Selle tähtpäeva puhul olen stuudiosse palunud ajaloodoktor Ants viires, kes on Ilmar Talve kolleegiaga hea sõber. Nende kahe mehe eluteed ristusid sõja ajal Tartus tolleaegses Eesti Rahva Muuseumis ja siit jätkab juba Ants Viires. Tol ajal tema juba kirjutas ka oma magistritööd. See oli tõrva ja söe põletamine Eestis. Niisugune teema oli tal käsil ja minul jäi kohe temast mulje, et ta on üks väga tõsine töömurdja. Teeb tööd nagu härg, umbes niisugune tunne temalt kohe jäi, võrreldes teiste kolleegidega, seal oli näha. Ta murdis hoopis järjekindlamalt tööd teha või teised siis selgus ka, et olid juba ka kirjanikkude alget tal nagu südamelähedased. Ja ma sain lugeda tema esimest käsikirja jäänud romaani, mille pealkiri oli nisu ja umbrohi. Te olete üks väheseid, kes on seda ilmselt siis küllap ma olen üsna üsna väheste lugejate hulka kuuluv. See lähtus tema koolipõlve kogemustest, see oli kooliõpilaste elust. See oli veel üsna algajalik, selgesti oluline oli veel see sügissuvel 1942, Ilmar Talve sai osa võtta noore teadlasena Vadja ekspeditsioonist saksa, Leningradi, tolleaegse Leningradi linde lähedases tagalas. Seda organiseeris tolleaegne muuseumi direktor Eerik Laid. Ja sellest võttis osa veel professor Gustav ränk ja Paul Ariste. Et on raske ette kujutada, et niisugustes sõja tingimustes toimub ekspeditsioon rindevahetusse tagalasse. Ja see oligi küllalt keeruline organiseerida ja laid kui väga hea organisaator tuli sellega toime. Kõik ekspeditsioonist osalejad pidid kandma mingit mundrit. Kus ta pangal näiteks minu mäletamise järgi oli vana Eesti kaitseliidu munder seljas. Talvel oli vist vana Eestis sõjaväe munder. Kus need angiti, seda ma ei tea. Igal juhul tegid nad seal tõhusat tööd joonistaja, niimoodi oli kaasas veel tuntud kunstnik Ilmar lennat. Selle töö tulemusi on hiljem avaldatudki. Talve avaldas alles kaheksakümnendatel aastatel oma kogutud materjalid Soomes soome-ugri seltsi väljaannete sarjas. Millal hakkas teil uuesti tulema informatsiooni selle kohta, et Ilmar Talve on edukas etnoloog? Ja see oli ikka juba Hruštšovi sula päevil. Jälgime nüüd tema elukäiku kõige põgusamalt teatavasti ta põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome kuulus soomepoiste hulka tuliselt Eesti tagasi ja siit Eestist põgenes laevaga Saksamaale. Seal oli vahepeal väga dramaatiline episood laevlast jalt ära. Ta pääses suure vaevaga Altkajutist lõpuks laevalaele, kusjuures Talle treppide pealt tuli isegi inimesi Stu ja jõudis niivõrd õigel ajal laevalael, et suutis õigel ajal vette hüpata ja pääses niimoodi ühena vähestest põhjaminevalt laevalt. Kusjuures tuli tal siis pikemat aega mingisuguse luugi najal ennast vee peal hoida. Kuni siis ma ei mäleta, missugune, kes Saksa mingisugune laev nates vähesed laevalt pääsenud veest välja noppis ja nii ta sattus Saksamaale, kus tal õnnestus siis mõne pärast põgeneda Taani ja sealtkaudu siis juba Rootsi, kus muide Eestist põgenenud rahvateadlasi etnoloogia väga hästi vastu võttis sealne tuntud professor Sigvard Erikson kes nad kõik rakendas oma rahvateaduse instituudis tööle ja nagu talve Rootsi jõudis, siis tema ka sinna tööle. Peab kõigepealt ära rääkima selle rahvateadus, etnograafia, etnoloogia kas need terminit, kuidas? Piiritleda need on enam-vähem kattuvad terminit meie siin Ida-Euroopas oleme juba vanast ajast peale rääkinud rohkem