Tänases saates tahan ma teile ette mängida helilinti, kus väliseesti näitleja ja laulja vaimu mardi räägib oma elust sõjajärgses Euroopas. Helilindistus on tehtud tänavu aprilli lõpus Kopenhaagenis Eesti saatkonna ruumides. Maimu mardi lõpetas teatriga oli sõjaeelses Eestis edukalt, ta sai kohe töökoha Estonia teatrisse ja töötas seal kuni lahkumiseni Eestist 44. aasta sügisel. Nagu paljud tema eakaaslased, jäika maimu, mardivõimed ja eeldused täielikult realiseerimata ka seoses teise maailmasõjaga. Siiski suutis ta oma võimeid plaanis arendada, töötada muusika alal ja esineda mitmes Euroopa linnas, jäige mitmes seoses, nagu ma selles saates täna kuuleme. Maimu mardi on püüdnud jälgida kultuurielu Euroopas ja eritum plaanis just seda näha, kui väike on see Euroopa läänepoolne osa, kus siis maimu mardi on kaasa löönud. Ta lahkus pigem isa kui enda soovil. Perekond läks läände, alguses Saksamaale, kuid tema püsivaks elukohaks jäigitaani. Siit jätkab. Põgenesime 19. septembril paar päeva enne Tallinna langemist saksa laeva tuunauga Saksamaale. See oli siis reisi- või kaubalaevaga. Ei, see oli kaubalaev. See oli kaubalaev. Reisilaev, see oli puupüsti inimesi täis, sest Meil oli haavatuid, sõdureid ja vanu ja noori ja hälli lapsi ja muide, minu kõrvades alati Cartilised redelist alla ja üles ronida. Ema oli esimene mutt, muidu ei olnudki mutt, oli kaheksa aastane keskealine proua, käis redelist üles jälle Tõi sõduritele haavatud sõduritele. Said toitu ja suppi ja parandas nende haavu ja see oli väga huvitav see, et kuidagi enda peale mõtelnud. Rohkem teiste peale me räägime ainult iseendast. Meil oli õnn, et ei toimunud mingisugust pommitamist, meil oli ainult üks kord, oli häire. See oli nähtavasti siis pommitasid, langevad siis meil tuli minna allaruumidesse ainult üksainukene kord. Saabusime 21. kuutenhaafinis. Mäe teadvusel vahepeal Liibaus sadamas ja seal saadeti väga suur osa saksa sõdureid Saaremaale. Ja ma mäletan, et seal oli peaaegu Nad, tahtsid vastu hakata ja nad karjusid, et see on hirmus hirmus, see on mõttetu. Nad tahtsid. Ta on seal ja ma rääkisin ühe saksa ohvitseriga, kes oli muusika konservatooriumi viimase klass pianist keda oli aasta varem mobiliseeritud ja ta ütles, et saksa keeles on ta siis. Hitleri-vastane nagu vanemaid ja palju inimesi oli ju seda. Ja mul on selline tunne, ma enam iialgi tagasi ei tule ja me kõik, kes sinna suunatakse, oleme surnud. Siis me tulime Saksamaale. Ning kui te Saksa pinnale jõudsite, mis tunne teil oli, kas te olete ajutiselt läänes? Üldiselt vist arvati, et me läheme varsti koju tagasi. Oi jaa, ega seda mõtet üldse ei olnudki, et me oleksime jäänud Saksamaale, mõtelge me tulime ju vihma käest räästa alla ja seal tilkus kogu aeg. Sest hirm oli nahas ja meil kogu aeg see tunne, et liitlased tulevad ja siis tulevad nüüd Eestile appi, saavad meie olukorrast aru. Et kellelgi ei olnud seda mõtetki või arvate, et need, kes Rootsi läksid, mõtelge, suurem osa meie intelligents läks Rootsi. Kõikidel oli see mõte, et me läheme tagasi. Ja meil olid isegi mingisugused spiritist klubid kus seal ümmarguse laua ümber tegime pillamine, koju saamine. Üks ütles 48, teine 40 sõitu ja, ja kuidagi nii. Andsime üksteisele lootust, et. Varsti oleme tagasi. Ja Saksamaa elus pole ju rohkem ütelda kui. Me saabusime lõpuks Berliini, seal oli üks saksa doktori perekond, kes oli elanud Eestis, meil oli nende aadresse, olid väga kenad inimesed, nende oli kolme pooletoaline korter, andsid meile ühe toa, meie kasutada see laev, millega me põgenesime, seal oli ainult minu ema ja mina peal. Mu isa oli laenanud hobuse, et