Indrek jäi aida trepi ette seisma selg ukse poole, vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud, nii palju mälestusi ja ka uuseumist saanud aasta jooksul omaseks. Millised on nad siis, kui ta ükskord jälle siia tuleb? On neid üldse siis veel olemas? Aga ta ärkas äkki nagu unest kuulmit tabas tuttav käeksumine. Indrek pöördus aida ukse poole. Ah jaa, see oli vana kirjatud kirstu kaas, mille Maret just praegu avas, avaneb, panin pulga püsti. Vahel, et see langeks kinni. Indrek läks aitajastus kirstu juurde. Kui solita kirjat tuhmunud ja lihtsaks muutunud. Aga kirstus oli sama lõhn nagu mitmed aastakümned tagasi. Mis lõhn see ongi siis Indrek Maretilt? Ma ei tea, vastas Maret. Aga see on juba minu emak, röödas saadik landa, vist koi raudrohu lõhn. Ja vaata, diilasid alama sulle linase rätiku, mille minu ema Krõõt veel oma käega kedranud, aspeldanud, käärinud, kudunud ja pleegitatud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja teises aktsionaalid omale Maret vistil aidauksele, kus heledam valgus, et näidata talle rätikut, millest juttu ja teisi asju, mis ta kirstust võtnud. Nõnda jäi Indrek üksi käeksuva kaanega kirstu juurde, millelt pidevalt Ma veel Vargamäe krõõda aegne lõhn. Indrek polnud seda krõõda kunagi näinud, sest ta suri enne, kui Indrek sündis, aga tema nime ja mälestusega puutus ta igalt poolt kokku, kui ta liikus vargamäel. Indrekule endalt, polnud temast mälestusi, vaid tema mälestas teiste mälestusi, temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Ja äkki tundus talle siin kirstors seistes. Kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik muu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond Ki oma elu ja hädadega võitluste valudega. Pisitillukene Tättekene mälestuse kõrval. Pisinatukene lõhna, kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstu nurgas ja mälestuste mälestus mõnes ammu kadunud naisest. Aga sellele ei pea mõtlema sellele ei pea koguni mitte mõtlema ja vargamäel ega kusagil mujal pea ühegi vanad kirstu juures seisma ega tema lõhnahaistvat. Kui ei taha, et ärkaksid, mälestused. Ja mälestuste mälestus. Voldemar Panso poolt kesid Kätu kuulub Tammsaare tõe ja õiguse viiendasse osasse. Lubage sellega ühtlasi lugeda meie kirjandusõhtu, mis on pühendatud Anton Hansen Tammsaare 90. sünniaastapäevale avatuks. Tänavu on juba 28-st selline Tammsaare sünnipäev mil kirjanik ise ei ole meie hulgas lihast ja verest inimesena. Kuid see 62 aastat kestnud elu ja 40 aasta pikkune loominguline tee on selline, mis pälvivad võrdset tundmist ja tundmaõppimist ning tundma õpetamist. Anton Hansen Tammsaare on raiunud meie rahvuslikule kultuurile seesugused alussambad mida tundmata ei saa ehitada mõistlikult edasi uut kultuuri. Tampere on kasvanud üle rahvusliku kultuuri kitsuse ning võidelnud ennast Euroopa kultuurimeistrite paremiku hulka. Tammsaare loomingu kohta on väidetud ja küllap see nii ka on. Et ta on mõistetav ja armastatud erinevate maitsesuundade ja erineva intellektuaalse tasemega lugejate poolt. Öeldud, et ta looming on rikas nagu elu ise. Võiksime koguni öelda, et looming on rikkam kui Eluise sest see on inimmõistusest mõtestatud looming, esteetiliselt läbi tunnetatud elu. Tammsaare tunnetuse avarusse, mitmekülgsus, tuletaja erakordsest loojanatuurist loodustanud, kinkinud talle teadlase mõistuse, analüüsivõime ja loogika ning kirjaniku silma südame fantaasialennu ja sõnaosavuse Need helded. Ränded on aga läinud suure humanisti üdini ausa inimese käsutusse kes kõikidest elavatest ja surnud jumalatest on nõustunud oma põlvi nätkutame ainult ühes. See üks on tõde. Juba väga varakult tajus Tammsaare, et kogu kultuurivõitlus on matsi ja vurle vaheline heitlus. Teise hoidis kindlalt ja tuli sealt nii sõnas kui teos matsluse poole maitsesta. Seal ei mõisteta mitte talu poidliku rutiini ega kitse rinnalisust vaid traditsioonilisest selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Matslik kultuuripoliitika tähendas talle mitte kõrgema kultuurisaavutuste kopeerimist vaid oskuse omandamist kõrge kultuuri taasloomiseks. Tamsar oli veendunud, et kõik selles heitlikus ja muutlikkus maailmas on püsiva väärtusega. On loodud ennastsalgava tööga tohutu mõttepingega mõtte- ja tunde intensiivsusega. See oli ta eneseteostuse lihtne, kuid kindel retsept matsi ja vurle vahelise heitluse teema Veedlastada kogu tema loomingulise teekonna vältel. Sebedamatuleerib varieerib Sitel sündinud seesugused kontrastide konfliktid nagu töökuse ja kergelt ja omakasupüüdlikult haljale oksale jõudmine. Humanism ja võimuiha. Tolerantsus ning kitsarinnaline sallimatus sitter nendelt printsiipidel, et on tõusnud sellised suured kontrastsed kujud nagu Andres ja Pearu, Mauruse, Indrek, Indrek ja Kaarin, Kaval-Ants ja Vanapagar. Tammsaare loomingu kohta on üks ta kaasaegseid, Jaan Kärner väga tabavalt lausunud. Ta looming eelisenud ajale kaasa enamasti vastu, kuid kunagi ei jäänud aeg temas vastu kajata. Et kirjaniku ja tema loomingu vahel ja ajajärgu vahel kujunes seesugune suhe see jale nad kirjanikust vaid ajajärgust, mil ta elas. Tammsaare astus kirjandusse uue sajandi meie sajandi esimesel aastal. Ta saatuseks oli alla seesugustes ajaloo sündmuste kaasaegseks nagu Vene-Jaapani sõda, 1905. aasta revolutsiooni balangulised päevad, esimene maailmasõda OP. Veebruari oktoobrirevolutsioon. Kodustada kodanliku riigi sünd, sellega seotud lootused ja pettumused. Euroopa kohale tõusvat ähvardavad teise maailmasõja pilved ja eel raginad inimkonna ähvardavas sistlik barbaarsus. Peab imetlema kirjanik. Jõudu jääda