsus on gregooriuse laulul tänapäeva inimeste jaoks? Muidugi on tal tähtis koht kiriku ning kloostri koguduste liturgias kuid mis tähtsus võiks gregooriuse laulule olla näiteks Eesti inimeste jaoks, mida nad võiksid selles leida? Meil Prantsusmaal peetakse balti rahvaid laulvat eks rahvasteks rahvateks, kes on alal hoidnud tugevaid muusikalisi traditsioone, kuid eelkõige just laulutraditsiooni, mis on sügavalt juurdunud rahvasse. Sellepärast on gregooriuse laul väga lähedane tee traditsioonile ning mulle tundub eemalt vaadates, et ühele eestlasele peaks olema lihtne gregooriuse laulu mõista. Teisest küljest on gregooriuse laul, nagu ma sissejuhatuses rääkisin, ülemaailmne laul, kuna ta on pärand, mis kuulub kogu inimkonnale läbi oma muusikalise ning vaimse väärtuse isegi kui ei olda usklik. Ta kannab endas võrreldamatut vaimset mõtet ning energiat. Ma lisaksin veel ühe huvipakkuva asjaolu, milles ilmneks võib-olla gregooriuse laulu poliitiline tähtsus. See laul sündis Euroopaga samaaegselt ning samamoodi kui Euroopa koorise laulu sündides oli kasutusel vaid üks keel, mis oli ühtlasi ka peaaegu kogu euroopa keel ning temas põimus meloodiate rikkus, milles väljendub kohtumine lõuna ja põhja, see tähendab Rooma ning kalja vahel ida ja lääne, see on siis ida ning rooma liturgia vahel. Mulle tundub, et kui otsida laulu, mis oleks aluseks Euroopale siis oleks gregooriuse laul ainuke, mida võiksime leida. Ta on ainuke nii erinevaid rahvaid ühendav laul. Läheme küsimustega edasi, mul on olnud võimalus palju maailmas reis täiust, Gregoriaani laulukontsertidega seoses ka sellist rahvast juurde, kellel puudub nii gregooriuse kui ka üldse kristlik traditsioon. Ja minu jaoks on olnud kõige tähelepanuväärsem see, et läbi muusika nii gregooriuse laulu kui ka teiselt poolt nende oma rahvakultuuri on võimalik leida ühist keelt. Mis sa arvad, kas muusika läbi oleks kergem diplomaatiat arendada? Jah, ma olen sellega täiesti nõus, sest lahkumata Solemmist olen kogenud sedasama. Kolme aasta eest külastas metsembudistidest munkade ning nunnade grupp Jaapanilt. Suhtlemine polnud lihtne, sest oli vaja tõlki ning ka kultuuriline tundlikkus oli erinev. Kuid ma esitasin neile küsimus ja muusika ning laulukohast nende traditsioonis. Kõige üllatavam on see, et rääkides oma laulust ning rääkides Gregoriaani laulust, kasutavad nad üht ja sedasama sõna Šomio jaapani keeles. Šomia on nagu inglise keeles žaining, poiss, niisiis särav hääl. Kuuldes lemmi vunki laulmas, võtsid nad nende laulu vastu nagu oma laulu mida nad kasutavad oma usutalitusteks. Kuigi meie jaoks tundus, et neil oli vähe ühist, võib öelda gregooriuse laulu läbime. Ühineme muusikaliste suhtlemise vaimu Vilendamise meetoditega mis on tõenäoliselt omased kogu inimkonnale. Ning võib 11 mõista, mina lauldi gregooriuse laulu ning Tiibeti võis n munk lauldes oma mantraid, nii et olen sellega täiesti nõus. Alguses sissejuhatuses rääkisid saeta, gregooriuse laul on sündinud suulise pärimuse mida on mõnikord võib olla raske meie ajal mõista. Oleme nii palju seotud sellega, mis on kirjutatud meediaga, raadio, televisioon, ajalehed. Mõnikord on tunne, et läbi meedia pole võimalik aru saada, mis meie juures tegelikult toimub. Minu jaoks isiklikult oli see väga suur avastus leida läbi algse muusikalise noodikirja suulises traditsioonis elava helilooja või muusiku mõtet. Kas sa võiksid siinkohal veidike avada selle muusiku olukorda, kes selles traditsioonis töötas tema mentaliteeti? Ma arvan, et keskaja keskpaigast alates on muusika jätkuvalt teoritiseerunud kogu õpetav selgitav muusikat, kirjutav süsteem pole lakanud täiustumast ning keerulisemaks muutumast. Ühest küljest on see areng nii saab muusikat säilitada nagu tänapäeval säilitame seda elektroonika abil. Kuid iga korraga, kui arenetakse edasi teoorias ning muusika kirjutamises kaotatakse midagi, mida ma nimetaksin algseks vokaalseks žestiks. Traditsiooni järgiva laulja jaoks pole nooti ega solfedžo, et olemas ta laulab seda, mida ta kogu aeg on kuulnud. Näiteks