meid sõidutada Haapsalust Tallinnasse aumees, nagu ta oli, ta läks seda hobust tagasi viima ja siis ta ütles, et minge teiega kasvama. Võtke, millisena tavasaated? Kolm aadressi, kuhu me läheme, läheme siis kas Viini või Berliini. Ta tuleb sinna järgi. Ja siis me olime viibinud kaheksa päeva Berliinis ja mina vaatan hommikul aknast välja. Kloppisin mingisuguseid riideid, patju või, mis see oli vahetanud, tuleb tuttav kogu seal tänavaemal, et kuule, ema, tule issand, ei saa. Teate, kus mu isa oli välja jõudnud? Kevali viini sõitud. Seal oli ka veel üks aadress, vinnistlameid ei leidnud, kuidas ta meid Saksamaalt üles leidis. Igatahes kaadrisse oli olemas ja kaheksa peale seda käiku jõudis sinna muidugi Berliinis oli koledad pommitamised, meilid, eestlaste kokkusaamine oli ühes väga ilusas kohvikus ja seal siis saime kokku. Aga siis see pommitati ka ära. Pärast ei julenud muidugi enam kesklinna minna, meil oli õnne, me elasime, ütleme nii nagu nõmmel. Aga linn oli ju, Tallinn oli väga suur, julgen minna, et ükskord läksime varjendisse. Me läksime toitu otsima kuskilt. Sakslased kuulsid, et me oleme hullud, välismaalased ei tahetud meile toidu markanda. Teate, mis pidime tegema, kui ärisse minnes pidime, ütleme hail, Hitler. Aga mina, Mu sõbranna mulle sõbrannaga kaasas imetlesime hall, hall liiter, liiter, mitte Hitler. Nii et süda oli jumala rahul ja sakslased, nemad ei saanud ajul muidugi aru, ma ütlesin, et me olime duuma välismaalast, oskan Hitleri nime õieti ütelda. Tuli rahu. Te olete ilmselt siis lääneliitlaste territooriumile? Rahu. 21. märtsil 45 õnnestus pääseda Taani koos sõbrannaga ausalt öeldes vale paberitega tol ajal oli Eesti diviis oli noi hammeris. Sakslased nõudsid, et kõik, kes noored inimesed ja üldse kõik peavad töötama kahurite ja pommi ja ma ei tea sõjaväetööstuses ja meie saime sõbrannaga, kui noored inimesed ka kutse otsemat teed ilmuda ühte vabrikusse, aga meie seda ei teinud. Sest teadsin neid, pommitati ju kogu aeg. Ja päev varem seal kohvikus olime kohtanud kahte Eesti, üks Eesti ohvitser, kas see oligi kolonel Tuuling ja üks teine? Nad ütlesid, et tulge noi hammerisse. Et seal leiame teile tööd. Ja minu sõbrannad ja mina läksin sinna. Ja saime sõiduloa ikkagi valega, Vataks sakslast, kui sa oled noor tüdruk ja oskad ilusti rääkida, sooh jäätmeid viis on sinna viidud ja ja meie oleme tõlgid ja me peame sinna otsemat teed minema, et eseme käsu saime sinna. Aga mida teha? Ja siis oli seal üks minu endine tuttav proua kaudeks oli abielus ühe noore arstiga. Hiljem doktor kaude Ameerikas parim peaajukirurg. Temaatias teadsama emu ette. Mina töötan praegu hambaarsti kabinetis. Ka sinna ma ütlesin jumal, mida. Ma ei, ma ei oska midagi teha, tahtsin, ma räägin oma arstiga, minu arst, mees, ta ei ole mingisugune nats ja tema päästab Soera. Öö jooksul nad õpetasid mulle instrumente tundma, et mis ma mõtlesin tundma neid, mida teha, meeldisid tangid on. Ja nii ja naa, teine hommikul oli minul ilus valge kittel seljas. Mina aina hambaarsti assistent. Arst oli doktor, küüdeki oli ta nimi, ta oli väga kena ja proua kaudu oli väga kena, aitasid mind. Nii et ma sain siis seal, sain toitu ja mul ei olnud vaja kahurivabrikusse minna ja siis front lähenes Preslav kaudu. See põgenemine oli ka lihtsalt õnneasi, sest rong oli niivõrd täis inimesi, mitu rongi läks mööda, põgenikke oli täis. Akna kaudu pandi inimesi sisse. Ja tualetis olid kõik kinni, väiksed lapsed ei saanud oma asju toimetada. Sõdurid andsid oma kiivrid ja visati aknast välja, mida nad olid toimetanud. Kuna meil või õieti õigus ka Eesti diviisi juurde tulla