Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm, ma olen palunud stuudiosse sel põhjusel, et kirjastuses kunst ilmus juba järjekorras seitsmes Kunstiteaduslike artiklite kogumik tangel uurimuste pealkirja all. Ja siin on ka üks teie artikkel, mis räägib sellest, kuidas Tallinnasse on püütud uut Raekoda Luubame saada. Artikkel ei ole küll uus nato, need trükist on ilmunud praegu ja see on andnud ka minule niisuguse põhjuse sellest nüüd juttu teha ja teid siia stuudiosse paluda. Eestlased said vist 1904. aastal Tallinnas ülekaalu linna esindusorganites ja varsti pärast seda aastatel 1911 12 toimuski konkurss uue raekoja saamiseks. Kuidas see konkurss toimus ja kuidas ta õnnestus? Sajandi alguse kohalik arhitekt kond oli üsna nõrk, meil polnud veel õieti oma eestlasi nädalas esimesed tulid. Ja baltisakslased ja venelased kesin, tegid. Nad ei olnud väga tugevad arhitektid ja seetõttu oli konkursid, mis toimusid rahvusvahelised. Ja tegelikult niisugune sajandi alguse arhitektuurisituatsioon tervikuna oli seetõttu väga põnev, sest Tallinnas toimunud Tallinna majade jaoks tehtud konkurssidel põrkusid erinevate arhitektuurikeskuste erinevad esteetilised vaated Peterburi arhitektide ja tegid Helsingi omad, need on kõik üsna erinevad. Nii et mõnes mõttes oli see isegi hea ja mõnes mõttes jäätmetagantjärgi, see arhitektuur oleks veel olnud kohapeal tugevamad. Arhitektid Me poleks Pole siia meelitanud nii palju tuntud arhitekte. Ja ja kui me nüüd vaatame seda konkursi konkursi žürii oli peamiselt kohalikud, vähe oli kõrvalt kutsutuid. Nad andsid kohalikule vene päevitele sõjaväeinseneri Alexanderi haavanile esikoha töö ja, ja tõepoolest, see oli küllaltki pragmaatiliselt hinnatud, sest see jaapani projekt oma kujunduslikust aspektist ja vormi loome seisukohalt üsna abitu. Aga aga ruumijaotus oli praktiline ja seal aitas kaasa ka see asi, et Jaan oli olnud linnavalitsuse tellimusel üks võistlustingimuste väljatöötajaid, seetõttu ka tema mõtted olid võib-olla linnavalitsusel kõige lihtsamad aru saada lasele tugevamaid töid ja, ja tegelikult oli niimoodi, et kui järgmisel aastal oli Tallinna planeerimiskonkurss, kus oli küll vähe töid, aga mille võitis ülekaalukalt maailmakuulus soomlane, eeliel Saarinen üldsegi selle sajandi esimese poole linnaplaneerimise suurkujusid, siis pärast seda läks raekoja tellimus ka temaga. See 13. aasta projekt, kes vähegi tuttav on, see hämmastab tänapäeva inimesi oma suure jonärisusega oma mahuga omama metsiku Tallinna paisutamis kavaga. Kas te paari sõnaga räägite inimesele, kes ei ole võib-olla seda projekti näinud, asjaga kursis, mida see projekt endast kujutas? Minu silmis on kõige fantastilisem selle projekti juures see, kui palju sellega seoses täide läinud. Et tähendab no sellest on 70 Laasatel Kivastes kunst väljaandes väga luksuslikku albumi, mistõttu nüüd selle projekti tegelikult noh, niimoodi ta on isegi võib-olla suhteliselt tuntud, sest neid pilte on ikka seetõttu sealt on hea maha pildistada ja vähemalt tehkitali väikses Diaažis aga on siiski levinud. Ja ja seal need vaated, kõik need perspektiivvaated ja liin tuleneval perspektiivi tõepoolest jätavad meeletult niukse suulindliku mulje ja loomulikult ei oleks tallinn kasvanud selliseks vaata üldse. Esimese maailmasõjaeelne ehitusbuum Tallinnas Stahli suuresti, kuidas ma