1923. aastal toimus Eesti kultuurielus oluline sündmus. Nimelt loodi esimene eesti kunstnike rühm, mis oli kokku pandud kunsti ja esteetiliste põhimõtete alusel. Ühtlasi oli selle rühmituse loominega kubismi sissetungi Eestisse. Sellesse rühma kuulusid noored mehed 22 kuni 29 aasta vanuses kõige vanem mees, nende hulgas oli Jaan Vahtra, kes aga ka juba aastal 1925 rühmitusest kõrvale jäi. Võtame siin siis kunstnike nagu Arnold AK Berg, Mart Laarmann, Hendrik Olvi ja näiteks ka veel Edward tole, kui tähtsamad ainult nimetada mida ka siis rühmitus endast kujutas, selle nimi oli eesti kunstnikud, rühm sellest kõneleb nüüd kunstiteadlane Mai Levin. Selle sünniks võiks lugeda tegelikult näitust Võrus, mis toimus neljandast üheksanda veebruarini, noh tollal kestsid näitused nii lühikest aega. Tavaliselt ja selle näituse initsiaatorid teks olid Vahtra kes oli ka tulevase eesti kunstnikud, rühma esimene esimees ja Friedrich-ist. Mida niisugune rühmitus või mida need kunstnikud soovisid, mis oli nende eesmärk? Nad olid nagu kokku puutunud moodsate suundadega vene kubistide fu'd turistidega või Kubo turistile tänavu neid nimetatakse ja nad lihtsalt innustusid nendest uutest suundadest. Aga peale see mõjutas neid läti kunst nimelt Friedrichi ist, kes ei olnud rahul ballasem toodika üldse kunstilise suunaga. 21. aastal siirdus üle Riia esialgu Saksamaale, kus ta kavatses õppida Oskar Kokoska juures, kuid sellest ei tulnud midagi välja ja ta naases Riiga. Gaasi järjasta kohtus taas oma kooliga kaaslastega pensast läti kunstnike Roman suta Alexandra Beltsova ja teistega kes olid asutanud 20. aastal Riia kunstnike grupi, mis oli just niisuguse kubistlik konstruktivistliku suunama. Riia lastel olid ka sidemed juba prantsuse kunstiga prantsuse puristidega, kes olid nagu Nobu rismi tuleb vaadelda nagu ütleme kubismi sõjajärgset teri vaati. See kõik oli histile väga mõjus rabavana ja toreda ettevõtmisena ja siis nende värskete ideedega maanduski ta siis Võrru ja koos Vahtraga püüdsid siis seda uut suundaga seal propageerida ja teisi kunstnikke kaasa tõmmata. Ning see ige Riia kobistide konstruktivistidega kõndis ilusat vilja, riialased tegid eesti kunstnikele ettepaneku korraldada ühisnäitus ja mitte koguni rahvusvaheline, kõiki Balti riike hõlma ühisnäitus Eestis, Tartus ja Tallinnas. Ja, ja siis suure entusiasmiga hakati seda teostama, kuid kuigi kutsuti kunstnikega Soomest Leedust külla, võeti kontaktiga Poolaga, nagu sealt õieti vastust ei tulnud, Leedust ja Poolast ei tulnud. Kuigi Poolas oli kujunenud ka üsna võimas avangard, islik rühmitus, plokk, kuhu kuulus ka esimene Leedu avangardist Vytautas käri okstis siiski list lihtsalt kirjutati valesse kohta Kaunases. Sest tegelikult nagu Poola-Leedu avavärgi niisugused keskused olid Vilniuse, siis Varssavi mees oli kubismi harrastajaid niivõrd nagu vähe, et nendest peaaegu ei teatudki või sellistest katsetustest nagu ei tatudki õieti. Meie kunstnike soovitati pöörduda Ilmeri Aldo poole, kes tõesti nii 1915. aasta paiku lõi kubistlike ja praegu täiesti abstraktseid pilte, kuid nähtavasti jäi see siiski niivõrd episood modiliseks lehekülg tema loomingus. Nii et igal juhul kujunes rahvusvaheline näitus praktiliselt eesti läti kubistide ühi näituseks ja see saigi teoks 24. aasta algul Tartus ja Tallinnas. Kuidas ja mispärast last tas nende arvates kubism tol ajal vaimule. Mis oli see õhustik, milles nad leidsid ennast olevat? Ma arvan, et, Et kahtlemata mõjutas neid ka mitte ainult see uuenduslik vaim, mis nii võimsalt lokkas sajand algus algul vaid ka see ühiskonna niisugune plahvatuslik demokratiseerimine tol ajal mis. Leidis väljendusega loomulikult eelkõige niisuguses revolutsiooni laines, mis haaras ju tegelikult kogu Euroopas tuppa ja see nagu esmakordselt olid ajaloo areenil, panid ennast nii võimsalt maksma, massic inimene muutus või teda tajuti eelkõige kui ühe suure niisuguse kollektiivi. Tsahkna