sellises olukorras droogsama ideaalide säilitada. Eelarvamustevaba kriitiline pilk. Tammsaare säilitas usu inimesesse usu inimesel Itaalsesse kes tõuseb nagu fööniks tuhast kõige pettumuste kiuste jätkab uute lootuste uue usuga. Samasugune vitaalsus iseloomustab ka Tammsaare loomingut. Sest kuidas ta muidu oleks siis säilitanud noorusliku võime, viimsed tuled, sule tõmbene, jääda droogsama, esteetiliste ideaalidele, võidelda inimliku seest inimkond ühiskonna organiseerimise eest. Tänase õhtu kava koostades. Me juhendasime Tammsaare enda soovist nimelt elada lugejate hulgas eelkõige oma teostega. Sõjajärgsed rõõmustavalt suured tiraažid on võimaldanud Tammsaare loominguga asuda sinasõprust ja väga suurtel hulkadel. Ja sellises olukorras tundub peaaegu võimatu pakkuda seesugust kava, mis üllataks oma uudsuse või hoopis tundmatusega. Sünnipäevade puhul on aga nii, et siis me armastame kohtuda kõige paremate sõpradega kõigentiimsete sõpradega ja nii me selle kavaga koostasime, et tutvuda oma lemmikkangelastega, kuulata kirjanikke, kirjaniku kõige südamelähedasemaid veendumusi ja tõekspidamisi. Oma õhtut. Alustame hoopis autobiograafilise dokumendiga. Varsti Me kuuleme üht Tampere kolmest avalikust kirjast, millega ta omal ajal ajakirjanduses esines. Keri on tahtest 28.-st aastast adresseeritud Georg Eduard Luigale. Selles põhjendab kirjanik. Õiendada, vastab sellele pahameeletormile, mis tõusis tõsiasjast, et ta ei võtnud osta Estonias korraldatud oma 50. sünnipäeva aktusest. Keri võimaldavad meil huvitava pilgu heita kirjaniku elu olustikust tingimustesse juba 50. eluaasta künnisel. Tutvuda Ta esteetiliste ja eetiliste veendumustega. Ja pealegi selline kiri on ju väga päevakohane dokument, sest võib-olla kui Tammsaare oleks olnud, poleks ka ta täna meie hulka tulnud. Ja nüüd me vähemalt saame teada, miks ta seda poleks teinud. Selle kirja esitaja pole Veskule. Vabandage, et teile nii suure viivitusega vastan. Põhjuseks on peaasjalikult inimesed, kelle eest olen pidanud need päevad põgenema või kellega kõnelema? Tee kirja pahaks panna? Ei seda mitte. Tema üle imestust ja võõrastus tunda. Seda küll. Te peate minu tegu nähtavasti raskeks väärsammuks, muidu ei lõpetaks oma kirja nii kaaluvate sõnadega. Ärgu tasu, kus saatus, seda sulle mitte. Aga mina olen valmis iga saatusega oma sammu pärast arveid õiendama, nagu olen seda teinud tänini. Mina lootsin kergemeelselt teie kui ka mõnegi teise ja tahtlusele, mis seletaks eksitusedki voorusteks. Mina lootsin ette nõutaval korral sule või elavas sõnaga, ütlete. Ärge pange pahaks, et ta puudub iseenda juubelilt. Teda pole ju nähtud teistegi juubelitel, aga ometi on viimaseid kergem kaasa teha, kui esimest. Veel enam teda pole üldse avalikult näha olnud ja küllap talluvama kaaluvad põhjused leiduvad miks ta on ikka talitanud nõnda ja mitte teisiti. Võib-olla oli tal pisut piinlik ilmuda heledasse pidusaali, kus oleksid teda ümbritsenud sama piduliku välimusega inimesed sest teda pole ju veel kunagi nähtud pidurõivais. Ikka on pidanud need taganema hädatarvilik oma ees. Ehk arvas ta, et kui ta ilmub korraldatud pidulikkuse keskele argipäeva sõna siis võib see veel rohkem võõrastust tekitada, kuid tema mitteilmumine. Ja kuigi ta oleks kõik raskused võitud ja tulnud viiekümneselt esimest korda pidulikuna nagu ümbruski kas ei oleks ta siis pisut meelde tuletanud sabaga tähte, mis ilmub iga 50 aasta tagant, kord ühiskondliku eluruumi pimedikust, seltskonna säravasse valgusse, et siis jälgi kaduda ühiskondlikud teadmatusse, nägematusse olematusse ja selle imeliku nähtuse otsekohene põhjus. Meie ise meie juubeldajad, sest meie peame harva tarvilikuks juubeldatavate tööd sel määral tasuda. Et nad poleks ühiskondliku eluruumi avaruses ainult sabaga täht. Ah nii hea meelega oleksin näinud ette oma lahtises kirjas oleksite öeldnud leppigem sellega, mis ta meile andnud, leppigem, vähemalt tema aupäevalgi, mille metalle korraldanud, kuigi me muidu rohkem oleme armastanud toonitada tema pahesid kui voorusi. Pealegi polegi see nii väga vähe, mis ta meile pakub sest see on ju tema hing ja südameveri, mis on meie kõigi päralt oma rõõmude ja muredega, kurbus ja nukrus, ega pettumust ja lootustega, alustumiste ja Antsusega. Kell sellest vähe. Seal on sugulust eide-taadiga, kes elasid sinise mere ääres, kus neil õnnestus tabada kuldkalakese, kes rahuldas kõik nende soovid peale ainukese. Ta ei tulnud isiklikult eite ja taati ümmardama. Te oleksite võinud kaunis tõenäoliselt öelda, ta pole ilmunud võib-olla ka sellepärast, et tehtud töö teda ennast veel vähem rahuldab, kui meid. Võib-olla ajavad töö tulemust ainult nukrusele. Sest oma loomulikuks rahustuseks lohutuseks ei saada muidu, kui peab arvama, et nagu mitmed teised samuti ka tema oleks andnud rohkem, kui ole olud, oleksid olnud soodsamad. Nukrus on ehk seda paratamatu, et ta teab, kas sealpool viiekümnendaid aastaid paranevad olud vaevalt nagu tänini samuti ka tulevikus läheb suurem osa kasulikust energiast mitte loovale tööle vaid tuulet Allamisele. Siis oleksite võinud öelda, kui teil oleks olnud minu jaoks ja tahtlust on ükskõik, mis põhjustas tema mitteilmumise, peaasi et julgeme arvata. Ta toimis vabatahtlikult. Vähemalt täna tema aupäeval olgu tema tahe meile käsk ja prohvetid, sest täna valitseb meie eneste soovil pidu saalis majesteedi naat, tema, mitte meie. Te oleksite võinud öelda, on ilmas ennegi elanud ja elab tänapäevgi mehi, kes on mõõtmatult suuremad meie juubilarist ja keda ometi tunneme ainult nende teoste kaudu kuna nende isikliku olemuse üle