Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan, minevikust toimub tagune müüt. Olen sinuga koos kasvanud, olen kõik su päevad vees elanud, olen peaaegu sai see ja peaksin sind tundma, kui tal on ju ometi ka palju vanem. Ja näen mõistvalt kõike hoopis teisiti. Palju sinust on kadunud ja palju uut juurde tulnud, mis on ehtsam, mis parem? Tõtt-öelda vaid teha seda. Kuid meil polnudki valida, aga vananeda tahtis seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg. Ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahab. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti ellusega minevikule mõtlema. Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid? Väike Illimar, kelleks tahad saada, kui suureks kasvad? Sa ei teadnud siis täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud öelda, tammusid alalt teisele paadis kõrvale häbenesid või kuidas oleksidki öelnud, et just korstnapühkija sadada. Siis hakkasite võõrad, vot nüüd mõistatama. Kas ta üldse elleks või tahad selleks? Need olid kõigile tuttavad elukutset, mitte, küll nii kõrged kui korstnapühkija oma, kuid küsijate meile ikkagi auväärset. Aga seda elukutset, mis oled viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli sessi ümbrusest tundmatu, kuid ometi oli sellest passiis sinus midagi. Armastasid vahtida asju ja inimesi jätkata mõttekujutluses sündmusi, mis elus nagu pooleldi läinud panid teraselt tähele ratsaniku rühti maanteel sügislindude lendu taevas või jäälillede kujunemist talvisel aknaruudul. Ja sa unustasid sesse vahtimisse tundes otsest südant, ahistavad põnevust, iga tõsine oma ea kohta, arvati, mis sellest saama peaks. Ega saanudki midagi asjalikku ei saanud, isegi mitte korstnapühkija, sai, vaid see taotleb ja ilus pool ei teadnud lugusid, püüab mõttekujutluses lõpule viia. Väike Illimar, kaval ma sinust eemal olnud ja su peaaegu unustanud. Kuid nürid saatasin ma jälle näljamaile, kus akord muiste liikusid, tahtsid nähe, kolme järve. Leidsin vaid ühe. Seegi paistis ning kitsukene, teised olid hoopis kuivanud ja inimesed ei mäletanudki täidena. Puud järve ääres olid palju väiksemad ja metsad taevarannal hõredaks jäänud. Vaja, millest sa kord elasid, oli varemeis ja tuul aknast sisse ning välja kauaks pole neid varemedki ja sellepärast tahtsime nii väga sind veel näha ses majas liikumas. Õieti on su elu väike Illimar õnnelikum olnud, kuuled seda vahest teeninud? Ei, ära vaidle selle vastu hoolimata kõigest kiibedusest, mida oledki kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud. Jeans, su elu on paremini läinud, kooli, sulle endale selleks eeldusi oled, seda ikka sügavamas südames. Nii üliõnnelik, kasu elu, sest nüüd juba olematus majas olematuid järve rannal. Sulekõrvad ja kuulata on nagu kohiseks kulutanud jõgi kauguses. Kõigest sellest tahaksin palju jutustada. Ja kui ma siiski vahest poolikult õnnestun, siis sellepärast passinud elan täiesti selli, seda ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen külvist targemaks saanud, aga midagi on ka jäljetult kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millise paistis ilm kõrgest rohust, kust pea üle ei ulatunud. Ei mäleta, elan hästi kalmuse lõhna ega vutihäält. Aga sõnu seada oskama nüüd ometi paremini ja julgeksid ka vastata küsimusele, kelleks tahaksin saada. Kui keegi veel küsis, küllap siis