Jätkub saatesari eesti luuletajad esitavad oma loomingut täna uuel aastal on stuudios Helvi Jürisson. Ma loen teile mõned luuletused oma äsja ilmunud uuest luuletus kogust, mis kannab pealkirja ja pikkamisi roheldub maailm. Aga esimesena loen luuletusi, mis on kirjutatud 15 aastat tagasi. Ja see kannab pealkirja luuletustest. Luuletused kõnnivad öösiti. Neil on pikad peenikesed jalad ja pisikesed klinkivad pead, mida kutsutakse tähtedeks. Nad komistavad tihti asjadele, mida varem pole märgatud. Neile meeldib komistada, sest siis nad kõlisevad. Ühed olid otsustanud neid otsida. Teised läinud leidma. Kolmandatega kuulsid kõlisemist. Luuletused on öösiti siinsamas ja ulatuvad läbi maailma. Ma arvan, et olin kunagi ühtsoodu, mühiseb mets, kes tõlkest ei küsinud. Ma arvan, see mina, mets oli lõputult kaua sellel maal selle mulla peal seisnud ja püsinud oli minus vinduvaid kände ja risu ja kõdu. Kõike, mis elust elusse teel oli, võrasid uhkeid ja pungi ja võrseid. Ja kõigil neil oli ühine mühina keel. Ja polegi tarvis enesest teada muud, et kuhu see mühin ka kostis. Et kese tulija harvendas, hangeldas, müüs ja ostis ära põlga raasukesi, ära põlga. Ära arva, et nad millekski ei kõlba. Vahel siks, et mõista suure suurust, ainult raasukest tundsid puudust. Vahel mingi tüütu pisi tabas sinus just võib leida kasvulava saamaks millekski, mille juured maas. Lõppeks, sädegi on ainult raas. Täna mõtlen sinust madonna ja sellest, mida ei leia sinu lünklikust eluloost. Sa nägid? Kuidas üksteise järel langesid pojast kõik olemise relvad ja sinu soovidest, peavari lagunes koost? Ah kuidas sa mõista, püüdsid? Vaikuses rebides südant, miks, oh, miks taevaste poole hüüdsid. Sest sa aimasid, aimama pidid, et liiv, mis jälgedest tõuseb, ta teel kerkib ja kerkib ja kohub ja kohub. Ja sellest saab kollane kihav neel Ta kaugenes. Ning see kaugenemine su sissepäev-päevalt voolas, justkui olnuks seal lõputult ruumi su sees. Ning sündis mida kaduvalt kaugem, seda suurem ja kõrgem ja helendab valgem, oli see üksik mees? Täna mõtlen sinust madonna sellel mäel, kus kollane keeris rauges kus veel asjalik haamrilöökide kaja kustunud polnud. Kus veel tumepunased piisad su jalgade ees mustunud polnud. Higust rahvahulk taganes koju. Lai kühm mas maa värvituuri. Seal sellel mäel. Sinusse voolas kõik maailma kuri ja hea. Nõnda öelda, nägid, anna andeks, neile nad tõesti ei tea. Raske on korda luua, seda ju leida on vähe. Maailmas ainsatki päeva tormita mööda ei lähe. Kuidas siis saakski meessugu rahuriigini jõuda? Kui vihmale antakse vihmapõuale antakse põuda? Kui päikeselinnale ees langevad lehe kuulumed kui kindlust, mis sinu sees lõhkumas käivad, uned? Raske on korda luua kirvega, kui sai loojust. Kometi ometi tarvis pole ju muud kui soojust. Kiitus ajale, mis mulle antud. Kiitus ja hosianna. Kiitus teile, mu sihvakad, sekundid, kes te tulete, peod minu poole ja nõuate Anna. Alles olid üksainus kokku kasvanud lõputa roomik millest keegi ei tea, mis päevada veereb. Kas päri või vastu? Testija viies kaasamus sisemust. Nüüd ma hingan, mina vabakslastu, higisõltlane küll jäetud mõndki teadmatust kandma. Ometi vaba jumal teab küll, kui kauaks oma andamit andma. See tuleb, on käes ühel teataval tunnil, et puuks saab äkki su keha. Ja käes on teadmine, et sul tuleb kõik, mis saabumas kaasa teha. Su sees on veel pime, kuid korraga aimad, kus