Kurb ülevad sõnad punast ja kulda on lillede seas närbuvad pärjad ja kaiguvad kõned auvalve varvastel hanereas. Ajatu minek, nad kordavad üha, oleks niipalju veel jõudnud, see mees, vilguvad küünlad kui kalmistupühal, see ongi ainus, mis talvel ees. Miks ta küll kukkus nii võimatult vara? Murest on murdumas leinaja hääl, kes tuleb ütlema, millal on paras, kui oled paljana hingeväel. Nüüd on see tund, kus igaüks hoolib sinust ja kurbuses, langetab pea. Eluaeg istusid valel toolil, siis olid kõigile tark ja hea röögatu masin kruvita, liitsid, lendasid laastud ja pudenes, saast, kes seda kruvikest keerata, viitsis haamriga pihta ja keere maas. Ükskord sai küllalt, kolin jäi vakka osadeks masin on täis, ta ringkruvi jäi üle, see enam ei hakka. Siis tuligi välja, et tal on hing. Hing ei kannata järglaste mõõna ninatarkust ja parastamist. Jälle orkester ja ülevad sõnad, põlvkonna Kolgatal kerkib rist. Igapäevane juudas. Kuigi sõpradest on mul alati puudus. Kured taevas kõigest varblane peos, igaühel on oma väikene, juudas seeklit taskus ja vaga naeratus näos. Kõik mu mõtted on ülempreestrile teada. Kõik sõnad on templiriiulil reas tuleb tund, kus ma vastutan oma peaga igaühe eest oma 1000-st veast. Iga naeratus maksab kibedat nutu, musta masendust maksab iga rõõm. Sestap koputab sõber täpselt ja ruttu. Kust on võetud kahtlast vabadust. Pole põhjust kaevata valuvõtteid, jõhker süüdistus, viltu, veab sõbra suu põhimõtted, vend, temal on põhimõtted, kopsib sulle nendega ristipuud. Nii, ta kannab valusat usud ruudust, surmast süngem on temale usu salg. Kõnni kõrval, mu igapäevane, juudas ära suudlevaid niigion vermeis palg. Ära vannu isamaalist vannet. Ära vannu isamaalist vannet, teine sajand, teine eluring, ära laena Vanemuisel kannelt, sul on teises helistikus hing see, mis oli, kustus igiammu asjaton hüüda, heita meelt. Tagasi ei võta ühtki sammu, raske elu lõppematult teelt. Vanaviisi jätkul mäng, meil luhtuks, elu sulle valekäike käis, loomulikult lööksid laua puhtaks, nüüd sa tark ja süda julgust täis. Aga ma ei peatu tuule keerus. Usku uut ei anna usus algtagasi ei tule ahas veerus sinna, kus on astumata jalg. Pole, lihtsameelset harrast, hinge, hääle väringi on hetkemood. Sind on vorminud su sisepinged päevast päeva neile ohvrit tood. Kui sa kutsud priiust, kallist annet, otsi teda eespool, ta on seal. Ära vannu isamaalist vannet, sul on selleks liiga kare hääl. Eesti naised, rasked ristid, sirged sambad, lilled hiljaks jäänud, hool, nüristavad ajahamba, naiste nimed, igal pool. Elu läbi tõved, põetud rahupaik on puude all, mõnel lapsed ligi võetud, mees vast igal kolmandal savisitke liiva, sure kindlalt, katab viimne vaip kalmistu meestest hõre. Kuhu kõik need mehed said? Mõni stepis, teine taigas, kolmas kaugel mägedes, kes sai viimse puhkepaiga teab, mis erivägedes. Igas põlves, igal ajal Türgi sõjast, homseni, neid on mujal olnud vaja, on see õige, on see nii? Kroonu käsul hinge sunnil mööda meresid ja maid üksi jättes viimsel tunnil oma naisi ustavaid virvatuli õnnetäheks hetke maha magasid, siis jäi juba aega väheks jõuda koju tagasi. Kurjasundi, eksikäike rinnus igatsus kui puur, eesti mehe häll on väike, tema surnuaed on suur. Müüridaga kasteheinas rõkkab Ritsikate lust põevad naised vaikses leinas oma viimset üksindust.