etnograafiast. Lääne-Euroopas räägitakse etnoloogiast. Rootslased näiteks räägivad rahva elu uurimisest. Ja nii edasi. Eks ta enam-vähem kõik seesama asi on, et sellest ei maksaprobleemid, ei ole vajadustki. Ja tema elu viljakam periood möödus Turu Ülikooli juures. Mis te sellest perioodist räägite? Ja tuleb öelda muidugi, et tema ise peab ennast esmajoones teadlaseks, etnoloogiks ja kirjanduslik tegevus on tal õieti olnud nagu kõrvalharrastus. Kui ta turu Ülikooli professori kohale kandideeris, siis oli tal põhiteosena ette näidata suur paks rootsikeelne raamat. Saun jaa, viljakuivatushoone Põhja-Euroopas, mis väga laialt, siis haaras vastavaid ehitisi ja nende kasutamist kogu Põhja-Euroopas. Norrast, Skandinaaviast kuni Uuraliteni välja. Eesti oli sinna muidugi ka kaasa haaratud. Meil on natukene ettekujutus Soomest missugune on näiteks Norra või Rootsi saun. Norras Rootsis seda tüüpi sauna, nagu, nagu on see meie, eesti, soome saun, ei ole. See on sinna nagu rohkem hilisel ajal nüüd Soomest levinud nagu mujalegi Lääne-Euroopasse. Kuidas saan vilja kuivatamisega, mille kuivatamisega on täpselt sama lugu meie rehi, mis on ka Soomes tuntud, on juba juba Rootsis võõras, seal on hoopis teistsugused vilja kuivatamise ruumid kasutusel olnud ja neid samu ruume on siis ka mingil määral vahel pesemiseks kasutatud, nii et see on nagu saunaülesannet täitnud, kusjuures vilje kuivatatud mitte pihkudes, vaid terades, nii nagu meie hilisemates vilja kuivatitest. Kui ta niisuguse suure töö najal sellele kohale kandideeris, siis ta tegelikult ka rajas üldse selle eriala Turu ülikoolis. Ja see õieti oli, nii et Turu Ülikoolis varem etnoloogia professuur ei olnud, see oli tema. Temast sai esimene vastav erialatäitja seal ja seal ta töötas professorina aastast 1962 kuni 1986 veerand sajandit, siis oli ta selle koha peal, niikaua kui ta siis pensioneerus Temalt on ilmunud 11 omaette raamatut, artiklite hulk on umbes 100 ümber mis on tähtsamat tööd temalt ja, ja kuidas te neid tutvustaksid. Talveesindab õieti oma põhi Loomingus esindab nii vana ajaloolis geograafilist talurahvakultuuri uurimist. Sinna kuulus tema doktoritöö, mille kõrvalproduktina valmis muide ka veel ülevaade Kirde-Euroopa, sest see on siis Eesti-Soome ja Põhja-Venemaa rehiehitustest. Ja edasi on ta tegelenud väga mitmesuguste küsimustega, näiteks on ta andnud üsna põhjaliku ülevaate Soome rahvapärasest toidumajandusest. Eesti küsimustega on tal võimalusi tegeleda olnud suhteliselt vähe, sellepärast et allikamaterjalid ei olnud talle kättesaadavad. Mis ta veel tegi, oli see, et ta algatas Soomes õieti etnoloogilise uurimise vällja laiendamise Rootsi eeskujul õieti, kus ta oli õppinud. Nimelt kui Soome rahvakultuuri uuriti seni ikka ainult talurahvakultuurina vana talurahvakultuurina siis tema viis uurimist üle ka linnadesse ja töölisasulatesse. Linnade ja tööliskultuuri uurimise algataja oli tema Soomes sealjuures tema ise uurimuslikku tööd selles osas paljud ei ole teinud, tan küll materjali kogusid avaldanud näiteks raudtee lastigi. Elust on ta avaldanud terve raamatu. See on põhjalikult kommenteeritud mälestuste kogu, õieti raudteelaste elust. Aga ehk kõige olulisem on siiski see. Ma avaldas aastal 1979 suure ülevaate teose Soome rahvakultuurist. Suomen Kalzan kultuuri mis oli niivõrd õnnestunud, et see võeti Soome ülikoolide õpperaamatuks ja seda on