vaieldakse aastasajad, aastatuhanded kellele võiks siis kurja teha, kui ka meil mõni niisugune leiduks. Kes tahaks avalikkuse ees elutseda ennem oma teoste kui isikuga. Soovi korral oleksite võinud kasutada minu mitteilmumist isegi kõlbliseks mõjutuseks noorsoo peale sest te oleksite võinud öelda vähem isiklikku ette tükkivust, vähem edevust ja auahnust. Rohkem tööd, rohkem loomingut. Seda peab see mitteilmumine tähendama. Või arvate teie? Meil olgu ühiskonnas, kunstis, kirjanduses tühja sisutud ja vormita lärmi ikkagi veel liiga vähe. Kati pole märganud, et elame trikkide ja rekordite ajajärgul ka kirjanduses ja tõttama ühest sensatsioonilist teise unustades asjade tuuma ja ahnitsedes ainult välimist hiilgust. Noortele aga võin Öelda, olendeid armastanud, nagu mõistsin ja suutsin. Kui see teid ei rahulda, siis nõuate rohkem, kui mina jaksan. Ehk tuleb kordse vana suur kõver ja loom meid uueks siis teeme paremini, unistage siis suuremast ja paremast unistagem, kuni unistused saavad reaalsuseks. 1915. aastal ilmus Anton Hansen Tammsaarelt kaunistamet poiss ja liblik selle kaante vahel. Me leiame ta imetletud ja armastatud kunstmuinasjutud. Ühest neist nimelt kuningaid, ööbiku esitab Viiu Härm. Kord elas kuulus kuningas, ümberkaudsed rahvad ja riigid olid rüüstanud nende pühad paigad, rüvetanud viljapõllud ja taimeaiad, hobuste ja sõjavankritega sõtkunud ja inimese tapnud. Või kaugele maale vangi viinud. Naiste seas tuli ta välja valinud need, kes ilusad näosti kenad kasvu poolest ja linad ära andnud sõjameeste kätte. Et nendega tehtaks häbematu tööd. Ja neitsilikus sai naeruks. Ning raski algsust ei pandud mikski. Ta läks kõrgete mägede ja tuli ilma piirile kus on aset ainult ääretu meri. Ja ta käis maad läbi päikesetõusust kuni päikese loodeni. Ning ta ei leidnud ühtegi, kes temale oleks võinud vastu seista. Suured sambad laskis ta ilma otsadest süles jääda ja nende peale kirjad panna iseenese auks igavesest ajast igavesti. Jumalale tänu kiituseks, et tema käsivartele võimu oli andnud. Ta laskis härgi tappa, kes olid Noomatud Rammusel mäerohul ja valitud pudulojused lugemata arvul, et jumalale tuua magusalõhnalist ohvrit kestvaks 100-ks. Aga need mõned võidetud, kes kuidagi oma hinge olid päästnud põgenedes sõjakirvetera eest kaugetele, mägedele või rabade taha istusid nüüd külade ja linnade auravail varemeil. Ja see väga tark jäi jumalakartlik, kuningas laskis ehitada suure ja ilusa vangi maja. Ning keegi ei mäletanud, et see kunagi tühi oleks seisnud. Aga juba esimesel kevadel pärast vangimaja valmissaamist laulis vangime sanglepa otsas, sööbik. Ustavad sulased teatasid sellest kuningale, millest laulab küsissi vabadusest ja armastusest. Kõige äärmulisem käskija vastasid sulasid maanik kummardades. Silma pilguks jäi tart kuningas mõttesse. Siis tegid oma suu lahti ja ütles. Elu vangipõlv. Ja ülekohus oleks vabadusest laulda. Elu on kättemaksmine ja kuritegu oleks armastust ülendada. Mina teekuningas ei pea, mis on vabadus, sest mina olen orjade ori. Mina, teie käsk ja ei tea, mis on armastus. Sest minul on ainult kohused. Sellepärast võtke minut, tigedam jahikull ja laske ööbiku kallale. Sõnagi lausumata täitsid ustavad sulased tema käsu. Järgmisel õhtul võisid need kuningale teatada kõige äärmulisem käskija. Vangimaja juures valitseb vaikus. Kuigi järgmisel kevadel Louis vangimaja aknal sanglepa otsas uuesti ööbik. Ning jällegi lasti kuninga kurjem kui lahti, kes lauliku suu igaveseks kas sulges nii kordusse igal kevadel? Sest igal uuel kevadel lauliscauus, ööbik vangimaja akna all sanglepa otsas Aga see sündis, et kõigevägevam ja targem kuningas üles tõusis sõdima rahva vastu, kes tulid seal poolt ilma otsa, mis asub kõrgete mägede taga ja teda võideti ära. Tema ustavad sulased löödi maha ja tema omad silmad pisteti peast välja ning ette nälga sureks heidete sinna suurde vangikotta, mis ta ise oma vägevusest ja tarkuses lasknud ehitada. Igavene pimedus valitses tema ümber. Ülevalt, laest läbi akna vilkusid tähed. Aga kuningas ei võinud neid näha. Vangime nurkade ümberolust, tuul. Aga kuningas ei kuulnud seda, sest nöörid olid liig targasti tugevasti ehitatud. Tema endises kojas pressisid võõrad mehed ja nainetasid tema noortetütardega kelle kuldseid juukseid ehtisid kalliskivid ja pärlid. Aga kuningale ei toodud selles sõna, sest tema sulased olid surnud. Aga kui nälg ja janu teda vanuselt piinama hakkasid hüüdis kuningas ahastuses oma jumala poole. Ning jumal läkitab singli ja Läskis kuningale kuulutada. Ta laskis teda oma igavest hoonet, kesse kutsuda. Aga sellel silmapilgul, kus kuningas jumala sõnad ingli suu läbi kuulnud oli, jäine paradiisi minemiseks valmis teadis kõlas vangi meie vaikus, see pimedusse, lauluhääl. Kuningas kuulatama. Ja kuulatage suustest nälja ning jäänud. Sellepärast töörs ta palves jumala poole jäitles. Armuline issand, valgusta mind kuningat. Et ma mõistaksin, kelle lauluhääl mu kõrv, kui heliseb. Ja et ma aru saaksin, milles ta laulab. Siis tahan kohe sinu juurde tulla. Ja jumal läkitas oma ingli ja kuulutes kuningale. See on ööbik, kelle lauluhäält sa kuuled. Ta istub vangimaja ees otsest ja laulab vabadusest. Jäärmas, loodusest. Ja kuningas palus teist korda. Helde jumal, luba veel ainuski, silmapilk seda laulu kuulen. Siis tulen kohe. Aga enne veel kui jumal kuningas sõnade peale vastata sai vaikis laul. Sellepärast, ütles kuningas jumalale vaigista mu ihata ahastus, Doc, issand. Ja ütle, miks ööbik enam ei laula. Ja jumal vastas talle. Ingli suu läbi. Kõigevägevam ja armulisem kuningas, kes ustavad