30. novembril möödub 90 aastat Eesti teatri- ja kultuuri suurkuju Voldemar Panso sünnist. Voldemar Panso ei ole unustatud, temast on kirjutatud raamatuid, näidendeid. Täna räägime Voldemar Pansost tema õpilase ja kolleegi Tõnu Tammega. Tere päevast. Nagu mõtlen sulle, Voldemar Panso, mis sulle silmade ette tuleb? Väga palju. Tähendab, ta oli erakordne isiksus loomulikult, ja täna siia tulles läbi tuisu, ma mõtlesin, et ta on üks olulisemaid teatri inimesi üldse Eestis eesti kultuurikiht. Ta on ju meeletult õhuke, alles see oli, kui suured romantikud, pinna ja Altermann alustasid suured iseõppijad, siis tuli korraga Ants Lauter ja siis ilmus korraga Panso. Kõiki teisi on ka vahepeal olnud, aga need on nagu etapid eesti teatriloos suure jälje jätnud, suure jälje jätnud ja erakordne on muidugi Pansoeta diletantidest jõudis professionaalsuseni ja see on minu meelest kõige suurem väärtuseta lõi teatrikooli. Laiemas mõttes mitte ainult selle lavakunstikateedris. Ja mitte ainult sellega, Dale'i koolkonna tal ei kooli ja see oli temale ilmselt väga oluline, et Eestis oleks koolkond, et Eestis oleks teatri järjepidevus, et Eestis olevat professionaalne teater, see ilmselt erutas teda kõige rohkem, ükskõik siis missuguses vormis väljendus ja mismoodi ta oli. Aga see niisugune suur pealisülesanne, nagu ta ise ütles ja nõudis, kõigelt. Teelool peab olema pealisülesanne, lavastusel peab olema pealisülesanne, mille nimel raditševotaallatki Kadak ütles, et, et see oli ilmselt tema pealisülesanne pealis-pealisülesanne, nagu ta kuskil oma kandidaaditöös kirjutas. Millal sina esimest korda ütleme siis Pansost kuulsid ja Pansoga isiklikult kohtusid. Ma kuulsin natukene enne keskkooli lõpetamist 61. aastal ja siis korraga mul tekkis tahe, tahe Panso kooli minna ja õnneks sel aastal siis võeti uus lend vastu. Kas olite ta laval näinud ka enne? Vist olin mingis filmis näinud, aga mitte laval ei olnud, aga ma olin näinud küll juba tema paari lavastust Draamateatri tolleaegset kevadet ja ma nägin ka esimese lennu diplomietendusi Tartus ja siis ma kohtusin temaga elus esimest korda lavakunstikateedri sisseastumiseksamitel. Mis ta su kohta ütles? Ilmselt meeldis talle see, kuidas ma oma keskkooli õpetajaid järgi tegin ja see oli vist üks suur põhjus, miks ma üldse teatrikooli sisse satika. Kuigi ta pärast mulle ütles, et luuletusi. Ma olin kehvasti lugenud. Et see üllatus oli siis olnud õpetajad, aga see, mida ta oma loomingus ja igal pool on ka kirjutanud ja on ütelnud, et et teatrikunstis kõige suurem väärtus ongi ootamatus, üllatus. Ma ei uskunudki, et see võib nii olla, et tema võib niimoodi mängida. Hamletit jäävad kõik kolm õde teavad kõik, aga just see oli tema jaoks huvitav, et, et kuidas see või teine näitleja seda mängis. Mismoodi ma ei uskunudki, et tema võib seda niimoodi mängida? Kas Panso oli selline, nagu sa ette kujutasid? Mul ei olnud mitte mingit ettekujutust, kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen. Ta oli niisugune suur ja muhe. Väga paljud mu kursuseõed ja vennad on rääkinud, et nad kartsid. Minul ei olnud kartust. Ta oli suur ja soe inimene, soe, soe ja huvitav jah, paljud ütlevad istet, nad kartsid teda. Ja kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis see, see, tema väline oleks just nagu mingisugune karmus või võised, teatraalne naer või niukene hoogne käik ja, ja nõmme rongis ning kõigi mandlijuuste lehtedest lehtedes. Et see oli see nagu varjas midagi. Ja mulle