Raadius kindlasti kõige rohkem eesti näitlejatest esinenud. Kas sul on meeles, millal oli sinu esimene esinemine mikrofoni ees? Minu esimene esinemine mikrofoni ees oli 28. aasta kevadel, millega, vaat seda ma enam ei mäleta, lugemistund oli. Ja kas sul on meeles ka, kuidas see esimene kohtumine mikrofoniga oli? Ei olnud viga sellepärast et. Ma tundsin Kanes rahulikult. Nii et hirmu, millest õige paljud räägivad, sinul ei olnud, ei olnud. Aga kas sul? On võimalik meelde tuletada? Kui palju kordi sa oled mikrofoni ees esinenud? Täpselt ma ei oska ütelda, ka neid kardi peaks nende aastate jooksul ikka olema juba nii umbes paari 1000 ümber. Sai ka veel heliplaatidele räägitud, enne sõda ka ju enese taga ja ja 30. aastal ja 28. aastal seal koos Felix mooriga ja hiljem Paul Pinnaga Metal Lutsuda, jaga üksinda kokku vist 22 heliplaat, küllaltki kenake hulk. Nüüd aga, lugupeetud kuulajad, katkestame vestlus auväärse juubilariga ja kuulame teiega koos Hugo Lauri esituses kirjanduslikke palasid mis on meie heliarhiivis aukohal ja millede kaudu avaldub kõige eredamalt tema kui sõnakunstniku mitmekülgsus. Hugo Laur on olnud aastakümneid vabariigi sõna- kunstnike esireas jaune innustava eeskujuna jäänud selleks tänapäevani. Tema erakordselt sundimatu jutustamisoskus ja nüansirikkus on imetelda. Võrdse meisterlikkuse, esitab guugolaurmi hästi värsse kui proosat. Võtab mõnikord pisara silma ja paneb ka südamest naerma. Nägude vestlusest kuulsite armastab Laur Juhan Liivi luulet. Kuulakem üks suu. Üks su nii vana kui mullak. Ja nuttis nägu, nii vagun, mõtteis, nägu, nii auste. Nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, vaikne, nii mullane. Nii selge, ja õige. Ja kullane. See on mu ema mullake, see on mu ema, mu kullake. Tulin linnast lumised tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu, jalad väsinud, läbi läbi näljane. Kuskil teed ei tulekiiri aeg juhilin, ennäe, tulebki neid siiski vilgub, viimati. Ja astun siis lahkelt lahti, tehakse tüdruk, võtab ahjust leiba, sooja leiba, mõtelge. Soe saun ja lõhn, nii armas. Tühi kõht. Kas soovite, külamees, vast sooja leiba. Murdis tüki minule suure tüki sooja leiba. Kylm maitses maagussi. Soe leib ja soe süda. Perenaine, tasand. Kus seal tulid? Kuhu lähed? Käsul, naine, võõras mees. Sealt tulen sinna lähen, olen vaene reisimees. Mitu venda sul või? Õde? Isa, ema elavad. Mina üks kibe tõde, kõiknade ärasvurivad. Tibi-tibi-tibi-tibi, suurem neist on kukeke. Mul on neli kanapoega jutt, need ajas üles. Tšehhov inimese kõnelus koeraga. Oli külm, kuuvalge. Aleksei Ivanovitš romanss ess äigas väikese rohelise kuradi oma varrukal maha avas ettevaatlikult jalgvärava ja astus õue. Tema nähtav suurus seal kõik ainult unenägu ja soovits pood korra ja teda pole teps enam. Romanss vaatas kõrvale jällegi kahe sammu kaugusel ilmatus musta koera stepi lambakoerte liigist. Kasvult tubli hundi suu tähistas kojamehe putka juurest ja kõlistas ketti. Mansour tunnistas teda. Mõtles ning kujutas oma näol imestust, siis kehitas õlgu, vangutas pead ja naeratas nukralt. Koorile seda esimest korda elus oo vele, kas sina siis seda ei tea, et inimene on looduse kroontšakra, vaata? Tähendab seal sotsialist seal, seal vaeste mulle sotsialist mees. Äärmustest. Kui sa võiksid ütleme, hinge sisse pugeda kui võiksid psüüh. Asse laevadelt mine romansov, kolleegime, sekretär, olen. Ivanovitš leia endale rusikaga vastu