ja kunstnikud tunnetasid just kubismis konstruktivismis kõige häält niisugust baasi, millelt, millest võis lähtuda. Niisiis uue kunsti loomisel, mis pidi vastama siis tuvale ühiskonnale teatavasti nagu kubism püüab lähtuda kõigis loodusvormides objektiivselt olemasolevatest nagu algvormidest, nagu rajada teose niisugust arhitektoonikat, nendele. Geomeetrilistele algvormidele erinevalt ekspressionismi staa taotleb suuremat nagu objektiivsust ja nagu mõistuspärasust seda muide, rõhutas Kalarman. Uue kunstiraamatus oli eesti kubiskide või kunstnikerühma programmiline almanahh mis ilmus 28. aastal. Seal ta just ütleb, et uus kunst ei mängi individualismi nootidel, et ta püüab toetuda sellele, mis on kõigile ühine ja seetõttu on ta nii-öelda internatsionaalne kunst ka. Üks asi, nad vist nägid ka mingisuguste masinate võidukäik, kus oli ka üks element asjast. Ei, kahtlemata ja ja see, see kõik oli ju läbi põimunud, nii tõesti see masside ilmumine areenile ja kogu see niisugune võimas tehniline areng igal juhul. Võib-olla meile tundub see juba küllaltki tagasihoidlik, kuna see areng, aga tolle aja inimesele oli see ikkagi võrdlemisi vapustav ja ühiskonda tajuti või kujutleti nisust tulevast ühiskonda niisuse ideaalselt korraldatud nii masina värgina ja inimest selle osana just rühmaliikmete töödes ilmub see tehnika teema nagu tõsisemalt või õieti ilmubki just nende töödes meie kunsti. Vaatame kas või näiteks Märt Laarmani puulõikeid, 23. aasta mapist või tema joonistusi 20.-te keskpaigast. Ja juba kirjeldatud Võru näitusele esitas Ardo Syvadi maali ja see, mis on kahjuks jäänud meile tundmatuks. Kui me nüüd vaatame seda eesti kunsti üldpilti aastal 1923 ühelt poolt Pallas ja mis olid veel olulisemad tegijad, sel ajal, kui tekkis eesti kunstnikud, rühm. Jah, ühelt poolt Pallas ja ja Pallases valitses just niisugune ekspress, realistlik vaimsus. See oli nagu saksa kunsti tugev mõju, mis ka ballast kaasa kiskus. Maailmasõja järgnenud aastatel. Kui nüüd veel sellest rääkida saksa ekspressionismi. Üks selle rühma liikmed on öelnud, et Eesti ei vaja niisugust verist ekspressionismi. Eesti vajab üles ehitava riigina midagi muud, on midagi niisugust olemas. Tegelikult olid ka kunstnikerühma liikmed Ekspressionismist mõjutatud Rootsi kubist jesta Adrian Nilsson on käsitlenud ekspressionismi kui teatavat katusmõistet mille alla mahuvad kõik teised voolud nagu turism kui viis, kui ka kõik teised ja lähtunud anda seejuures tõsija aiast, et see niisugune tugev päeva jõulise eneseväljenduse tarve oli kunstnikel tol ajal üldiselt suur ja, ja tõesti, ka meie kubistidele on ekspressionismi jätnud oma jälje ja ja mõnel juhul näiteks Laarmani loomingus võta läbiga tema kubistikonstruktivistlikest asjadest. Kuid ekspressionismi kõrvaline, näeme eesti kunstis sel ajal ka tavalist niisugust. Kuidas ütelda rahalist, aga lihtsalt traditsioonilist niisugust impressionistliku, realistlikku kunsti noh, oma teed käivad tollal rahulikult edasi juba teel, ütleme sajandi algkümnenditel alustanud meistrid. Ja muidugi loob Babe tol ajal oma poolabstraktseid lõuend ei, kuid siiski ka tema nagu radikaalsem periood oli sel ajal juba seljataha jäämas. Ado Vabet, nagu tulebki käsitleda meie esimese tõelise vangargistina, kes juba esimese maailmasõja eelõhtul esines abstraktsete töödega ja nagu väga kiiresti haakus uute suundadega, mis Euroopas tekkisid. Aga nüüd ütleme, kuidas sa olid tema suhted nende ole ja, ja vahtrarühmitusega, kas neil oli ka põhimõttelisi vaidlusi, kuidas olid need suhted? Et need suhted olid kaunis distantseeritud, peab ütlema, et kunstnikud rihma nagu eriti vaimustusega vastu ei võetud. Ma ei räägi niisugusest kuidagi lahmivast ja maha tegevast kriitikast, mida esindajad esindas näiteks Karl August Hindrey. Kuid kui paljud teised kriitikud, kunstnikud suhtusid nendesse küllaltki reserveeritult. Asi oli selles, et et juba nagu andis tunda Ta teatav nihe kunstis konservatiivsuse poole. Vegase sajandialguse kunstiavangard seda Euroopas ka ei teadvustatud, võib-olla enne, kui juba esimese maailmasõjajärgsetel aastatel ja see pidi ka otsima või otsis kompromisse, et rohkem levida ja leiba saada. Ja just nimelt ja teiseks nagu laiem vaatajaskond võttis alangardismi vastu siiski mingis leebema segatumas Tormis, mida tegelikult endast kujutab see 20.