tundub, et ta oma hinges oli väga tundlik ja väga õrn inimene ja ta varjas sellel välise koore sisse. Varjas oma oma hingepiinad ja valud, mis võib olla elu lõpul tal kuskil, et äkki välja hakkasid tulema see mure ja valu eesti keele ja eestlase pärast ja ja see istus tema sees. Kui meenutada tema viimaseid lavastusi, siis need on kõik antud ja sellest samast murest eestlase pärast. Ja kadunud Jaan Eilart. Ta rääkis, et Panso oma päriselu lõpul enne oma surma lugeski neid vanu Liivima kroonikaid ja ja need olid tal kõik nutimärkmetega pooleks laua peal olnud, et järelikult tas oli midagi hoopis teistsugust hinges, mis välja paistis välja paistis see lõbus ja lõbus, nii nagu teda Moskva koolis olevat kutsutud faalsetafiks, eks ole, see igavene naljamees ja, ja niisugune nagu vennasti sõras, mahomse tšello, eks ole. Et see, see varjas midagi hoopis teistsugust inimest. Ja nüüd, kui ma olen tema peale mõtelnud, siis mulle tundub, et, et seal sees oli üks, üks väga tundlik ja õrn inimene. Pole saladus, et sina olid vähemasti tema lemmiknäitleja esimestel aastatel, kas olid ka tema lemmikõpilane või lihtsate klappisite? Vot, ütleme nelja küll praegu on kombeks öelda nii ja naa, eks ole. Et jah, mulle tundus küll, et ta kuidagi soosis mind. Aga see oli selline korralik ja püüdlik või oli see väga andekas? Ei, mina ei oska öelda, kas ma kas või mitte, ma ei tea, et kuidagi niisugune jah, ega me ei tõotanud teineteisele mingisugust truudust ja sõprust ja jumal teab mida. Aga kuskil niisugune läbisaamine oli küll ja ma mäletan seda, et kuidas ta ikka ütles mulle, kui ta enne noorsooteatris teraminekut, et noh, et tema kutsus mind Tõnniks, et tenn, võtke kätte, hakake midagi lavastama, tehke midagi. Küll ta kihutas mind tagant, et aga ma ei julgenud, pärast tulid mõned asjad, aga Ma olen olnud üks kord elus tema vastu, väga häbematu. Aga sellest me saime kuidagi üle. Ma kirjutasin talle ühe väga nüüd tagantjärgi lugedes imeliku kirja ja siis ta kirjutas mulle vastu ja see kiri on mul siiamaani alles. See mind aeg-ajalt piinab, et miks ma nii loll olin, aga noored inimesed on ikka vahel lollid, eks ole. On kuidagi solvunud või tunnevad, et nende eneseväärikust solvatud või, või nendel on haiget tehtud, siis nad terve maailm on kõik tema vastu ja prauhti siis kirjutasin talle pika kirja ja, ja ta saatis mulle selle kirja tagasi koos oma kommentaaridega. Selg kuskil teatrikooli lõpus ja pärast seda me kordagi ei rääkinud sellest, aga ma tajusin, et tema suhtumine minusse ei olnud muutunud. Me saime väga hästi läbi. No oli ju teada, et oli üsna karmisõnana Aga ta oli otsekohene ja see võis tunduda paljudele väga karm. Ja kui ta tundis, et, et inimene kõigest hoolimata käitub tema suhtes valesti, siis ta võis plahvatada. Ta võitles väga eesti keele ja eesti keele puhtuse üle ja ta nõudis seda, et teatrilava on koht, kus peab kõlama kaunisi Helisev Eesti keel ja kui seda korduvatele nõudmistele vaatamata ei juhtunud, siis ta sai vihaseks küll jah, ja siis ta võis karjuda ja röökida, nii et seda nägu. Aga samas ta oli ka üllatavalt kõikemõistev. Ma mäletan seda, et kui maril sündis esimene laps sisenevad, harjutasid sulnis ja ehitusmeister Solnes ja kindlate kellaaegade pealt pidin Marju Kaitad söötma minema ja et kuidas Pansole ütled, tantsul just lavastamise hoog sees. Ebansoli tekkinud küsimust, kas te peate minema, minge saatis alati alati mari last toitma ja. Kõik ei ole nii mõistvad. Aga see niuke üllata