sulased maa lõi sinu omad silmad peast välja, pysti Jesus siia vangikotta, heitised nälga sureksid, saatis oma tihedama jahikulli ööbiku kallale. Sellepärast ei laula ta enam. Aga järgmisel kevadel tuleb uus ööbik, laulab jälle vabadusest ja armastusest. Kuni kulda murrab. Nüüd palus kuningas kolmandat korda Armuline ja kõige ägedam taeva ja maavalitseja. Olen ikka sinuta mise järgi elanud ja sinu käskusid täitnud. Sinu nime kõla olen kandnud riikide radadele, jäi ilma piirideni. Sellepärast oh kuule mu viimast palvet ja pikenda mu elupäevi. Uue kevadeni. Pani täna oma paradiisi uksed minu ees lukku ja avaneda alles aasta pärast. Kui aga nälgi mind piinab, mu keel suulakke kuiva ja kui ahastuses sinu poole hüüa. Istejõu issand oma kõrvad kurdiks-le oma süda kõvaks ja lükka oma hingeuksed minu palvet ees kinni. Kuni veel kord see on kuulnud lauluvabadusest ja armastusest. Ja jumal kuulis kuninga palvet ja pikendas tema elupäevi uue kevadeni. Aga kuningas üliga päeva suvega talve sügisega kevade vahet Te ei teinud. Siis pidi ta oodates terve aasta ärkvel mööda saatma, et ööbiku laul teda magades ei tabaks. Ja kui siis viimaks igatsetud üürike Laul vabadusest ja armastusest uuesti kõlas palus kuningas jällegi jumalat, et see tema elupäevi veel üheks aastaks pikendaks. Nii palub pime kuningas igal aastal uuesti. Jeka täidab armuline jumal tema alandlikku palvet sest kuninga elu on püha. Ja tema palve jumala meelepärast endine sanglepp on juba ammugi kõdunenud. Tema asemel seisab täiskasvanud noor. Aga ikka veel kannatab kuningas nälga jäänu. Ja ootab kannatlikult meeliga ärkvel olles. Et veel kord lauluvabadusest ja armastusest kuulda. Tammsaare varasema perioodi küpsemate saavutuste hulka kuulub novell variandid haprate meeleolude, pooltoonide tõsiste tunnuste raamat, milles noore Tammsaare loomingus palju viljeldud armastuse teema tõuseb uuele tasemele. Katkendi väljunditest, lae Viivi Lepik ei ole und. Käin mööda tuba või istun rõdul vaadates, kuidas kärbsed vanuval Videvikule oma laternat süütavad ja kesköö saabudes jälle kustutavad. Vilksatades nõiatuled enamis hukutamas hiljaks jäänud rändajat, rabaaukudesse või kalju kuristikesse. Merel sõidab mööda tuledes valuva aurulaev. Ta puhub vilet tunduvalt, aga ei peata, sest lainetus on vali. Konnad kraaksuvad, nagu viidaks hulk poiss oma aega kääristitega üle oru teiselt mäe Nõlvakult vilgub üksik leegitsev tuluke ja tuulehoog kannab ajutiselt metsikut sõjagi saalist ja jahisarvelist laulumeeste suust, kes on öökorteris põlisesinaarial. Kuu oleks nagu pistetud Kaugemäe tippu kus ta rõõmsa unistuse liniku üle ilma laata. Vahin pimedasse orgu püüdes seletada midagi nägematut, kulatan kohisevaid puid, ajan kõrvad kümnekordselt, KIKi, lootes tabada midagi iseäralist tähtsat. Oleks nagu kõik kasvanud üle pea. Mõtted tormavad niisugusel hool ja kiirusel, et vaevalt suudan mõnd neid üürikeseks peatada, aga juba luus asemel põgenedes oma järeltulija eest. Ajuti pöördub üks või teine mõte muudetud kujul uuesti pea ju tagasi. Nagu oleks ta mingi taevakeha, mis liigub kindlal teel. Aga kõik nad keerlevad ainukese keskkoha ümber, nagu kisuks neid sinna mingi tõmbejõud. Istun laua ääres kuivanud sulg käes kuid tema sisse astub tasa vaikselt nagu tahaks ta kuulmata mu kõrval istuda ja lugeda, mida ma kirjutanud olin toa Ginges ja punastes sokkides. Miks just sokkide värvini täpselt mäletan, ei tea. Ja üllatunud talle vastu tõtates lipsas esimest korda tema kuuldes mu huulilt. Soonia. Nagu mõistaksin alles nüüd selle sõna tähendust õieti. Võib-olla selle nimetuse võib-olla selle uue ümbruse pärast, kus me teineteises seisime. Ta huuled värisesid, ta hingas raskesti ära, väsitas, ütles ta. Ehk heidaksid nõiatoolile või ma ei söandanud lauset lõpetada, aga ta oli pilgust mu mõte lugenud ja ütles naeratades, nagu teeksid talle ta enda sõnad nalja. Kui lubate, siis asemel. Ega te ometi jalgsi tulnud? Küsisin, kui ta juba asemel lebas. Ei sõitsid. Imelik, et mina tähele ei pannud. Sõitsin ringi teiselt poolt meie omade pärast. Kas te kohendaksite pisut mu jalgu? Nõnda? Nüüd riiete peale ka ikka kipuvad nad külmetama. Ehk on peaalune madal? Tunnen terves kehas. Sõitsin pisut mere ääres. Tädi ja laaninid läksid välja koskedele. Tädi kutsus. Homme sõidame. Soo. Nüüd oli see saladusse väljas. Aga ma tegin nagu ei oleks seda kuulnudki nagu poleks mar räägitud, sõnu tähelegi pannud. Tegin asja paari sammu astumiseks ja teile endale tooli. Istuge siia, patsutas ta käega voodiserval. Ah, nii on nishi. Istusin sinna vaikisin ka kodus on mul parem, kui teie sinna tulete, sosistas ta, pilusin. Ja kui mina ikka vaikisin mingisuguse sisemise tõreduse sunnil, mille tekitanud teenimata nukrus kordab tema. Homme sõidavad. Tahtsin enne veel teie juures olla. Mere ääres sõites tundsin seda, tahtsin teie ootamata tulla ja teiste teadmata minna. Tundsin, kuidas endine tõredus hääbuma hakkas. Aga ikka veel hõljus hinge ümber vingeline. Ikka Šveitsi püüdsin ma rahulikult ja tagasihoidlikult küsida, kuid aimasin oma hääles varjatud värinat. Esiti Krimmi, seal san isa ja vendadega kokku ja siis edasi. Šveitsi. Ma vaatasin aknast välja ja ütlesin. Niisiis from. See sõna helises Me huulil nagu kuskil võlvi alusel. Tahaksime rääkida, nagu seda varemalt oleme teinud. Aga ei leia ütlusega mõtteid, ikka kipub korduma üks ja sama sõna. Homme. Homme. Iseäraline võõras ütleb ta nagu areldi ja vaikselt. Kuidas nii? Ei tea, aga ma kardan, nagu oleksite pahane. Kurb olen, et ma sõidan seega ja, ja veel midagi yks aimasin seda kohe. Oleksite võinud