Nüüd aga kohtume Venera Maurusega. Kuuleme, kuidas ta Indrekule valetamise kunsti õpetab. Härra Maurus, Ants Eskola, Indrek Aksel Orav. Kuidas see oli, et seda müra? Miks te mulle vanainimesele valetad? Kas ma jätsin teid sellepärast ilma koolirada siia, te peate mulle valetama, hakkab, kes maksavad, või kellel siis mina mõtlesin, valetavad muidugi. Miks, miks teie enne ma ei valetanud, siin olen õppinud. Toitudes õpetanud, valetanud, ütelge mulle ta panime, andke ta vana Pauluse kätte. Julgeb ütelda, et harra Manglus lõpetunuttude valutama härra Vahur peab Vene keisri valitamise kooli. Renault ei õpeta mitte kedagi Tolonkov meistrit, kes juhatab Vitali, lõpeta niuke ära minna. Vaipa kohe sellele. Tema võib ära sepik vodka võitis võlts või sideme Jõkski, midagi pike. Kuidas te võisite härra Maurusele teiste ees öelda? Pauluse teod kõik peavad kõik niisugune, nagu need kolm siin seis nagunii teisele. Kusjuures ei näinud, et keegi loppis, kui tal on raha, maksa, et eestlane, õpikud, raha. Kas te olete näinud, et venelased, sakslased, armeenlased, grusiinlased, türklased, kingasid, jõledad, jahedad, jõledad teevad, kõik õpivad, kui neil on raha? Ei nemad ainult maksavad, mõni eesti poiss võiks õppida. Aga nüüd tulevad need vaesed eesti poisid ütlevad, et nemad ei taha. Sellepärast hättarre Maurus nõuab detailset Eesti poisid. Sulatad poiste. Tahate surnuks vaikida, mis on veel hullem, koledad, aga kuidas saaksid arvamust samast kinniku ta ei valeta. Paistaks, ja siis, ja siis äkki harra Maurus on lõpetunud teda valetama. Kuidas saab Harronaurus õpetada kedagi valetama, kuid ta jumal? Tõdeson. Meda moosist tohtis vaadata ainult seda kui läks käsulaudadega rahva rahvas, ei näinud ta selja tagant. Toodsaia käsu. Teiute minu Mooses Jehoovat talgeturra, minu poeg. Härra Mauruse Lon Tammsaare loomingust palju vaimu hingesugulasi. Näiteks Pearu Gagarin baas, temaga tutvustabki meid list Lindav, ta jäi manalateele õiguse neljandast osast. Sa oled siiski ainukene mees, keda ma armastan. Ohkas Kaarin. Aga paralep? Kogu linn räägib sinus suudlemisest, tema kaotus. Sea ausud, mis teised räägivad, leiab ka viimaks vastulöögi. Vististi uskusin, ega ma muidu rääkijale vastu vahtimist andnud, vastab Indrek. Need sõnad langesid otse pommidenaka kaarini kõrvu. Tähendab, Indrek on tema pärast kakelnud olnud, kaitsenud tema au võib-olla samal silmapilgul, kui tema oli teel sinna, kuid tema oli seal paralepa juures. See tegi kaarini meele üpris haardaks. Aga siis sellega tundistaga natukene tänulikkust paralepa vastu otsi teda autos oli suudelnud, sest nõnda sai ka teada, et Indrek teda ikka veel armastab. Just nimelt Indrek armastab teda, sest Kaarini arvates oli kaklemine kõige kindlam armastuse tunnus. Sa ise võiksid nüüd sealtmaalt edasi jutustada, räägib Indrek, segades kaarini mõtteid. Karin tunneb end äkki just need pisitillukese na ja talle näib, nagu langeks ta praegu tühja kuristiku. Ära lange ometi mitte alla, sest ta on nii imepisikene, et ta jääb tühjusesse lendlema nagu tolmu kübemekene helendavat päikesekiires. Seal ta nüüd hõljub ja keegi puhub vahetevahel tema peale, et ta ei jääks ühele paigale peatuma. Või polegi midagi muud juhtunud, küsi pindrik. Need sõnad toovad kaarini silmad vett täis ja ta tunneb, et oleks praegu kõige õnnelikum inimene, kui ta võiks vastata jaatavalt. Aga et ta seda ei vôi siis lohutab ta ennast sellega, et ta on ju nii imetillukene, mis temaga ikkagi võiks juhtuda. Ja kui juhtub, no siis las juhtuda, sest nii imetilluke, sest ei ole ju kellelegi mitte midagi. Ja nõnda hakkab ta jutustama. Ja ta ei unusta isegi seda juurde lisada, mis ta autos oli mõtlenud. Mis sest, et seal nüüd suudle tegema, sind ikkagi ei armasta. Ja usu Indrek, seda ma mõtlesin tõepoolest. Ja kui ma seda nii kaljukindlalt Tukskusi, siis ma ei teinudki skandaal ja ka ikka harjunud, sest mis mõte oleks kisa teha, kui niikuinii ei pidanud midagi enam tulema? Ikka olen. Mina ei oleks pidanud üldse köögertalite pidule minema, siis ei oleks midagi juhtunud. Ja tead, Hendrik siis ei oleks tohtinud mulle ka oma raha anda, sest kui mulle mitte midagi ei oleks olnud, siis ei oleks saanud mul ju tahtmist