tänapäevane ilmunud juba kolm trükki, viimane trükk aastal 1990. See, et niisugune põhiline õppevahend ülikoolidele on eestlase kirjutatud, on vist küllaltki huvitav ja omapärane. No ja tuleb öelda, et see on võrdlemisi ainulaadne nähtus üldse etnograafilises uurimises terves Euroopas. Et keegi väljastpoolt tulnud, saab kohaliku rahva hulgas professoriks ja kirjutab selle rahvakultuuri ülevaate. See on ainulaadne, muide, lühendatud kujul on avaldatud ka Saksamaal saksa keeles ja seesama raamat On teil ettekujutus, kuidas see psühholoogiliselt niisugune probleem lahenes, kas soomlaste jaoks oli segaküsimuseks? Öelda ma tean ainult niipalju, et umbes samal ajal, kui talve sai Turu Ülikooli professoriks täideti ka Helsingi ülikoolis soome-ugri rahvateaduse professuur ja selle professori koha sai endale nii lava, Halonen, kes mulle isiklikult samal ajal ütles, et tema oli väga õnnelik et talveema kõrvale ei kandideerinud Helsingi Ülikooli professori kohale. Et siis oleks selle professuuri saamine olnud võrdlemisi küsitav, kas Meil oleks selle saanud või mitte, kuigi ka temal oli küllalt tõsiseid uurimusi, aga need haarasid mõnevõrra kitsamad küsimusi kui talveuurimused. Pid Ilmar Talve ka väga hästi siiski soome keeles süvenema etni spetsiifilisele alal soome keeles kirjutada. Ja talve oli juba kõigepealt abielus soomlannaga, nii et koduse keelena oli kasutusel ka soome keel. Ja see muidugi aitas tõsiselt tõsiselt kaasa. Keeles süvenemisel. Küllap tal keeltele eeldusi oli keelteannet, tal oli meie saksa okupatsiooni ajal temaga koos pluss kolmas oli veel teine Eesti Rahva muuseumi assistent Helmut tagar. Käisime muide professor Paul Ariste juures rootsi keele eratundides kolmekesi koos. Ja sealt ta sai oma rootsi keel esimesed alged, mille najal ta siis Rootsis võrdlemisi kiiresti omandas, lõplikult keele kasutajad ka mingit ettenägemisvõimet otsima? No ei oska öelda, leidsime, et, et kui Eesti rahvakultuuri uurimisega tegeleda, siis on ka rootsi keele oskamine vajalik. Ilmar Talve on praegu pensionil juba õige mitu aastat, millega ta tegeleb praegu. No ta on jätkanud nii nagu enamike meetriteeritud professorid ka teadusliku tegevusega. Ma tean, et on, möödunud aastal andis üle käsikirja Soome lahe saartest ja nende rahvakultuurist nendest saartest, mis pärast talvesõda Läksid Nõukogude Liiduga. Tähendab need Soome lahe idaosa saared eesotsas suursaare ja suure väikese tütarsaarega ja veel mõne teise saarega. Ja neil saartel oli eriti tihedaid sidemeid Eestiga nende saarte elanikud ja nii et see raamat on kindlasti ka Eesti seisukohalt, kui ta nüüd tükist välja tuleb, väga-väga oluline lisand. Teiseks, ma tean, et ta on kirjutanud oma mälestusi viimastel aastatel. Need on noorpõlve mälestused. Mulle mainis, on siis seal pearõhk asetatud Eesti väikelinna elu ja olude kirjeldamisele. Talve nimelt kasvas üles ja veetis oma noorpõlve Tapa linnas. Nii et tappa elust Eesti esimese iseseisvuse ajal. Loodetavasti saame sealt selle raamatu ilmumise puhul ilusa pildi. Me oleme nüüd rääkinud Ilmar Talve teaduslikust tegevusest, tema tegevused teine tahk on ilukirjanduslik looming. Ta on avaldanud ühe novellikoguja kolm romaani. Nende romaanide hulgas on üks oluline Juhansoni reisid, mis tõenäoliselt varsti ka Eestis ilmub. See räägib ühest eesti poisist, kes läks talvesõtta, see oli Voldemar Johansoni Voldemar