paremini öelda. Kas siis sellepärast? Ma ju tahtsin öelda. Andke mulle andeks, ma tahtsin. Aga ei saanud, ei osanud. Te nägite ju ise, ma tahtsin. Aga iga kord tuli härdus. Olen juba kord selline. Olge täna hea. Tulingi sellepärast, et teie olete ikka mu vastu hea olnud. Ta sirutas mulle oma käed virvendama, silmis, mille pilgust aimasin, et kogu ta olemus on palve raskendatud, hingamine tagasi surutud, ohkamine. Kirjutate mulle, küsisin ma Hellemalt, mängides ta pikkade nõtkete sõrmedega, mis oli nii painduvad, et neid oleks võinud punuda vinnutatud pajuvits tena. Aga ta ei vastanud mu küsimusele. Ainult vaatas raugel joobnud pilgul mulle otsa mu silme ees virvendama lõi ja vaikides surusin ta sõrmed oma huuli. Aga ta kätest tundsin vaevumärgatavat tõmmet, mis nagu kutsuks, meelitaks soodustega, katsin ta käsi, randmeid, käevarsi, värise vaid huuli, silmi, ainult ripsmeid. Tundsin teda õnnest naeratavat kogu olemusega ja aimasin. Enesele ootamata hakkasid mu huuled sosistama joobnud sõnu, mis esiti mu enesegi kõrvust kerge kahinaga mööda vilksatas. Kuni märkasin ütlusi. Tahaksin sind näha. Nagu sa oled. Sa sõidad homme igaveseks me enam iialgi, kokk. Tahaksin sind mäletada. Kõik tervelt. Seda ju võib. Kas jah, eks? Aga ta hingab ainult raskelt. Vaene rind võitleb õhupuudusega ja haavatud huuled ei saa räägitud ainsatki sõna. Ja kui ta viivuks oma silmad paotab, tunnen neis häbeliku naeratust. Siis mu käsi hakkab ta liikmeid vabastama hakatest. Ei tea mispärast. Aga kurvaks sai väga kurvaks, kui vaatasin neid värisevaid huuli, suletud silmi, petlikke Roosi palgeid ihuliikmeid, mis kui elevandiluust voolitud saledaiks nõtkeks. Härduses langesin tasemete põlvili. Sul on külm, küsisin nagu vaikust, kartes vastast suletud silmi. Ja ta tõstis käed nagu valmistades ringutama. Kuid ainult minule ulatusid need, kuni võisid end mässida mu kaelal. Tõstamit, sosistas ta siis. Aga kui olin ta kätele tõstnud, sirutas ta liikmeid lapsena, kes ema põlvil istumisest tüdinud, ihkab nüüd põrandale roomama ja katsuma, kas jalad kuulavad sõna. Ettevaatlikult, asetasin ta jalule ja langesin nagu härduses või imestuses ta ette maha tihatesta poole vaevalt tõsta silmi. Ta aimas mu vallatud meelt rõõmustades selle üle astus ta mõne painduva sammu. Ta kummardus, suudles mind otsaette ja ma kuulsin ta huuli lausuvat. Armas tundsin ta sõnade sosinad kui tuleleeki. Ta puutuvaid sõrmeotsikuist sädemeid pilduvast joovastav surin voolas läbi mu keha. Ma tõstsin käed, et ahmida nendega Nata nõudeid. Ulatasin huuled, ta nagu arenemises peatunud rinna Muksude poole. Aga ta keha läbistas mingi kartlik värin. Ja pisut eemale nihkudes kummardas ta uuesti moodsa esiseni, puudutas seda suudlusega. Ning vastas suuril targus silmil. Kunagi ei tohi need imetada. Kuulsin ta häält nagu tuulehoog antud sõnade sosinad. Nagu uppuja viinsed kaebust, inimeste jumalate kogu ilma poole anna kindlasti suu ümber nukruse võru, mis mangumas minust mälestusi. Isegi siis, kui ta oma labaster liikmeid hakkas hiljuti põetud riietega katma nägin ta huulil mingisugust tuttavat nukruseviiru. Viimaks lamas ta endiselt kaetud jalule asemele. Silm siis nagu küsimine Jabba. Aga ma ei osanud muud teha, kui ta külmi sõrmi suudlusega soendada. Tammsaare kui mõtleja, kui juurdleja kui filosoof kui kodanik on pärandanud meile üle paarisaja artikli. Essee ääremärkuse Need ootavad suurelt osalt laiali mööda ajakirjade ajalehtede veergu lugejale kättesaadavaks tegemist raamatukaante vahel. Täna kuuleme kirjanikke mõtteavaldusi eeskätt kultuuri, kunsti ja kirjanduse küsimuste kohta Linda Rummo ja Voldemar Panso esituses. Kultuur on kõige raskem töö. Aga inimene ei armasta raske. TÖÖD kultuur oletab püsivat tööd vaimlist ja hingelist seedimist kannatamist olemasolu sügavamate küsimuste pärast. Kultuurid luuakse ikka tule riitadesse vanglates, ahelais, vaikses toakeses tulevalgel tähise taeva all katakondides kultuurid olenevat süvenemisest, iseendasse ja oma ümbrusesse. Sellepärast jäeti kultuur harilikult üksikute eraomaduseks. Vähemalt on seda kultuuri kõrgemad saavutused. Kirjanik, kus on ikka pisut prohvetit, pisut hüüdja häält kõrbes sest kes muidu raputaks inimese ajutisekski argielurähklemisest ja tuimusest. Või arvab mõni, et vana kui ka uue testamendi prohvetid polnud rahva meelest eluvõõrad. Ja ometi lõid suurel määral just need eluvõõrad, prohvetid selle rahva Mis sest, et kodumaine kirjandus on peaaegu alles sündimata. Et tema mõte peitub alles armsas ajaviites armsale maarahvale. Ja sind ennastki mõistetakse nüüd hinnatakse aina kui karskuse toru, kõlbluse, pasunat või lõbusat ajaviidet. Sina kirjuta ikka nagu loeksin, noored jumalad. Kirjutanud, kui oleks sinu teha ajalugu ja olud ilm ja inimesed kogu nende arusaamise ja traditsioonidega. Kirjuta nii, et oleksid vähemalt paargi põlve kõigist ees. Vaadake ometi meie uuemaid kirjanduslikke teoseid, suured, kõlavad ja sügavad pealkirjad. Tundmuse asemel enamasti osavalt kirjutatud sõna meeleliigutuse asemel edev poos. Pureva mõtte asemel intelligentne targutus. Luule asemel kena kõnekäänd, hiilgavalt leitud võrdlus. Loodakse nõnda kultuuri. Tasa kaalustatakse nõnda võõrad tsivilisatsioonid, tulva, mis hoovab vahuveinina lõhnaõlina, saapa määrdena kinga kontsana, moodsa tantsuna, siidi, sukana, rõvedalt. Öörlokaline me paneme käed rüppe, laseme pead norgu, sest anded puuduvad. Aga oleme meie siis midagi selleks teinud, et neidki andeid, mis meil on välja arendada. On meie kirjanikud kunagi oma ülesandes elu balevust ülimat õnne läinud, millele kõik