tõusta omal käel Sõnnad katsuda, siis, siis võib-olla oleks ka kõik tulemata jäänud. Nõnda et peaasi on ikkagi see sinu rahasumma. See oli see kurja juur, millest võrsus kõik. Aga võib-olla seegi ei olnud, peaasi kui asja peale õieti vaadata. Sest mõtle ometi, Indrek, mis pärast selgus? Sa võid enda ette kujutada, paraneb. Hea küll, ma ütlen siis lihtsalt tema, nii et kui ma ütlen teema ja siis sa tead, et see ongi tema nišis tema, sa saad aru, kellest ma räägin, tema temal ei olnudki mingi tärn. Ta pistis mu raha oma taskusse ja maksis mulle sellest samast rahast teatud summa, mis pidi olema protsendid, võib puhast kasu mingisuguselt, ärioperatsioonilt, mustal börsil või jumal teab kus tema ütles, et rohkem ei või ta mulle öelda, sest igale äril on omad saladused. Nii et sellega siis kõik lõppeski, küsis Indrek nagu hinge tagasi tõmmates. Oh jumal, Rummalsol muidugi, et sellega lõpressaga. Varem oli kõikul. Hindrek kallis, aga see ei olnud ju ainukene pettus, vaata, kui oleks olnud ainult see, siis muidugi oleks sellega lõppenud. Aga oli veel midagi, mis on ka tingimata pettus tingimata. Aga neile kohtumas siiski päris kindlasti veel ei tea, kas oli või ei olnud. Ussid tähendab tingimata ja ei olnud, küsib Indrek. See tähendab seda, et esimese ähmiga, kui ma teada sain, kuidas haneks oli püütud, ma mõtlesin seda suurem viha ja nutuga, aga sina arvad nagu ma oleks tema? No see mõisted, kellest ma räägin, sa tead, kes tema nagu oleksin ma tema ees nutnud, nii et tema oleks võinud öelda, et baashinna ainult tema eest pisaraid valama teise tableti ma nutsin vaikselt oma südames. Aga hiljem, kui ma üksinda väljas olin, siis ma küll ütlesin Obommid, nii kui kodus, vaid nii viisakalt vaikset hirmsasti panin nina nuuskama, nii et oleks nagu mul oleks suur nohu, aga nohu mul ei olnud. No tuli pärast. No tuli siis, kui ma aitasin poisil veski käima panna ja oma vasaku jala kalossi vett täis ajasid, nii et jalg sai märjaks pead ja riskipoissi sul seal. Kas usud, mis ma sulle räägin või sa ei usu põrmugi. Räägi kõigepealt nii, et ma pisutki äärmsam, millest sa räägid? Nüüd saad aru, on nüüd selge? Või arvad, et mul tõesti peale tema on veel mõni hinge peal, tead, Indrek, kui sa seda mõtled? No siis ma ei räägi, sinuga, ei loe ühtegi sõna, ma istun siin sinu kõrval nagu soolasammas, kuni suren nälga. Et siin on ka ükskord isu otsa isa tühje sõnu suust välja ajada, ütleb Indrek. Suhugi, mis laine räägib? Muidugi tühiasi. Aga et mina sinna ülesse selleks läksin, et vaadata, kas paeaukudes on juba mesi või on seal alles lumisesin, muidugi ei huvita, miks sa mulle ükskord siis neid paeaukusid näitasid ja rääkisid, et üks purjus mees on sinna sisse ära uppunud, miks, ütle mulle, miks, kui sind põrmugi ei huvita. Ainuke häda oli, et tee, mis sinna paeaukude juurde läks, see oli hirmus porine, nii et ma oleksin pidanud oma mõlemad jalad enneaegu märjaks tegema. Siis ma aitasin sellel poisil tema Veski risu käima panna. Ja kui ma pärast tahtsin teisest küljest aukudele jõuda, ju siis ma sattusin niisuguses hirmsas kohta, kus oli nii hirmus hais, mida ma iialgi ei ole tulnud. Siis siis Lessing kui inimesed võivad elada nii hirmsa haisu siis ja paeaugud on neil justin sammas kõrva ehk siis mina või ka ilma isuta elada, kui augud on minust tükimat kaugem nuia ja vaata Indrek siis just siis, kui ma sealt hirmsa haisuga linna tagasi pöördusin. Vaat siis ma mõtlesingi. Kas tõesti oli kõik pettus või oli pettuse ainult see äärimistaminu rahaga pidi tegema. Võib-olla oli natukenegi kusagilt? Indrek, sa ju tead, kui hirmsasti mulle meeldib, kui mind imetletakse, nii nagu sina seda alul tegid, selles ei ole ju midagi halba ega igaüks tahab ju midagi natuke näol. Ja tema, kelle nime ma ei tohi sulle nüüd nimetada, oli kunagi körtalite juures öelnud, et mina olevat nii nagu ei võiks arvata, et mina olen, las teema. Algul ma ei taibanud, mis on, aga hiljem, kui ma järele mõtlesin, siis ma sain aru, et see oligi nagu pisut imetlemine. Sest Indrek praegu naise kõige suurimaks vooruseks, et ta ei ole sünnitanud seda teist, mis on ka niipeaaegu nagu sünnitamine seda võib ja sellega naised isegi uhkustavad, aga sünnitada ei