Võrreldes muusika üldajalooga on Eesti muusika teatrieluiga suhteliselt lühike ümmarguselt veidi üle poolesaja aasta, kui arvestada kaasa ka elukutselistele teatrile eelnenud asjaarmastajate tegevusperioodi. Möödunud sajandi viimasel veerandil. Eesti professionaalne muusika oli käesoleva sajandi algul alles sündimas. Piisab kahe käe sõrmedest, et üles lugeda meie tolleaegset elukutseliste muusikute kaadrit. Karl Ots ja Benno Hansen kuulusid meie ooperilauljatest sellesse põlvkonda, kelle austavaks ja kohustus rikkaks ülesandeks oli olla Eesti ooperiteatri Pioneerideks. Kui eesti teatrit 1906. aastal oma struktuurilt muudeti kutseliseks sisse fakt eestimuleerinud veel kunstimeisterlikkuse tõusu professionalismi taseme nõueteni. Professionaalideks said samad eelmise aasta asjaarmastajad kellede tegelik elukutse oli hoopis teine ja kergest igaüks pakkus veidi, pakkus vaid, niipalju, kui tema looduslik talent võimaldas. Ooperialal oli sajandi alguses sooritatud hüpe asjaarmastajate teatrist kutseliste teatrisse mitte loomulik evolutsioon vaid üksnes julge eksperiment. Et võib-olla tuleme toime. Toime tuldi, aga katsealusteks olid vähenõudlikud teosed, mille te nõuded ei erinenud palju laulumängude omadest. Ja millisest tasemest saab juttugi olla, kui näiteks Estonia orkestris mängis üksainus enam-vähem stuudiumis saanud viiuldaja. Teised olid kõik asjaarmastajad. Seda tingliku nimetusega Eesti ooperikunsti lapsepõlve iseloomustab terav defitsiit vokaaltehnilist haridust saanud lauljatest. Tallinnas tegutsesid laulu õpetamisega tol ajal vaid kaks inimest. Keegi Berta Schulman ja Toompea katedraali teatconi tütar. Peterburi jäi meie lauluhuvilistele kättesaamatuks põhiliselt rahaliste raskuste tõttu. Benno Hansen oli esimese Eesti meeslauljaid, kellel õnnestus omandada enam-vähem professionaalne lauluoskust Peterburis. Hansen sündis Tallinnas 1891. aastal emaliinis voolest, tema soontes tatari verd. Andsin varane lapsepõlv, möödus juurus, kuhu tema isa väikesepalgaline linnaarhiiviametnikke üle kolis. Et vallakirjutajana isiklikku aiamaad, omades perekonnale korralikumat ülalpidamist kindlustada. Nagu käesoleva sajandi alguses tavaliselt oli vallakirjutaja kohaliku seltskonnaelu peamiseks hingeks nõnda oliga Hanseni saaga. Isa kõrvaltegevuse tõttu harjus Kappenno juunior juba poissi eas kuulama muusikat proovist läbi kõik pasunakooripillide mängimise kunstid ja vahetevahel asendas isa dirigendi kohal. Alghariduse sai Benno juurus. Pärast seda kolis Ansenite perekond lastele rohkem andmiseks Tallinna. Tagasi, kus Benno koos õe Marta hakkab pandi gümnaasiumi. 16 aastaselt sai temast leeripoiss, kellena Jaani kiriku tolleaegne köster, praegune professor tockman avastas ka tema häälematerjali rikkalikud varud. Loodusekingina kuulus nende juurde absoluutne muusikaline kuulmine. Laulja elukutse, perspektiive noor leeripoiss loomulikult kuigi täpselt ette kujutada ei osanud. Aga seda ometi kuulis, et teatrisse makstakse laulmise eest palka. See asjaolu sai Hanseni Peterburi siirdumise põhjuseks. Pealinna ajalehtedest luges Hansen, et Maria teater täiendab oma Peri koori uute lauljatega. Ta kirjutas tol ajal Peterburi õppima siirdunud Topmanile ja küsis nõu. Vastus oli julgustav ning Hansen sõitis teele. Ta laulis katsetel ette ja talle soovitati osa võtta järgmisel päeval toimunud konkursist solisti kohale. Suuresti ootamatust rõõmust haaratuna oli aga Benno samal õhtul pisut liiga intensiivselt