Ma ei kirjuta luuleta suvest-sügisest talvest, kevadest, loodusest ega inimesest. Ma kirjutan kirjutamisest, luuletamisest endast. Ma kirjutan luuletust, kuigi ei oska. Ei oska tõesti. Kui oskaksin, saaksin seda alati, teaksin ette, mida kirjutan, aga ei tea. Tuleb, mis tuleb ja vahel jääb tulemata. Ma ei tea, mis see on, mis või kes toob meelde selle, millest ta alguse saab. Olgu see lind või liblikas, naine või laps või sõna. Midagi, mida märkad ja näed tõelisemalt kui muidu. Seda ma ka ei oska, vahel see lihtsalt õnnestub. Ma ei oska juhtida oma silmi ja meelt, ma ei tea, kes või mis neid juhib. Mis juhib märkamist, arusaamist. Kui ma midagi oskan, siis ehk märgata seda märkamist hoida nägemist kinni. Kui see ongi oskamine, võib olla vastupidi. Võib-olla tuleb luuletamine hoopis oskamatusest. On üks eriline sort oskamatust ja seda on hoopis raskem õppida kui oskamist. Aasta algus on nagu valge lehekülg. Öösi on tuisanud, lähen vaipa kloppima, tema on keskpäev, aga minu jäljed on esimesed maja ees. Midagi on ehk juhtunud, aga midagi pole veel jõudnud meieni. Nagu kirvelöögi hääl teiselt poolt jõge. Nagu uue tähevalgus kusagilt sealt, millest öeldakse üleval. Kuigi taevas on igal pool üleval, all, kõrval, taga ja ees. Ka siinsamas, nagu olen mõelnud ja öelnud ja mõtlen ja ütlen ka nüüd. Lumises taevas lumisel maal, kui elu seisab veel kui kell, mis on unustatud üles keeramata. Lapsed magavad veel end näärieest välja. Lehekülg on veel valge, vaikus on veel vaikus. Pilve On lohutav vaadata, nagu alati. Poliitika ja poliitikud muutuvad vähehaaval voolujooneliseks ja oma voolujoonelisus ühetaoliseks. Nagu uuemad autod, mis on nii sarnased, et peab vaatama, mis on neile taha kirjutatud, et aru saada, mis on Toyota, mis Viaatmis Fordmis, Rono Nende õhutakistus väheneb aina laternad, kojamehed, antennid, ukselingid, põhi ja muud mõtted peidetakse keresse, mis vajub rohkem maadligi. Kulutab vähem bensiini 100-le kilomeetrile, kaalub vähem ja saab piirkiirusel jälgija mälestusi jätmata kihutada läbi ühiskonna milla takistuste turbulentsi on katse stendidel enne põhjalikult uurida. Alguses pole sisu olla ainult torm ümmargune või kandiline, tinutatud plekist vorm mis seisab üleval kapis, mida tuleb määrida margariiniga millele tuleb puistata natuke mannat, et sisu oleks pärast lihtsam kätte saada. Ta küpseb üle poole tunni. Siis, kui ahjust hakkab tulema magusat lõhna, võib võtta noa ja proovida, et ega ta pole seest nätske. Kui ta on valmis, siis võib ta ettevaatlikult vormist välja võtta. Siis pole enam vormi olla ainult sisu. Ja kui lapsed on köögist läbi käinud, pole enam sedagi. Mida elus elatakse, saab isiksuseks. Isiksus ongi elu kokkuvat ajaks muutunud, ruum mis tahab olla suuremas ruumis, selles, mille nimi on kevad, vaid taevas või armastus siis või isiksus saada loominguks. Milleks looming vahest eimillekski. Voolamine on ja selles voolamises oleme meie, meie elud. Et mõtted, mis tulevad täiesti mõttetult nagu õhtused pilved loojangu taevasse, vaevat on midagi peale selle, mis on ruum, vaba ruum, vaba mõtte meie kõikide jaoks. Olen sattunud kirjandusse sellepärast, et see oli vahest kõige lähemal sellele, mis on minu päris ala. Aga mis päris ala on, see on see, millele ma otsin nime ja ei leia. Tegelikult võib-olla ei otsigi enam, pigem otsin võimalust seletada teistele, et sellist ala sellist lahtrit pole õieti olemaski. See oleks luuletada, olemata luuletaja kirjutada, olemata kirjanik filosofeerida, olemata filoso, teenida Kristust, olemata kristlane, teenida puudat, olemata budist, väljendada iseennast, olemata ise keegi. Nimisõnad on nagu jää ja lumi, nendes on surma ja igaviku, mis on peaaegu sedasama. Külm jäine marmor, jas igavik, ilus suure tähega. Antiikskulptuur, mida nüüd kristlaste ja muslimite asemel hävitab linnaõhk. See linnaõhk, mis kortegi vabaks, unistan vahel keelest, milles nimisõnu ei olekski, oleksid ainult