ütlen, koloniaal sa iseloomuga kõik need tehased, mis Tallinnasse tehti, tehti väliskapitali baasil ja Healikud mingeid kapitalimahutusi koha peale ei tehtud, see on ka see põhjus, miks meil kerkisid eelkõige puidust agulit töölispaagid, aga mitte viie kuni seitsmekorruselised kivimajad töölistele. Juba see näitab, see samal ajal Riias, eks ole, väljas on palju rohkem kohalikku kapitali, kohalikud tõestatud ja järelikult ka elamuehitusse tehakse palju suuremaid investeeringuid, aga meil ükskõik, kes nad on Peterburist, Prantsusmaa kapitaliga või ükskõik kes noh, püütakse infrastruktuurile nii vähe kui võimalik kulutada. Seetõttu meile tundub, et selle Veeveedi majad on puha puit tagul aga kui me vaatame puht planeeringuliselt, siis no näiteks seesama liivalaia ja niiskuse õng, tänavate idee, see, kuidas Kadriorgu peaks villade rajoon järgnevalt kujunema Lasnamäele üleüldse teha suuelamurajoon näha ette Lasnamäe elamurajoon, siis kogu aeg on ju räägitud, et Balti jaam tuleb viia Ülemiste koha peale, et ei ole mõtetega tuleb linna sisse. No needsamad põhimõtted, mis tänaseni paljuski eksisteerivaid, muidugi neid ilusaid plaane ei ole niimoodi noh, viiekordsete kivimajadega võimetuaalse hoonestusega ellu viidud. Aga paljud põhimõtted sellest Bigantsest plaanist ja üldse esimesest tõelisest suurest linna arengukavast on siiski olnud paljudele planeerijatele hiljem aluseks. Kõrvaline küsimus, kui lindri tulema 500000 elanikuga, kus kohas pidi tulema elanikkond. Selles mõttes oli väga hästi ette nähtud, et Tallinnal on mere ääres piisavalt suur tagama Autühendus siseviikiga hõikan tollel Tsaari-Venemaa jääks ta maalt pidi tulema. Ja ma usun, et läbisegi nii eestlasi kui ka meie naaberalade elanikke. Kas selles linna kavamdis oli ka enne ettenähtud raekoja hoone uus raekoja hoone? Ja ja see oligi nüüd see Kustis, nüüd otsustati välja kaevata aasta varasem ergutusauhinna saanud saamise projekt. Paviljoni projekt oli mitte väga ratsionaalne ja väga praktiline, vaid mõletina ruumi raiskab ja mitte väga otstarbekas võistlusprojekt. Aga tali, monumentaalne ja, ja sümbol ik ja, ja, ja ta oli uhke ja võimas. Sümbolhoone ja asukoht on, need saab paika pandud, kuhu kogu aeg aegade planeerida. Sõda tuli peale ja kõik need plaanid lendasid vastu taevast. Jah, aga, aga see koht on kogu aeg sama, tähendab, ja, ja mõnes mõttes isegi kahju. Vältige selles, et aegade siiamaale ehitamata ja, ja kas ta praegu ei saakski ehitada või tähendab ei tohikski ehitada maavarad, millal 1000 tähtsamat asja kui aega, aga me peaksime põhimõtteliselt Tallinna linna planeerides praegu siiski välja mõtlema selle koha, et kui me 15 20 aasta pärast oleme ikka Tallinna linnale seda aega ta siis planeerida ja projekteerida ja ehitada peaks olema koht valmis vaadatud, aga see omaaegne saamise koht, mida või kuhu veel Stalini ajal plaaniti seda kohta enam lihtsalt ei ole. Ja see koht on Viru hotelli kõrval. Tähendab seda Aegoda plaaniti niimoodi jätkuma, kujutame ette Estonia puiestee ja Pärnu maantee. Vaat nende vahel Tammsaare paagi lõpus. Aga tema on pelg arvestaks nime Estonia teatri ja Pärnu maantee ja Estonia puiestee teljega. Praegune Viru hotell, mis vanas mõttes uue vaekoja väljaku keskel olema arvestab laava maantee ja Lomonossovi Gonsiori tänavateljega, nii et ei saa teid natuke teljenihe peaks olema