ja kuulsimise viidi taadi, on siis see on muide see liin, kus muinasjutukirjanik Hans Christian Anderseni sündinud. Me saime siis sõidupaberid ja rongi. Rongiga sõitsime siis Taani. Ja üks väga huvitav juhus kui pidin ennast korraldama, minema, juukseid kammima tualeti, ma avastasin, et mõtelge seal õiget WC-paberit. Ja siis ma usun, see oli, see oli, ei, see oli teist korda elus, kus, sest see on esimest korda, varastasin traavemündesse gala sakslastest selja taga, sest nälg oli suur. Rullisin WC-paberit kokku, vaadake, sellega sai kehamal juuste ilusti krussi keerata. Siis tuli vabadus 45. ja see oli minu üks Elu kibedaid päevi. Sest kodumaa oli oli, kes, keegi ei olnud teda vabastanud. Meid pandi laagritesse elama, elasime nagu Natsukesed üteldi Eestis põrsad õlekottide peal, väraval seisid vahipostid ees vabadusvõitlejad. Niinimetatud muide pärast tuli Taanis ka niimoodi, et taanlased kohtlesid ka neid taani naisi, kes olid sakslastega abiellunud või nende kallimad või mis nad olid. Neid pandi siis autodesse püsti, juuksed pügati ära, neid tauti. Aga nüüd teie võib põgenikud, kas teid võeti ka või sakslaste käsilasi või seda ei olnud? Oh, jah, loomulikult meie olime kõik natsid, kui me isegi püüdsime rääkida, rääkisime. No seekord viletsas inglise keeles, saksa keel oli ju parem. Ja muidugi taanlast keegi saksa keelt ei tahtnud rääkida, aga siis prantsuskeeles oskajaid oli ka siis. Oh ei, te olete kõik natsid ja meie oleme venelased. Me oleme ju liitlased, aga siis hiljem me saime sellest vabrikust, toodi meile pappi. Meil olid kunstnikud, nad maalisid Tallinna siluetti üles, seal mingisugune lava, sest see oli endine, telli sall ja tänavad, said nii mehed Kaarli puiestee ja Sakala tänav ja toimusid siis ta esimesed etendused. Voldemar Mettus, tema oli, meile ka, oli õpetaja, teatrikoolis, andis teatriajalugu, muide, ma tahan nimetada ka veel Hanno Kompus, professor Kompus andis meile antiikajalugu ja väga huvitavad. No siis tegime näidendeid, lugesime ette, seal oli väga palju lauljaid ja taanlased, mõned käisid meid kuulamas. Lauluõpetaja Hugo Siibel kuulis mind ja hakkas mulle andma eraldi tunde, ilma rahata. Aga ma ei tahtnud laagris elada sellepärast et me saime kaks krooni nädalas. Ja tahtsin välja, paljud läksid välja meile professolfraimut ja ja ma ei mäletusse teise professori nimed olid, nad läksid lihtsalt. Nõukogude pesijaks. Läksid sibulaid korjama, mis ametit, olete saamatud, prossada? Ma ei olegi mingit ametit pidanud, ma õppisin kohe, hakkasin lauljaks õppima, sest mul oli väga suur tahtmine alati laulda. Ja ma usun, kui Estonias või Eestis oleks avatud ooperikool, siis ma oleksin läinud sinna ka. Sest mu esimene õpetaja oli otu Raukas teatrikoolis. Ja ma käisin kuus tundi Apati juures. See oli väga hea lauluõpetaja itaallanna, kes viidi venelast viisitega ära. Ja siis Ma sain väga hea lauluõpetaja, siin vahetasin õpetajaid. Ja nad suunasid mind muusikat ja mu teadmist õieti klassilise muusikapinnalist. Ma hindan ja armastan väga Schuberti, Schumanni, Brahmsi, Hugo Wolfi, Richard Straussi. Ma olen laulnud itaalia klassikuid, olla oopereid, ka laulnud. Kõige lõpuks ma sain väga hea hollandi õpetaja, see oli professor Laurence Stockmann kes oli Payton klassiline lauljaga konservatooriumi õpetaja videol Naan Põllu hea sõber. Esinenud nendega koos ja siis. Nii, et see pani mulle põhja alla. Ei, ma ei ole mingisugust tööd teinud peale seda kõik palee oli, ma tegin ju siiski laagrist välja saada. Sain ühe. Olgu see suurvabriku juurde, mis oli, hakkas tegema plastikust sigaretti, poksisid karpi karbikesi ja sinna ma