ohvriks tuuakse. Me kirjutame, juttusid ja sepitsime, laulusid nagu Kingtseb saapaid teeb, sest mängitseme meeldimise järele. Aga miks ei taha meiega Kingissepa viisil hommikust õhtuni oma palehigis ess tööd teha? Aga kord on meil andeid olnud. Me mäletame ju Koidula ja Kreutzwaldi, loeme neid veelgi hea meelega. Kuid ka nendega teeme me niisamuti kui väljamaalastega. Me imestame nende andeid ja unustame nende töö. Aga nagu nende kirjavahetus selgesti märgata laseb, on nende anded palju vaeva maksnud. Loidja imestus tõuseb nende väsimatuse üle. Vaatad Koidula paksujuukselised ja kõrge otsesisega pead Kreutzwaldi näo nurgelisi jooni ja tõuseb tundmus. Et need välimised, märgid sellel lõpmata sigi tagajärg on, mis hinge sees mõistuse alasin. Tagudes on voolanud. Käed said töövõimetuks, silmad kustusid ära. Aga tööd tehti edasi. Takistusi oli 100, aga võimalusi otsiti 101. Ja nõnda leiti ometi tee. Keel on toores materjal. On kirjanikule see, mida värvid Maaviale, iga maalija segab neid omal viisil nagu maaliat juba tema värvides tuntakse nõndasama, avame kirjanik või sääraldused juba tema stiilist. Keel on savi, mis igaühe käe all omal viisil paindub. Palju on tööd vaja, ta kujusid hakkaks looma veel rohkem, kui ta lugejale kerguse, tundmus rinda mureta lapse naeratuse huultele peab meelitama. Hea meelega tahaks teda kiitmisest peatada, öeldes laulik ära kiida ja õhka vaid kirjuta nõnda, et lugeja kiidab näedsa ilusat ja huvitavat siis vaatle, seda nõnda, et ka meie sinu silmadega nägema kame muidu milles erineb harilikus kiidu drill rallis. Teatud vaimlise hingelise põnevuse tekitamiseks oleks nagu iseäralikke sõnu tarvis. Milles iseärasus peitub? Seda võib ainult tunda. Mitte seletada. Sest muidu oskaksime luuletamist õpetada. Kurdame, et rahvas ei saa meie kirjandusest aru kuid ometi ei mõtle need, kes on alati kirjanduse arusaadavuse suhtes nii väga rahva eest väljas ka majanduslikku tegevust ja loomingut rahvale arusaadavaks teha. Aga kirjanduselt nõutakse sama rahva nimel, et oleks algusest saadik kohe arusaadav. Milleks teda küll peaks alg-kesk- ja ülikoolis õpetama, kui ta peaks olema niikuinii arusaadav? Kirjanike ja kunstnike väärtust on ikka vaetud sellega, mil määral ta loonud tulevastele põlvedele. Aga ometi ootavad kirjanikud, kunstnikud, pooldamist juba kaasaegseid ja kui nad seda ei leia, siis tõstavad kisa ülekohtuse arvustuse pärast unustades isegi seda, et kiitus tapab palju hõlpsamini kui laitus. Et tal sagedasti isegi hädaohtlikum, kui surnuks vaikimine. Kunstis tahaks leida kõigepealt inimest kui kuju. Ja seda kuju tahaks lasta kanda mõtet. Kuigi just mitte maailma mõtet. Mõte kui niisugune kujude kasvatuses huvitab kunstiarmastajat üsna vähe. Inimene iga inimene on nõrkuse ja jõudude kõrvalekaldumist ja pidevuse, tagasilanguste ja edasipühkimise, pahede ja vooruste võitluste lõpptulemus. Igaüks, kes inimest teisiti näeb ja seda ilmutab, sõnastatud teoses või räägitud sõnas ei näegi inimest, vaid ainult mingisugust fantoomi. Silmapetet. Ainult nõrkuste ja pahede kaudu muutub meile nii mõnigi suurem vaim lähedaseks, arusaadavaks ja armsaks. Sellepärast armastage inimeses ka tema nõrkust ja pahesid. Muidu ei mõistame teda. Armastage igas loojaski, tema komistamisi, kõrvalekaldumisi, tagasilangusi ja eksitusi sest ainult nõnda mõistame, mida keegi püüdnud ihanud ja mille järele ta käsi sirutanud balevuste uimas. Ainult nõnda taipame lõpuks, mida ta võitnud. Ja saavutanud halenaljakas ja õudne on inimsoo kõrgete ideaalide ajalugu. Salapärastena ja hulga tõotustega ilmuvad nad neitsliku mõrsjale. Kuid varsti ennäe, juba kõnnivad nad nagu häbematult litad, alasti, lausa hulga keskel. Pühaduse kuulutajad ja kaitsjad on ka tema esimesed rüvestajad. Ilmas näib ikka nõnda olevat, et häid sõnu on palju ja häid tegusid. Vähi inimsugu põeb rääkimise hüpertrofiat. Sellepärast leidub tegusid nii hirmus vähe, mis vastaksid sõnadele veel enam. Rääkimises oleme sedavõrd arenenud, et isegi mõtted ja tundmused sõnadega kokku kõlas ei seisa. Mida piiratum inimene, seda rohkemgi ripub ta usu küljes. Ja seda enam tähendab usk imetegusid. Jumalate eluasemeid on ikka täitnud surnukambri lehk. Ka teadlane võib oma arvamistega hullustusse sattuda iseäranis, kui ta püüab kinnitada oma ilmet. Ximatust inimesele peab ütlema, ei ole sul muud lunastajat kui sina ise. Tahtes minna taevasesse või maapealsesse paradiisi. Ilmaliku teaduse apostlid nägid usupuhastuse arenguna jal liigne kord uuesti kui väga inimene ja tema vaim vajavad vabadust, kannatlikkust, õpetamist ja kasvatamist, mitte aga võimu, käsku ja sundi. Olgu see võim, vaimulik või ilmalik. Möödunud sajandil jõudis humanistlik vaimu vabadus oma haripunktile. Ja selle tulemusena näeme kogu tänapäeva kultuuri. Tsivilisatsiooni vaim võrsub ainult iseseisvusest ja vabaduses. Keha kasvu pole päris orjuski takistanud. Vaimukuldmedalid olenevad esimeses järjekorras sellest, mil määral hulk ja võim. Seda tõsiasja arvestavad. Rekorditsegem pisutki kirjanduses, kunstis, teaduses ja tehkem see samuti rahvuslikuks suur asjaks, nagu teeme iga päev uuesti oma kehalised võimed. Kultuuritahe, see on olnud rahvaste elusing. Olid need siis suured või väikesed. Aga seda pole veel kunagi saavutatud lihaste suuruse ega jalgade väleduse ja kergusega, kuigi ka need pole halvad asjad. Ainuke õige pääsetee on truuduses oma maa oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei võimeid keegi aidata. Sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab või nagu suits, mis hajub ilmaruumis. 