-te aastate haardega ja kuigi eesti kriitikutes näiteks Hanno Kompus oskas suurepäraselt nagu analüüsida eestiku pistide töid ja temale kuulub kase Q konstruktivismi mõiste kasutuselevõtt meie kunstikriitikas. Ja oli ju tõesti väga tundlik kriitik siiski tema suhtumises ajapikku järjest süveneb, no teatud reserveeritud. Ja ta näeb nagu hea meelega nende kunstnike arengut nagu looduslähedasema ja traditsioonilisem käsitluslaadi suunas, see oli ju sellele ajajärgule ikkagi tüüpiline ja seda tunnetasid muide, kunstnikud, rühma liikmed väga selgelt ka ise. Kas nad muutusid ja kui palju jäid nad ikka kui püstideks. See. Olles nüüd üksikutest isiksustest, näiteks Jaan Vahtra, kes oli esimesel kahel aastal kunstnikerühma liiderlaad on üldiselt kah kannab ennast, tema kubism kannab ka tugevat ekspressionismi pitserit, muide ja kubistlik periood lähedal üle umbes 25. aastal. See säilib küll see niisugune stiil tal raamatu kujundustes, kuid maalis nagu oleme 25.-st aastast juba hoopis teisi tuuli, nisust, neoklassikalist uus, asjalikku laadi. Ja täpselt sama sama võib öelda ka Eduard Ole kohta, ta on maalinud vaid üksikud lõuendi niisusesklomeetriseerivastiilis milles annab ka tunda uus asjalikkuse mõju ja juba 26. aastal läheb üle looduslähedasemalt. Kuigi jah, ikkagist stiliseerivale, mis selle aardekolikule laadile isegi eesti kunstnikud rühmas, kus alates 26.-st aastast võtsid võimust tallinlased Laarman akterg. Olvi kerkis päevakorrale küsimus, kas Eduard Ole ja Feliks Johansen, Randel võivad kunstnikud rühma jääda, kui nad viljelevad niisugust laadi mis nagu rühmasuunaga ei sobi. See küsimus tõsteti koosolekul Läss ja leiti, et ei ole mõtet nagu eesti kunstnikud rühma eest võidelda ja seda rühma tegevust jätkata, kui rühma liikmed nagunii kiiresti oma kunstiliste aadetest loobuvad. Ja peab ütlema, et kunstniku töörühma pika oma eksistentsi eest võlgneme tänu just rühma Tallinna tuumikule. Need olid laarmann, akterg ja Olvi, kes olid põhimõttekindlamad ja järjekindlamad. Kui just 20.-te aastate teisel poolel, ütleme aastatel 26 28, eriti ongi rühma tegevuses õitseaeg, võiks ütelda, kus jõutakse kõige radikaalsemate tulemusteni kunstis näiteks Actargi konstruktivistlikud tööd sellest perioodist on väga omapärased, kahjuks on neist ka väga palju kadunud, nagu üldse meie kubistide konstruktiivistide pärandist ütleme histilt meedia praegu rohkem kui neli maalija Lumen Felgit on säilinud kaks ja siin ei ole süüdi ainult nagu sõja läbi tekitatud kaotused, vaid lihtsalt inimesed ei osanud neid teoseid hinnata. Palju läks kaotsi ka see läbi. Kui nüüd anda lühiiseloomustus kolmekümnendatel aastatel kas oli tegevuse niisugune langusaeg ja rahunemise aeg ja see oli? Muidugi niisugune languse aeg ja rühm vaevu hingitseb, 30. aastal küll täienes kunstnike rühm hulga kunstnikega, rühmale olid juba varem olnud lähedased mitmed kunstnikud, näiteks Aleksander Lint, siis rühma võeti vastu Arkaadia laiko. Kuid siis lisandusid ka sellised nimed nagu Jaan Portia, Liidia Meijaga ATV per. Ja nii edasi kori krustel kahtlemata see rühma põhisuund selle läbi nagu hägustus. Eesti kunstnikud rühm likvideeris ennast ise 14 10. novembril aastal 1940 sellepärast, et juba järgmisel päeval pidi laiali saadetama kõik kunstiühingud tolleaegses Eestis ja sellest rühmitusest. Kõige aktiivsemalt jätkas tegutsemist veel Arno ackberg, kes ka pärast sõda järjekindlalt viljeles kubistlik kogunsti. Tänases saates kõneles kunstiteadlane Mai Levin. Teda küsitles Martin piiranud.