tohiks, ei ole moe. Sõnu välja ütelda, sest mõned sõnad on mulle vastikud, näiteks sõna abort, mulle ei meeldi mitte sellepärast, mis ta tähendab, aga lihtsalt ta mulle ei meeldi. Nii. Ja vaata, mina olin tükk aega sellele mõelnud, mina olevat nagu ma ei ole sünnitanud, siis hakkasin mulle hirmsasti meeldima. Ja muidugi mul hakkas ka see mees natukene meeldima, kes seda minust oli ütelnud. Ja vaata, see tuli kõik sellest, et sina mind kunagi enam ei imetle. Armas naine kogu eluaeg ei jõua ükski mees imetleda, ütleb Indrek ja kännu. Vaata siis ei oleks pidanud mind ka omale naiseks võtma. Või kuigi sa mu võtsid, siis oleksid pidanud vähemalt teeskle magi nagu imetle, eksameid, kogu aeg, kas või eluotsani kohe. Võib-olla siis oleks ka kõik tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et kui see kõik nüüd nii tuli, nagu ta tuli siis ei ole sina ka sellest süüst päris puhas. Indrek tõusis, surus käed tasku, hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima ja ei lausunud sõnagi. Kari Nuutest. Aga kui kõik jäi vaikseks, siis Karin jätkas. Ma tahtsin juba eesteks Indrek sulle öelda, et peasüüdlane olen muidugi mina, aga natukene S-i tööle, et ikka siin, aga siis ta poleks saanud mind kunagi nii kergesti petta, kui sina ei oleks mind õpetanud, et inimesi peab usaldama, et kunagi ei tohi inimesteni heast peast kelmiksega petiseks pidada, kui ta ei ole midagi niisugust teinud. Iseenesestki mõista mulle meeldis, kui ta jalgu imetles. Jalg vaata. Nõnda, me istusime siis seal ja tema võttis mul kinga jalast. Kas seda ma lasksin sündida, nõnda sai ta ka minul labajalga imetleda. Tema ütles, et minu jala tulla kohe nagu kompvekid tema naisi jalgadega. Ja mina ütlesin siis minu jalad nagu konfigideks, suudelge neid. Sest neid ei suudle ammu enam keegi ja sellega ma mõtlesin muidugi siin. Ja see oli tõepoolest esimene suur rumalus, mis ma tegin. Sest oma mehest ei tohi võõrale mehele sõnagi rääkida. Sest see on abielu saladuste avaldamine, mis pole mitte ilus ega õige, sest abielu on püha ja sakramendid nagu kõik tunnistavad, nii et selles olen ma tõesti sinu isside armas. Sellest ehk ei oleks ka nii suurt lugu hulkuma iseni noh naljaviluks ei oleks oma jalga tema nina alla sirutanud, minul oli ju kõik ainult nalja. Tema võttis, kõik, olid tõsis, mõista ehmatasin kohe, kui hirmus tõsiselt tema kõike võttis. Ta hakkas mu jalgu nii suure hoolega, suudleme ikka labajalast peale ja, ja kõrgemale ja. No eks me näeme, kui kõrgele sa julged minna ja siis ma ütlesin, et küllalt, aitab, ega me lapsed ei ole. Aga tema ei teinud sellest väljagi. Ja varsti oli ta sealmaal, kus ma arvasin, et nüüd oleks veel häbi midagi öelda või teha ja. Kaarin, sa oled seda väärt, et Massukuid konna maha lüüa, miks? Miks sa siis? Karinakas nutti, ta nuttis kaua ja lootusetult isikegarase kõveras vastu Indrek. Ja kui ta viimaks nutust võitu sai ja silmad kuivaks pühkis, siis ta ütles. Indrek, kallis. Ära mõtle seda asja kõike nii traagiliselt, sest puhtast südamest öelda polnud see asi põrmugi nii huvitav, kui mina mõtles. Sinuga oli omal ajal palju huvitavat häbi, tundsin ma siis ka palju uut. Ja sa ei pea mitte mõtlema, nagu ma oleks temast tol korral jumal teab mis pidada. Sinust pidasin massiis ja pean ka nüüd palju rohkem. Sa oled palju huvitavat. Kas nüüd ükskord on lõpp või on sul veel midagi öelda? Lõpuks tõesti maha lüüa. Aga siis mind jalgupidi aia ta viska nagu konn, viska kuidagi teisiti, kui seal tingimata visata tahab. Sest mõtle ometi ükskordsest, suudlesid jalgu, aga konnajalgu see ei ole kunagi suudlen, kuidas sa saad neist siis ühteviisi kinni võtta? Ma mõtlen ainult üht. Et inimene võib teise usaldust nii kurjasti tarvitada. Ja selle inimesega on mul lapsed seal kõik rohkem, mitte midagi. Innukrollisklasse kuidagi ei saa mulle andeks anda, ma rääkisin küll kõik ilusasti ära. Sinu tegu on palju kergem, andeks. Ma pean midagi tegema, ma ei saa teisiti mõista. Ma tunnen troojasema. Ma ei julge kõik need päevad puudutada lapsiga asju, kikud. Ükskord Indrek, sa tegid mind oma puutumisega õndsaks. Tähendab, võiksid sa teha mu puhtaks. Oh sind haldaja õnnetud, ütleb Indrek ja võtab naise oma käte