921. aastal elatas eetik kõne tuntud Tammsaare draamaga juudik. Sellest tõuseb ta sotsiaalseid moraalseid maailmavaatelisi probleeme lahendades väljapaistvalt sügavale Vilosoofilisele tasemele. Stseeni jõuditi kolmandast vaatusest esitavad Aino Talvi ja Aksel Orav. Oo värv. Mida peaksin ma tegema? Kogu maailm kordab ainult sinu nime. Jana õnnetu mees. Mu nimi on mu kõige suurem vaenlane. Mõnikord on mul tundmus, nagu võiks ma oma nime läbi surra, nagu sureksin, kordama nime käte, loomuvastasesse, surma. Alguses kordasid teda need, kes mind vihkasid. Siis tulid need, kes mind armastasid. Ja lõpuks ei osanud sulased ja pealikudki muud teha kui korrata mu nime. Juudid, ära hüüa mind nime järgi või hüüa mind uue nimega, mida pole keegi enne suhu võtnud ja midagi võtta enam keegi suhu. Kui ainult sina. Täna vihkan oma nime Juudit. Räägitakse olevat kuningatest suguvõsast. Sinu isa käskinud troonil paljude rahvaste üles. Jah, räägitakse. Aga mina olen paljude rahvaste droonid ümber tõuganud. Mikseid tõstas oma isa trooni jällegi üles et peale istuda, loomulikult selleks. Kroonloorid pettus. Nende põhju põimib vagad, julmus ja nende jalats seisavad auravase veres. Kas olen kelm, võib mõrtsukas, et sinna tahaksin istuda. Mina pean sind kuningaks, olo, hernes. Naine, sa räägid asjust, mis meestele kohased. Tänini on mulle sellest ainult mehed rääkinud. Sina oled esimene naine, kes selle asja suhu võtab. Alguses rääkisid sellest mehed. Nüüd räägib, sest naine, tahad sa oodata kuninga lapsed või rohusööjad, loomad sellest rääkima hakkavad. Oma elu annaksin kui punase lille, kui see teeks kolovern kuningaks. Nõuame õigust. Õigust naine räägib õigusest. Kummalisi asju sünnib maailmas. See, kes peab armastama, räägib õigusest. Ei meeldi olu, herne selle õigus. Siis toetu jõule. Kui mägedel linnade verevat sinu ees avanevad siis saad vapraid mehi tapluseks nagu liiva mere ääres. Või kardad san Nebukadnetsari. Karda, Volo, Värnes, Nebukadnetsari. Ma ei karda kedagi, ammugi mitte Nebukadnetsari. Tema kuulsad teod on minu tehtud, seda ei tea mitte üksnes ainult mina ise. Siis on maailm sinu jalgs. Siis pole mina ja mu sugurahvas mitte eksinud, oodates sind kui kuningat. Me lähme üles Jeruusalemmas saadik ja pühas kojas peavad kõigi põlved painduma sinu ees. Mina tahan sinu eelkäija ja sinust kuulutada, kõigile. Lükata tahan Maristeile linnatänavail. Ja ma ei jäta enne, kuni kõik sünnib nagu jumalanna. Jällegi need õnnetud jumalad. Jätkem need mängust välja. Kuningad loodavad jumalate peale ja nendega punuvad oma troonipõhju. Sest jumal on sitke vits orjade hirmutamiseks. Aga mina ei armasta orie. Sellepärast pulm pole mul vaja, sitked hirmuvitsa, sest teda käes vibutades tunduksin naeru ja haletsusväärsena. Tänini püüdsid mind mehed naeruväärseks teha, kui nad pakkusid mulle jumalate armust kuningatrooni. Nüüd himustavad seda juba naissedki. Minu aeg on möödas, võimuaeg pole veel tulnud. Olub hernes, ma ei mõista sind. Usun, et ei mõista. Aga nõnda ongi kõige parem. Usu Juudit, nõnda on tõesti kõige parem. Armastus ei vaja mõistmist, sellepärast peaksid mind armastama. Onu Härm. Ma armastan sind rohkem, kui sa mõista tahad. Rohkem kui see sulle meeldib. Ma ihkan sind maailma vürstina kuningate kuningana. Et seda suuremas alandusest sinu poole üles vaadata. Sinu poole palvetada. Täna esimest korda ma tunnen nagu jumala lähedust. Juudit, sa räägid nii, et mu süda värisema lööb? Sa vist isegi ei tea, kuidas räägid Juudit. Kas sa pole kuulnud, et rahvad ja inimesed oma jumalaid tapavad? Et igaüks oma jumala tapma peab varem või hiljem? Igaüks mina, sina, meie kõik, kõik tapavad ainult kõiki jumala teist, sure. Ei, kõiki sule. Nad saavad tappes aina elavamaks ja veel suuremas ahastuses palvetatakse nende poole. Onu Värnes onu Värnesse, räägid kurvalt, nagu oleksid oma jumala juba tapnud. Ja nagu poleks sul enam tuttavaidega. Minu jumalad on surnud aga sõbrad elavad. Kui vaja, jätavad nad oma elu minu eest. Aga mida ootad siis veel? Heida endast sulas ja võta õlgadele kuningaks. Mõtlen jakk, kahetsen. Kahetsen sind ja iseennast. Jällegi ei mõista sind, oluveer. Kunagi veel olema naise juures nii kurvaks saanud, kuid täna hakkan ehk juba vanaks jääma. On see mingi eelaimdus või meeldis mulle tõesti rohkem kui ükski teine vanem. Juudit, sa oled ilus, oled meeldiv. Aga oleksid veel meeldivam, kui sa poleks nii. Räägi kraadionärnis, vaata, kui sa poleks nii sõnakas ja auahne. Sa ei armasta Juudit, sa pole vist kunagi armastanud kunagi minustki, näed ja kuuled vailt mu nime. Sa tahaksid seda maailma silmis veel au paistelisemaks teha, et siis selle hiilgest osa saada. Ma ei tea, mis juuditi nimi ütleb, mägedel, ei tahagi teada. Läinud sind ennast, tunnen su ihu lõhna, aiman soliikmete värinat ja sellest on mulle küllalt. Tahaksin silma pilgukski, unustada kõik nimed. Tahaksin ainult sind oma läheduses tunda. Kus kaovad mälestusest orjakuningad ja kuningate orjad. Armastan andumist, ihkan unustust, selles otsin igavikku. Immusid võib muidugi täita, ilmusid võib ka nende naiste juures täita, kes ei tunne andumist ja kes annavad oma kenadusi raha, vannete, tõotuste ja abielu eest. Ikka harvemaks jäävad igavikus silmapilgud ikka sagedamalt kuulen ainult oma nime. Aga oma nimest ei saa ma juba ammugi enamik jooduks. Juudit, sina oleksid võinud mind joovastada ja siis ja siis. Ma ei tea, mis siis oleks alanud halb igapäevases. Meeste joovastus lahkub ruttu ja mängust saab neil varsti himu otsa. Mis saab naisest pärast seda? Tõepoolest ei tea aga armastan mängu, milles võiks unustada