Johanson ja kui te seda raamatut lugesite, mis mõtteid see tekitastest? Selle raamatu kohta ma võin kõigepealt öelda seda et 1000 965. aastal toimus Helsingis soome-ugri kongress. Mina selles osalemiseks luba ei saanud, aga ma oma kolleegidele, kes sõitsid, sõitsid Helsingisse, ütlesin, et kui nad talvega kohtuvad siis öelge talle, et ma tahan saada Johansoni reisija toob see raamat mulle kaasa. Ja nii see juhtuski. Nii sain ma selle raamatu siis kätte. Ja seda lugedes oli mulle otsekohe selge, et see on üsna tugevasti-tugevasti talve enda elamusi kajastav. Taani poole jõudmise kusjuures seda omalaadi põnevat aga, aga väga, väga sisuliselt traagilist aega on nähtud läbi humoristliku prilli, mis on muidugi eriti meeldib minu arvates ja mis teeb selle raamatu eriti hästi-hästi loetavaks. Nii et sellest raamatust on saanud talve loomingust minule kõige kõige südamelähedasem raamat. Seda on tõlgitud ka teistesse keeltesse. Minu teada soome ja rootsi keelt on ta ka tõlgitud. Kuulame praegu katkendit sellest raamatust. Raamatu esimese osa tegevus toimub Soomes jätkusõja ajal ja pärast jõutakse siis Saksamaale läbi Eesti. Aga siin on tegemist meeste puhkusele sõiduga Helsingisse, aga kolm meest on rongis ja nagu me siit aru saame otsekohe nad Helsingisse jõua, tuleb väike vahepeatus. Järgmises jaamas tõepoolest lääne poole päästis Printsmann suust imeliku häälitsuse. See oli midagi imestus ja kohkumis hüüde vahepealset. Juhanson. Hüüdis ta. Vaata, kas ma näen õieti, kas mu silmad ei peta. Eks see, kes seal kõnnib, ole naine. Täitsa tsiviilriides ja elav naine. Vaatasime kõik. Prints mannil oli õigus, naine, mis naine, nii keskmises eas, mitte päris noor, mitte ka päris vana. Teeme seinale risti selle sündmuse mälestuseks, ütles Johanson ja õngitses pliiatsijupi rinnataskust. Kuid prints mannil polnud aega, ta lehvitas, püüdis vaguniakent lahti rebida, kuid see ei õnnestunud ja rong hakkas jälle liikuma. Naine ütles printsmann siis veel ja laskus totakas naeratus õndsalt näol kõvale pingile. See on siis ikke tõsi, mis lehed kirjutavad, et naisi on veel? On on, kinnitas Johanson. Ole mureta, Karla, küll seal tagasi sõites hoiad kahe käega pead kinni ja siis, kui veel naist näed, nii sülitad laias kaares. Ei kunagi, kinnitas printsmann, mina. Mina olen kentslemann, mina olen alati idanesid, austanud. Ja igas jaamas, kus rong peatus, võis printsmanni ja ka meie silm tunda rõõmu ikka arvukamalt liikuvatest naisisikutest. Ei nohh puhkus Oleike midagist, ütles Printsmann uut, kui oled jäelased silmal puhata. Vaat nüüd olen ma selle mõne tunniga näinud juba ligi 20 amet ja rindel mitme kuuga mitte ühtki. Kas pole karjuv vahe, nagu öeldakse? Rindel pole aega daame passida, ütles Johanson. Ka siis mitte, kui neid seal olekski, seal pead passima venelasi, jääks need soojendasu südant samal kombel, kui sa üks õige isamaalane oled. Muidugi, ütles Printsmann. Üks priske vaenlane soojendab alati mu südant. Aga selles on ju suur, vahebuda saab üks sinusugune haritud inimene üleüldse taanesid ja venelasi samal päevalgi korraga suhu võtta. Mida enam edasi sõitsime, seda pimedamaks läks ilm. Ja meil ei olnud enam võimalik täpsemalt jälgida seda taseme tõusu, mis nähtud naisisikute juures võis märgata. Mida kaugemale rindest, seda paremaks läks tase, nagu väitis Johanson. Ja kui viiburisse jõudsime, oli juba pime õhtu