väkkida tema juures niisugused asjad. Ja elu lõpul, kui ma käisin teda vaatamas, kui ta oli Pirita sanatooriumis, siis rääkisime maast ja ilmast ja siis sealt andis mulle väga palju väga palju niisugusi noh, abi või mismoodi teatris edasi olla ja elada ja ja, ja mida teha ja siis kolm tundi. Me istusime seal Piritalt, veranda peale ajasime. Aga samas ta võis olla ka nii ootamatu, tähendab, oma oma reaktsioonides, ma mäletan teatrikoolis seal kuskil teisel kursusel või pidi olema Panso lavakõne tund ja me harjutasime rahvalaulu ja ei, temale see ei meeldinud üldse, kuidas me seda tegime ja saime ikka pahandada kõvasti. Ja ükskord pidi hakkama jälle sepanso tundja. Pansot ei ole, ei ole, ei ole, lõpuks tuli toasussides otse kivimäelt eestlast, noh, hakake peale ja siis me lugesime, ma arvan, ei sugugi paremini kui tavaliselt ja tantsu istus seal niimoodi pool rätsepistes ja ütles, õun on küps, tarvis on ainult pida. Ja läks nurga peale poodi kefiiri ostma. Tal oli eelnede ema sünnipäeval. Tuli toa sussidega kivimäelt, see oli kusjuures ta ei märganud, et tal toas oli. Nii et, et see näitab seda, et kui ta süvenes ühte materjali ühte mõttesse, siis ununes kõik muu siis tal jäägitult, jäägitult selle. Ühe mõttega kaasa, kuidas ta õpetajana oli, kas ta andis rohkem teooriat või näitas praktiliselt ette? Tema põhimõte oli see, et lavastaja ja õpetaja ei tohi ette näidata, see on kehv õpetaja, kes näitab ette ilmselt tema eesmärk oli viia õpilane selleni, et ta hakkab ise loomaäratavad temas kujutluspilt ja äratada temas tahe midagi väljendada ja, ja see oli minu meelest tema niisugune põhiprintsiip, Leo Kalmet, kes oli ka minu õppejõud ja keda ma ka väga hea sõnaga mäletan tema tikkus ette näitama, et kuidas peab tegema. Aga tantsu on, ma ei mäleta, Danzolex ette näidanud, olid küll mõned niisugused ootamatud asjad, aga see ei olnud mitte nii palju ettenäitamine, see oli enda pealt katsetamine. Kas minu mõte, mida ma tahan näitlejale öelda, passib või passi ma mäletan, kui me tegime diplomitööd tagasi mentuusala juurde Kirjanike majas ja seal teises vaatuses, Rudolf hallaberte, kes mängis Kainida, pidi sisse tulema ja väga ärritatud olema, Aadama ja Eeva juurde tuleb ja siis ma mäletan, kuskil pool kolmel ikka ei klappinud Allaberdidesse sissetulek, Panso ei olnud rahul. Ja siis tal oli üks niisugune vasest kyll käes, kui ta tuli ja korraga banzuaarasselle kiibi ja viskas ennast Kirjanike Majja põrandale ja hakkas selle kiibiga nüüdi põrandatel taguma. Ja vaata alla, niimoodi peaks vihastama ja endast välja minema, aga see ei olnud mitte ettenäitamine, vaid see oli enda peal proovinud, et kas niisugune reaktsioon on õige. Kas ta lavastajana oli selline autoritaarne või ta pidas näitlejaga ka nõu või kuulas sinu arvamust või kas te vaidlesite mingi osa puhul või sina pakkusid midagi välja? Väga ei vaielnud, ma ei mäleta, et ma oleks viisakas, korralik inimene, sa lihtsalt ei vaidle. Ei tea, kas see nüüd nii päris oli, aga tähendab, ma jäin praegu mõtlema. Väga põhjalikult valmis mõeldud, läbimõeldud ta seda alati toonitas, et see loos kellet, see peab olema lavastajat, selge, mis ta selle looga öelda tahab, kuhu ta tahab välja jõuda. Aga siis ta ütles, vot see liha kasvatamine c mulle tundub huvitav, et kui ma näitleja, siis nüüd suudan selle panna äratada, et ta hakkab ise looma sellel pinnal, mis mina olen ette näidanud, et vot sellel teeotsal, et see on kõige nauditavam, kui, kui näitleja hakkab