rindu ja. Et keegi annaks sulle ka kordki vastu lõugu ning sul läbi sõimu söö, kutsu ammusta, räti, kurradi, õhi, äraandjat. Romandsas vääratas ja kukkus koera peale. Asja edasi ja Rässi räsi ilalakkujad pole põrmugi kahju. On küll hooajaloos väga härra seest tooli eeti, säh, säh, näri, närin, käsikäkk. Verni. Barrässullegaa Barcale vaatlini aeti äite poid või kuidas nimi aite rebin kasukat ka, see on ka ülekohtuga saadud. Müüsin oma liigemise ära ja sellerraegu ostsin kasuka jälle tärniga müts ka. Õe. Mis ma veel tähtsam? Eva ja õige õige min eada aega. Mansour silitas koera ja lasknud teda veel kord ennast säärest hammustada, lõi kasukahõlmad kokku ja taarudes tuigeldas tooma ukse poole. Ärgates teise päeva lõuna paiku nägi romanssos midagi enneolematut. Ta pea, käed ja jalad olid sidemeis. Voodi juures seisis ta naine, silmad nutust punased ning askeldas mureliku näoga arst. Nüüd kaks Grovi valmi, elevant ja mops. Kord linnas talutati elevanti vis tsirkusereklaamiks nagu lehis salk uudishimulik ja tema kannul käis ja vahtisime loomaiigatgaiti. Ei tea kust, äkki väike loobsi näevits, lõi elevandi kannul vihast vurri. Ta oli, aitas hambaid, ajas karvad turri. Juust, nagu haukuda ta Cleviks mõnd enda taolist jääta oma ja ent üks karvane siis andis talle nõu. Saa aru isegi sulle üle jõu on tüli noriumiseks. Elevant. Sul vaesekesel juba hääl on kähe, kuid talle näe, ei, üldse korda läheb, et tema vastuse klahvid sedasi. Talud, kui astub rahulikult edasi. Mopsaga vastab talle kähku, just nimelt sinu teebki vapraks, kui ilmad, et mul endal asi läheks, võid saada kuulsaks lööma mehes nähku nüüd minu julgust, koerad igast kandist ja üle linna, kuulutage uudi oibortsi, näkk, kange Koeruda, et julgeb elevandi peale haukuda. Muhk, kallis kuutlik sa laulad väga vapralt. Kuidzina käo, kuldne lind, kui kukud helisevalt haaprald, kes meie metsades küll vääriksin. Kuju vaheluv vaiki. Ma ei leia sõnu, kui ootel, siis, et sinu rõõmus rind veel tõuseks kord ja lookrakene puhkeks taas lauluhooks, nii uljaks ja nii kelleks on lihtsalt võrratu sul laululugu, mis on suu kõrval ööbik. Ma tänan sind, kuid laul, mis sinul rinnust Me kõrvus heliseb kaapanatiisi, linnustu, kaunim, kaunimad ei olla või? Nüüd tuli varblane ja sõna sekka lõi, ehk jätate jo kiidu kometi? Laul on kehvavõitu, ometi kõik meelitused sama õnnelikud, ükskõik, kas ütleb kukk või kägu. Kukk kiidab kägu nagu jaksab ja kägu kiitusega Kuke kiitust maksab. Tammsaare vanad ja noored. Sel ajal, kui noored kõnelesid, läksid vanad välja äärde karja juurde, peitsid härja kinni ja panid talle nööri sarvi. Vanamees võttis nööri otsa pihku ja eidki järele lööma, kuigi härjaga oli hoopis teine lugu, kuivana tõmmikuga kevadel. Ärg oli kangekaelne, ei tahtnud järel käia, sest ta oli noor. Hoiad kõvasti kinni, Kuuse Väike-Härjapoisiga. Meie käest läheb üldiseid vana meele. Näe, näe, ole kurja, õela, küllap siunas valemis. Kas sa kuulad kärki sõitja, andis härjale vitsaga meda reisi. Keelas vanameest, kui härg sarved tagasi lõi ja temaga tuuseldada, sedasi pistis hoiaga nööri otsast kinni, ära seda peost lahti lase, liugu ta kepsu nii palju, kui tahab. Õpetaja seid sees, siis vaenlasi hinge sisse. Küll on aga kaelapinna Bodnud, kui läheb vabakiirus valanis pidada kinni, mis tast lased edasi minna, ootama tulen, aitan. Eit hakkas vanamehele appi minema. Härg aga, kes arvasid teda jällegi nii-ütelda oma