käes. Rong peatus, nii ma läksin välja, et natuke ringi vaadata, kuna teised jäid vagunisse. Seinale üles pandud sõiduplaanilt nägin oma imestuseks, et Helsingisse läks viivurist veel teinegi rong, mis väljus kella 12 ajal kuid oli Helsingis siiski ainult veidi üle tunni hiljem, kui meie rong, mis sõitis kogu öö. See andis meile ju võimalusega viiburit vaadata ja siiski hommikul Helsingisse jõuda. Rutasin sellest kohe teistele teatama ja mõlemad olid ilma pikemate nõus. Peame uurima ka seda linna, ütles Johanson. Olen Soome maad vähe näha saanud, sest mis seal tööpostilt ikka näed. Tükk raja jõe kallast paistab kätte. Seepärast oled tervitatud Oviiburi nagu üks luuletaja olla öelnud. Justjust ütles Printsmann täitsa minu mõte, eks Viiburi ole ju Karjala pealinn ja eks siin käi ka elu. Mis ta sellega mõtles, oli nii Johansonile kui ka mulle üsna selge. Küll sa Karla oled seda elulähedust täis, ütles Johanson. Muutku ajaga pressid elule ligemale litsu Leigini kui pigi. See oli alati meie poiste lipukiri. Ütles printsmann ja astus perroonile. Vaat kui sa meremees oleks olnud nagu mina, siis oskaks ka aega ära kasutada viimase minutini. Ilma mingi kõhklemiseta tuleb peale hakata ja kuni lõpuni vapralt vastu pidada. Kääri käised üles ja asu tööle kallale, eks tehase täise tänasida taimendusi ära viska homse varna. Teine olulisem Ilmar Talve romaan on kaheosaline raamat Maapagu mis räägib niisugusest tegelikult välja mõeldud inimesest, kes pärast viienda aasta revolutsiooni on sunnitud sõitma Lääne-Euroopasse tsaarivõimude surve eest sees. Sebastian Alkman kuulub 80.-te aastate generatsioonis, on siis nooreestlaste põlvkond tegelane on välja mõeldud, mõnikord on otsitud temal jooni küll Friedebert Tuglased, küll kirjanikult endalt, aga see on väljamõeldud uju. Ta sõidab läbi Soome, Rootsi, Lääne-Euroopas viibib õige mitmes riigis ja me saame ühelt poolt ülevaate tolleaegse Lääne-Euroopa niisugusest vaimsest õhustikust ja teiselt poolt ka ühe noore mehe kujunemisest arenemisest. Ta õpib usinasti Lääne-Euroopa keeli igas riigis, igas linnas, kus ta liigub, on tal ka väike niisugune romaan või romanss. Aga põhiline on ikka see, et ta jälgib väga tähelepanelikult seda maailma kus ta liigub sündmustik aastatest 1906 kuni 1917. Selle raamatu ma sain ka. Et vahetult tema ilmumise järel kusjuures muide talve oli pahane, et Bernard Kangro kirjastus tähendab, see Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastus Lundis avaldas selle kahes köites kuna see ei mahtuvat oma suuruse tõttu ühe köitena nende tavalisse sarja, mis nad välja annavad. Ja talvele see asi ei meeldinud, ta ütles, et see on nagu kunstlikult poolitatud neid kahte köitesse. Ja pärast oli ta muidu muidugi väga rõõmus, kui Eestisse avaldati, tervikuna ühes köites, nii et ma sain seda kohe lugeda ja ja mulle tundub, et see raamat muidugi haakub üsna tihedasti talve, kui kultuuriajaloo uurija tööga ka seda puhkuse siis ei olegi. Teaduslik töö aga annab väga olulise lõigu ilukirjanduse vormis eesti kultuuriajaloost sajandi algul. Muidugi ei tohi me unustada, et seal olnud temale selle poolest ka väga südamelähedane, ta ise kuulub ju ka maapaos olijate hulka. Küll hilisemas maaba osa ka oma selge paralleel on seal olemas. Kellelegi raamatu alguses ja lõpus on need kuuekümnendad aastad ja otseselt sees ja. Nii et see romaan on nõudnud üsna üsna tõsist