vastaksin. Tahaksin olla alles väike Illimar. Oleme väikese Illimari mail, et avastada tema maailma vanade Ahja elanike, Helene hobuse ja Aleksander Saarekirjanduse õpetaja Vaike tantiku ja muidugi ka raamatu kaasabil. Maja oli vana ja Illimari meelest vääga suur. Ta oli ehitatud segamini ja telliskivist ning paistis kord hall. Kord punane olevat. Suur kivikatus lamasta peal. Lagu tume Ruski kaab Illimarile Lähis-Itta, et see oli kõige vanem ehitis kogu mõisas. Kord olid teised majad ümber seisnud ja temas oli siis õlut keedetud. Kuid mõisa õlleköögist kõneldi nüüd ainult veel kuulujutu järgi. Ja pikapeale olid teised majad ikka kaugemale nihkunud ning lõpuks oli ta siia üksinda jäänud. Nii uskus vähemalt Illimar. Ja liida nüüd siin oli ainult kahes nurgas elati. Aga vahepeal oli mõisasaun suur eeskoda jalgsi, igavesti lukustatud salapärale, ruum. Siinse vana õllekoda ongi täpselt selline, nagu rahvakirjanik on väikese Illimari kirjeldanud. Jah, ma jään küll sellisena säilinud, ainuke, et muidugi Illimari eluasemest ei ole siin rohkem järel kui see tuba, nende tuba ja siis maja otsaaken ning küljele majast väljuv uks. Sellest madalast lihtsate laudadega uksest käiski siis väike Illimar sisse ja välja. Säilinud veel aga pole enam seda katusealust, suurt katusealust ja suurt kaevu, mis väikese Illimarile juba kohe uksest välja astudes silma paistis. Pisut eemal siit paarkümmend sammu ainult ongi sisse pleegaa, et kust tema rajad nii hargnesid kolmeks haruks. Üks haru, mis otse läxeeviisis linnumaja juurde siis paremale viiv rada, viis kuivatus reheni ja vasakule kahe järve vahelisele tammile, see on ülemise ja siis keskmise järve vahelisele tammile. Pleek aed asub otse järve kaldal. Praegu sellele alale meie kavandamegi, siis pargi rajamist, millega juba algust on tehtud ja kavatseme sellele pargile siis manda väikese Illimari nime järve kaldale, kust väike Illimar käis kelgutamas järvele. Tahame rajada kiviktaimla. Siin kõik need kohad ja paigad meenutavad väikese Illimari aegu, nimedki on samad. Ja nimed on täiesti samad. Väikese Illimari elukoha juurest 300 400 meetrit. Maja taha jääbki Soeva riik mis on tuntud jutust. Edasi umbes pool kilomeetrit Räpina suunas on endine Süvaorg Tartu suunas, aga kilomeeter umbes on süvaauru varit. Kas see tiik või nagu väike Illimar ise ütles, järv on looduslik või kaevatud? See ei ole looduslik, vaid on veel pärisorjade kaevatud minu vanaisa jutustes. Kui mina olin laps olin ja ka Illimari lugesin nii suure huvi ja põnevusega, siis tema teadis, jutusta sellest järvest, et see järv olevat pärisorjade kaevatud ja selle jaoks, et mõisnikud siis oleks võimalik siin kalu kasvatada, mida oma söögilauale värskena laste valmistada. Kas üle selle silla paremalt poolt paistab, viiski väikese Illimari kosjatee? Ei, väike Illimar sealt ei käinud ja see oli palju laiem ja sealt sõitsid ainult mõisniku hobused ja tõllad. Väikese Illimari tee läks just seda tammi mööda, mis maja tagant läheb kahe järve vahelt üle teisele poole Järvi. Ja peale selle veel nimelt selle keskmise järve ülemises otsas on ju allikas, millest väikesel kosilasel oli tarvis täita oma kosjaviinapudel. Ja sealt siis seda tehtigi. Illimar ulatas pudeli. Joo. Mis see on, imesta? Sorry, jaa. Aga mis see on? Ta võttis pudeli, vaatas seda, nuusutas korgiauku ja imestas veelgi. Sa