vahele. Kui sa ise aimaksid, kui palju sa haiget teeb? Aktiivmuusikakool või kui sind aitama tähendab siis leenit. Ikka kannatan kõik ilusasti välja. Nüüd läheb sõnajärg Jüri järveti kätte. Ta meenutab meile lehekülge Vargamäe ei antud elu lõppu, väetusest lehekülgi, mis teevad kokkuvõtteid vargamäelaste eluvõitlusest, nende taotlustest ja saavutustest. Järgmisel päeval Indrek ravil ei läinud vait, otsustas isa seltsis jõe äärde minna, kes kibeleb juba varasest hommikust saadik, et saaks aga sinna nagu võiks ta hiljaks jääda. Aga Indreku pealekäimisel lahkusin, et alles kella 10 paiku kodunt. Jalgtee Viisneid läbi madala ja tiheda suuga süstiku. Esiteks astus Indrek aegamööda ees, pikad kummisaapad jalas ja isa tulid tätsates järelekepp käes. Kuid varsti kaebasta. Indrek. Sa käid kärmesti, et mina jõua sulle järele, kuuled, mis nurinat teevad. Ja muidugi Indrek kuulis väga hästi, kuidas isal rinnad lõõtsutades karjusid. Aga ta oli sellega nii harjunud, et ei pannud tähelegi. Pisas sõnade tõttu jäi ta seisab tema ja ütles. Sa mine õige ette, las mina tulen järele, siis pole karta, et me teineteisele liiga teeme. Nõnda siis hakkasidki nad minema, isa omad kõverad kepiga ees ja Indrekkama pikkade kummisaabastega järel. Aga kui nad jõe äärde jõudsid, Polnud kusagil ainustki inimhinge näha. Nad istusid oma küüni nurgaotsale, et puhata ja aru pidada. Peab allapoole minema, ei muu aita, ütles Indrek. Peab minema ja mis muud? Kinnitas isa, tõusis jalule ja hakkas astuma. Aga ei kestnud kuigi kaua, siis hakkas ta kaebama väsimust. Indrek võttis tal käe alt tugevasti kinni, püüdes teda toetada. Aga sellest polnud kuigi suurt kasu. Pidi jällegi puhkema, pidi iga natukese aja tagant puhkama, sest maapind oli pehme ja õõtsub käimiseks äärmiselt raske. Kui nad jälle kord puhkuseks kuhugi küüni juurde läksid, ütles Indrek. Isa. Mul tuli hea mõte. Ma võtan su kukile. Kas sa siis jaksad siin pehme maa peal? Kahtles isa. Katsume, tule siia, Maitan su küüni suu peale, situn head kukile võtta. Nõnda siis sündiski. Indrek pani isa küüni suppalgil istuma ja võttis ta sealt endale kaksi disselga. Nõnda hakkasid nad minema. Ega minust ju enam midagi kanda ole, rääkis Andres. Liha on kehalt juba sootuks ära kuivanud, pole liiga, vastas indrek, kandes üksi luudest kontidest saab paras noos. Kuna poleks aastat otsa enne kraavi kaevanud, siis vabu lõksuga kuhugi läinud. Kas sa siis tunned, et jõudu on juba juurde tuld? Küsis isa. Hoopis teine mees, kohe, vastas Indrek ja astus täiel sammul edasi, et kiiremini eesmärgile läheneda, kuid tänini kui nad nõnda olid ümber eelseisva suuremaid jõekääru jõudnud, ütles isa. Vaata, Indrek. Seal allpool paistavad nagu inimesed. Kas ehk ongi nemad? Indrek jäi seisatama, ajasime pisut sirgemaks ja pea püsti, muidu silm ei võtnud kaugemale Nemad ja ütles ta natukese aja pärast. Aga seal on ju palju rahvast. Ja nagu oleks ta seisatamisest uut jõudu saanud. Astuste veel kiiremalt edasi. Lähemale jõudes selgus, et suurem hulk inimesi oli samuti uudishimulised. Pealtvaatajad nagu Indrek ja Andreski. Mehed tahtsid igaüks oma silmaga näha, mis mõeldakse jõega nende heinama kohalt teha, kas jäetaks ehk mõni Õiger uue ja vanajõe vahele. Viimase ümber keerles ski peaasjalikult meestesumm. Vaadake, mehed seletas kassi aru, mina ei kõlpsuta, ainult luua ida, sulle otsekohe tööle. Selle asjaga on muidugi suur tüli ja raske vastutus, aga keegi peab ikka selle oma peale võtma. Ja mis vuti oleks asja laste võõraste kätte minna, nagu meile enestele oleks mehi, kes selle tööga toime saab. See on ju meie oma asi. See on peaaegu minu oma asi, sest kui mina oma sõna poleks öeld mõni teab, kas sellest asjast üldse oleks asja saanud. Maavalitsus oleks võinud ta kevadel igatahes kasvõi 10 aasta peale edasi lükata. Nüüd on mehed siin ja asi kindel, sest kõik läheb esimeses järjekorras. Tuleval kevadel on nii mõnelgi mehel lei pool ette, kui ta oskab ja viitsib labidat liigutada. Mina ise lasen vargemai alla, mina oma poegadega. Nõnda rääkis kassiruumist summale, mille läheduses seisid Indrek jaanuaris. Aga kui viimane seda kuulis, ütles ta pojale issa lasetest mõnda kelkida. Eks anna talle teada, kes on