sellel vanal vaekoja plaanil, need ütleme kuse purskkaev. On selge sinna anal ehitada, praegu ei saaks raekoda. Kas teil on koht olemas, kuhu te selle võiksite välja pakkuda? Ei ole. Ma olen, ma olen nüüd mööda minnes kuuludes aeg-ajalt sellele ikka nagu mõeldakse veel, aga ma ei tea täpselt ja mul on tunne, et momendil sellega väga raske teha, sest need valdkonnad, linnaplaneerimine on minu meelest praegu juba väga sügavas kriisis. Viimased 20 aastat olnud, aga sügavas kriisis mõtlen ka niukses hilise ENSV-s ja seetõttu, vaadates praegu iga kondi jaotumist, ma tunnen seda, kuidas planeerimisalalt intel duaalne potentsiaal on välja voolanud. Võib-olla on tegemist lihtsalt konkreetsete huvidega ja loomulikult, aga selleks, et me oleksime, tähendab minu meelest selleks, et praegu kui nüüd tõeline kapitalism sisse tuleb, mis jääb kohutava vastutuse planeerijatele see meie planeerijate kaader ei olnud sootuks selleks moraalselt eetiliselt ja ka intellektuaalset ette valmistatud. Pangad, arhitektid, kes mahulist projekteerimist pluateerivad, ait on paremini ette valmistada, saavad oma ülesannetega paremini hakkama, kui planeerijad. Aga samal ajal on, mul on väga hea meel tõdeda seda, et et praegune ERKI arhitektuurikateedri juhataja Veljo Kaasik on väga selgelt planeerimise orientatsiooniga ja, ja võtame pojakesed, arhitektuuritudengid on selle koha pealt väga head kooli saanud, paljudel rahvusvahelistel workshop idel osalenud ja nii edasi. Aga siin ei olegi niisugune asi, et kui on erakapitalil ikka väga tugevad huvid mängus, et siis linna osa jääb paratamatult väiksemaks ja tema võimalused väiksemaks. Ja muidugi jäävad väiksemaks, aga linn peab olema ka ise osa. Ettevõtja. Mul on tunne, et praegune niuke planeerimine on väga selgelt ettevõtjate la otsas. Tähendab ma ei tea mitte ühtegi konkreetset altkäemaksujuhtumit, aga vaadates linnas ringi, kus mida on tekib, siis on kaks võimalust, kas ametnikkonna ostetav võit on ebaprofessionaalne, vastasel korral niisugustab soodi seletada ei saa. Kas te nimetate mõnda kohta mõnda paika Tallinnas? Kõige selgemini tuleb see välja elamurajoonides, sest sinna kõige rohkem praegu kerkib ja kuidas elamurajoonides välja kujunenud kohtadele disproportsionaalselt suured majad kerkivad endistele sanitaarkruntidele ja hakkab koppa kaasa sellega naabri krundi ja maja väärtus väheneb, kui tema aia taga neljakordne kolakas, eks ole? Läheme nüüd tagasi Tallinna oletatava võimaliku raekoja juurde, mida on ikka aastakümneid püütud rajada. Järgmine aasta oli 29, kui ilmus ajakirjas, oli, on midagi jälle sel teemal. Jah juhtiva arhitektuuri ja kunstikriitik Hanno Kompus tutvustas Tallinna linnavalitsuse projekteerimisTeoos valminud uut raekoja projekti. No ega 29 ei kavatsenud keegi ehitama hakata. Ka see on päris põnev näha, et ka suhteliselt vaestel ja vähese ehitusaktiivsusega 1900 kahekümnendatel aastatel niisuguse Suuhoone kavandamisega juba tegeldi. Sellepärast et ega siis, kui me vaatame üldse eestiaegset arhitektuuri ja mida Eesti vabariigis ehitada, jõuti siis kahekümnendatel aastatel isegi 20 tähtede paar esimest aastat mind niimoodi Kalad ei olnud veel maas ja seda tunnistati jumal teab, millest ta siis 22. pool on üldiselt väga niisugune realistlik ja, ja tajutakse, et me oleme vaesed, me jõuame aegu mitte midagi ehitada. Ja