pead seda jooma, kodas Illimar, see on viin. Mis viin. Kosjaviin, suutis Illimar välja kugistada. Sophie ajas oma väikesed silmad suureks, punane nägu kahvatesse, punastas siis veel Ena. Ja siis värista nägu sõnu otsides. Kas sa mulle siis tõepoolest kosja tulid? Illimari suutnud vastata, ainult noogutas peaga, ise maha vahtides. Silmapilgul tähtsus mõjus temasse masendavalt. Sahh heldene aeg ei jäta, Sophia puhkes naerma. Kogu ta keha vappus, naerust Leiet Illimargida, kõrvalühesofaga hüples. Ta oleks seal peaaegu maha kukkunud, kui mitte Sophie poleks oma pehme käega ta õlgadest kinni haaranud. Kui ta ise ei saanud ikkagi oma naeru taltsutada. Jätkus niikaua, kuni pisarad silmi tulid, alles siis rahunes, ta pühkis silmi ja, või seal edasi rääkida. Oh, kui ise olgu asjavin, siis peab seda muidugi Rooma, ütles ta uuesti pudelit võttes. Maitses natuke ja jõi siis juba mitu suutäit. Ja ongi hea, vii kinkis ta selle peale. Seesugust veel kunagi joonud, sa heldene aeg küll. Kuid egas kosja veel võigi halb olla igaviile, et asi jääks nii, mõjub suur Rõõm kaasa. Kui aga pruut on joonud, siis peab mesi sega jooma. Seesugune algomme, jovili ja Illimar jõi juba ilma mingis Undluseta sest tema ette võtta ning algatus see oli. Nüüd näis raskem osa juba läbi olevat ja kosjaskäik paistis päris lihtsana leid, ta hakkas juba ringi piiluma, et kuhu need koogitzis jäävad. Otsekui vastuseks sellele tõusis. Sophia tõi kapist paar klaastaldrikut maiustistega. Kui oli juba kosja Veina võetud, siis peab muudki magusat võtma, ütles ta naerdes. Kuid Illimar ulatus vaevalt midagi laualt kätte saama. Oota, ma võtan su õieti. Müller lausus jälle Sofi. Loero, häbene midagi, kui ollakse juba pruut ja peigmees, ei siis pruugi enam midagi häbeneda. Vaat nii. Nüüd võime süüa ja oma asju arutada. Kuidas kosjalugu päriselt oli, seda teab ütelda Helena ammus rahvakirjaniku lapsepõlve mängukaaslane. Raamat on kirjutatud allikavesi kaasas pudeliga ja, ja siis räägime, siis käis jälle ärbennistele tõlkinamann siis olli siin Alee Osamanid, suur kastan ja siis seal kina märgotiil, enne kui Timägime minema, läitsegistime vaadasilduga äsja minegi sinna ja märg siis me hakkas minema säält, mis märkide vaatas tinavaatajaks kõhkust, Enn Veskimägi ja kokku saab ja ja niiviisi time kätte saab, temal oli seal ka palju tööd jõega. Kusjuures kõige pani väikese Illimarile pähe hirmu Juhan ja hirmu. Ja nakas Niil, kellele maisi tehtinsi Sohvi oligi Keynemine ja armas tantsijana Niili tõlgi nali, Etegaid hirmujuhade nimi oli ka elus ja Elmu, Joan ja ema oli tema nimi, juheneldame ristinimi. Et imelik, imelik, miks teil arstina oli nisukesi pika punase habeme hallivad välja niisugune valget järgmistel aasta hall väike ilmal põlvega jutu niis, süstime lolle niisugusi vastase välja otsindu Egadime väega, palju lastega selgi Kemad läksid, need ei pane pideenemistegabi jutuajamine väga hästi edesi nii ajama kõik meelde ja mina oleksin sündinud kasu ja siin Ahja põllu peal töötamine ja kasumlikult leiba saanud oleks pidanud nii hästi korjata, kui teda sai. Kas teie väikese Illimari iga või Friedebert Tuglas, sega? Koos jah, koos üles ja liikusime karja küünin ja seal kukkusid maha ja sai jalale haiget liilia Maidlejaid, kui siin käis vahetama need nagu see homme, kas jalg küll haige on? Ei ole, ikkagi tegi nalja mulle