nautinud pealinna lokaalide võlusid. Ja seetõttu jätkus järgmisel päeval energiat ja häält siiski ainult koorilaulja koha välja laulmiseks. Sellena pöördustasama teatri baritonilaulja subTõnnikovi poole häälekooli saamise palvega, millele sega vastu tuli. Kas sai Hansen palju kasu pealinna pilka muusikaelu jälgimisest? Maria teatril olen, esinesid paljud tolleaegsed kuulsused Saliaapin, viigner, Tartakov ja teised, kellede kunstist muusik musikaalne nooruk sai midagi kõrva taha panna. Ka lülitus ta Peterburi tolleaegse 40 tuhandelise eestlaste koloonia ellu tegeledes kaasmaalaste kultuuriüritustes, kontsertidel ja pidudel laulusolistina näitlejana ja võttes osaga hiljem Peterburi eestlaste meeskvarteti tegevusest teisel passina. Selleks ajaks oli Hanseni pass juba vormistanud niisuguseks, nagu vanemad teatrikontserdis sõbrad teda tundsid Eestis. See oli nõndanimetatud passocantando laulev bass ümmarguselt kahe ja poole oktaabilise ulatuse Kaldkontratoost kuni üles faasani viimane, kaasa arvatud. Erilise kandvusega keskregistris väiksema kõlajõuga kontroc Taavis ülemises registris siiski märsak märgatava forsseerimisega pigistatud toni sünnitamise tõttu. Hiljem sooritas Hansen õppereis Itaaliasse, kus võttis laulutunde Roomas Amanda telli Apati juures. Kuid käesolevate ridade autori arvates midagi olulist sealt juurde ei saanud, sest loodus oli talle ise juba kõik paigale pannud. Tundub, et nii mõndagi kohandas Hansen ise vastavalt kõla tekitamise nõuetele, mida tema absoluutse kuulmisega kõrv erksalt registreeris. Nii näiteks iga lauluõpilane teab, milline peab olema keele hoiak suus laulmise ajal. Anseni keel seisis laulmise ajal, aga mitte suupõhjas, vaid keset suud keele otse ülespoole pööratud. Niisugune hoiak kolib teatavaks barjääriks, kõla Joa takistamatult suust väljumisele. Hanseni puhul lisas see aga suuõõne pehmete osade resonantsi, mis tõenäoliselt oligi komponendiks tema pehmele ja su noorusele tooni sünnitamisele. Kuid sama komponent põhjustas ka tema kõrgele registrile forsseerimisel vajadusi, kui ta kõlajõudu tahtis anda. Vasturääkimisi tekitas tema hingamistehnika, kus ta rakendas ainult rindkeret ilma diafragma olulised toete. Tõenäoliselt oma iseloomumugavuse tõttu ta hingamistehnikat üldse kunagi ei harjutanud, vaid rahuldus sellega, et temal hääl nagunii kõlas. Hansen tuli Eestisse tagasi ja sattus Estonia teatrisse ajal mil eriti madala meesele defitsiit tuli väga tunduv baritoni partiides esinesid draamatrupi esinäitleja Paul Pinna ja kõlavamalt häält omav Gustav awesson kuna spetsiaalset passi üldse ei olnud. Nii juhtuski, et kui pärast 1916. 16. aastal soomlaste abiga lavale toodud Travjaatat 1918. aastal kavatseti sverdi nõudlik ooper esitada oma jõududega siis Helmi Einer Violetta ja Alfred Salliku Alfredo kõrvale polnud kedagi. Muutus oossermooniv. Aga noorus oli siis 27 aastane, aitas teda üle saada baritonipartii raskustest. Teise vaatuse aaria transponeeriti tooni võrra madalamaks ja mõned kõrgemad tippnoodid punkteeris Hansen ise armooniasse allapoole. Sellest ajast algas Benno Hanseni taas Eesti muusikateatris, mis kuni tema surmani 1952. aastal kulges Estonias. Travjaatele järgnes 1919. aastal Jevgeni Oneginit nimiosa kuna Sermooni võttis üle Karl Viitol. Eesti ooper oli oma lapsepõlvest astunud noorukiikka, aga eelnenud perioodi nähtused kestsid edasi. Näiteks Viitol oli looduslikult pass ainult kõrgemal hääleulatusega. Kui Hansen, mille pärast