tullakse, tõmbas saba selga, lõi eest ja tagant üles ja pistis jooksu, vanameest enesega kaasa, kiskudes peageeniere laatilasele taseda, õpetaseid, kuid kõike asjatuks vanamees oli, kui takutort oheliku otsas. Ei näe mul mehe risu ja isased usamagi härjaprussi kinni peetud, anna ikka härjale ja tõmbas sulle endale ka paar tulist kiiruseid. Härgleid ralli edasi. Vanamees kukkus viimaks kõhuli, aga hoidis siiski nagu surmahirmus oheliku otsast kinni. Õigem, ta ei saanud oheliku otsast lahti, sest see oli ümber käemetsitud. Eksa peenel olla, sooviti nööri otsast lahti karjuseid, muidu lohistan sind nagu kaltsu mööda maad järele. Ammus. Ma andsin sulle puhta särgi selga, nüüd nagu sõnnikutükk, tennise muutub vesi, aga karjapoiss, kes vanade mängu pealt vaatas, hakkas nii magusast naerma, tundis kõhus valu ja silmis pisaraid. No mis sa pikutad seal kärgi seid, kui vanamees oli ahelikust vabanenud ja härga tasakesi siunas. Ärg tapab vanainimesega, sõi ära, aga temal pole muud, kui irvitab hambaid, tuline kartul sulle lõugade vahele, küll sa siis mõistad oma mokka pidada. Aga poiss naeris veel hullemini, ata tulinija, tõmban sulle paar tykki ümber kaela, küll sa siis tead, et ta vanainimeste, naera ähvata seid kase latva poisipõlve viibutades. Nad läksid uuesti härga püüdma. Jooksja, võta Ooelikkusest kinni. Käskis eit vanameest, ei Mino soo joosta, kui koondid valu täis ei või hästi käiagi. Vastas see, mille siis mees hakanudki, kui ta sedasama härja vältigi kätte ei saa. Mina pean hakkama tema järel jooksma, mis ta seal kivi otsas kükitab, kui sa ei tule appi, ärge püüdma üldiseid, poisile see jooksis, võttiski härja kinni. Näo eelikkuvad Siiemmetan endale näidata, kas ta käib järel või mitte, ütles säh, võta väed muidu seal tuku, pöördus ta vanamehe poole. Aga e-teiega tegi härg sedasama staadiga Tales arveid tagasi vestasi eest ja takka üles ning pistis jooksu nõnda et ei tohelikvaatsest ellips lõi vanamehe poole, karjus mees, sabin elal vaid seal, kui sa pole apline tulla nisu kammitsas kukk ega saagi appi, tehku härg mind valjemaks, seisa sabungsem saatana silmamuna. Vanamis jooksis rammitud, jalad andsid, aga härg oli kärmemm. Eit lendas varsti raaginal gaase põõsasse, kuna värs rõõmsalt karja hulka tagasi lippas. Poisi suust kostis hele naer. Ikka vanamehe käest kade ladva ja hakkas poisi poole minema. Tulesi Iiemm. Õpetada saab ala inimesi üle, irvitab. No tule siia. Poiss andis päkkadele tuld, kooli, suru, uju küll sa mulle bioosi jõududa. Kle mindi jällegi jälga, püüdis, kutsuti poissi, aga see ei tulnud karpeseta eide käest nüpeldada saab. Õnneks astus härg tagumise jalaga nöörile ja vanamees ning jäid kahtmasid üheskoos sellest kinni. Nimega heegest veel riistasid nad nagu ühest suust ja see oli vist esimene kord, kus nad kahekesi korraga ühte ja sedasama mõtlesid, kuna muidu ikka eit enne ütles ja alles siis staat mõtles. Ei mind käsi põõsasse, külm hidden väänkael sõrasin, neist pungitad. Ja eit andis härjale ühe kibeda vastu nina. Kus ta, kutsa, kutsa, lohises vana mees härjale pandi nööri ümber nina. Nõnda oli teda kergem pidada. Tõmbab hästi kõvasti kinni, küll ta siis teab, mis jooksmine on. Käskis Eik. Vanamis noosises, venitas ärgajas silmad veel rohkem pungi. Näessi ta täis rääkida, eita järje kohta, aga mis samas südametäiega ikka teed, saagas vaen vanas puista siis filmi hakati minema aias, aga kõvasti kinni ta nüüd enam