Nüüd algava maailmapildi saate ajendiks oli üks kirjanduspäev, mis hiljuti toimus Käsmus oli pühendatud seosele Käsmu ja kirjandus, nii Eesti kirjandus kui vene kirjandus. Dagmar Normet, teie olite seal natukene jagasite kama muljeid ja ma tean, et tarite esimene kirjanikest pärast sõda eesti kirjanikest Käsmus juured alla ajas. Meie tulime 55. aastal ja aasta või kaks hiljem tulid lilli Promet ja Ralf Parve ja nemad elasid üle tee metsa ääres. Seljakul. Nende juurde tuli Ast Paul Rummo. Siis külastas neid sageli Johannes Semper. Villem Gross elas seal saunas ja siis hakkas eesti kirjarahvas tulema ja oli päris vilgas kirjanduselu. Näiteks meie perenaise sünnipäevaks tegime koos Ralf parvega pika lugulaulu. Kaunistasime dema, rõdub kaskidega ja laulsime ja, ja tädi tilde oli nii liigutatud, palusid seda talle hauda kaasa anda. See lugulaul. Ja selle tõttu, et seal seljakul nii vilgas elu oli nimetasimegi seljaku, Käsmu Barnassiks Aga seal majas või selles tarus oli veel seisuste vahe, ka edelasid majas ja teised elasid nagu saunas, kuidas päev kulges, palju seal tööd tehti, palju, seal sporti austati palju, seal tegeleti kergemate meelelahutusega. No ma pean ütlema, et Käsmu on selle poolest imelik kohtedega sinna laussuvitamiseks keegi ei tulnud. Teda ei saagi võrrelda ei eesti rahva poolest ei vene suvitajate poolest näiteks Palanga või Pärnu või sotsiga kõik tegid tööd, et seal niisama suvitamiseks ei tulnudki. Et sinna tuli niisugune rahvas, kes vajas vaikust, just et tööd teha, et kirjutada, tõlkida et muusikat luua, et maalida. Nii, et ikka päeva esimene pool kulus ikka loomingule loomingulisele tööle ja õhtu pool oli siis seltskondlikke elu. Kusjuures seltskondlikke elu oli ka väga seotud loominguga loeti üksteisele ette, mis oli päeval tehtud. Missugused olid füüsilised harrastused? No midagi, midagi üüratut seal ei toimunud, aga palli mängiti nist rannavõrkpalliringis, mõned harrastasid metsajooksu. Tennis oli näiteks Andres Vanapa käis tennist mängimas. Seal oli kaks tenniseväljakud, seal said isegi Käsmu esivõistlused tennises maha peetud. Dagmar Normet, mis on teie tööd, mis te olete seal kirjutanud? Teate, peaaegu kõik, sest kui ma hakkasin 55. siis me kirjutasime koos Sandor Sterniga patute kurvides stsenaariumi ja muidugi ei jõudnud kevadel Tallinnas valmis ja pidi seal edasi kirjutama. Ja kuna tol ajal ei olnud otseühendust Käsmuga, vaid see käis üle Viitna ja üle Võsu, aga meil oli vaja kiiresti ühed parandused sisse viia, siis Sandor tuli jala. Viitnal ülev Võsu Käsmu, et kiiresti jälle stsenaariume edasi kirjutada. Nii et vallatud kurvid sündisid Käsmus, osaliselt siis operett. Tuled kodusadamas ka kombel, nisukene huvitav lugu, et moskvakirjanik, vabandust, ta oli vist Leningradi kirjanik, jah, Leningradi kirjanik Igor Sevaluski kelle meelisteema oli meremeeste elu. Ja ükskord tuli ja pakkus Leon normetile oma näidendit kolme isa, tütar. Ja tema tahtis sellest tehtaks eestiaineline operett, et see oli kolmest mereväekaptenist, kes ühiselt adopteerivad ühe tüdruku väikse lapse ja mis sellest saab. No ja kuna tollal ja ei olnud meil mingit algupärandit ei olnud, siis Leon nõustus ja mina hakkasin kirjutama libreto tähendab, viitsin kogu tegevus Eestisse üle ja kirjutasin laulutekstid ja aga kui see asi siis oli juba nii minu poolt valmis ja reaalune valmis, siis meil tekkisid lahkhelid seeborozdkiga. Aga selle aja peale oli juba muusika äraostetud Arro ja Normeti muusika ja juba olid