Täna on meie ees päevakohane raamat piibel ja stuudios on Kristiina Ross. Esimene eestikeelne täispiibel, see tähendab nii vana kui uut testamenti sisaldav raamat ilmus 1739. aastal. See aastaarv näitab ilmekalt, kui õhuke on meie euroopalik kultuurikiht. Meie meile, kultuuriliselt lähedaste luterlikku maade ajaloos on eesti piibel kõige hilisem. Rahvakeelsetele Piiblitele aluse pannud Martin Lutheri saksakeelne piiblitõlge ise oli ilmunud rohkem kui kaks sajandit varem aastal 1534. Rootslased tõlkisid piibli väga kähku, rootsikeelne täispiibel ilmus juba 1541. Meie põhjanaabrite soomlaste esimene piibel on meie omast ligi 100 aastat vanem ja ilmus aastal 1642 ning lõunanaabrite lätlaste piibel ilmus täpselt 50 aastat varem 1689. Vaatamata oma hilisele tekkeajale on eesti piibel tõlkelooliselt siiski tähelepanu väärne tekst. Ja mitte ainult Eesti kultuurikontekstis, vaid just nende viidatud luterliku piiblitõlgete taustal. Nimelt on Eesti piibel tõlgitud otse originaalkeeltest. Vana testament heebrea Joositi aramea keelest. Uus testament kreeka keelest. Ene luterit oli üldkasutatavaks piiblitekstiks olnud ladinakeelne piiblitõlge vulgata. Ja isegi kui piiblit rahvakeelde tõlgiti, siis lähtuti sellest ladinakeelsest versioonist. Lutter leidis, et tõlkida tuleb originaalkeeltest. Lisaks originaali esiletõstmisele rõhutas Lutter, et tõlge peab olema võimalikult ladusa keelega ja kõigile mõistetav. Kuid luterlikes maades kujunes luteri tõlge nii tohutuks autoriteediks et paradoksaalsel viisil sai sellest nii-öelda uus Volgata, mida tõlkijad omakorda väga sõna-sõnalt jälgima hakkasid. Näiteks Rootsi esmatõlge on oma saksakeelse lähtetekstiga nii katu, et soome esmatõlke korral on paiguti raske otsustada, kas see on tõlgitud saksa keelest või rootsi keelest. Ilmselt on kasutatud mõlemaid Dexter. Ka Läti esmatõlge lähtub selgesti luteri lausestusest, ehkki selle autor on juba üsna palju arvestanud uuemaid seisukohti ning on usutavasti hoidnud tõlkimise ajal pidevalt kõrval ka originaalteksti. Mainitud tõlgetest erinevalt on eesti piibel tõlgitud otse originaaltekstidest ilma luteri vahendust kasutamata. Meie esmatõlkes pole isegi leida mingeid jälgi, mis viitaksid sellele, et tõlkijad üldse Lutheri piiblit tundsid. Ehkki saksa rahvusest luterlastena pidid nad seda kindlasti tundma ja see pidi neil suures osas lausa peas olema. Nii et usutavasti eirasid nad luteri väljendusviisi nimme ja teadlikult. Nagu öeldud, oli Eesti esmatõlge kõige hilisem. See sai teoks pärast Põhjasõda, kui Eesti kuulus Vene impeeriumi koosseisu ja valitsevaks usuliseks suunaks oli tõusnud. Pettis Eestis oli aga eriti mõjukaks saanud Pietismi äärmuslik vorm Hernhutlus ehk vennastekoguduse liikumine. Seetõttu polegi asjaolu, et eesti piibel varasematest naabermaade tõlgetest kardinaalselt erineb. Võib-olla nii ulatuslik, nagu esmapilgul paistab. Palju üllatuslikum on õieti asjaolu, et meil on olemas ka seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigast vana testamendi käsikiri, mis on samuti tõlgitud otse heebrea keelest. Seitsmeteistkümnendal sajandil tehti nimelt mitu katset piiblit eesti keelde tõlkida. Selle kohta on säilinud kaudseid andmeid mis on paljus segased ja vastuolulised. Sageli selgub, kas jutt käib ainult uue testamendi või kogu piibli tõlkimisest ja kui kaugele keegi tegeliku tõlketööga jõudis. Nii et seda mitu arvestatavat tõlget seitsmeteistkümnendal sajandil tegelikult täpselt olemas oli, ei saa praegu öelda. Aga vähemalt kaks oli neid kindlasti, sest kaks mahukat vana testamendi tõlke käsikirja on praeguseni kirjandusmuuseumis alles. Vanem neist pärineb 1650.