ei pääse. Käskis eit. Ja tõesti, ärge ei pääsenud enam Eitvemmeldas teda niipalju kui tahtis, ikkagi käis ta vanamehele järele. Nüüd ma tahaksin esitada sulle küllaltki nii keerulise küsimuse. Nimelt mis puutub loomingulisesse meetodi, kuidas sa oma loomingulist Meetuudi iseloomustaksid, kas seal domineerib inspiratsioon, talent või töö? Kuidas sa suhtud improvisatsioonis? Ja ühesõnaga kindlasti meid huvitab, kuidas sul usad valmivad. Ja see on terve rida küsimusi, siin need on. Ja sellele on raske vastata, nii nagu Moskva kunstiteatri peanäite keedrarhites 50. aastal siin Tallinnas viibides, et selline niiskustel küsilasse veidi raske vastata, sest kui küsida need viiuldajad, et kuidas läheb, mängib, ei oska midagi vastu. No ma katsun, vastad, õmbles nii. Muidugi inspiratsiooni on, on suur mõju ka improvisatsiooni, siis mul on iga osa meeldinud, ma ei ole siiamaani veel ühtegi osa mänginud, mis mulle nii-öelda vastumeelt oleks olnud, see juba ise nii innustav. Siis olen püüdnud tutvuda kirjanikuga, tähendab tema elulugu lugedes. Siis muidugi püüan endale luua selle osa eluloo, keda ma mängin. Ja alguses tundub nii, nagu see oleks teine inimene, kes minu arust eemal seisab, aga proovide jooksul tuleb ikka lähemale lähemale lähemale, nii et just nagu sulaks minusse. Kuidas sul on, kas see kuju leidmise protsess kas järk-järguline või järsku kuidagi sähvatab? Key järk-järguline on see? Ja siis ma püüan alguses kohe tema väliskuju endale ette kujutama hakata. Ja mille järele ma siis ka pärast tilineerin ennast, sest ma grimeerija stiisi alati ja töötan osa kallal tavaliselt hommikuti enne proovile minekut, tõusen varem ülesse ja hommikuti on pea olnud värski puhanud. Ja kuigi õhtul etendati ei ole, siis ma õhtul osakaal ka töötavaid päeva proov olnud ja pean jube väsinud, aga siis hommik teeta. Ja kuidas sa suhtud improvisatsiooni, isse Nov, improvisatsiooni see, kui ma nüüd osa õpin, siis muidugi näide jõe poolt antud juhendid on ka käes, aga noh, siis püüan omalt poolt ka midagi nii juurde anda. Nii kassaa, individuaalsed treeningud Kaharrastad oma vormis hoidmiseks erilist treeningut. Näiteks kui ma raadiopalasid ette valmistanud või televisiooni või kao osas siis ma loen neid küll mitu-mitu korda, aga vaikselt häält ei tarvita, selle juures, kas saab hääleseadet, oled kunagi saanud? Ei ole, ei ole, ja nii, et see häälematerjal, mis sul on, see on looduse poolt kaasa või oled vaeva ka näinud, ei ole neil värv. Algul siis oli küll niiviisi, et kui ma suuremaid osasid hakkasin mängima, siis tundsin siin rinna all valu pärast vahelihas ja, ja vahelihas juures. Siis viskab, läksin nautonile kaema, et mis asi see on, sellepärast jaagu osatäitmist ja lautoritistele õnnelik. Hinge seik, millega sa oled säilitanud sellise mõterksuse ja töövõime ja hea tervise oma kõrgele eale vaatamata. Ja miks sa joonista pensionile minekust. Ja võiks ütelda seda, et Ma armastan pärast tööd näiteks korralikult puhata. Ja kevaditi suvel armastan väga palju jalutada. Pensioniminekuga nii, minu käest on küsitud, et miks ma ei lähe pensionile, ma olen siis vastanud, et ei viitsi minna veel. Sellepärast, et tervis on hea ja miks mitte, teete täiesti õige kindlast. Lõbusad, kui kurvastavad. Kas sulle meenub ka mõni koomiline seik? Jah, paar asja tuleb meelde, teist võiks võib-olla traagiliseks nimetada. See ükskord ma siis olin siis teist aastat teatris ja no siis