soovid alanud Estonias. Ja nüüd ei jäänud muud üle kui selle operetti vastajal Kulno Süvalepa ja minul valmis muusikale kirjutada uus libreto. Ja vaat selle uue libreto. Me kirjutasime Käsmus tuled kodusadamas. Ja kuis ja operett välja tuli Estonias seoniskaid, kammerlik, operett, oma koorid, täia väikese orkestri ansambliga. Siis juhtus niisugune ime, et Estonia teater tuli selle operetiga Käsmu rahvamajja. Ja see oli siis esimest ja viimast korda, et ooperiteater Estonia andis Käsmus külalisetenduse. Tal oli puupüsti täis, kalurid olid kõik paraadülikonnas ja see oli suur sündmus. Ott Raukas laulis oma kuulsat igal majakal oma tuli igal sadamal tuli ees järgmine hommik, kui kalurid läksid kella nelja paiku merele, siis olevat nad kõik seda laulu laulnud. Musikaalsed kalorid. Georg Ots muide, suvitas ju Võsul ja käis hommikuti oma autoga Käsmus ja koos nendega merel. Voldemar Miller soovitas ja ta oli seal koos oma abikaasaga, kes seal töötas, sel ajal. Ja tema abikaasa oli ETK Velli lasteaias kasvatajaks, Lasteaed, suvitad Tallinna lasteaed, kes suvitas seal vanas merekoolis. Ja sellega muidugi huvitav asi, tähendab, see kasvataja pidi lastele õhtul muinasjutte rääkima ka lapsed olid voodis juba. Ja siis põimis nendesse muinasjuttudesse abikaasa sele Voldemar Milleri. Ja millal väga imestas, miks lapsed õhtul tema aknast sisse ronivad, mööda nurki otsivad. Aga nende kasvataja oli öelnud, et Voldemar Milleri juures käivad päkapikud ja varjavad ennast seal kuskil. Ja kui Miller sellest teada sai, hakkas ise edasi nii luuletama ja mõtlema neid lugusid lastele ja seal sündisidki temal lastemuinaslood, mida ta on pärast avaldanud. Miller oli väga põline käsvulane, käis metsas hulkumas ja sattus Piirivalveküüsi ja teda veeti kordonisse ja nii et tal on huvitavaid asju seal olnud. Ja nüüd kuna on nelja vastad juba tegutsenud kirjanike loomemaja selles vanast Kristen Brunnide päris kaptenimajas, siis on seal väga palju kirjanikke. Nii et seal on väga head tingimused, igas toas on arvuti ja iga tuba on köetav, nii et aastaringselt töötavad seal inimesed. Kas te mõtlete, et aga ilusamaks rada siiski möödas seal? Kus kohal Käsmus ees, ma ei ütleks seda. Praegu on lihtsalt teine periood, enne sõda oli üks Käsmusi oli kaptenite nisugune, uhke kaptenite küla, kust ehitati laevu ja need laevad läksid üle ookeani. Siis lõpus oli see koht, kust põgeneti paatidega üle mere. Näiteks Ülo Vinter rääkis, et tema oli kolm korda rannas seisnud, viimane kord juba Mohni saarel. Et ära minna paadiga Rootsi ja süda ei lubanud Käsmus lahkuda ja ta jäigi. No ja siis hakkas nõukogude aeg, siis tulid vene kirjanikud, vene kunstnikud ja isesugune rahvas. Niisugune rahvas, kes oli, ma ütleksin, sisemiselt vabaks sest seal arutati nist asju, mida nähtavasti mujal ei oleks saanud, igast protsesside stenogrammid käisid käest kätte ja pulgad, Sakkovi meister ja margariita välja tsenseeritud ja välja praagitud peatükid käisid käest kätte ja õht õhtuti, siis arutati neid. Devisid jutuna vene eliteraatidele kuulsa vene luuletaja annatsetajeva õde Anastassia tsetajeva, kas tema torkab nende hulgast esimesena mällu? No seda küll, sest see oli iseenesest huvitav kuju. Ta ilmus 67. aastal Käsmu niisugune väikene naine lotendavate riietega, võõrad riided seljas, pikkades muudega, kepp käes, kiirustas ta mööda küla ja keegi ei saanud aru, kust niisugune nõia moodi kus on tulnud ja siis selgus, et tema on kuulsa vene poeet essi marinots. Mu õde, kes