seda teed pidi minema ja kuidas ta siis selle läbi viib. Mulle tundub, et väga palju temaga ei vaieldud. Võib-olla ta ehk vaidles Mari-Liis külaga, see oli üks unikaalne kooslus. Nad ikkagi väga toitsid teineteist. Ja Panso sai väga palju kujutust küla käest ja vastupidi. Teatriloolased peaksite kunagi selle lahti kirjutama, et mida need kaks inimest koos tegid. Ükskõik mis räägitakse, see ei ole tähtis, vaid et siis on see, mis nad tegid. Lisaks sellele, et Panso lõi teatrikooli, lõid aga uue teatri noorsooteatri pärast ta läks sellest teatrist ära. Seda on talle ette heidetud, et ta jättis nagu omad näitlejad ripakile. Mida te ise arvasite tollal? Eks me olime solvunud küll ma mäletan seda tunnet, kui me teada saime, et tal läheb ära teadmata lõplikke põhjusi. Oli igasuguseid kuulujutte, miks ta ära läks? Kui ta siin töötas Naverrori Jeruusa staabili, et teda sunniti seal võis olla seda, seal võis olla ka draamateatripoolsete aktiivsete tahtmist ja mis ei pruugigi paha olla. Et noorsooteatri oli selleks ajaks ennast juba õigustanud ja tulid uued tegijad ja, ja miks mitte, et aga tol korral oli solvumist küll ja oli ka neid, kes ütlesid, et nüüd hakkame meie tegema, ongi parem, et ma ära lehed ja et läks ära ja aga kui nüüd tagantjärgi vaadata, siis tekkisid Tallinnasse üldse Eestis. Eks ole, kaks väga tugevat teatrit kõrvu, sest Panso üllatava kiirusega taastas draamateatri maine ja kunstilise taseme. See niisugune väike rivaliteeti või konkurents, ükskõik, mis nimi tal on, see tuli ju lõppkokkuvõttes asjale kasuks, eks ole, ja tookordne siis noorsooteater, praegune Linnateater, kuidas ta edasi arenes, läbi kivide, kändude ja, ja milleni ta nüüd lõpuks on välja jõudnud tänu Raivo Põldmale ja Elmo Nügasele. Kas Panso eelistas üht näitlejat ka teisele, kui teie noorsooteatri moodustasite, siis olid ju tõelised korüfeed. Eskola oli. Eskola Linda Rummo, Heino mandri, Olev Eskola, Jüri Järvet Eesti teatri absoluut ja nad tulid loomulikult tantsu pärast, sellepärast et Draamateater ei suutnud nende andele vastavat tööd neile pakkuda tol momendil ilmselt Hanso tegi võib-olla isegi õieti, et ta kohe kõigepealt rakendas meistrid. Noh, on räägitud, et Panso oleks võinud meid ka rohkem rakendada ja kõike. Kas me selleks läksime siis ka väga võimelised olnud, mine tea ja samas oli Panso, seega Ta ütles, et te peate arengus sinna välja jõudma, kust need meistrid ees on. Õppige nendelt, kui palju me siis tol korral tantsu kutsikatel õppisime ja olime, aga loomulikult mingi eeskuju nad meile andsid ja Toe nahjal Liisu lindau ja Mikk Mikiver ja Sander Raus ja need olid kõik säravad isiksused. Igaüks tõi muidugi oma arusaamise oma tahtmise ja kõik, aga prantsuse suutis nad liita. Ma olen vahel tagantjärele mõelnud, et võib-olla oleks pidanud olema natukene tugevam kirjanduslik pool. Et meie repertuaar oleks võinud olla natukene põnevam siis kui Panso seal oli alguses, et see oleks võib-olla loonud natuke tugevama baasi, sellepärast kui Panso lahkus, jaga Mikiver lahkus, siis tekkis üks niisugune peataolek. Jah, niisugune alla minek tekkis. Vahepeal ei olnud niisugust tunnet noorsooteatrile, et tal on mingisugune kindel siht või kindel teeots, käesed sahmiti ühtepidi ja teistpidi ja kolmat pidi ja nüüd ma räägin sulle seoses sellega, ma ei taha su ees pugeda, aga sinu vend ja minu hea sõber Karla Kilvet Karla ajas mingisugust päris huvitavat rida. Aga Eestimaa peal on tihtipeale niimoodi, et üks tõstetakse