tuli ka statistide operetis ja mustlase paruness. Ma olin sõdur, seisime rivis seal kõik ja ja teised vaatavad, minu peale, jääb, tähistavad naerda. Ja mina vaatan, mis mul siis siin on need, siis märkasin, et olin püksid tagurpidi jalga pannud. Seni talendist umbselt püksi, see tuli püksid. Vaheri ideesid siis oleks hirm lava ümber ehitada. Ja eeskätt jälle laulsin ja sõnad läksid meelest ära. Peeter Paul nüüd ikka oli puldis dirigees. Mina jäin vait. Peeter veidike edasi, mina lõin käega, läksin lavalt ära. Jaa, liidigittensiisid no sõdadest, millest ära läksid meelistele, aga kas nüüd tulid meeldima nüüd mis tulid ja mine tagasi, lase edasi, seal seisma jäid, no siis läksin tagasi ja laulsin edasi ja siis üks oma inimestest istus saalis sel ajal sellele etendusele tuleb vaheaeg ülesse vaatav. Et missuguse huvitava nõksusele, mis näksi oli? Hirmuhigi oli otsaees. Nüüd huvitaks üks on niisugune küsimus inimlikku valdkonda kuuluv. Miks sa ei ole uhke ja kade? No küllap selle iseloomujoone tõttu sa suudabki lavale elu anda lihtsatele heasüdamlikke inimestele nagu kellamees lible Ki Lutsu suves. Muide, selle lavastusega tähistas Hugo Laur ka oma aias möödunud suurjuubelit möödunud pühapäeval kuulakem sellest dialoogi Joosep Tootsiga. Kuidas elu läheb, läheb või veel seal ikka minna, on vodka sekorda kellaneerija reegle kästri jääb varajaste ikke veel riidleb. No kas sa seal, see meil nagu Andra teid ette nähtud, et üks kord nädalas peame ikka üksteisega läbi riidlema ja. Vaata teised ristiinimesed teevad kuus päeva tööd ja seitsmendal hingavad, aga meie jälle koos päeva ihume hammast ja vaatas ees seitsmendal ATV kehvad käima. Just nagu meil valida oleks olnud, eks ikka selle saare vari. See oli ju päris kena tüdruk la tühjale taol. Küla loteriis õnnelikult otsida meest need minusugune vana jõhm õnnest või millestki teab. Minu arvates see õnn on ikka niisugune asi, mis passib pata või või pannile panna. Ei tea. Aga eks ikka teinekord oli veel. Teised inimesed ees teevad. Noorikuga või, või teise poolega lood on, pole veel nii kaugele saanud, aga ehk kunagi saab kah. No kus sa shell jummal kas niisugusel mehel, keda võtta, oh jummal, paraku see võib võtta kas või. Eks seal ole siis õnn või rõõm või mõlemat korraga koos. Aga see seal olevat teise mehe pruut. Oli küll jah, oli jah, käisime pruut, aga enam ei ole v oh jumal, kui palju mina olen sellest asjast Carlos sõbraga rääkinud, teate, see saar, Arnus on üks kolda väärpoiss. Aga mis tema võib sinna parata? Vaata nagu vanasõna ütleb, et inimese tahtmine on tema päeva riik, päevad see käidi käte keraakem nende armuasjade kohta. Sa oled väga palju esinenud nii hästi, filmis raadius televisioonis, teatrist rääkimata. Aga milline on sinu tõeline kutsumus? Tõeline kutsumus, no eks ole siin näitleja kutsus? Ei oska midagi ütelda. Ma mõtlen nende aladega võrreldes, missugune sul on kõige südamelähedasem. Nüüd viimasel ajal muidugi on tulnud filmis esineda ja aga alguses paistis CD nii mehhaaniline, aga nüüd viimasel ajal noorematel avastati juures, on see tee palju muutunud paremuse poole. Mida sa pead näitlejaks saamisel peamiseks? No kõigepealt peab head haridust omama nii hästi üldharidust kui ka muidugi kutseharidust. Pean palju lugema kirjandusega, tuttav olema ka jälle uurima kunstiajalugu ja ja mis kõik aitab kaasa. Mida sa soovitaksid noortele teatrientusiastidele? Kõigepealt