vä? Sellest kiigust raamatus juttu ei ole, jah, sellest ei ole juttu ja noh, neid asju, mis olli, neid on ju palju sinna ma tulin ilma jääni ja no ei ole ju kõik üleven koera matmistee, kuidas koera koeraväega illus valge niisugune puugli koer, kelle koer seal seal helkine koe. Ja siis sai otsa suur, ei sära, mis, mis ei tea ja siis oli siin triip hoone ja seal triiponemanal jõid suuri pirnipuu ja sinna lastes istu aud käiva ja siis aeglane mõise lapsedki kokku, siis läksin ta koerakestmat masin, see oli suure valge lina asjana ehitisel seal veepinnal ja, ja siis lase karilaid, stacan, toda ei ole ja ma ütlen talle, et mispärast ta maha jäeti, tedel no ei tule ette kirjutada, et keegi ei ole, meelib. Väike Illimar, ela selle koja juures, kus kohal teiega. Me elasime vasta apteegi siin, mis ma mõtlesin nagu maja siin 40 minu vanem Baile siin raamatus on ka tegelane oligi minu isa ja ja siis väikest Ilmari väega hoolega hoiti ja kino hoidkiska, keda siis tema oli mõisa vilja kuivataja ja poisi isa oli nüüd aedamiis jäsi poisis, eriti Ilmarikenesistena halligi seal kuivatus juures alati seal minu isa man haidinaga juttu ja ja käisid koos kohta Läti kunagi Väike-Ilmari Genelling oma laps alati ühed ja ja niiviisi käimine nail ja toda taevas, räägi mööda kunagine seal alati minu isa juures alati tõsine, imelik, alati matki täidis jagati mässuks palju naerust tuleb midagi, kui laps on 10 kraadi nii tõsine ja märgotaatia seal kuivaks, emal on niisukene, kliin puust, et nii hobustele ette või nii siis kena seal mina tavaid vahti alati ilma ringi aladki imele aeg, ilma asjaga nii suur tegemine, nii et hoidku, mis tooteid veel lapsepõlvest meelde tulevad. Siin oli niisugune järve ääres seal teisel pool Järvisid kooli poolt ka ega seal olid kanamaja ja seal kana, Mayama nulligi Kunadikate jalaga vananis. Eestime talid naid, Luume, kõik sulgloom oli, kana oli vaja, pandi ja Anija ja kõik oli neile oma seal, no siis tema kodu on seal ligidal Jegi time, keelenuid, luu Malacki vaatama sinna. Ilmar. Linnumaja oli õieti piir, milleni tohiti omapead minna. Kõik, mis sellest kaugemal oli ilma eraldi loata keelatud. Kuid sealt see huvitav maailm päris algaski. Siinpoolset tunti niikuinii. Uusi asju võis kohata alles kaugemal ja sellepärast õmbaska Illimari silla vastupandamatu jõuga. Tee läks ranna kõrgete puude all ühel pool järve järsk kallas, teisel humalasse kasvanud aed. Siin oli hämar ja vilu, kuid puude vahelt paistis päikese valgustatud järv. Nüüd paistis juba vastaskalda muru ilupõõsaid ja nende tagant härrastemaja aknaid. Ja nüüd hakkas ka sild paistma, paljastudes ikka rohkem, nagu oleks ta roosakas keha pikemaks kasvanud. Nii, nüüd oleks Illim margi peaaegu tagasi pöördunud, kuid just siis nägi ta midagi valget üle, vastas ralla muru liikuvat. Ja ei olnud kahtlustki, see oli kurg, Joosep. Ja nüüd ei võinud ka ellima rääkilises tagasiminekust enam juttugi olla. Kes võis täielikult teada selle linnulugu. Kord oli ta mõisa sattunud ja siia jäänudki. Ta tiib oli vigane olnud ja kui see paranes, lõikasid naat sulge lühemaks, nii et ta enam lennata ei saanud. Ta oli selle üle esiti väga vihane olnud, raatsenud ja käratsenud, siis leppinud? Ta ei läinud enam kuhugi kaugemale ei suvel ega talvel. Või kuhu sa lähedki, lausa jalamehena. Ta armastas nüüd seda inimeste seltsi, kus seal