sain tööli, direktori tahatuppa, meid oli viis tüdrukut seal. Tead seal esimese stardiraha ja sellega ma maitsen väga kokku ja siis mida ma olen ühe väikse toa ühe teenijatüdruku toa freesbergia liilia. See oli ka väga ilus ilus moment. Nüüd niisugune asi, te olete jäänud Taani pidama ilmselt perekondlikel põhjustel. Taanis on suhteliselt vähe eestlasi, kas te ei ole mõelnud näiteks, et kolida ka ümber, kas Rootsi, kus on rohkem eestlasi või Ameerikasse Kanadasse või kuidas sellega mammut? Ja alguses mul oli tahtmine küll, mõtlesin minna, aga siis Rootsi oli võimatu minna, seepärast taanlased ei andnud loa. Neid oli siin, esialgu oli sõja lõpul 40 45, meid oli umbes 700 800 inimest. Aga kuna taanlased ei andnud nendele inimestele eestlastele Heiga teistele liitlaste põgenikele meid kutsuti siis liitlaste põgenikeks mingisugust tööluba ja ega tööd siis otsustas suurem osa, et nad emigreeruvad ja anti siis võimalus nendel emigreeruda Austraaliasse, Lõuna-Ameerikasse või ühendriikidesse või Kanadasse. Aga on selline, et kõik need. Et siis armusin öösse taanlasse ja siis me abiellusime ja mul oli võrdlemisi hea elu. Mul on üks tütar nimi, ta oskab ka Eesti keelt, räägib võrdlemisi kenasti. Ja siis siis ma jäingi siia ja siis mul hakkas avanes võimalus. Ei, mul ei olnud. Mul ei olnud mingisugust kavatsust, mille minna või kaugemale minna, ma mõtlesin ikka, kodumaa saab varsti vabaks. Saab vabaks, et siis hakkame tooniatele, läheme Estonia teatrit tegema, võib-olla ma saan ooperit ka teha? Ei kavatse kuidagi ei raatsinud ära minna siit kodu lähedalt. Ja. No ja siis hakkasin esinema taanlastele just klassi sellel alal käisin raadios võistlustel. Et kas ma olen võimeline seal solistina esinema ja mind võeti vastu ja ma olen Taani raadios esinenud ja siis mõtlesin raadiosse nende taani keeles nende tõlke, niiet spiiker luges siis diktor luges selle siis ennem ette, mis siis olu sisu on ja siis siis ma laulsin eesti keeles. Ma olen laulnud ka rootsi keeles. Sman laulnud saksa keeles. Ja mul on mitu saadet kui meie Taani raadio juurde. Tahaksin veel nentida, et ma olen õpetanud Taani kammerkoorile ja raadio koorile eesti laule eesti kompunistidelt, viimane, mis sisse mängiti, see oli möödunud aastal, see oli Veljo Tormise Raua needmine. Ja see, see laulmine toimus raadiomaja kontsertsaalis, ma viibisin seal kahja publiku vastuvõtu ja mängiti CD sisse. Ja sellega nad käisid siis esinemas, mitte üksinda, Veljo Tormise ka seal oli ka muidugi teise kompositsioone Taani kompositsioone Hollandis Den haagis ja Inglismaal Birminghamis jää- ja Londonis laiaarvustuse. Ma õpetasin, nad laulsid eesti keeles. Ja siis mul oli üks huvitav intsident. Kui nad pidid esinema raadios, te teate rauaniit, mis nõuab liikumist. Ja seene ja mina siis mul oli võitlemist Stefan parkmanniga seal üks parim rootsi dirigent, kes dirigeeris ja siis ma kirjutasin ja tema ütles, et ei, me ei saa niimoodi ja siis ma kirjutasin Veljo Tormise. Nii et aidake nüüd mind ja siis ütelge, et nad peavad seda tegema. Mina, kui vana näitaja, näitan nendele ette siis väiksed Talle, Veljo Tormis oli nii kena, saatis mulle selle kirja taga või kirja tagasi, tema tahab seda siis ma õpetasin nendele žesti tegema ja selle õieti esmakordselt Taani laval, kus nad esinesid žestiga ja, ja niimoodi. Et see on muide väga-väga-väga hea asi, väga hea, siis nad on esinenud siin Taani kirikutes eesti laulud ei käia. Siis hüppan jälle edasi, kus ma veel raadios olen esinenud, ma olen Rootsi raadios esinenud. Ja ainult eestikompositsioonid elas, mõtlesin, et neid peab tundma õppima, sest ainuke, kes oli