on 17 aastat olnud asumisel ja enne mitu-mitu aastat vangis ja laagris koos mõrtsukatega ja niisugustega. Ja nüüd ta oli asumisel tulnud kõik võõrad riided seljas ja elas Käsmus Marja Einholmi juures lille päris. Ja see oli väga huvitav naine. Sest tema noorus oli möödunud möödunud sajandi alguses, tähendab, revolutsioonieelsel Venemaal. Ja tema isa oli kunstiteadlane metseen, kes esitas Moskva Puškini-nimelisse kunstimuuseumi ja käisid Itaalias ja Kreekas kuulsate skulptuuride koopiaid ots ostmas, et Moskva kunstitudengid näeksid siis seda klassikat. Nende kodu oli avatud kõikidele kuulsatele vene kirjanikele, kunstnikele seal käis ja käis. Lõia käis korki ja loendamatu, ühesõnaga see oli keskus Moskvas. Kuidas sattus säämasta siia Eestisse, tema sattus Eestisse ühe latinisti kaudu juudif Agan, kes tõlkis Martin Lutheri teoseid ladina keelest vene keelde ja see juudif oli, elas pärast selles majas, kus elasid enne parve. Loodame, et ikka sellessamas Barnassis. Ja nüüd Barnas, mis oli enne eesti kirjanik Barnas muutus nüüd vene kirjanikke Bagnassiks ja juudific haudus sattus, tähendab Anastasija Käsmu ja ta igal pool istus metsas kivi otsas nagu väike päkapikk ja kirjutasime mere ääres kirjutas ja tal oli nii tohutult palju veel vaja kirja panna. Ta oli juba üle 80 siis. Ja tema mälestused on ilmunud vene keeles väga paksus köites ja see on tõlgitud saksa kilde. Meil muide Käsmus näitusel oli kase saksakeelne. Rinnaruum on. Aga tema kohta võib nii noh niisuguse anekdoodina rääkida, kuidas tema kirjavahetus käis, oli väga lugupeetud Anastasija, kuna tema kandis vene kultuuri, seda, mis oli sajandi algus ja ta oli alati ümbritsetud austajatest, kes kõik tema jutud Ühes kirjutasid, kes tahtsid temaga suhelda. Ja tal oli kohutavalt suur kirjavahetus, ta sai nii palju kirju, iga päev. Ja vastata tal ei olnud aega. Ja ta vastas ainult telegrammidega. Nägi nii välja, kui tema ilmus meie väiksesse sidejaoskonda, siis võis kindel olla, et tund, kaks on ainult tema päralt. Sest tema kirjutas tähendab telegrammi oma kohutavalt käe käekirjaga, millest üldse peaaegu keegi aru ei saanud. Aga see sidetöötaja Anne, see peaaegu ei valdanud vene keelt, tema pidi telefoni teel Rakveresse edasi andma see, kes Rakveres vastu võttis, seega vaevalt vaevalt vene keelega. Ja nii hakkas Telegrami edastamine peale tähetäht tähe haaval, näiteks nii taragaaja oli dollar, Olga Rakvere, Ambla, Jaakob Janie edasi, nii et see kestis tund aega, kuni siis tähthaaval sai edasi antud. Ja taeva oli nii kiindunud Käsmu, tema kirjutas mitu novelli Käsmust oma perenaisest Käsmu loodusest, ka luuletas Käsmust. Ja iga aasta 28. augustil kooli Kuremäe kloostri pühaku aastapäev, siis tema sõitis sinna jumalateenistusele ja kümbles jääkülmas allikas ja ütles, et see annab talle siis jõudu elada. Lase 97 aastaselt ja kogu aeg kirjutas kuni lõpuni. Nüüd hammas ta siiani ilmselt ka praegu Moskva haritlaskonna hulgas oluline nimi, ma arvan. Ja siis tema õel on Muuseum marinud taeval seal, kus nad elasid, aganastassiialon oma austajate ring ja nemad annavad välja tema käsikirju ja tema kirjavahetust ja isegi tema ühendusi andsid nad välja ühe kogumiku Anastasija taevad pühendustega, sest kui ta kellelegi kinkis raamatu või isegi ajakirja artikli, siis saatis alati hästi pikk ja niisugune omapärane, väga individuaalne pühendus. Mitte nii suurte tanud või sõbralike tunnetega. Kes teil veel meelde tulevad, räägime enne, võib-olla kirjandusinimestest, venelastest