Eks liibris? Meie ees on täna Jüri Üdi luulekogu detsember ja stuudios on Mart Velsker. JÜRI õdid, püüd koguks peetud detsember sai valmis aastal 1971. See oli aeg, kui mõne lühikese aasta jooksul ilmus Eestis üllatavalt palju raamatuid, millest aastakümneid hiljemgi ei saa kuidagimoodi sõnatult mööda minna. Mul on tunne, et kui me tõepoolest tahaksimegi vältida luuletuste lugemist, siis oleks vältimine kõige raskem. On peaaegu võimatu ignoreerida üdiliku keelt, et mis on libisenud välja kirjanduse kitsastest piiridest, jätkab oma iroonilist eksistentsi hala armsas tänapäevas. Mulle vähemalt on tundunud nõnda, võib-olla on mul natukene romantiseeritud ettekujutus sellest, et luule kujundab keelt aga see võimalus pole ju välistatud. Võib-olla see keskkond, kus seltskond kõneluses pruukis vaid sententsi ja kus sulepea kõik oli natukene hästi õnnestunud. Võib-olla seesama keskkond ise kutsus esile äraspidiste tendentsidega ja ootamatult tähendus pööratud tega läbi traageldatud keelekuju, mille siis üdi leidis, oma luuleks ümber tegi kes teab. Aga igal juhul on just Üdi luules kõige kontsentreeritumalt kokku võetud üks väga tähelepanu väärne kõnelemise viis. Tavatult jõudis Jüri Üdi teha õieti kolm debüüti, mis kõik satused vastuoludest ja headest raamatutest rikkasse aega. 68. aastal sai raamatuks väiksed iraažiline ja poolpõrandaalune realistliku inglilaul. 71. aastal ilmus Jüri Üdi tsükkel aastalaat nelja mehe Ühiskogus Närvitrükk. Ja peagi pärast seda tuli detsember. Ühest küljest kujutas detsember endast kirjandusloolist tagasi pöördumatust. Kui realistlikku inglit või isegi aastalaata saanuks maha vaikida siis detsember on ikkagi täismõõdus kogu. Teisest küljest on detsember debüütraamat, kus näha peaaegu kõik, mida võiks Üdi kirjaniku nimi tähendada. Siin on mingis mõttes lisaks olemasolevatele luuletustele pelgab potentsiaalsed luuletused need, mida lugeja võisi võis üdi nimemärgi alt oodata. Ja siin on tegelikult varjus needki potentsiaalsed tekstid, mis tulid hiljem juba Juhan Viidingu luuletustega. Mulle tundub, et peamine erinevus luuletaja Üdi ja luuletaja Viidingu vahel on see, et Üdi oleks võinud kirjutada kõiki Viidingu luuletusi. Aga Viiding oleks võinud kirjutada üdi luuletustest vaid ühe osa. Üdi mahutas endasse luuletajana rohkem. Nii nagu Viiding mahutas endasse rohkem inimesena. Ja kui üdi on selline suuremahuline luuletaja allkiri, siis üdi detsember mahutab omakorda endasse raamatuna kõige rohkem sest ta lödiks olemise algus. Kõik need luuletused sisaldavad endas omamoodi hoiatavaid kuulut. Realistliku inglilaul ongi ühe tekstiraamat ja siin on sotsiaalselt terav hoiatus kõige otsesem. Aasta laadaja detsembri ava luuletused sisaldavad varjatumad kuulutust, mis võib aga takkajärgi tunduda seda tähenduslikum. Et siin kuulutab kirjutaja oma kirjutamist ja kõneleja kõnelemist. Aastalaat ütleb. Ma kirjutan rästikuid ridu, suuri rästikud ridu. Ja nüüd tsitaat detsembrist kuiva püdi, aga mina jään sosistama sinu sisse sõna, milles kõik, mil pole tähendust. Lähed mere kaldale, nutta süles ainult miljon lahendust. Lugeja peab niisiis arvestamata, kohtub rästikute