soovitaksin ette, näed, alguses kohe, kui nad oma kontset alustavad ei jääks nii-öelda enese peale väga palju lootma, tähendab noh, peab lootma, et ülemus meil, aga mitte nii väga suures arvamuses iseenesest olema, vaid ikkagi tööd, tööd, tööd teha ja ennast igatpidi täiendada. Saured paljude aastakümnete kestel ise töötanud väga hoolega teatris ja oled koos töötanud paljude toredate näitlejatega. Aga kui sa nüüd heidaksid pilgu tagasi ja ühtlasi ka tänapäeva, kuidas sulle tundub, milline on tänapäeva teatril järel, kas? Ma võiks ütelda meie praegu see eesti teatri järel tasub kohta, et sellele võib suuri lootusi panna. Nii et põhjust muret tunda ei ole, ei ole, võime arvata, et meie teatri edaspidine areng ja tulevik on kindlates kätes? Jah, seda küll. Kuidas sa kujutad ette teatri lähemat ja kaugemat tulevikku? Seda need muidugi ka sellele raske vastata, aga ma mõtlen, et kui tähendab näitlejas pere kasvab ja areneb, siis peaks areneme ka teater realismi suunas. See on minu arvene ja millised oleksid sinu isiklikud unistused tulevasest teatris. Kas sul on selliseid osi, mida sa ei ole saanud veel mängida? Aga igatseksid? Hansa meeldinud ja kas ta siis suur või väike on ja ei oska sellele vastata. Ainult ei osanud veel taaskord veel mängida Saaremäe Priidusele tal. Aga millised on sinu plaanid? Õigemini perspektiivid, kas on juba teada, aga ülesandeid, mida sul tuleb kanda käsil on praegu kolm filmi. Veiteedeegolmas tuleb varsti, proovin teile. Üks on läti silm viia kinol stuudios Albatrasse nimeline ja teine on meie oma film, seal on küll väike sinine antiloopia siis järjekorras. Sellega alustatakse tööd nüüd õige pea, jah. Juba aprillis algavad aprilli keskel algavad proovid, aga kui nüüd tekiks niisugune metamorfoos ja sa peaksid uuesti oma eluga alustama mida sa siis teeksid? Hakaksin näitlejaks ma kyll teistele Sult seda ei soovita. Ise hakkaksin kyll näitlejad, sest see on ikkagi kaanes raske elukutse ja väga mulle ta on meeldinud ja ma ei ole kahetsenud kordagi, et ma näitlejaks saaks. Kallis Hugo Laur. Ma olen sinu aega ja kannatlikkust ohtrasti ekspluateerinud ja sellepärast ei söanda sulle rohkem küsimusi esitada. Aga tänase kohtumise lõpetamiseks sa võiksid raadiokuulajatele veel midagi ütelda? On liigutavalt orelit olemas oli et ei ela, et hingad võin haista maha niidetud heina või värsket leiba ja kõigi meeltega maid medki, niitusid järvi, et südant omad aju ja närvi. Et võid nagu sõstar või tomat võtta päikeselt värvi. Et pole veel maamulla omad su käed ega jalad, mis ikkesse vormi valad ei väsi täitmast, mis nendele käis. Kui tore on elada ajal, kus aju oma katsesarvi jumalakartmatult ajab taevasse majja, kes tähtede parmu ajal, kus pole kapla ega vaia, mis me teadmiste apla jultunud vaimu veel kinni peaksid. Ja kuidas sõgedad laimumi, peabeli tüliksid ja otsiksid meiega tülisid, meid neaksid, et me ei mõtlegi muule kui vaid eelkõige täita kärgi oma tulevikumesipuule ja ennast eeskujuks seada siis on meie uhkuseks teada, et nendegi tulevik on väljalõige meie joonise järgi. Milline õnn on elada ajal, kui pole aknale vaja riistad paberiribasid, kui võid vaadata tähtede pestud silmi, kui ei uju su pea kohal pilvi, mis tibaksid mürki su veres. Ajal, kui võid armuda meres, kus miinide hulbi ajal kui võid armuda õitsvasse ayus, kus tumepunaselt puhkenud nelgid ja tulbid kui võid armuda maailma laius ja inimesse, kes kõlab uhkelt.