seal. No seal oli swed taevas, sõbranna kuunina, poeet kes on terve tsükli pühendanud Käsmule oma raamatusse saame taragooja. Ja nemad kahekesi, need kaks vanadaamid käisid aasta Võsul puhkekodus raamatukogus loomingulise õhtul. Seal oli raamatukoguhoidja üks vanadaam, kes on Lilia Vellerannaga kuidagi sugulane, proovellerand ja tema korraldas kanist huvitavaid sisukaid, poeesia, õhtuid ja siis need kaks daami esinesid seal iga aasta. See oli traditsioon. Kellest veel siis? Stsenaristid Ilja nussinov Semjon Lungin. Nemad olid niisugused väga-väga-väga, kuidas öelda ebamugavat stsenaristist, sest nende teosed seisid tükk aega riiulil juba valmis filmid, kliimofoli režissöör, kes tegi, no näiteks nendel oli film ras Putinist nime all agoonia. See valmis, film seisis kaheksa aastate riiulil, enne kui lubati lõpuks seda ette kanda, Tallinnas on seda nähtud. Siis nemad kirjutasid lastefilmide stsenaariume, mis olid tegelikult läbi satiiri, andsid pildi kogu nõukogude ühiskonnast, näiteks üks film oli ta propashallowelt. Tere tulemast ja tegevus toimus ühes muster pioneerilaagris, kus kõik oli suurepärane, aga tegelikult see oli noh, ka võrdku jupatjom kindlusele, mis meil toimub. Ja Käsmus nad kirjutasid parajasti stsenaariumi lastefilmile, telegramm. Ja seal, kus nad elasid, keskkülas seal oli, ei olnud tegelikult varju ja minu aias oli kolm suurt kaske ja iga hommik Nad tulid siis minu juurde kirjutama vanematelt varju. Ja see oli nii, et oli suurt täispuhutav kummimadratseid pandi siis kaskede alla. Lungin heitis selili sinna, vaatasite taevasse ja hakkas fantaseerima. Janu siinov käis ringiratast ümber selle madratsi ja seal nad siis vaidlesid, kavandasid järgmist episoodi, aga see pidi olema komöödia, väga vaimukas komöödia. Kuidas lapsed leiavad raamatukogust võetud raamatu vahelt ühe telegrammi, kus keegi tapet tema homme saabub rongiga kell nii ja nii kuskil Kurski jaamas ja nüüd on lapsed pabinasse inimene nüüd saabub ja tal ei ole keegi vastas, tuleb leida, kellele see on saadetud. Ja nüüd nad otsivad siis seda adressaati mööda Moskva ja on terve rida väikseid seiklusi väga koomilised kuninat. Lõpuks leiavad adressaati ja tuleb välja, et see on tüdruku ema ja selle poisi isa. Telegram on saadetud 30 aastat tagasi. Vaat nisuke lugu. Lihtsalt seal oma kummimadratsi peal peale lõunat nussinov lõvi selle asja masinasse ja taris, õhtul tulid nad oma naiste ja lastega siis meile ja lugesid ette ja meie oleme nagu katsejänesed, kuidas mõikab, et kas on huvitav ja mis mulje see järjekordne episood jätab? Kui me nüüd räägime Käsmost ja Käsmost kui kultuuri niisugusest fenomenist, kunstiülikooli professor David Vseviov, kui ma keeran Peterburi maanteelt Loksa poole alla, siis mu hing hakkab kohe puhkama ja mul ei ole ühtegi niisugust pööret Eestis, kus ma tunneks enam-vähem samad emotsionaalset rahulolu kui, kui just nimelt see nurgake. Esimene tulija, kes on mul meeles, üürisime haigest majakesse, imeilus majakene, sauna naalida ehitatud kaks korrust, seda väga naljakas öelda, kaks korrus, Sali miniatuurne tuba esimesel korrusel ja tunduvalt väiksem tuba teisel korrusel, nii et on raske kirjeldada, kui väike ta oli. Võib-olla see oli sellepärast, et sümpaatne pererahvas, proua härra heinas maa, eriti härra, oli hästi lühikest kasvu ja võib-olla ta ehitas hooneid nii oma tunde järgi. Aga naabrite üüriline oli Moskva professor, psühholoog, väga huvitav mees. Mehheio Ragovin, Mihhouzzymjanovitševagovin. Ta