rohkem rahvast koos peol või peol ikka oli ta platsis. Ja oma rahvast, sugulasi ning sõpru tal ju enam ei olnudki. Oli nagu võõrasse kohta jäänud vananev inimene. Üldise arvamusi, järgepidi, tema nimi olema Joosep. Kuidas teda, aga ta omaste keskel oli kutsutud, seda ei teadnudki. Kuid laseb jah, aeda ootame selle kurepesa ja nii inimeste käre Arinusi linnukoorik, mis ta lendab kõndi seal järve äärt pidi ja otsib muidugi endale toitu. Siis poisselist Kurest ka huvitud õega. Teie mäletate käest, Jahammelite küll käsitega sülitama, jah, ja vaatama jah. Palju mälestuskild on meedias ka vanal Ahja postelionil Aleksander saarel. Ja siin Ede vana sepikoda, sepikoja Sepp oli üks vana pyydemmanne, nüüd ütleski, et kuni mustlase tuli Kazja järve äärde tahtid linnu praadide häälikuse hiljem maalis, kirjutab ja kui vana piideman täis kuke välja ja mütsi poiss pidi lööme pää otsast kirvega, jääb sepapoiss leid kukel otsast. Ta laskis kuke lahti ja kukk lendas ilma peata üle sepikoja teisele poole ja matsliku koer tuli sealt ja piis kukk. Mäe käest aga see kurja härja lugu. Kuidas härja lugu oli niiviisi, et looma välja pääl ja ja seal tulisi uld udu, juubeli, selle pullil ja nakassegi emisi purskmees läige pakkus, siis siin on see kabeli siis tema juuste tahapoole too kohiluu. Ta näisi Melchiori kioskis siis mõisas viitsi kärsa poole hurda Oropol seal pantirge kokku niite, rukist, rukist, jaja saesid siis too pulli siia tagasi Juuskist läbi mõisa siia koos Tartu poole sinna sõjaraba rikkuma. Nad ajasid viiluvest tagasi karja uuri ja karjahoovis sissi. Tuglase lenn laskis maha hulga suur jahimeest, käis minu isaga alati ka jahis, ma mäletan püssi. Nüüd oli härg vähemalt õues kinni ja kõigelt poolt hakkas nüüd ka inimesi välja voolama. Ei arvanudki neid nii palju olevat. Igast praost pressis ikka esile, nagu prussakaid olid enamasti küll mehed, kuid ka palju naisi ja lapsi oli hulgas. Karla ja illimargil ilusaid üle platsi. Vastukarjatara seisid rõuguredelid virnas leid mööda ronisid nad nüüd kähku müürile. Oli juba enne neidki hulk inimesi, aga sinna sobisid veel nemadki. Ja neile olles nüüd vaade õue. Ärg käis lõõrates mööda õue, heitis vahel verise pilgu müüril ja katuselgi istuvale inimesele. Hoopis nõnda, et sõnnikutuustid lendasid. Näis, nagu oleks ta aimanud, et laskis enese asjata kinni püüda. Ja rajas ta veel enam marru. Värava lähedal otse Illimari all pidasid isa ja valitseja nõu. Valitseja põskhabe oli higist märg ning lips ärevusest kukla taha läinud. Mis teha, ütles isa. Kinni me teda ei saanud, ka inimese elul, kallis kari tuleb varsti koju. Loomad, paneme selja, algkoosseis hädakellahääl veelgi pöörasemalt. Lööja oli hirmust otse ogaraks läinud. Mess ta hull ometi barista vihastus, valitseja otse ööseks teeb. Minge keelake ära, lõpetagu juba on ainult üks tee, arvas isa. Saatsin juba ammu püsside järele, vastas valitseja. Ja minu oma ongi juba siin täiendas alade àra lell juurde astudes. Ta oli paljapäi ja palja jalugi ainult särke loodavad püksid ihu peale. Aga ta vägev kaheraudne oli kaasas. Lohakas karjatara juures ka mõisavahimees paistma, püssi kummagi kaenla all. Nüüd ta tapetaks. Pagurravus tapetakse, käis kõmin läbi rahva vastaspoolsel lauda. Pööningul oli kolm luuk akent ja varsti ilmus neis igaühes mehe pea. Oli küll arvatud, et ühestki laskjast jätkub, kuid