posti otsa, kullatakse üle ja siis jäädakse teda imetlema ja teine pea peal käia, 50 saltot teha ja ikka ta ei kõlba. Aga kui tagantjärgi nüüd mõelda, mida Karla tegi noorsooteatris, siis see oli päris tore liin seal niuke Vaher. Aga kui nüüd tantsust veel rääkida on, see tegi väga tõsiseid draamalavastusi, aga samas tal oligi selline kiiks sees, et ta tahtis ka muusikalavastusi teha. Ja kuigi ma tean, et Panso ütles ooperi kohta, et tema jaoks on see arusaamatu arusaamatus, et tema ei saa selline asi nagu ooper ja et niisugune asena kooperotsen tema jaoks arusaamatus, et ta ei suuda aru saada, aga loomulikult ta tegi minu veetleva leedi 63. aasta lõpul kuuskümmendneli leedil lavastas Panso Linda Rummo ja Endel Pärnaga peaosades. Ma arvan, et teda köitis eelkõige Bernard soo ja Linda ja Pärn. Kui ta seda lavastama hakkas, siis ta käis kateedris, Panso tähendab igaühe käest küsimas, et kes võiks teie arvates olla laisa tuulidel, kes võiks mängida seda ta tükk aega ilmselt otsis seda tegelast. Noh ja küsis meie käest, et kas te olete Estonias käinud etendusi vaatamas ja kes seal võiks sobida ja pikalt ta käis ja uuris. Ja siis äkki ühel päeval me kuulsime, et Linda Rummo hakkab seda tegema. Olite üllatunud, tõsine draamanäitlejanna? See oli jah niisugune ja võib-olla ta oligi niuke ohoo, et kas tõesti see. Sellest tuli hiilgav etendus, mida mäletavad mõned vanakesed. Panso, kui me nüüd tagantjärele mõtleme, lahkus ju ikkagi väga noorelt ja ikkagi, ütleme parimas eas, ühe lavastaja jaoks siin Me võime spekuleerida, mida oleksite võinud veel teha eesti teatri jaoks või mida tantsu meile tähendas ja mida oleks võinud tähendada. Ma olen ka seda vahel mõelnud. Mulle tundub niimoodi, et tähtis on see, mida inimene teeb, mida ta korda saadab. Mida ta teeb eelkõige teiste jaoks, noh, ütleme siis eestlaste jaoks ja Eesti jaoks see on nii suur Panso puhul, et seda on väga raske paarikümne minutiga ära seletada. No nii nagu ma alustasin juttu, ta on loonud professionaalse teatrikooli, ta on viinud asja armastajatest alustatud eesti teatri professionaalsele tasemele. Ta on loonud koolkonna, mitte ainult kooli. Ja kui palju enamus eesti teatri näitlejaid ja lavastajaid on siiski Panso õpilased ja õpilaste õpilased. Juba ainuüksi see on väärtus. Mitte nii palju, need üksikud lavastused, nii nagu Panso ise on kunagi ütelnud, et teated, teatritegemine on mäng liivakastis, et ta on kella seitsmest kella 10-ni ja siis teda rohkem enam ei ole ja selle korduma loomise ees ta võitles terve oma elu. Jah, ma julgen öelda, et võitles sellepärast, et ta oli paratamatult olite siiski üksi üksi, oma ideedega, oma mõtetega ja temast väga paljud inimesed ei saanud lihtsalt aru, mida ta taotleb, mida ta tahab. Ta võib olla väsis lõpuks natuke ära, sest ta ütles kuskil enne oma surma siis, kui ta veel teatis töötas, et Ma ei taha enam teatris kaua olla. Tahan teatrist ära, et ma leian, et on veel midagi, mida ma tahan teha, ta tahtis ilmselt kirjutada. Ta tahtis vormida oma mõtted doktoritöö, mida ta kavandas, see jäigi kahjuks lõpetamata. Mida nüüd siis natuke seda materjali nagu uuesti läbi töötanud on Merle karusoo, kelle värskelt lavastust ma lähen kohe tänava. See on on ka Pansost. Panso elab meie hulgas Pansost lavastusi. Pansost on raamatuid, nii et ei ole kadunud inimene. Oh ei, Joy kõigil 157 aastaselt lahkumine oli aga ju ta elas nii intensiivselt, et süda ei pidanud sellele tempole vastu. Aitäh. Tõnu Tamm, palun.