Käbi Laretei son, Tubinad mänginud ja ja teisi eesti klaveri opositsioon, aga siis laul ei olnud ju palju tehtud ja siis ma Mul oli õnne seda teha, samuti olen esinenud Hollandi raadios eesti lauludega, siis maalin laulud Estul 1972, esimesel õhtul käisin Kanadas. Aga see oli väiksem kontsert seal metsal suurel kontserdil Rootsis kõigis kõikides suuremates, kuidas linnades? Ikka lauluga vahest olen Saksamaal tegin ka seda, et ma kombineerisin eesti luuletusi sisse ja laulsin rahvalaule. Saksamaa, eestlased elanud väga viletsas olukorras. Aga Saksamaa, eestlastel see ühtekuuluvusolnud väga tugev. Kas te arvate, et see on olnud suurem kui Rootsi või Kanada eestlastel? Ma usun, Rootsi eestlastel on ühtekuuluvus ja väga suur, aga Rootsis on rohkem klikesid. Aitäh Saksamaal, kuna Saksamaainimesed on elanud vaesemas olukorras, kui Rootsi inimesed ma usun, siis see, see ühistunne seal kuidagi neid kokku liitnud. Ja saksa all oli üks eestuses suurim võitleja oli Eesti häda, see oli Eesti ajakiri, see peatoimetaja lastrik Johannes vastlik, tema oli oma ihu ja hingega, oli Eesti asja küljes nagu ütelda, ja siis oli Reisenberg, tema oli juba Eesti esindajaks, sai saksa valitsuse juurde, siis ta sellega katsipakene rahasid, millega toimetada suurimaid üritusi. Näiteks ma olen esimene saalis, kus oli, on 1000 inimest või võiks kord, olin ma mingisugune tee viisa Tal oli kus. Üle 1000 inimesega koos ja muidu sinna tulevad inimesed kokku küll Rootsist ja Taanist tulid ja Hollandist, Hollandist, Prantsusmaalt ja Inglismaalt ja need seal olid, need üritused olid, olid väga suured, siis tahaksin veel rääkida. Kella ühest huvitavast episoodist Hollandis, seal toimus põgenikekontsert, kus esinesid Ida-Euroopa põgenikud ja siis Eestist ja Lätist ja mina siis olin esindaja ja esindasin Eestit. See toimus Amsterdamis. Ja seal siis tee oli, oli ka peal, mul rahvariided ei olnud veel sel korral. Aga siis ma proov, pelin fante ja see on ka väga-väga tubli. Hollandi Eesti seltsi esinaine. Tema andis mulle oma ilusad rahvariided selga ja need olid Hiiumaa rahvariided. Lühikene lühike seelik oli Saaremaa ilusad sukad ja mina laulsin muuseas, mida ma sain hiljem teada, mis, mis seal toimus. Tuudur Vettik oma, laulsin ainult kolm laulu, Tuudur vetiku sügislinnule ja see on väga traagiline laul. Jääb nüüd saabunud sügis ja kõik on kadunud ja kõik mööda. Oli suunanud oma fookuse minu jalgade peale, minu sukkade peale ei ütelnud, oi küll on ta ilusaid jala niisugused ilusad sukad ja need on kõik kodutehtud. Opeli infot ja niisugusi, selliseid koomilisi asju juhtub ja elu peab ka kooli selle. Oli traagiline ette ma tahaksingi nüüd niisugust asja küsida, mis mind ennast on mõnikord nagu mõtlema pannud, elada välismaal ja nagu selle lootuseta, et saad kodumaale saata, see nõuab tegelikult väga suurt vaimujõudu ja hingeenergiat. Mulle tundub nii, kus all teil olnud see pidev punkt, kui teil on raske aeg. Pidev punkt on olnud märje Underis tema luules luules. Ja lauludes, kui ma nii see endale hakkan vaatama. Kui väga raske on olnud, siis on väga kerge niimoodi, et ma olen mitte kerge hommikukooliks, tean ta lauluharjutusi tegemas, siis teen harjutusi, hakkan laulma väga traagilisi laule. Ja lähen siis lõbusa peale üle. Aga teiseks on selleks vaja ka, et su eluseltsiline tunneks selle maa ajalugu ja loogikat, mitte minu traagikat, sest kunagi ei pea olema subjektiivne, sellisel puhul ei nõua ka oma abikaasalt seda. Aga kui selline tugi puudub, siis on inimene väga üksi ja lõpuks Ma ei soovita ühelegi inimesele oma kodumaalt lahkuda ja võõral maal elada. See on väga raske.