keegi ei tahtnud maha jääda. Jaani võtsid sellest lõpuks kõik kütid, osa kolm püssitoru tuli akendes nähtavale. Ärg seisis keset õue ja põrnitses üles. Vaatajad vaikisid hinge pidades. Püssimehed heitsid pilgu üksteisele. Ja siis kostis kolm raksatust peaaegu korraga. Nende ühine kaja keerles kivises õues ja suitsusambad ühinesid õhus, kuid Hargla ISPA aukudest ainult jaamatavat. Ta lõi pisut kõrvale ja hakkas siis sõnnikuväljalt tiiru tegema, ise tasa irisedes. Lotohoo korral. Hüüdis aladarolell vana kütt, mees ta põrguline veel tahab ärritegi õues kaks tiiru, peatus tegi jalgadega lagu Aaset ja laskus siis rahulikult, hinga aeglaselt pikali. Ta näis ainult magama heitvat. Ja Küütid vaatasid veidrate nägudega üksteisele otsa. Loshee on olles ime, vandus jälle lell. Kasta, nõiutud olla. Kosk ainult hõbekuul võtab. Kulus mõni aeg, ärge ei liigutanud ja kõik ootasid. Siis tuli mõisa vahimees all ühel uksel nähtavale. End ukse varju hoides viskas ta härga teibaga. Teivas langes põit üle looma, kuid see ei liigutanud veelgi. Siis lähenes vahines talle ettevaatlikult, kuni seisis otse ta juures. Juba ammu valmis, hüüdis ta üles. Ja kõigelt pääses kergendusohe. Mõisa laudad ja see mõisa karja Aecus. Neid on seal siis selle kuivatusrees nii siiapoole kaks maja, mis koolimaja poolt paistab, seal need on ka tolleaegsed, nyyd on tolleaegsed ja täna samasugune nagu dollalgi ja väljas on nii aukartust istunud selle mõisahäärberi ja sest paljud on oi no säält moonam inimesi ei tohtinud häärberi juurest joogi läbi minna, sealt siin, kus praegu apteek Luca peal siin olid, läbisõitja käimine on keelatud ja seal Vasta koolimaja seal silla otsas oli jällegi silt üleval, läbikäimine on keelab koolimajja ja koolimaja suure klassi on praegu sisend, mis keskkooli ja, ja on sisend praegu. Jutt kaldus koolile puhumegi, siis juttu edasi kooli rahvaga. Need on ainuLokko, Eve Aarna Taima vent ja Ene Varilaas. Veel siin elas, siis oli see ainult mõisa pere päralt, nüüd töötab siin 200 liikmeline pere. Meie koolimaja on küll vana, kuid seda on palju ümber korraldatud. Ehitatakse juurde uusi ruume ja siin on muga õppida. Väikse Illimari aegadel oli Ahja ümbruses ainult üks kool ja sealsus kärsal. Seda nimetati kärsa külakooliks ja seal õppis paarkümmend õpilast või võib-olla rohkem natuke. Ja seda kärsa algkooli külastas ka Illimari vend Karla, kes väga eeskujulikult õppis. Ahja ilme on selle aja jooksul väga palju muutunud. Eriti palju ehitatakse majas juurde meil Illimari aegseid majasid on meil ainult paar tükki järele jäänud ja Needki on jäänud juba uute majade varju. Tolleaegsest elust teame veel ainult mõnede vanade inimeste jutustuste järgi ja rahvakirjanikku raamatu järgi oleme seda raamatut lugenud juba mitu korda. Iga kord, kui aega saab, võtame jälle ta kätte. On tore meenutada kõiki neid paiku, kus kunagi kõndisse väike Illimar raamat meeldib meile sest väga hästi on antud edasi väikese poisi seiklusi tema silmadega nähtud kogu seda ümbrust. Ja ta on seotud meie kodukohaga. Meil on kõikidel hea meel, et rahvakirjanik Friedebert Tuglas on kirjutanud nii huvitavalt Meie kodukoha ümbrusest. Sellepärast on saanud meie Ahja tuttavaks väga paljudele Väikse Illimari lugejatele ja mitte ainult üksi Eestis vaid ka väljaspool Eestit ja isegi väljaspool Nõukogude Liidu piire on tuntud raamat.