suuehitus eriti plaanita ja see on üks esimesi suuehitisi, mida Eesti vabariik üldse plaanib. Ja tõenäoliselt ehki seal ta projekti leidnud ei ole, see näitaja on ainukesed andmed on, meil oli onni artikli järgi arvata, et selleks on projekteerimispäeva juhataja üldse Eesti arhitektuuriajaloo kõige säravam täht Herbert Johanson. Ja, ja kui me paneksime selle 29. aasta vaekoja tema enda loomingu konteksti, siis. See ei ole silmapaistev töö tema loomingus, aga ta on põnev selles mõttes, et ta esindab seda hetke 29. aastal, kui Johanson nihukesest talitsenalismist väljub ja võtab järjest omaks moodsa arhitektuuri, niisugust üleminekutööna teda põnev jälgida. Täpselt samal ajal projekteeris Johanson Paldiski maanteele, näevad seal Moldaavia vastas praegu tuletõrjehoone ja seal samamoodi niisugune traditsenalistist funktsionalismi üleminekut, tähista hoorad ja sa enam samaaegne sele raekoja projektiga. Kumbki ei ole väga ilusad, aga noh, üleminekul aga olulised. Kas seal oli mingit Veneetsia mõjused? No no, see on niisugune noh, ütleme planeeringuliselt, kuidas ta kujutas tegemist oli kogu tollase uue tulu, ehk siis Estonia kõõbase ala planeeringuga. Ja noh, nii naljatamisi pooleks võiks ju, võiks ju seal kasutada, et vaadata seda plaani, kuidas Estonia taha tekib suur väljak, et see nagu meenutab kuni Draamateatrini välja, meenutab nihukest peatsetat ja, ja, ja kui juhul kui mängida, et Estonia puiestee läks kalale kanda. Seesama Herbert Johanson siiski tegi veel ühe projekti aastal 1900 kolmkümmend-is. Jah, nüüd 35. aasta projekt on arhitektuuriajalooliselt juba oluliselt põnevam. Selles mõttes, et siin on tegemist ka puhtalt selle sama kohaga. Aga seal esimene büroohoone kava üldse, mis Eestis on koostatud no iseenesest Viru hotelli või projekteerijate maja või seal majandusministeeriumi kõikide nende majadega. Nüüd olemas ravi on sellise hooga hoolega, aga, aga kui ta 35 tuli, siis ta ikka ehmatas küll öelda. Niisugune iseseisev, lihtsalt üks vabatahvel püsti. Ja ehkki neid korruseid polnudki siin teab kui palju, kui ma ei eksi, siis oli vist 12 korrust. Aga, aga tollases Tallinnas oli ka 12 kohust, fantastiline, me ikkagi tegelikult ei ehitatud mitte ühtegi 12 korruselist maja Eesti ajal valmis. Ja, ja teine aspekt, miks ta väga põnev olla? Ma ei ole ta, ta on täiesti funktsionalistlik. Tal ei ole mitte mingit Teku, vaid niuksed püstribid, mis, noh, mida võib-olla veel hea tahtmise juures võiks saksa kahekümnete aastate Ekspressionismile taandada, kui ma poleks seda pilti vaatan aga, aga põhimõtteliselt modernistlik maja sellele osutab ka veel see volikogu saali musumäe poolaid moodi, suurelt kahekordne Kaadub maht. Ja, ja see oli kõik mõeldud väljast vooderdatud klompaest. Johanson oli just 33 tulnud sellele mõttele, et hakata moodsa arhitektuuri funktsionalismi uues kasutama kohalikku klampaazi mis annabki võib-olla tema loomingule niukse sügava isikupära ja teebki ta kõikovi reaalsemaks eesti arhitektide seas. Ja, ja mõelda vaid, kui ta oleks nüüd klomp paest selle maja veel teinud, see oleks sellele majale antud täiesti. Minu meelest eriliselt unikaalse ilme. Seal oleks olnud teatud määral niisugune mõningane vastuolu selles mõttes, et see, see klombitud, paasnevad niukesed, käsitööd ja palju käsitööd. Ja põhimõtteliselt hoonet tahutud klomp kivist ehitada on