kui inimene läheb kirikusse igal pühapäeval, õpib ta suulise pärimuse läbi mõne nädala või mõne kuu jooksul selgeks kogu repertuaari. Ja ta teab vaid seda ja tal pole raamatut ja aga rohkem spetsialiseerunud laulja, kes laulab rohkem kaunistatud osasid missast, töötab iga päev. Kuid teda juhendab aitäh, kes õpetab talle traditsioonilise kompositsioonivõtteid seda, mida muusikateoreetikud nimetavad pikaks lauluks milles improviseeritakse kohaliku traditsiooni raamides. Traditsiooni järgi muusik improviseerin pidevalt, jäädes samas väga rangetes raamidesse. Ma ütleksin veel, et muusikaline tegevus pole lahus muust tegevusest tegevuseks pole mitte ainult kuulmine või hääle tekitamine, vaid nagu seda on näha ka rahulikus ning religioosses traditsioonis hõlmab muusikaline tegevus kogu isiksust. Kui lauldakse, kõlab kogu keha tihti, tehakse lauldes liigutusi, laulan kaasatud kogu intelligents ning süda, see tähendab seda, et laulu sõnum on sügava vaimse tähendusega. Ning laulus osalevad ka kogu meie tundemaailm kiindumusega kired, mis hakates liikuma lõpuks koondavad isiksuse üheks ning aitavad tal edasi liikuda. Laul suulises pärimuses on eluline tegevus. See on see, mida Gregoriaani laul võib inimestele õpetada. Ilma lauluta ei saa hästi elada. Ja mis muutub seoses esimeste katsetega muusikat kirja panna? Juba väljendis muusikat kirjutama on teatav vasturääkivusi, kuna muusikat pole võimalik kirja panna. Ta pole loodud selleks, et saaks kirja pandud. Ta on loodud, et seda laulda, kuulata või selle järgi tantsida. Kuid muusikat pole võimalik tindi abil raamatusse fikseerida. Seetõttu polnud ka esimesed muusikalised kirjutised, õieti muusikalised kirjutised teatud joonistused, sümboolsed kujutised, mille abil kujutatakse visuaalselt pärgamendi, hääle liikumist, hoogu, kinnipeetust, häälelise efekte, erilisi inter vallau sees on hääleliikumine ise. Sõna noot tekkis alles kolm sajandit pärast Gregoriaani laulu tekkimist. Ja kui minna edasi suulise traditsiooniga sina kui munk, kas sa tunned või kas mungad tunnevad mingit sidet selle traditsiooniga te laulate viis tundi päevas nagu ooperi lauljadki. Koit, teie lähenemine laulule on nende omast väga erinev. Kas sa võiksid natuke rääkida teie laulust teie traditsioonist mis minu jaoks jätkab seda suulist traditsiooni? Ma arvan, et üldine reegel on ja oli ka keskajal see, et kloostrites on väga vähem muusikuid. Inimene, kes astub kloostrisse, ei tule sinna laulu pärast ega ka ühe või teise muusikalise tegevuse pärast. Enamus välja arvatud kolm-neli-viis head muusikud õpivad koguduses laulmist, seda päev-päevalt kuulates. Nende inimeste jaoks on see suulise traditsiooni järgi elamine. Viits, kes astub kloostrisse, kuulab nädalaid ja kuid teiste laulu, enne kui julgeb ise veidikene laulda järgides teisi täpselt liikumises ning rütmis. Niisiis, selles mõttes jätkavad kloostreid tänapäeval gregooriuse laulu suulise pärimuse traditsiooni. Koit tuleb ka öelda, et gregooriuse laulu algne suuline pärimus on vahepeal katkenud sest renessansist kuni 19. sajandini ei osatud seda enam laulda. See, mida me laulame, täna võiks siis olla algsel laulu rekonstruktsioon mis on siiski täielikult ära lõigatud oma juurtest. Millest see tuleb? Ma arvan, et tänapäeva kloostri laulus on kaks asja. Ühelt poolt austus gregooriuse laulu kompositsiooniliste seaduste vastu see tähendab seda, et see laulan sündinud tekstist ning seetõttu on tekstirütmil alati suurem tähtsus kui kogu muusikal, mis teda saadab. Ning seejärel teksti respekteerides on meloodial, mille reeglid on muusikutele teada, täielik vabaduse ennast avaldada. Ma arvan, et tänapäeva kloostri traditsioonis austatakse teksti, esmajärgulisuse seadust ning kompositsiooni seadusi. Meloodia ja laadide puhul. Vähehaaval õpitakse taas leidma rütmilisi detaile, mida märgistavad esimeeste käsikirjade, Neumad. See on üks osa vastusest. Teine osa sellest seisneb selles, et on väga raske põgeneda aja eest, milles elatakse. Võib täheldada, et gregooriuse laul on läbi ajaloo olnud