vargemaid jõe õiged alla laskjad. Arvad sina, isa, et mind veel keegi kuulab või usub, kuid kassi arun ettevõtja ja kuid tema käes on rahakott, ütles Indrek. Lõpuks ei olegi see nii tähtis, kes jões süvendaja on. Peaasi, et ta süvendatakse. Tema noor süda langes siis peaaegu ära ja muutus silmapilkselt vanaks, kui ta nägi ja kuulis, mis tema ümber sündis. See samad kassiaru, kes mängis Andres ehitatud vargamäe eluhoonetes kõik oma trumbid välja, et asja nurja ajada. Suurustab nüüd nendesamade meeste ees, et tema ongi see asja algataja ja teostaja ning mehed kuulavad vaikides tema tühje sõnu, nagu oleksid nad äkki kõik kaotanud mälu ja aru. Isegi Indrek kuulab, kas järgneb mõni loba nagu mõnda jumala sõna. See mõjus Andres nõnda et kui tal oleks jõudu olnud, siis oleks ta Indreku ja kõik teisedki siia paika jätnud ja sõna lausumata koju tagasi läinud. Ta tundis, et vaevalt läheb, ta tänasid oma jalaga vargamäele vähemalt mitte tervet teed. Sellepärast seisis ta nukralt Indreku kõrval edasi, muutudes tõsiseks ja tummaks. Aga kui Indrek nägi, kuidas kassiaru hooplevalt sõnad mõjusid isasse, ütles ta temale. Isa, kas siis nisuke asi sinule sugugi nalja ei tee. Mis asi, küsis Andres arusaamatuses vastu, aga ikese kassiaru ja need mehed, kes teda kuulavad, seletas Indrek. Mis nali see sisul? Imestas isa meele pahaga. No ikka on vastase indrek. Näed, kui imelikult asjad on seatud. Üks teeb, teine suurustab, ja mis veel kõige kenam, kolmandat kuulavad ja vaatavad seda pealt ning lähevad suurustajaga, mitte tegijaga. Tähendab Sursdaja ja tema kambamehed haistavad saaki, ei muud midagi. Meie asi peab kindel olema, sest ilmas pole kindlamaid pooldajaid kui isiklikku kasu, ihkeiad. Et tööd enda kätte saada, on kas elu nähtavasti hakanud kataka lükkama? Minul pole siin muudkui aga ainult see, et kas saan asja liikuma või mitte. Ja ma sain, sain mehed talvel kokku, sain kassi aru, lömmi lüüa ja saan sinule isa enne surma näidata, et sinu kõige suurem soov täide läheb. Sinu lisa ei ole ju ka sellest asjast miskit muud kui, et ainult tead, lõpuks ometi sünnib see. Mille pagana pärast ei või sa siis ühes minuga nende inimeste üle naerda, kes suurustavatia kiitlevad ning Lõmitavad oma isiklikkude pisikeste kasvude pärast. Aga nemad hoiavad küünte ja hammastega, igaüks oma suu ja niidu lapikesest kinni. Meie suurest asjast teevad nemad pisitillukesest sääse aevastuse ning kehklevad ja kiitlevad sealjuures. Pealegi kui hundipalu Tiit oleks seda kuulnud ja näinud, siis oleks ta tingimata oma laia lõuaga naernud. Arvad sina tõesti, et Hundipalu Tiit oleks, võin naerda? Küsis Andres. Muidugi, vastas Indrek. Miks ei oleks tema pidanud inimeste väikluse üle naerma. Hiljem kahekesi jäänud, ei saanud Andres kuidagi kiitlevad kassiaru ja tema poegi unustada ja viis jutu uuesti nendele, et kuulda Indreku arvamust, kelle kukil ta parajasti istus, sest nad olid juba koduteel. Kuidas see siis nüüd on, rääkis Andres peaaegu hingeldades, sest temal oli Indreku kukil ehk raskem istuda, kui seal teda kanda. Terve minu elu ja rääkisid kõik, et kes koolitut seal on kergem elu ja nüüd korraga, kes on koolitut, see mingu kraavi kaevama või jõge puhastama. Kes selle nõnda on teinud, arvad sina isa, et kraavi kaevamine on see kõige raskem, ütles Indrek vastu, hoidudes küsimuse otsesest vastamisest kõrvale. Raskem ikka kui kooli või kirikuõpetajal, arvas Andres. Mina uskusin, et sinust saab midagi niisugust. Mulla põldu, sina hakkab hingepõldu harima, sest milleks muidu masin, koolitasin. Isa hingepõld on raskem harida kui vargemäkiwir, rägastik ja Su, rääkis Indrek. Vargamäel suudad 10 aastaga rohkem kui hingepõllult 1000-ga. See on inimsoo eluvanne inimene, ei suuda iseendagi hingepõldu harida. Veel vähem testi oma. Neid sõnu kuuldes oli Andres tükk aega tumm. Nagu mõtleks ta ise oma ja teiste hingepõldude üle järele. Viimaks rääkista. Mina. Kui katsusin sind koolitada, siis uskusin ise ja uskus ka hundipalu, Tiit, et teen suurt asja. Aga nüüd tõstad sa Vargamäe soomuda ning teisedki koolitatud meed tulevad Vargamäe soomuda tõstma. Minu suur töö on tühjaks saanud, sest soomuda oskasid sa ilmakoolitagi tõsta. Pearull oli vargamäel