Täna on kõneaineks Jaan Kaplinski luulekogu tolmust ja värvidest ja stuudios on Hellar krabi. Täna tahaksin rääkida Jaan Kaplinski ja peamiselt luulekogust tolmust ja värvidest, mis teatavasti ilmus 67. aastal. Kaplinski ka maalin kirjavahetuses juba aastaid enne seda aga kohtasin teda esimest korda isiklikult 68. aastal, kui me esimest korda tagasi Eestisse tulid. See oli väga meeldejääv kohtumine just selle maastiku ehk uuestisünnipõlvkonna kirjanikega nagu Rummo, Runnel, Walton, Vetemaa ja nii edasi. Nii et siin ma tahaksingi teha väikese tagasivaate. Eesti kirjanduses on olnud 20. sajandil viis suurt lainet. Nagu me kõik teame, Noor-Eesti sajandi alguses suid Tuglas, Tammsaare, Aavik ja teised, vene revolutsiooni ja Eesti vabadussõja mullistustest kerkis Seour Under, Visnapuu, Gailit, Adson, Semper, Alle. Kolmanda lainena sirgus õitsvasse Eesti esimeses vabariigis Arbojate põlvkond, Talvik, Alver, Maasing, Sand, Merilaas. Tagasivaates tuleb arvujate ridadesse lisada ka vähemalt prosaist Ristikivi ja kriitikud, Oras aspel ja Paukson barrest. Neljas laine plahvatas aga paguluses kui kodumaale Eesti kirjandus oli. Tõkestus all ja seal markantsamad kujud olid Ilmar Laaman, Ivar Grünthal, Kalju Lepik, Ilmar Talve, Ilmar jaks, Raimond Kolk. Ja nüüd olemegi tagasi Jaan Kaplinski juures, kes oli iiendalaine üks. Käilakujusid. Valteri Vetemaaga ja nende eelkäijateks, kes valmistasid neile sillutasid teed, Artur Alliksaar, Jaan Kross, Ain Kaalep, mina sain mõned luuletused juba enne ilmumist, kuuel see sellel aastal, see ilmus maa, sain käsikirjalised Jaani käest kirjades juba huvitaval kombel. Nojah, kuna see ei olnud otseselt poliitiline luulekogu, siis kirjad pääsesid läbi. Ja need avaldasid mulle sügavat muljet. Eriti tema kultuurantropoloogiamaailma nägemine, mis oli täielikult läbi mõtestatud teaduslikult ja filosoofiliselt. Just selles kogus, kuid ka hiljem on toonud võrdlusi Neid indiaanlaste hõimude saatusega. Ta ise on hiljem kui liit öelnud, et ta ei ole mõtelnud nagu täieliku analoogiana. Aga eriti tollel ajal jäi küll kindel mulje, et ta võrdles indiaanlaste saatuste eestlastega. Tema on kasutanud ühes just tolmust ja värvide luuletuses. Järgmisi ridu. Selle luuletuse pealkiri, pealkiri puudub, ta luuletustes tihti pealkirjad puuduvad, oli esimene rida. Kultuur on inimese, viiruste ja kasside sümbioos. Ta seal ütleb kus on taas maanlased Gusson hotenud tooteid, kus on tulevalased, kus on teohetked, kus on poelczed. Beljeedgaks hõim oli teatavasti Patagoonia indiaanlased, Gusson, poros, kuss olla Ravakid, kus on atšesed, kus on Horaanid, Gusson, Riivlased ja Merjalased, tähendab ta Adroobise otsese soome-ugri sinna sisse. Ja kui mul ilmus raamat käesoleval aastal, tulgu uus taevas seal ma juhin tähelepanu sellele kohale, kus tema on need võtnud nimed, sho, nii hõimust pärinev suur indiaani poliitorganisaator ja väepealik Tikkamsi kes langes lahingus valgete vastu aastal 1813. Ja Ta mitte ainult väejuht, vaid poliitiline organisaator, kutsus kõiki hõime ühinema. Sisse tungijatele kõneledes teiste hõimude pealikute kogunemisele, ütleski Kamsi, kus on täna Beckwoodid, kus on narragantsetid, kus on Mohikaalid, Gusson, pokalaketid ja paljud teised vägevad, meie rahvahõimud Nad on kadunud valge mehe apluse ja vägivalla ees nagu lumi suvise päikese all. See on väga ilmne, et Kaplinski kasutanud selles eespool tsiteeritud Kaplinski luuletuses Tikkamsi enda retoorikat. Nüüd teine luuletus, kus tal otseselt Eesti-teemaline. Me räägime muidugi luulekogus, tolmust ja värvidest. On tema võimas luuletus, mis hakkab peale ei jõua, Sakala nõtkub, variseb normekond pea kohal, söönud Kaarlaid jalge all nagist lund. Rävala kõrgelt kantsilts silmis kylgendab merd liig suur ja võõras linn ja sina liig võõrast verd. Ja Oandy saaled Otepääl seisatavad voogaval teel mäel taovad vasarat kive ja kostab võõras keel. Te võite edasi lugeda seal, kuidas see raamat on, kuid siin ta toob otseselt Eesti saatuse esile. Ja eriti ma tahaks mainida, ma tsiteerin veel veel ühe rea. Soolase vee põhjas, magad, ülal timiseb jää. Piiramismasinaid veetakse saarde üle, Sube. Kui ma seda lugesin. Mulle tuli meele Nõukogude raketiväed. 13-l sajandil aga 20 sajandi piiramismasinad olid, olid raketiväed ja me teame, Eestis oli raketibaasid. Minu arvates see on selge vihje raketibaasidele. Luuletuse lugeja, õigus ja privileeg on lugeda luuletuse sisse, mis tema sealt tunneb, kuigi luuletaja ise võib-olla ei ole seda mõtelnudki. Nii rääkis Hellar krabi järgmine, eks Liibüas ja saade on tuleval laupäeval. Eks liibris?