pidevas muutumises ning et seda on interpreteeritud vastava aja muusikaliste voolude valguses. Näiteks kui sündis iroonia, mis nõudis võrdsete väärtustega noote, hakati gregooriuse laulu interpreteerima võrdsete vält, sest ega nootide läbi, mida nimetatakse kantus plaanuseks. Kuid seitsmeteistkümnendal sajandil leiti, et see kantsus plaanis on väga väljakannatamatu ning nii lisati sellele kaunistusi väikeseid rütmilisi detaile, mis muutsid laulu mitmekesisemaks. Ning 19. sajandi lõpus suure slämmi taas liikumise ajal oldi hilisromantismi mõju all ning nii on 20. sajandi alguse gregooriuse laulus teatud impressionismi teated hilisromantismijooni mida seletab see, et selle aja muusikud nägid muusikat TPS-i teoste ning huugariimanni kirjutiste valguses. Kuid ma arvan, et oma aja. Pole võimalik taastada monumenti täpselt sellisena, nagu ta oli algselt, kuna elame teises ajas. Sa tõid esile sõna aeg. Missugune on meie aeg, mida see sisaldab. Sa võiksid öelda, kuidas sina seda näed, sina, kes sa oled ühe väga vana ning väga sügava kultuuri kandja. Kuidas sina ennast tänases maailmas tunned? Mulle tundub, et aeg, mis oli enne meid, see tähendab 19. sajandi teine pool, mida on väga mõjutanud romantism pani aluse ühele väga sügavale liikumisele, mis jätkus kuni 20. sajandi lõpuni ning mida ma nimetaksin algupärasuse ning algallikate juurde tagasipöördumiseks. Juba ühe sajandi jooksul on tuldud juurte juurde seda nii ajaloos kui muusikas, kultuuris, kirjanduses. Üles on leitud algallikate tähtsus. Ma arvan, et probleem, mis tänapäeval meie ette kerkib, on see, et enam ei teata, kust need algallika tasuvad ning seesama algallikate otsing suubub teatud ängi, mida on tunda kõikjal maailmas. Minu vastuseks ongi paradoksaalne küsimus, kus asuvad algallikad. Arvan, et tagasipöördumine algallikate juurde porise laulu interpreteerimisel on hea. Seda tuleb jätkata ning võib-olla on kätte jõudnud aeg öelda, et gregooriuse laul isa on meie jaoks algallikas. Ning näha, kuidas ta oma tekstiga oma muusikaga oma osaga liturgias oma vaimse väärtusega on allikas mis võib täita meie intelligentsi südant ning anda tagasi elu mõte nii mõnelegi inimesele. Mulle isiklikult annab gregooriuse laulu tema ajaloo ning tema tänapäevase elu tundmaõppimine väga palju. Sa rääkisid äsja elu ning muusikaallikatest sina, kes sa tunned kateist, lähenemist muusikale ning muusika õppimisele sest enne, kui astusid kloostrisse, olid sa juba muusik, sa õppisid flööti. Missuguseid erinevusi ning missuguseid ühiseid jooni nendes näed ning kuidas soovitaksid tänapäeva elukutselistele muusikutel muusikale läheneda? Kui ma õppisin flööti, tuli mul kursuse lõpus selgeks õppida erinevate pillivirtuoosid poolt Mozarti kontserdile loodud kadentse. Mu õpetaja andis mulle sellise võtme. Kadentsis tuleb sul kujutada ette, et orkester ei saa peatada. Kuid sinul on orkestri peatamiseks ainult suflee. Ma märkasin end kontsertide kadentside ülesehitus on laialivalguv ning annab eriti suure vabaduse, mis võimaldab solistil suure rütmelise vabadusega kontserditeemadel improviseerida. See kogemus Mozarti kontserti kadentsidega avas minu jaoks selle suure rütmilise vabaduse, mida sisaldab endas gregooriuse laul. Ja ma arvan, et solistist muusikukunstist on Gregoriaani lauljat veel palju õppida kuid kui seekord on läbi tehtud, siis heidab saavutatud vabadus valgust kogu muusikale. Ning gregooriuse laul, mis on monoodiline, õpetab paradoksaalsel kombel olema vaba vertikaalsest muusikas. Ma arvan, et ei saa olla muusikaliselt täielikult haritud, tundmata gregooriuse laulu. Nende mõtiskluste eest, mis ma arvan on väga huvitavad ja palju ideed pakuvad kõikidele kuulajatele. Ja samas tahaksin ma huvitatuid võtma tänasest konverentsist muusikaakadeemias mis toimub kell kaks tundoniel Sonie juhtimisel. Kus samuti on oodatud siis paljud küsimused mõtteavaldused ja võib-olla üks vestlusring Jaan-Eik Tulve vestluses Emmni kloostremongaja Gregoreani asjatundjad on Daniel sanjega, tõlkis Eeva Eensaar, tõlget luges Liina Fjuk.