õigus, nagu ütles juba õnnistiit, mitte minul. Aga Pearu ütles mulle viimati jõesaare all, otse vastupidi. Sinul olla vargamäel õigus, mitte temal, seletas Indrek. Ütles Pearu tõesti, seda. Küsis Andres. Just seda ta ütles, kui istus minu ees päikesepaistel, kinnitas Indrek. Siis ei diamatestiana, mis arvate õndsust, hundi palutiidust või kadunud Pearust, ütles Andres vaates. Ja tal hakkas veel kord südamest kahju, et ta polnud kohe Pearu suri sängile läinud, kui Helene teda nii ilusasti kutsus. Ja kui nad nõnda seal küünides istusid, küsis Andres Indrekul, mis sünnib tema arvates oru suure jõekääru, ka. See jääb tingimata uue ja vanajõe vahele, ütles Indrek. Aga siis saab joru jõe allalaskmisega palju rohkem kasu kui mäe. Ja ometi on tema selleks hulga vähem teinud. Õieti öelda, ta pole midagi teinud, on ainult vasta olnud, sest et meie asja üles võtsime, seletas Andres. Ja nii see siin ilmas ikka on, rääkis Indrek. Ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes siis midagi päris õnnelikud, need, kes teevad midagi ja kes maid saavad oma tegude vilja. Meie oleme teinud isa ja sellest rõõmust aitab meile. Indrek. Täna sa räägid, oled minuga nagu ei kunagi varem, ütles Andres liigutatud meelel isa. Ma olen rõõmus, et sa oma silmaga võisid näha, kuidas inimesed juba jõe kallal tööl sellepärast seletas Indrek. Jällegi vaikis isad tükk aega, nagu mõtleks ta Indreku sõnade üle järele. Siis ütles ta. Päikesepaistel. Ometi võiks natukeseks ajaks pikali visata. Ma aitan su küüni, ütles Indrek ja ronin ise järele, sest minulegi kulub pisut puhkust. Ma arvan ka, vastas isasesse päratuma, mis sa mind seljas kandsid. Kõva teega poleks ju suur asi, aga mööda pehmet jõe äärt. Lause jäi pooleli, sest Indrek hakkas isa küüni upitama. Ja kui see, siis ronis ta ise järele. Kui ohkas Andres oma vanu konte pehmelia lõhnavaid heintel välja sirutades. Taks öös jumala mehega öelda. Tammsaare viimased looming aastad on täis suurt muret inimkonna saatuse pärast. Eriti rahutuks tegi teda kaks asja Euroopa 30.-te aastate ajaloos. Küllalt suure osa inimeste poliitiline ebaküpsus, mis tegid nad kergeks saagiks demagoogidele demagoogidega teenides valitsevate ringkondade tõve, võtsid kursi diktatuurile õhutades juhikultust ning õhutades samal ajal uudseda. Hoiata jääl sellise käigu sellise arengu pärast kõlab eriti tema viimastes vaimukatest teostes. Nagu romaanis Põrgupõhja uus vanapagan ja näidendis kuningal on külm. Viimasest kuuleme kestseeni. Narrine esineb Jüri Järvet, Angela Ellen, liiger ja kuningana Aksel Orav. Ei tea, kuhu need inimesed kõik tuttavad. Mõned lähevad pooljoostes kohe, võtavad palju-palju rohkem kui kunagi muidu. Terve linn nagu jookseks kuhugi kokku. Kusagil on vist tuli või mõni suurem kaklus lahti. Kas siis linnarahvas nii väga armastab tuld ja kakelusi? Oja mõlemal pool vägivald siin loodusjõudude, seal inimeste rahvas armastab vägivalda, sest arvab, et vägivalla Sand jõud miski ei meeldi rahvale rohkem kui jõud. Näiteks jooksid poisid ja naised, siis läksid mehed täit käiku. Nüüd ruttavad juba emad väikeste lastega süles või vankris ning isegi vanad ja vigased keppide ja karkudega. Juba paistavad ka prouad ja preilid siidvarjud käes ja ja härrasmehed kõvad peas. Kas sina, kuningas ise ei taha vaadata, kuidas surraovas jookseb? Ei, mu kallis, kui rahvas jooksma hakkab, siis tähendab see ikka halba ja mina hoidun halvast asjast võimalikult kaua eemale. See tuleb mulle niikuinii kätte. Sest kui rahvas jookseb halva asja pärast, siis ajab ta selle lõpuks ikka kuninga süüks ja maksab temale kätte. Kuningas kui sa arvad, et inimesed jooksevad halva asja pärast siis mina ka ei vaata enam. Oled sa kurb kuningas, et su rahvas jookseb halva asja pärast. Ei seni, kuni sina minu juures oled. Võimlasse selliste palun, mu lemmik. Mul hakkaski juba pisut vilu. Kas sina, kuningas pole kunagi nagu pöörane halva asja pärast jooksnud? Mitte kunagi. Räägi mulle nüüd ilusti tõtt, et ma natukene teadsin, mis loomad need kuningad tõepoolest on. Kui olin noor ja polnud veel kuningas, siis jooksin, jooksin, et saada kuningaks. Aga need, kes täna jooksevad, tahavad ehk kasvada kuningaks. Seep see halb asi