oli ta sellepärast ainulaadne inimene. Ta oli esimene tali Nõukogude liidu esimene psühholoogiadoktor selle pärastelt. Psühholoogia oli ju ka üks nendest teadusvaldkondadest, mida nõukogude liidus kunagi ei olnud, nii et tema oli siis esimene, kes sai kaitsta, vist mitte. Pedagoogikadoktoritööpsühholoogiadoktor. Ja kogu Käsmu sündis tänu sellele, ta käis ujumas varahommikul ja hilja õhtul ja kaasas oli tal niisugune väike kohvrite. Nii et tema hüüdnimi oli Chima tantšikk, kohvlikke days. Ta ei kirjutanud, ta vist ka ei maganud, nii et tema raadiojaam transleerinud kas BBCd või Ameerika häält, Deutsche Welle. Ta oli kogu aeg mingi välisjaama peal. No tol ajal oli see küllaltki harukordne, aga täitma vist informatsiooni tahtsime hankida, hankisime sealt, aga vot temal olid ta kogu aeg kogu aeg, ta liikus, raadio kaasas, välja arvatud see hetk, kui ta läks siis ujumas ja siis seda raadiot asendas kohta. Kui palju oli kirjanik ja kirjandusinimesi, keda teie mäletate, kellega ta suhtles? No neid oli, seal oli üldse väga palju inimesi natukene enne minu aega olid seal ju Novski, Daniel Sinjavski, need protsessid olid äsja Moskvas vist olnud. Nii et nad olid ikka esimese kaliibri dissidendid. Ma mäletan, et keegi tõi kaasa ka raamatu ja seda sai seal vargsi loetud, see on see kuulus teos, kus kangelasel oli võime mõelda vist kui mu mälu mind ei peta. Laste saamise või õigem oleks öelda tõesti tegemise ajal klaaratseptkinile ja siis sündisid alati tütred ja kuiva mõtles vist Karl libissile, siis sündisid pojad ja nõukogude võim otsustas siis seda ainulaadset võimet kasutada. Teadvus, absurd, pila, mingi absurdne raamat, aga siis kuskil jällegi vista jälle midagi ajas segamini. Ta mõtted läksid ühelt revolutsionärilt teisele kuna meie niisugune lugu seda mäletan, seal lugesime võib-olla niisugune esimese kaliibri suurus. Aga minu tutvusringkonna tol ajal olin ma ülikoolipoiss. Nii et need olid enam-vähem samaealised. Noored mehed Moskvast peamiselt. Millal need nimed muidugi ei öelnud mitte midagi. Hiljem tissidentlikes ringkondades olid nad ka üsna olulised tegijad hiljem ja tänapäeval on need nimed, mida vist vähemalt selle perioodi kirjandusuurijad tunnevad, näiteks Andrei Manasterski le Froome, Einstein. Väga huvitav, tõotab väga põnevad kujud ja mis nende kõigi puhul veel meelde tuleb. Teiste Moskva laste ka seoses, kes tol ajal seal olid, kõik tegid töölt ja üldse see oli mingi niisugune huvitav töö tegemise periood, kuidagi suvi on puhkus ja oligi, ta oli ühest küljest nagu puhkus adest küljest, me tegime kogu aeg kõik teed, näiteks seal oli. Ponov erakordselt keeltele andekas inimene, kes vist juba teisel, kolmandal suvel suutis rääkida eesti keelt praktiliselt veatult. Ta võttis Tammsaare venekeelse Tammsaare eestikeelse lausena võttis teksti lihtsalt pähe, rääkimata muudest keeltest, näiteks temale usaldati Käsmu kabeli võtmed, nii et panime ennast sinna. Ta harjutas orel ja mina siis midagi kriipsutasin, kirjutasin ja nii me istusime tundide viisi ja täpselt samuti need kirjanikud, klassikaline luuletajale, Froome, Einstein, mäles, Leaf, Rudesdeniga üks säik. Ja kui Eesti kuulajad on näinud või kokku puutunud Juhan Viidingu Jüri üdiga siis nad olid väliselt väga sarnased enam-vähem kuidagi isegi kuni liigutusteni sarnaselt emotsioonidena sarnas sädelevad isiksused. Rein Roodsa, olen minu kursusekaaslane ja me saime kokku vist eelmine naasta enne seda sündmust. Ja ma tutvustasin Reino ja siis Rubensteini