kata ja puht ehituskonstruktsiooniga selt aga majanduslikel kaalutlustel on sedagi arhitektuuris lõputult tehtud, ega siis kõik 19. sajandi lõpu ameerika pilvelõhkujad on ju tegelikult niukses Richardsoni moejäägi kaetud plaatidega klomp klompkiviplaatidega ja siin ma arvan, siin on ta ka, loomulikult on tegemist välisvoodetisega pae puhul, ainult mitte paekonstruktsioon keset betoonkonstruktsioon. Need kõige põnevamad Johansoni pae, funktsionalismi hooned nagu tuletõrjehoole, hauatänaval või metsakalmistu ja Liiva kalmistu kabelit, need on muidugi üleni klomp vaest Sealse baasi segada, on seal nagu hoone ülesandega ja ka ehitusliku konstruktsiooniga vastavuses. See kavand tekitas vist suurt vaidluste suurt poleemikat teistest? Jah. No üks asi, et kuskil 35. aastal tegelikult Ta oli juba toimumas niisugune maitsenihe funktsionalistlike maju oli palju valmis saanud. Neid nimetati kasti stiiliks, nendega ei oldud rahul ning kritiseeriti tugevalt eriti lihtsama kodaniku puhul. Ja nüüd vaekoda noh, aegade niisugune hoone, mille puhul igal linnakodanikul tekib tunne, et see puudutab ka teda. Ja seetõttu võeti rohkem suutäis ja ka materdati teda rohkem. Ja tõepoolest, ta oli nüüd esimene nii suure maja Eestis või nii tähtsa avaliku maja, nii röögatult moodne projekt. Raekoda on linna kõige tähtsam olla ja, ja mul on tunne, et selle eelprojekti NATO alus ja vastukajad selle vastu kindlasti ajendasid ka linnavalitsust üle minema või siis arhitektuurivõistluse väljakuulutamisele. See kuulutati välja 36. Ja, ja kuidas see konkurss läks? Ja jah, ja aastavahetuseks, kas umbes jõulufilid vist tööd olema väga antud, nii et enne jõulujuba jah, nii et aastavahetusel kuskil süüdistus kuus aasta esimestel päevadel ja ja tulemused on avaldatud 37. Puhkus läks päris naljakalt selles mõttes, et laias laastus kokku tuli 14 tööd nii. Me võime laias laastus jagada kaheks. Suhteliselt modernistlikud ja suhteliselt traditsionalistikud, ehk ütleme siis nii, et nad olid seal realistlikud, on need, mis tegid paleed ja modernistlikud olid need, mis tegid bürood. Ja, ja suur veelahe läks sealt, et kõik need, kes mehed, kes olid paleed teinud ületasid ette nähtud kubatuuri. Ja neid ei saanud seetõttu auhinnata, kui on mahtmajal mõistlik tingimustes ettenähtust suuremaks tantsis. Auhinnatud võistlustingimustele mittevastavuse tõttu ei olnud võimalik. Järelikult auhinnad said need suhteliselt modernistlikud, efektsionalistlikud, biood teinud kavandid ja tulemus oli siis ahva seas tohutu pahameel, sellepärast et kõigile meeldisid avalikule arvamusele meeldisid paleed, aga au hindama oldi sunnitud tehaseid, vanglaid, kasarmuid, pakke, nagu tollane ajakirjandus väitis. Kas tagantjärele tundub, et oleks võinud taganeda sellest nõudmisest või nii ei saa teha? Tegelik meie hilisema arhitektuurivõistluste korraldamise praktika näitab, et on taganetud ka aga Eesti alaldi aused noh vähemalt vähemalt ideaalis ja siin konkreetsel juhul, tähendab selles mõttes ja tegelikult need kaks kõige enam populaarsust võitnud kuid mahtu ületanud projekti need osteti. Ja, ja tegelikult veel Kulaidagi kuusiku põrdse kõige vahvam oli siis lõpliku projektiga päästma kuusik tegi. Auhinnad kuulutati välja tööd olid kolm päeva kõigile näha. Ja mis sai edasi? Tegelikult räägiks nendest tööd teinud, et need kolm auhinnad saanud