ongi. Kõik tahavad kuningaks saada kõik. On see halb, et sa oled kuningas on sulle halbade, istun su süles hõimu lemmiknuga, rahvas tahaks ka, keegi istuks tema süles. Ei, rahvas tahaks ise kellelegi sülle istuda. Rahvas tahaks kuninga sülle istuda, sest arvab, mis maksab kuningas, kui ta oma rahvast süles ei kandnud. Kuningas Saara, lase kedagi peale minu oma selline, mitte kedagi, mu lemmik. Nõnda ma hakkan sind armastan. Ma armastan sind juba natukene kuningas. Armastus on ainuke asi, mille pärast maksab joosta. Aga seda mõistame alles siis, kui meid enam keegi ei armasta. Ja kui pole enam kedagi, kes tahaks, et meie teda armastame. Nii möödub elu. Kes Carlo minu käidmis i valusad Kas ma olen siis nii hirmus raske või püüan mu põlved teravad? Palju pehmem ja soe. Minu ema ütles mulle alati, et mul olla poisipõlve teravad nagu lambal. Mis mees küll sinuga peale hakkab, kui su põlved pehmemaks ja lähe, ütles mulle mu ema isa seljas või sinna põlvili tallata, nii palju, kui süda kutsus, temal polnud midagi. Volmete pärast oli isegi talle hea kuningas. Kas sul on ka voolmed lubama katsunud? Tähendab ka kuningatele ümboolmed, kui nad vanaks jäävad. Aga kannate ilusasti ära, et esiteks on kibeda pärast magus. Kes hakkab juba paremaks minema? Tule sisse. Narr on oma inimene. Narr, naera naist kanda pole sugugi nii kerge ja lõbus. Sind kanda, las rahvas õpib kannatama nagu kuningaski temal ide voolmete varsti enam midagi on siis kuningale voolnud. Miks ta siis muidu mu põlvedel iietab? Puu siis on need küll sellest ajast, kui röövliametit pidasime. Mis te õieti tegite, kui röövli taliku me võitlesime siis vabaduse ja õiguse eest me olime siis rahva poolt ja kuninga vastu nüüd age kuninga poolt ja rahvas. Ah nõnda, seepärast siis kuningad kiusavadki röövleid taga ja sellepärast minu isa ja kõik rahvamehed hoiavad mitte kuninga, vaid röövlite poole. Kas hakkab juba seks korraks aitama? Küllap aitab seks korraks sellest valust. Armuline issand, mis narr küll selle eest annaks, kui mõni noor naine tema vana krõnksu selga modiks tallaks. Kuningas kallis, luban Moganarryseljast alla. Narrile on kõik lubatud. Lase vaibale kõhuli. Aga sind tallandma jaluli, mitte põlvili. Narr. Põlved naksuvaid sul nagu vanad ära aetud setukad ja reied, on sul paljas luu ja nahk? Oioi oi narr, kes sa oled sama kõva ja kondine nagu minu isagi mägedel. No mis kasu on, sest et sa elad kuningakojast? Mitte narril pole sellest kasu, et elab kuningakojas, vaid kuningal. Narr on ainuke ustav inimene tänapäeval. Elus ja ajaloos polegi muud kui ainult tänapäev. Seepärast on arryl leib hooleta. Joosep tulid siis ainult selleks siia neitsi Angelast tallata lasta või oli sul ka muud asja? Kuningas täna tulid kokku ainult põllujaväe ülem, kõik teised puuduvad. Mis siis teiste ülematega on juhtunud? Kas kuuled, kuningas, kõik on juba läinud, läheme meie ka, tahaks kangesti seda vasikat näha, kes mu kuningakotta aitas. Vasikas hoitus, aga kes siis Poleks seda vasikad olnud, siis ma oleksin asjad ammu enne Carloga joonde saanud, kui Matias meile jõudis. Aga niipeaaegu kuulsin sellest imevasikast, oli mul kohe selge, et midagi suurt on tulemas, sest ega jumal ometi hakka imesid tühiste asjade pärast raiskama. Kuningas, kui sa ise ei taha tulla, siis las ma lähen Mattiasega. Mattiast pole linnas. Ei, mu lemmik peale sinu pole mul kedagi vaja. Tähendab, sa armastad mind tõsiselt, kuningas. Aga miks ei piisa mind siis imevasikat vaatama? Lasema lähen narriga, kui sa ise ei tule. Joosep tahate neitsi Angelaga minna? Naine peab käimas sellega, kelle süles istub Kuuled, mu lemmiknarr ei tule sinuga. Laene siis mulle mõni ümmardaja kaasab Joosep. Kuningas sinukoda on tühi, seepärast ei tule keegi, kui kutsud. Inimesed on sinu ja su koja maha jätnud. Koerradki on ühes inimestega läinud. Ainult kass istub oma poegade juures ja peseb silmi. Inimestest on veel kolm järelekuningas. Nainegi tahab teistega minna ainult kuningas narr ja kas hoiavad koda? Ei, kuningas. Kui kõik on läinud, siis mina jään, mina jään sinuni. Oleks nagu mõni uus kuningas tõusmas. Mis tähendab uus kuningast? See tähendab, et vana tõugatakse troonilt. Oi, siis ma tean, kes