loovad, nagu ma teda tallaga kutsusel. Reimo sünnipäev on juunis ja ma sõitsin siis järgmisel aastal, kui nüüd see sündmus juhtus Reinu sünnipäevale, aga mingid asjaajamised viisid mind Tallinnasse paar päeva varem. Ja me leppisime kokku, et me saama sünnipäeval. Sünnipäevale tuleb ka Rubist. Kusjuures andsin maroogilistenileni aadresse telefoninumbri igaks juhuks. Tõelise luuletaja nali Rustega muidugi kahte selle bakteri, nii et tal ei olnud enam aimugi, kus Rein Roodsa elab, ta sõitis Tallinnasse, aadressi tal ei olnud, nimi oli tal selles, et ta käib mööda linna ja ta vaatab lihtsalt inimestele otsa ja püüab leida pead tabada ilmelt inimese, kes võiks tunda Rein Ruut ja ta oli istunud maha pargipingile Estonia teatri taga, seal, kus viienda aasta ausammas. Ja kas kõrvalpingil ma annan need detaile nii täpselt ei mäleta, igatahes ta nägi seal istumas kedagi, kes tema arvates peaks olema. Vot see inimene, kes või võib-olla nagu ta eile mõtlesin, ma olin kindel, et ta peaks teadma, Relud, sest see on võimatu, et ta oli sellise näoga Heini ja ta läks selle mäe juurde ja küsis tema käest. Vabandage, palun, kas tunnete Rein Ruut? Inimene ütles talle ja ma tunnen Reilluhtis ja siis järgnes järgmine küsimus. Mina ei tea juhuslikult, kus Rein ruutsoo elab. Ta sai jaatava vastuse ja ma tean, kus Rein ruutsoo elab ja siis juba hülgena kesistada käes. Ega te juhuslikult ei lähe täna Rein lõõtsa sünnipäeval ja see mees vastab talle ja ma lähen Rein Lutsu sünnipäeval ja nii need kaks meest said tuttavaks, üks oli siis meile juba tuttav lehvrubisten ja teine oli ei keegi muu kui Juhan Viiding. Issakene imeline imeline juhtum, aga Meghan kinnitust oma arvamusele sai kinnituse oma arvamusele ja see on väga lohutav sugune teadmine, et, et reib omasuguseid inimesi ära tunda. Käsmu meremuuseumi looja ja praegune juhataja Aarne Vaik, praegu toimus konverents Käsmu meri, meri ja Käsmu, ütleme siis niimoodi. Mitmes konverentsi laias laastus võttes teil siin praegu oli lavastaja neli filmi aastal oli kolm siis oli kaks, Mobi on ikkagi seostada merega piirituse, teda piiritleda näiteks ja pekingi päev põnev pealkiri. Käsmu kivide päev. Siis on juubelinagu Oskar Tiidemann juubel ja Jüri Vilms. Nii on nad saavad. Tavaliselt on siis nii, et mingisugusel teemal kutsutakse inimesed kohale vastava ala asjatundjad, kes siis peavad ettekandeid ja pärast käib siis nagu seltskondlik arutelu ja ja meil on ikka kuuetunnised programmid. 12 alustame kella kuueni, enam-vähem, siis on ettekanded, kontsertosa piknik, nüüd väike seltskondlik klubi klubi või siis tänane konverents on läbi saanud. Järgmine, kas on juba see selga mereteemast, on kindel? Tuleva aasta saab viimane meredivisjoni ülem Johannes šampang saab sajaaastaseks. Tan Käsmus, pange talu on, meil on Käsmu merekooliõpetaja oli tema isa ja tema saatus ongi veel päris läbi, rääkimata. Ja ise ka vaieldavaid küsimusi sellele Zampangi teema tuleb järgmisel aastal x kirjandusteema, see tänane näitas, kui palju on veel tundmatuid asju, kui ütleme siin eesti intelligentsist on 70 inimest. Oskasime kokku lugeda, arvatavasti on 140 inimest vene intelligentsist, me saame kokku pealt viiskemad. Minu arust on 100, ma arvan, neli-viis raamatut ma saan laua peale panna, et see on siis Käsmuga seotud kirjandus. Neli vitriini ja ma arvan, et ma sain pooled. Nii et seda teemat tuleb jätkata. Kuuldud saates kõnelesid Dagmar Normet, David Vseviov, Aarne Vaik, saate pani kokku Martin, vii rand.