tööd said oma auhinnad selle päevast, et nad vaatasid, võisid võistlustingimustele ja ei ületanud mahtu. Samas ei olnud mitte ükski nendest nüüd ütleme nii jõuliselt avangaadistlik, nagu ei olnud see 35. aasta Johansoni projekt. Esikoha saanud imav lohutöö oli, ma ütleks suhteliselt Aade kuupäeva, nad vahepeal oli avastatud see või leiutatud dolomiidi ja paeõhukesteks plaatideks saagimise võimalus, nii et tema nägi ette õhukeste paeplaatidega fassaadi katmist. Ja pidulikkust oli mõeldud Elmo lohutöös lisama seal Pärnu maantee poolsel nurgal enam-vähem ja selle koha peal, kus on see musumäe otsas praegu ülekäigu koht, sinna mõeldud suur torn, mille tipus on terav nõel, nokin avustused ristisid selle kohe admivaliteetskaja hing Laaks. Aga tegelikult, kui me vaatame seda tooni osa kompositsiooni, siis ei ole raske märgata, et ta Buffon reaalselt sarnaneb Impajasteid pildinguga Liepajas täid pööningul on neid astmeid rohkem ja loomulikult toona märgatavalt kõrgem, aga see keskosa sissetõmbamine ja teav nõel jäiga astmelise taheneb. Kompositsioon jah, see ikkagi kõik annab tunnistust New Yorgi ATK ja konkreetselt teatud. Vaatan vale sõna absoluutselt vale sõna, aga teatud Joy Evumisest Impajasteid Pekingis, mis oli just valmis saanud ja, ja samal ajal on see väga loogiline Thelma lohk, kes oli väga andekas arhitekt, kuid oma loomu poolest ma ütlen teile, arhitekt, ärimees mitte niivõrd arhitekt, kunstnik ja tema kindlasti ei hakka, ta oli, ta oli tõen kommertsarhitektuuri suurkuju ja, ja tema, ma imesta, et tema just New joogist võttis endale eeskujuks, sest üldiselt ütleme, Euroopa arhitektuuri avangard pidas tol ajal väga bovintslikuks ja ta tõepoolest arhitektuuri mõttes tol hetkel oligi seda, mis oli siis lahude lohude nüüd Kotli ja tesa tee, mõtle kesa on ju alles veel, suunab tänavast Austraalias, notari, veel siiamaale elus teisekohade, teise koha-d ja kaasauto ja kesa just tol hetkel äsja lõpetanud tehnikaülikooli ja Dali Kotlile nagu nooreks abiliseks kotleri juba tol hetkel niisugune tuntud arhitekti, aga kesa tegi siis Kotliga koos seda. Ja vaat siin artiklis ma seda üldse sees ei ole, ma tol hetkel ei teadnud seda. Kesa oli teinud noos 35. aastal õppetööna läbi Tallinna raekoja. Praegu on see projekt arhitektuurimuuseumis olemas ja kui me nüüd vaatame seda ühist võistlustööd, siis kesa väetist ei ole seal midagi põhimõtteliselt teine lahendus on nii, et, et see on puhtalt Kopli ja jumal tänatud, sellepärast et kesa tee oli see meetrine, aga žürii põhimõtteliselt ei tahtnud sümmeetrilisi lahendeid, Vaitajaid otsis asümmeetrilise, kõik see meetrised laed ja ta heideti kõrvale. Kotli kesa töö on suhteliselt ka realistlik, aga ja ka ju sisaldab niisugusi. Päris vahvalt on see fassaadiosa sellel bioo mahul ühendatud ekaaniks, nagu Meghani motiiv on võib-olla veel tuttav kunstihoone fassaadil taga, siin samamoodi on kõik aknad kokku tõmmatud. Üheks selliseks ekraaniks aga kuskile praeguse Eesti Energiaesise jalakäijate ülekäigulooga ka sinna oleks tulnud üks huu lapik, hõõrace toon, millel oleks peal kaks tornikiivrit. Kummastav väärtuste pilte. Perspektiiv vaadet vaadata tundub see, et üks lapiktuaan, millele on kaks kest sibula ja viivaid peal täis naljakas aga näiteks tollane Tallinna linnapea Soots Woods olevat kohutavalt vaimustusse sattunud. Mõtle, kui hea