valgustüvele liibub. Miks kergemaks muutud? Eks see tule tuulest, mis kinnitab sinule tiibu hulk väikesi vaime, kui krõpsudes kõnniks. Seal ringutab mullune rohi. Ning äkki kõik suubub maast taevani hääleks. Ja see on su enesekohin. Võimalik, et just meie oleme pimedad. Uskudes oma soonilisi, sauasid kombime nägijate seas. Siin sein, seal sein või suletud uks. Puudutus küsimus, kas ja kokkupõrge? Eilajatus? Vaikus. Või kutse või nurgatagune sajatus? Võib-olla, et me oleme pimedad, kõik meie minek ja otsimine üle, jalg radadeta, õuede linnurohu all jaanitaeva on sootuks unustanud hundiohu. Kõik meie minek ja otsimine Kunehki juhteni, naeruväärt, avalik minu pihus, mu kodujoontega pihus on varjul sinu piht, kudepalavik. Või oleme meie nägijad pimedas inimmetsas, mis lõputult, hüüab iseendasse ja endale kajab vastu mis ealeski pole vaadanud iseenda näkku mille vahel teed looklevad unenäkku. Meie silmade mustavate avade põhjas ehk ootavad valguse laengud roheliseks lahvakuks saamist. Vaev aina aetakse segi sadamasuud aina rohkem ja rohkem küsimata ja saamata luba ujub sisemadokidest aluseid, mille lei nime ei plagu künnima turja lõikama teravat vagu. Maa nendest on haige juba aina rohkem ja rohkem püüdleb sisemadokidest aluseid, lautri lahtede rüppe justkui otsides sadamasuud üle ja läbi nagu laevateed kunagi. Kostuvad ära aknad ja aiad ja surnuaiad ja murduvad nimepuud ees kõrgel lehvimas, madrusesärgid üle ja läbijäljed ja jäljed masinamääre ja plaksuvad hüüumärgid. Aina etaksessegi isa darma, suud. Hingetõmme. Nüüd puhkeb valle videvikuõis kui kingitus. Mis siin, mu päevi kroonib. Ta hingus leebelt sinihalliks toonib kõik, mida Karjus selgelt näha võis saab lauge, akvarell mustvalgest maast hiid õide neeldub vaen ja saabub rahu. Tean. Päevend pöörab ette teise tahu taas helkabideaal ja mustab saast. Hetk hingetõmmet kaasa voolamist ei ole kai täid iial olnud vist üks päinis, kulg. Ja sina keset kulgu. Ja kõik ja kõik, mis ootamas meid ees. Kirjale 100 pöördumatuses. Ning südames on imeline julgus. Te rääkisite mulle uus aasta esimesel päeval telefonis ühe loo, mis oli ilusam kui ükski luuletus, kas sellest tuleb ka kunagi luuletus? No kes seda teab, üldiselt mul liblika luuletusi paar tükki on, aga vast vast mitte niisuguses seoses. Aga see liblikas oli tõesti imeline ja minul ei tulnud nagu üldse kahtlust tekkinud, et selle liblika nii-ütelda kandvaks jõuks või, või energiaallikaks on meie kolm aastat tagasi lahkunud vanaema. Ühesõnaga vana-aasta õhtul leidsite oma köögist Liblik vana-aasta õhtul, lihtsalt jah, ei leidnud, vaid ta lihtsalt lendas seal. Ta lihtsalt tuli niimoodi rõõmsalt lennetles, kusjuures mu enne seda ma olin just öelnud niimoodi, et et meil ei ole kartulisalatit ja et noh, vanaema pani alati väga pahaks, kui kartulisalatid ei viitsitud keha või antud juhul oligi selles. Ja just mõtlesin niimoodi. Ja siis ühekorraga tuleb niimoodi leebelt eriti ta ei olnud, oli valge liblikas, aga ta oli eriti kollane valge liblikas, niimoodi need tiivaservad olid kuldkollased ja niiviisi sõbralikult ja leebelt, nagu liblikas lendab, tuli käe peale lausa. Ja siis ma viisin teda näha oma abikaasale, kes kavaga rahulikult ütles, et noh, et kui ta juba tuli, et siis sa võiksid ta viia tema tuppa ja siis ma läksingi. Käskisin ta seal toas lahti ja, ja sinna ta jäigi. Ma ei ole teda näinud, Ena.