ridadega ja kõnelejaga kes kõneleb täielikust tähendusetusest, mis võib osutada ka risti vastupidiselt üle külluslikuks, tähendus rikkuseks. Ja nii ongi kõige selgemalt just luulekogus. Detsember algatas üdi talle ainuomase luulelaadi kus 11 tühistavad lausumiste kokkupõrked loovad keeles paljunema. Maailma üdi asend eesti kirjanduses on erakordne just seetõttu, et see teksti laad pole otseselt taandatav ühelegi eeskujule kuigi see laad ise muutus hiljem paljudele eeskujuks. Üdi oli eeskujuks, kuid samas ei saa kirjandusloost mingite tuletus meetoditega välja sõeluda põhjust, miks üdi kirjutas just detsembri selle raamatuga võrreldavat algatuslikku tähendust on ju eesti kirjanduses olnud mõnel teiselgi debüütkogul aga tavaliselt saab nende kirjutamist ikka kuidagi ajalooliselt seletada. Aga miks pidi tulema üdi detsember? Ilmselt sellisena ei pidanudki, aga tuli ja seda olulisemaks sai. Palju on räägitud Üdi luule kõikehõlmavat irooniast natuke vähem, kuid siiski on räägitud ka sellest, kuidas Jüri Üdi leidis keelelisest materjalist endale nii väljendusvahendeid kui ka selle, mida ta väljendas. Mis oleks neile põhja panevatele tõdemustele võimalik veel lisada. Miljoniks lahenduseks jätku praegu aega ka ühe olulise joonena on mulle tundunud seegi, et Üdi keelemaailm on ikka ja jälle võimeline materjaliseeruma. Sellel võimel on palju avaldumisvõimalusi, olgu siin nimetatud vaid kahte. Esiteks, detsembris jutustatakse sageli mingeid lugusid ja ma usun, et nende lugude kangelased näiteks kas või Sirje brutaale või onu Ruudi On Viisakate kirjandusloolaste kiuste elus ka praegu ja palju edukamalt kui näiteks mõne telliskivi paksuse romaani peategelased. Teiseks Jüri Üdi luules on eriline koht kehaliselt kogetud seisunditele näiteks hirmuseisunditele. Ja neid kogetakse tahes-tahtmata, lugedes uuesti, nii korduvat detsembris ruumilisest ahistatusest või ka külmatundest tingitud olek. Mäletan, et kui ma millalgi keskkooli päevil esimest korda lugesin luuletust, peapõrutus, siis oli mul tunne, et minustki on keegi üle trampinud, samas kui ma ise olen kuhugi selle trampimise alla kinni jäänud. Kui mindi üles, nägin sadud sukatrippe pea alaspidi, kui seal rippusin. Ei, mitte trepi peal, vaid allpool treppe ja teiste minnes kaasa. Pusin. Toodud näited iseloomustavad vaid mõnda joont detsembris. Mõnda Mess võiksid lugejat praegugi saatuslikult raamatu külge siduda. Mõistagi ei koosne aga detsember mitte üksnes hirmu Pilletajanidest või öödest, mida valgustas hirm. Ma ei tee katsetki ära öelda, mida kõike siit leida võib. Ainult üks asi jälle sõnade ja kehadest veel. Nimelt on detsember täis ka hääli. Suur osa raamatutekstidest on saanud vahepeal lauludeks mitmed neist ka nõnda mõjuvateks või siis tuntuteks et eesti roki popi folgi kuldne aeg hakkab kõrvus kaasa kumisema. Sekkumisel tähenduste kuhjumine või ehk mõnikord segama hakata. Aga selle vastu aitab üks äraproovitud maks. Kaja vastu aitab kaja. Nimelt saab kõrvadesse püüda Juhan Viidingu hääle selle, kuidas tema esitas Jüri Üdi luulet. Ja ma arvan, et see laitab. Kui enam vaiki olla ei saa. Rääkis Mart Velsker raamatu Aasto lehekülgi.