ühe kiibi otsa saab Tallinna lipu ja teise otsa riigilippu tõmmata ja oli väga rahul. Ja aga, aga kui me vaatame seda nihukest lapikud vormi ja seda nihukest pindade ja mahtude suhet siin, siis minul lahnuksid kergeid assotsiatsioone tekkis samal ajal ehitusel oleva Oslo raekojaga mis noh, võib-olla on küll monumentaalseid, originaalsem kui, kui kotleja kesa oma, aga, aga niukses oma ütlemise skaalal Tadić realism, modernism vatum umbes asetseb sellel skaalal sama samal kohal keskmest veidi modernismi poole. Ja, ja kui me vaatame nüüd kolmanda koha tööd mille autor on arhitekt Nikolai Kuzmin tollal Tartus vabakutseline arhitekt ja praegu veel elus muideks ainsale nendest Allastest meestest üldse ja sealjuures veel väga hea tervise juures ja, ja mees, kellel on mälu ja kes seetõttu on olnud hindamatu abimees kõigile arhitektuuriajaloolastele siis tema projekt, mis kolmanda auhinna kujutab rohkem sellist Pewimetaalse hoonestuse jätkamist ja ainsana tuleb siis nagu Cool viiekordsest majade veast välja. Minu isikliku arvamuse kohaselt on see võib-olla liiga väike aktsent eristamaks Aegoda kui ühiskondlikku hoonet kõigist ülejäänud dollastest, äri- ja eluhoonetest. Aga loomulikult võimaldas see temal püsida mahu viimas ja mitte mahtulat, siit ka ilmselt säusid. Kus miljoneid Aasiast ei rääkinud, et ta sai auhinnaks siis 2500 krooni ja see oli piisav raha, et selle eest osta Fadeifell. Auhinnad kuulutati välja, rahvas polnud rahul. Kuidas sellele reageeriti. No ajakirjandus vahutas ikkagi pahandus oli sellest, et tõelised paleed lehmis vahvale ja avalikule arvamusele väga meeldisid väga paljud inimesed, 37. aasta alguse ajalehtedes avaldasid arvamust. Kõigile meeldib kõige rohkem Kuusiku kamad. Edgar Johan Kuusik, muidugi oligi üleüldse populaarne arhitekt Kalvik, vaid kini maju projekteerinud Kadaliga inimene, kes oskas ennast eksponeerida ja no kui te kujutate ette tollast ütleme, linnategelasi majaomanike insenere, ärimehi, kes kõik noh, sellest selle projektiga nagu seotud olid, siis võib haavata selline Uhtva dekooriküllusega Kusoltoonikesi ja kaunistusi ja kõike seda noh, niipalju, et see tõesti neile meeldis. Samas ja nagu kuusika ise on oma mälestustes sugugi mitte maha salanud, vaid ausalt tunnistanud ta oli väga otseselt mõjustatud. Stockholmi raekojast, õigemini mitte päris vaekojast, vaid sellest linnahallist, kus kõik praegu praegugi kõikide. Ma usun, et väga paljud eestlased seoses konverentsidega selles suures linnahallis või, või noh, mõnime mõlemad traditsiooniliselt nimetanud vaekojaks, ehkki see päris korrektne ei ole. Aga ta kuidagi suupärane nii-öelda selles ATK agro Østbergi tehtud vaekojas toidu väga sügavalt mõjutatud, kasutades Kuusiku terminoloogiat, olles pähe arhitektuur, selgelt lobiseb üht paviljon. Rahvusromantiline arhitektuur, mis toetub Põhjamaade kõige rohkem Põhjamaade venest taansil, aga ammutab ka prantsuse hiliskeskaegsetest linnadest ja Itaalia Siena, Peugeot tihti selliste linnade keskaegsetest vaekodadest on väga jutustav ja ta on mingeid ilmekaid detaile täis ja kõik need, kas plaadid, tahvlikese mingid kujud ja igaüks nendest on pühendatud konkreetsele seigale Stockholmi ajaloos. Ta väga konkreetselt nagu visualiseeritud Stockholmi linna ajalugu, aga üllataval kuusiku puhul see, et kuusiku ajalooline romantika totaalselt