verbid. Mõte, mis võib ehk kergemini sündida soome-ugri keelte tundjal nendes keeltes näitusi värb. Kas jäänus sellest varasemast elavast voolavast ulpivast maailmast, mis aina enam hangub, tardub, noomeniteks, kivimiteks jääks teooriataks põhimõteteks ja millele sa enam meele häitlikumalti resigneerunumalt püüad rääkida tema enda noorusest valgusest, mis on voolamine, lainetamine ja elust, mis on valgus. Akna taga sajab lund, kuigi varsti on maikuunõlval on hanged ja väikesel lumest puhtaks roogitud platsikesel nokivad külmast kohmetud võsa, raadide punarinnad, kaerahelbeid ühtaegu kole lähedal ja kole kaugel. Punarinna musta silmapilk jõuab minuni arvatavasti alles siis, kui mind rääkimata punarinnast enam ei ole. Võib-olla jõuab siis ka minu pilk temani, aga see ei ole kindel. Esialgu püüan ma rääkida sõnadega, rääkida elust, mis sõnadesse ei mahu mida ei saa seletada ega mõista, mida saab ainult elada ja võib-olla ka kaitsta nagu todasama punarinda. Kes vaatab mind, pea viltu, sealt väikese männi otsast, paarikümne valgusaasta või eluaasta? Elu on ju inimeste valgus kauguselt. Aeg sureb välja või sulab ära. Aega on veel natuke põhja pool maja rajastal metsa servas, metsa all aga päikese käes, ta muutub vesiseks ja pudedakse taandub. Temast jääb järele ainult natuke märgamist päikese käes, kiiresti taheneb hulka mutimullahunnikuid ning mõned sinililled ja Ülased, kes end aegamööda sirgu ajavad. On veel midagi, mis jääb eile hommiku vara oli ta nagu udutiigi ja soo peal. Täna keskhommikul on ta muutunud siniroheliseks Winatuseks, mis hõljub metsade kohal. Ning mõne päevaga hajub, nii et viimaks ja temast muud kui õhu virvendamine põldudel ja lõokese leristamine kuskil üleval kõrgel. Ma arvan, et see, mis jääb, ongi igavik. Lindu õhus, tiivad ei kanna tiibu, tiibu kannab õhk, Sanad püsivat sõnatu seal loogika loogika puudumisel. Aga vahel oleme ometi lähedal sellele, mis on, enne, on midagi, mis on nagu tekk magaja peal. Keha on aimata, aga tekil on omad voldid, kühmudjal lohud. Me teame, et keegi on seal teki all, kuigi ka see keegi ja see teadmine ja see meie on ka pigem tekk kui see, mis on teki all. Meie oleme tekk mittemaaga ja me ei tea, kas ta on elus või surnud, kuigi vahel tundub, et ta hingab, tekk ju ei saa hingata. Siis ei ole kõik ikkagi ükskõik, kõik ei olegi mäng. Kuigi teki all saab ka mängida peitust ja seda, et oled mäger või rebane, urus. Püüan sellest rääkida, aina mõelda unes ja ilmsi, aga mu hääl kostab nagu sügavalt vee alt. Ja temast ei jõua üles muudkui mullid. Tõde ise on ka mull, mille sa vaevaga ehitad sinna hämarasse vee alla. Nagu vesiämblik, kes koob endale pesa ja tassib sinna mull haaval õhku. Tema pesa paistab nagu väike hõbedane kera nagu elavhõbedakuulike, mis on ühtaegu nii raske ja vilgas. Tõde on mullike osa tõest, mis päästab meid lämbumast. Tõde on see, kes hingab ise ja laseb teistel ka hingata. Toas lendab üks koiliblikas idast läände, rekkatoas on olemas ida ja lääs toas tikutoosis ja nõelasilmas. Laps viskab apelsiniseemne vastu akent. Jalgrattad magavad suur ja väike üksteise kaisus aasta viimases lumes. Aasta viimases vabaduses, kus peegleid hakkavad saama läbipaistvat, eks läbikäidavat, eks nagu toad kus telliskivid saavad peegliteks, millest sa näed koiliblika varju oma näol mis vaatab nagu jumal Jaanus korraga itta ja läände edasi ja tagasi. Ja näeb apelsiniseemet korraga langemas ja tärkamas. Mul ei ole põhimõtteid. Minu põhjas ei ole mõtteid. Põhjas on puhas vesi, mis voolab hämaras üle kivide mõned jõekarbid, puruvanad, lepamaimude särjed natuke allika, sammalt ja Mailasi, kes võbisevalt koos kaasa nagu pillikeeled, ainult kuulma. Ta oja põhjas ei ole mõtteid, ainult voolamine. Ainult veevoolu kategooriline imperatiiv, mis kallutab ja kuulutab oma järgi. Samblad ja Mailased kalade puruvanad. Õpetab ühed kinni hoidma põhjakividest teised voolavast veest endast. Seda nimetataksegi ujumiseks.