see uus on, see on Mattias. Tema ennustus hakkab täide minema. Ennustused lähevad ikka täide, kui narr leidub, kes neid usuvad. Või siis saab Matias kuningaks, sest narre olevat ilmas rohkem kui aru. Kuninganna Matias on kelm ja varas. Seda muidugi. Aga kas siis kelmid ei või kuningaks saada, mõttes istub vanglas, kas siis vanglast ei tulegi kuningaid? Vanglast tulevad narride kuningad. Kuningas jääb kuningaks, hulk jookseb ikka talle järele. Mina ei jookse enam ei jookse, mina jään siia. Seda ütlesin Mattias selle juba mägedel. Oli sellest siis juba mägedel juttu? Ja muidugi kuningas Matias ütles seal, et tänapäev on kerge kuningaks saada. Louis käänd ainult jumala pojaks, kelle käes on iga mehe õnn. Ja kohe viskab rahvas vana kuninga kividega surnuks ja tõstab sind troonile. Ja kui oled portraanil, siis seal sa istud. Ja tapad neid, kes su troonile tõstsid. Et siin ilmas ka midagi ei muutu, kui meie noored olime, oli täpselt nii saama. Vaadake, kevadel mõnda meie jõekääru, niidunurka või põllunõlvakud veel maksab, unistada veel peab unistama, sest oleme vähem unistanud kui kodumaaluba. Peab unistama, sõnas värvis, helis peab unistama, kuni unistused reaalseks muutuvad. Unistamine tähendab kultuuri loomist. Unistamine, mis reaalseks muutub? Meri 1917. Natuke tööd on elu saladus. Armastus ei tähenda muud, kui tööd. Mis väärtus oleks ülevaimalgi tundma musel kui ta ei ajad tööle? Ei aja looma. Tammsaare 1925. Inimest peab tekkima midagi tervendava usuhullustuse taolist mis ajab oma huvide, arvamuste, tõekspidamiste ja paleus eest kas või surma. Peab ikka midagi pöörast uskumatut, üsna võimatut taotlema. Kui mõeldaks raiuda mõne uue kultuuri tugisambaid. Hundipalu Tiit 1928. Muidugi on mõni hea täkk tarvilik ja ilus asi, sest ta näitab terve kihelkonna rahvale misuke üks täkus, loom õieti peab olema. Sest nõnda saab pime ja rumal rahvas selle õiget täku, mõtte või aate, nagu Postimees ütleb, samuti ka mõni suur rahvamees, temalt saab pime ja rumal rahvas, õige mõte ühest tõsisest isana, pojast rahvas saab aated, sest Aade on see, mis rahvast edasi viib. Nõnda on lugu tõsise rahva meie aatega, kui seal rahvamees on suur nagu Jakobson. Raamilda 1928. Sest ilu on see, mis jääb, kõik muu kaob, ing kaob, vaim kaob. Kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, siis saab tema ise seeläbi ilusamaks võtab maitstud tuntud ilu endasse ja nõnda jääb ilu või kõik kaob. Kas pole see jumalik, jääb see, mida tõeliselt pole olemaski. Ja kaob see, mis olemas. Asi pole petmises vaid nii-öelda enese unustamises egoismist, vabanemisest, kui tahate teada, et oled silma pilgukski enesearmastusest võitu saanud et sell võidu silmapilgul oled nii-öelda muutunud teiseks tuues tema süveks ükskõik kui suure ohvri tagulikesed, teine sina ise. See on see, mis annab sügava rahulduse. Peaaegu õnnejoovastuses. Lõppude lõpuks on igal pool alistumine kas teadlik või ebateadlik. Et inimene ei jõua kuigi kaugele maapinnast ega jumalast. Isikliku õnne suhtes jõuab minu romaani mõeldud on tõde ja õiguskangelane viimaks arusaamisele et seegi võib teoks saada ainult siis, kui samal ajal keegi kusagil kannab. Sest ei ole võimalik end toita ega katta, kui sa ei hävita elavat. Mis ka tahab olla õnnelik, nagu inimene jääb ainsaks lohutuseks. Me võime 11 aidata. Võime üksteisele rõõmu ja asjad ja. Ja see ongi see õige inimlik õnn. Indrek Andresele 1933. Jah, nii see siin ilmas ikka on, ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi. Päris õnnelikud, need, kes teevad midagi ja maitsevad oma tegude, vilja. Meie oleme teinud isa ja sellest rõõmust aitab meile. Tammsaare 1934 peab tingimata võitlema viimse hinge tõmbuseni, kui tehakse ülekohut, peab võitlema kogumas südameverega sest see on ehk eluliselt tähtsam kui ülevaimadki ideed, tulgu need kristlusest või sotsialismi, st. Üks on idee, teine tema teostamine. Ning sellele teisele Ongi inimsugu tänini ikka komistanud. Indrek 1933. Katsume paremini elada kui tänini sest üks päev paremat elu on rohkem väärt kui aasta halvast elust rääkida. Mõttetu on parema mineviku järele kurtmine või õldsama tuleviku poole õhkamine. Olevikku peab tööga muutma. Jäta meid, rahuldab.