aktne Kuusik absoluutselt ei, ei ole mõeldud oma seletuskirjas mitte ühtegi konkreetset sündmustele, on ka niisugust ajaloolist detaile näha, et see on nagu ühe plaadi kohtmisel raamist ja sellega meenutatakse ühte mingit sündmust, mis sündmusele miski see teda nagu absoluutselt ei huvitanud, eks ole, see on võistlustöö siin ja seal olevast lõplik projekt, millal ta, mille ta 37 koostas ja kust ta tegelikult ruumilahendusi esikoha saanud töö aluseks ja ainult oma selle niukse kaunistuste, laadija ja toonikuju ja pani need sinna juurde, aga funktsionaalne skeeme lohult võetud. Siin pani ta katuseharjale Tallinna raekoja katuseharjale Nonii kõrvale eelejevandi millel on suur baldahhin seljas. Ja minu silmis on seal mõneti nagu koodi arhitektuuri selline noh, võtte. Ja, ja kui mina ütlesin, Ma mõtlesin, ma olen oma kolleegide käest, nende kliini Künnapu käest sirbis ja vasaras oma väga kõvasti võtta saanud, et kuidas hakanud, et ta mõtles siin sellist noh, sümbolit ja, ja miks just see ja ja võib-olla ta natuke mõtles ka sümbolit, aga kuusik on ise kirjutanud, omad on kõik 73. aastal ilmunud raamatus ehituskunst. Et arhitektuur ei tohi olla, lobiseb ainult uue, pea üksikuid detaile jutustama, vaid tähtis on esteetiline kogu mõju. Selles mõttes, et miski muu tal ei olnud siin mõeldud, jutustavad sümbolid, vaid seal kõik abstraktne, lihtsalt deko. Ja siiski tehakse elevant võimalikku selgitust mille sümboolse saaks olla. Jõu tugevuse ja vastupidavuse võiks ka tore jobuna olla. Võiks küll ja nagu näha, sest peagi on põhimõtteliselt täpselt samas kohas elemendi paigutan ta täpselt Østbergi pealt võetud eksperdil on Stockholmi üks kaitsepühaku Püha Joyama võitluses lohega selle sama koha peal. Aga noh, võib-olla oleks ka Tallinna ajaloost saanud, kui me mõtleme, et millal Taaveti koljat näiteks raekoja pingiotstel ja ja mingit niisugust noh veetsemalt Tallinna pärast, aga see jäi tal just puudu. Aga kuidas selle saatuse käekäik edasi, eks. Eks Lynnika aega ta tahtis muidugi ehitada ka tal ei olnud ja linn näiteks pöördus majandusministeeriumi poole, ta saaks laenuks veel üheks selliseks miljon krooni ja aga majandusminister Karl Selter teatas vast 1000, et katsuks nagu eelmise laenuga ehitatud maja keskhaigla ära lõpetada ja siis vast ehk uut laenu küsida. Ja siis tuli muidugi sõda peale, see projekt jäi alustamata, nagu me kõik teame. Ja, ja nagu te juba ütlesite, Tallinnal uut raekoja hoonet lähitulevikus oodata ei ole põhjust. Mis on kõige valulisem objekt, mida peaks Tallinnas ehitama. Terve rida puuduvaid maju saab asendada olemasolevate majadega, mida praegu, eks ole, erastamise käigus saab hoida linnale ja riigile. Ja mul on siiski tunne, et, et tegelikult on. Vähe sõjaväebaasid ja muud ainukese vaha laialijagamisega praegu raa kätesse privatiseerimis aga on vähe arvestatud üldriiklikke huve, näiteks ma ei räägi mitte ainult seda skandaali, arhitektuurimuuseumi ja moodsa kunsti muuseumi seltskonna, Juua, seal soolalaopäevast aga näiteks ka teatri- ja muusikamuuseum ja väga paljud teised muuseumid väga kehvades oludes, siin oleks võinud märgatavalt rohkem kinnise aasta anda kultuurikasutusse. Aga mida ma mõtlen, mida tegelikult linna kõige rohkem on vaja teha, on, on tegeleda planeerimisega. Teedevõrgu kohastamise, liiklussõlmede väljaehitamise ja paaklate ajamisega.