maailma ja iseenda oma nimegi. Ja sina, Juudit, sina oleksid võinud ehk emaks saada. Oleksin sulase lapse emaks saanud, aga ma tahan kuninga poegi ja tütreid ilmale kanda. Need, juudid, sa ei armasta lapsi nihu, karjub. Ei, sa ei armasta neid mitte isegi lastes armastatakse ainult nime, laste ilmalekandmisega tahaksid ainult oma auahnust kustutada, oleksin mina, olen naine, siis käiks minu auahnus sinnapoole, et kasvõi orjapoegadest kasvatada kuningad, droonide, ümberlükkajaid. Oleksin aga mina, mees, liiatigi Velovernes, siis ma tõukaksin kõik droonid ümber ja teeksin neist uue, ülemaailmse, kuhu ma peale istuksid? Jah, ja oleks eksam, mees. Aga sa räägid nagu mees, selles olen vististi mina süüdi. Ikka mees süüdi, kui naine hakkab rääkima nagu mees. Juudit. Kui sa teaksid, kui vähe inimlikku võib mees endale naise juures lubada. Naine ei armasta inimest. Polovernes su hääl muutub. Ma ei tunne enam su häält. Ära räägi minuga nõnda, mul tuleb hirm peale. Olen väsinud Juudit. Jõin liiga palju magusat viina. Sinu ja nimetu terviseks. Tahan magada. Tule puhka minu juures. Paneb jaamu põlvile. Naistel põlved on halb peapadi puhkamiseks. Sa vihkad naisi. Seda mitte. Aga enne uinumist pean pisut mõtlema, aru pidama, sellepärast pean. Aga ma ikkagi kõvasti. Ma tahan ainult su palet. Naised jäävad eemale, kui otsustatakse rahvaste ja maailma saatust. Ütled endalt, heitas sulaserüü ja õlgadele võtta kuningakuul. Jätkem see, ütlesin juba, ma ei taha naeruväärseks saada. Homme lähen ainult mägi linnade ja nende tundmatu jumala vastu seistes silm silma vastu temaga. Polo hernest halasta, halasta minu ja mu rahva peale. Ma pole kuri, ei sinu ega sinu rahva peale. Head ööd. Kolovern ära pöörama palet oma ümmardajalt ära. Aeg on hiline Juudit naise pärast ei unusta Olavernesama kohuseid. Mis oli, tuli ei tea kust või miks. Millal see kordub? Kes teab öelda? Sa oled ilus. Nebukadnetsar on tulekul, tema haaramisse leidub veel nii mõnelgi ruumi, kes tahab ilmale kanda kuninga poegi ja tütreid. Jällegi Saiminun neitsilikus naerukuninga, poegi ja tütreid ihkan ilmale kanda. Aga Jehoova läkitab mu kuningas sulase juurte. Ma peaksin himustama maailmavürsti Agan Nebukadnetsari orid köidab mu meele. Anton Hansen Tammsaare 90.-le sünniaastapäevale pühendatud kirjandusõhtu teise osa. Me pühendame eeskätt temäe sur romaanile tõde ja õigus. Seal teos, kus kirjanik õiendab arveid oma vanade vaenlaste mitut tüüpi võrdledega. Selles arendatame kõige süda. Me lähedasemaid ideid. Sellest loob kõige monumentaalfirmat ja kõige suurema populaarsuse saavutanud kujud Andres Pearu, krõõda mari vanahärra Mauruse kaarini. Üks teema aga, kus Tammsaare saavutab ülemuse ja mida ta peaaegu arendab igas oma romaani köites on inimliku õnnetunde põetiseerimine, mis saavutatakse isikliku egoismi ületamise hinna eest. Sellise õnnehetke andes pääsi elust, meenutab meile Ellen liiger. Peaaegu oleks Mareti meheleminek samasuguseks muutunud kui liisigi oma. Aga Mareti vaiksem ja pehmem loomus päästis seisukorra. Kui Maret mari kaudu isal juba varakult asjast teada andis, ütles kohe. Sass on ju sant. Muidu poleks mehel viga. Ega see lastesse haka. Eks lapsed tuli ikka terve parema jalaga, ütles mari. Ükskõik, ütles Andres. Aga sandilema oma tütart küll ei taha panna. Kas siis meie vallas tõesti need kõige halvemad oleme, et me need viimased peame ära korjama? Sassi ei ole, just seedib viimane, tema on ju meistrimees, seletas mari. Aga Andres ei olnud nõus, ta laskis kohe Mareti kutsuda ja ütles temale. Kassa siis paremat ei saa, et peatsele sandivad. Ma. Teised pole mind tänini tapp vastas Maret. Aga sul on ju aega ometi oodata, ega sa veel nii vana ole. Peasse vanadus, Keedule, arvas Maret noruspäi. Ei, mina sellega küll nõus oled, sa Sassile, lähed, mul kohe valus sind temale last Ta ütles isa. Eks me või siis Sassiga oodata, lausus Maret üsna alandlikult ja vaikselt. Mis hüüdis Andres, nagu hirmunult ja imestunult. Sa tahad siis teda ootama jää? Tema on valmis mind ka ootama, vastas Maret. Tema ootab mind ükskõik kui kaua. Veel mineval pühapäeval ütles ta mulle, et kui vaja sisu, ütleme, mina põle enam poisike, kes iga seeliku järele jookseb. Ja siis ütles ta mulle veel, et tema kedagi teist ei võta, kui mina temal ei lähe. Tema tahab ainult mind. Sellepärast on ta kõigega nõus. Nõnda et kui sina isa praegu ei taha, et ma temale lähen siis nõutame Sassiga, ma ütlen talle, ega ta ilma minu loata mulle kosja tule. Päris oma ema just nagu vana õnnis Krõõt, lausus Andres endamisi. Ja Daniil sai pisut nukraks. Heidab alla, aga järele ei anna tee mis tahes. Ja Andres hakkas möödunud päevi meelde tuletama, et leida neist õpetust olevikule ja näpunäiteid tulevikule. Kas ma võin nüüd ära minna? Küsis Maret. Seakartulid jäid tuppa, pata keema. Lagunevat, teised pärast ära. Andres ärkas oma mõtteist ja vaatas tütrele otsa. Sellist silmad nii väga kadunud krõõda silmi meelde tuletasid. Ütles ta. Seal siis kedagi teist ei taha? Ei, isa, vastas tütar. Mina lubasin endas Sassile. Siis lase tal tulla. Millal ta tahab või millal sina tahad. Tagasi lükkama, teda mitte. Lausus Andres nagu suure jõupingutusega. Ja endale oli pärast hea meel oma sõnade pärast. Kaveretil oli hea meel. Ta ei vastanud isale küll midagi, aga tema näos silmis paistis nii vaikne ja õnnelik naeratus nagu Andres seda krõõda näos oli märg, tanud ainult surivoodi. Ja nüüd oli Andrest seal veel parem meel, et ta tütre tahtmisele vastu ei olnud seisnud. Nõnda oli siis asi otsustatud ja Maret läks tuppa vaatama, et seakartulid burksi keeks.