-test aastatest olles seega vaid pisut noorem soome täis piiblist. See on lõunaeestikeelne ja selle autoriks on Urvaste pastor Johannes kutslav kellelt pärineb ka esimene lõunaeesti keele grammatikakirjeldus. Erinevalt oma Soome eakaaslasest on see tõlge vaieldamatult tehtud heebreakeelse originaali järgi nagu tunnistavad käsikirja teksti nii-öelda joonealuste märkustena lisatud heebrea sõnad ja väljendid koos ladina või saksakeelsete selgitustega. Kuid need samad heebrea sõnad tõestavad sedagi, et Kuzzlovon siiski silmas pidanud ka luteri tõlget sest enamasti kommenteerib ta just neid sõnu ja väljendeid, mis ta luterist erinevalt on tõlkinud. Käsikiri katkeb esimese kuningate raamatu esimese peatüki 33. salmi kohalt sisaldades seega veidi üle ühe kolmandiku kogu vana testamendi mahust. Ja pole teada, kui palju kutslas tegelikult tõlkide jõudis. 1656. aastal suride katku ja tõlge jäi sinnapaika. Võime vaid fantaseerida, mis saanuks siis, kui kutslafi tõlge oleks siiski ilmunud. Usutavasti oleks meie kirjakeele aluseks saanud lõunaeesti keel. Ja võib-olla arutaksime praegu oma lõunaeestipärases kirjakeeles selle üle, kas Tallinna kandi inimestel on mõtet oma murdekeelele kirjakeele staatust nõuda. Teine seitsmeteistkümnendast sajandist säilinud käsikiri pärineb sajandi lõpukümnendist ja selle autoriteks peetakse isa ja poega Andreas ja Adrian Virginiast. Nende perekonna nimel on dokumentides ka muid kujusid ja näiteks Adrian kirjutas oma kirjadele alati alla. Adrian Vergin. See Virginiast ehk Verginite tõlge on tehtud luteri saksakeelse teksti järgi. Nii et vähemalt poolikuna meilgi oma luteri piibel olemas. Birginiused olid pastoriks Lõuna-Eestis ja nemad on ka 1686. aastal ilmunud esimese eestikeelse uue testamendi tõlkijad. See uus testament oli lõunaeestikeelne, kuid säilinud vana testamendi käsikiri üritab olla põhjaeestikeelne. Siiski on seal selgeid lõunaeesti sugemeid ning kohati on käsikirjas näha, kuidas kirjapanija on lõunaeestilisi vorme. Tagantjärele põhja eestistanud. Käsikiri katkeb Iiobi raamatu 42. peatüki kolmanda salmi järel sisaldades üle poole vana testamendi mahust. Ja taas pole teada, kui kaugele tõlkijad tegelikult jõudsid. Andreas Virginias suri 1701. aastal ja Adrian Virginias võeti Põhjasõja ajal vangi ning 1706. aastal rajutidel Tartus Saksa värava ees pea maha ametlikult süüdistatuna rootslaste kasuks Pioneerimises. Kui veer kindlasti tõlge oleks trükki jõudnud, oleks Eesti kultuurilugu, eriti eesti kirjakeele lugu kujunenud taas hoopis teistsuguseks. Läks aga nii, et ükski seitsmeteistkümnenda sajandi vana testamendi tõlke käsikiri ei jõudnud trükkimiseni ning esimene eestikeelne piibel pärineb alles 1739.-st aastast. Selle põhitõlkijaks on Anton Thor Helle ja see tõlgiti põhjaeesti keelde ning otse originaalist. Ja igal juhul on Thor Helle tõlge mitmes mõttes väga hinnatav ning omapärane. Lisaks sellele, et erinevalt teistest Läänemereäärsetest esmatõlgetest on eesti piibel tõlgitud originaalist on segatõlketehniliselt põnev töö. Nimelt on see tõlgitud äärmiselt täpselt ning annab palju paremini kui luteri tõlga ning sellest lähtuvad teisesed tõlked edasi originaali kirjanduslikku stiili. Piibliluulestiil ja selle edasiandmine tõlkes on omaette küsimus, kuid ka proosavormis piiblilood on väga selgelt läbikomponeeritud. Kirjanduslikud palad. Vana testamendi stiil on lakooniline ja minimalistlik. Tekst koosneb lühikestest suhteliselt iseseisvatest fraasidest, mida ühendab enamasti rinnastava sidesõna ja puuduvad keerukad põimlaused. Oluline osa on sõna kordustel. Üheks tavaliseks kompositsioonivõtteks on mingi olulise võtmesõna kordumine, näiteks loo alguses ses eelises pöördepunktis ning lõpus. Ja kõik kirjeldatu on eesti tõlkes väga hästi säilinud. Seepärast pole ime, et see tõlge suutis üle kahe sajandi väikeste parandustega vastu pidada. Ning ka 200. juubeli puhul 1938 kuni 1940 vihikutena ilmunud uhke ture illustratsioonidega suur piibel oli ikka selle esmatõlkejärjekordne töötlus. Ning päris uue tõlke saime me alles 1968. aastal. Stuudios oli Kristiina Ross.