niisugust uurimuslikku eeltööd ja seda on talve väga selgesti teinud ja tulemus on sellele vastavalt ka üsna üsna mõju. Kuulame siis katkendit Ilmar Talve romaanist maapagu. Ja see katkend räägib Pariisist aastal 1910. Alkman tuleb tagasi sellesse eesti kultuuriloost tuntud majja, kus elas õige mitu estlast kunstnikku. Paar päeva tagasi läksin õhtul klase riidele laast läbi et vaadata, kas tuttavaid näha on ja leidsin sealt Obermanni üksinda kohvitassi taga Kolutamas. Väljas oli kergelt sajune ja udune, märtsikuu õhtu ja ooberst Ongi oli kuidagi väsinud ja sõnatu. Mul oli sedavõrd raha, et võisin pudeli odavat veini välja teha, kuid seegi ei näinud teda ergutavat. Ta ainult naeratas viridalt. Veel on metseene. Nii me siis istusime kahekesi, sest teisi eestlasi sinna ei tulnudki. Opermann elasic la rüssis keskmisel korral, kuna Mihkelsoni tuba oli ülemisel. Küsisin, mis ta tegi, kuid näis, et ta ei tahtnud oma tööst rääkida. Ta ütles ainult, et joonistab vahetevahel ta köhis ja see naistele tegevat valu, sest ta kõhnale ja kollakale näole ilmus vastumeelsust väljendav kri mass. Küsisin, kas ta on haige, kuid ta ei vastanud. Ta ei pannud mu küsimus siiski pahaks ja küsisin veel, et kas ta on arsti juures käinud. Ta ütles, et olevat käinud koos Mihkelsoniga ja arst olevat talle ka mingit rohtu kirjutanud kuid sama hinnaga sai palju rohkem konjakit ja selle tervendav mõju oli silmnähtav, kuna rohu kasulikkusest ei teadnud keegi midagi. See oli tüüpiline dobermanni jutt, kuid ma mõtlesin, et miks koos Mihkelsoniga sest Obermanni prantsuse keele oskus oli küllaldane, aga siis arvasin, et võib-olla raha pärast. Ja siis mõtlesin veel, et tal on ehk diisikus, kuigi Obermanni rääkinud vähematki sellest, mis ta haigus õieti oli. Ta laenas mu käest viis franki ja kadus õhtusesse udusse. Ja ma vaatasin talle järele ning mõtlesin, millega pead sa oma ängistuse ja meeleheite vaos. Ehk oli see teadmine oma kutsumusest, ehk olid need mingid muud lootused? Et Obermannil võimeid oli, selles polnud vist vaja kahelda. Olin ta joonistusi näinud ja nendes oli rohkemat kui nende nõtke dushijoon. Ta oli suutnud paberile vangistada midagi sellest raskemeelsusest ja sündmusest, mis teda ja vist meid kõiki vaevas. Obermal peitis selle ainult omatehtud lõbususe kergelt veereva jutu formuleerimise ja musta huumori taha. Ta joonistuste tavalisi objekt oli aga ikka naine, naine kui madonna, kui hoor, kui hävitav tuli ja naine kui emalik soojus. Mis temast veel võiks tulla, kui ta areneda ja töötada saaks, mõtlesin seal istudes. Ta oli lõpuks ainult kahekümneaastane. Nüüd istus ta haigena kevad sajuses Pariisis riffi kirstukujulises kitsas toas, kus vihm lõi vastu musta akend ja veenired valgusid põrandale. Mis oli tema lootus? Ümartalve on olnud nüüd oma välismaal viibitud aastakümnete vältel siiski niivõrd tihedas kontaktis. Kodumaaga ja muidugi ka väliseesti kultuuriringkondadega, et tema osa eesti kultuuri arenemises neil kodumaal rasketel aastatel on vaieldamatult küllalt oluline. Ma olen muide väitnud, et kui ajad oleksid püsinud normaalselt ja, ja tema Alex saanud Eestis normaalselt tööd jätkata siis temast kahtlemata oleks tulnud juhtiv eesti etnograaf etnoloog, kes meie rahvakultuuri uurimisel oleks väga palju suutnud ära teha. Aga ka antud olukorras on tema panus Eesti kultuuriloas kahtlemata märkimisväärselt suur.