ta jäi pikaks ajaks Estonia baritoni solistiks Hansen alates Viitoli tööle asumisest enam baritoni partiidesse ei rakendunud jäi saladuseks, kust omandas Hansen oma lavamängu klassitsistliku mängumaneeri, millele ta kuni surmani truudust ei murdnud. Tõenäoliselt sai see alguse tolleaegsetest eeskujudest ooperiteatris, kus poseerimine ja žestide paatos olid kujunenud juba maneeriks. Kui oletada, et tema suureks eeskujuks oli soliaad pind, siis ei maksa unustada, et seal jaapani räppe repertuaar Ki koosnes kõrglennulise hingeeluga persoonidest nagu Boriss kodunov Olopernesserovi ooperis Juudit, Basilio Neff isto katsetust eemaniga vürst Kalitski, Ruslan ja teised. Oma lavamängulistest võtetes oli Hansen üldse napp piirdudes rohkem stseenide raamidega, see tähendab ta sooritas kõik käigud, mida räsis suur ette, nägi säästikuleeris, kui talle tundus vajalik olevat. Aga detailiseerimise jättis vokaliteedi hooleks. Näiteks kõikide passide hiilgerollist, need vist on, kus tal oli võimalus Soljaapini interpreteerin, kust eeskuju võtta, jäi ta siiski eelkõige ainult vokalistiks. Tõsi küll, heaks pokalistiks, jättes samal ajal ometi kasutamata need võimalused, mida see roll lava interpreteerin kusse näitlejale võimaldab. Ta nägime restos peamiselt vaid põrguvürsti. Beltsa puuli jättis silmapaari vahelemineffistos peituvate modeeringud. Kordispaanialiku Idalkkonna esimeses vaatuses kord kavala lipitsena teises vaatuses kortsiatiirikuna Serenevaid Margarete aknal, kord deemonliku figuurina lillede needmine teises vaatuses. Olles oma eraelus kuidagi massiivne ja tõsine, oskas ta mitmetes rollides siiskiga huumorit esitada. Nii näiteks keekalina Smeenutena müüdud mõrsjas, kus kosjasobitaja kavalus ja rahaahnus veenvalt mõjule pääsesid. Ent grafilosoof kollenina Putšiini Pohhimis, Gusta boheemlaslik kvartetis kalan puuridest hoogsalt osa võttis. Eriti omas sõiduvees oli Hansen südamlikult soojades stseenides, kus täiel määral maksvusele pääses tema looduslik tämber. Näiteks võib tuua populaarse mantli aaria poeemi neljandast vaatusest, mis on siiani ületamatuks saavutuseks selle ooperiajaloos Eesti teatrilaval. Vähem õnnestusid tal traagilised stseenid. Üheks selliseks olid tsaari hallutsinatsioonide stseen mustakski Boriss kodunoovis. Vastavalt Tseenile sisenes Hansen tsaarikambrisse käed üles tõstetud, nagu näeks ta kummitusi ja laulis partiis ette nähtud nootidel Cao Cao Cao. Tema juures tundus see aga näitemängu tegemisena, mille kohta lavastaja märkis. Palun loomulikumalt, härra Hansen, nagu näeksite tõepoolest vaimne vastus oli ehthanserlik. Mind ennastki ajab naerma, mis ma teen, mis kuradi loomulikus siin v? See kõlas küll pisut robustselt aga need Hansenit, aga need, kes Hansenit lähemalt tundsid, teadsid, et see oligi põhjus, miks ta nõuetavast loomult nõuetavat loomulikkust ei saavutanud ning kopeeris mehaaninil mehhaaniliselt Aleksandra orderit ja võib-olla ka Peterburis nähtud seal Jaapanit. Maailmavaadetelt olitatist ja muidugi ei suutnud uskuda üliloomulikke olendeid. Ja kuna Telendarartistlikust ei jätkunud, siis jäi see elamus näitemängu tegemiseks, mis teda ennastki naerma ajas. Kirjeldatud stseeni versioone, kus tema isiklik mina laval kujutatava isiksusega opositsioonist seisis, esines tema repertuaaris mujalgi. Ja alati oli selle tulemuseks ebareaalsus ja vastupidi, kus ta suutis nendest vastuoludest jagu saada, seal oli tulemuseks hea lavaline saavutus. Nendesse vastuoludes ei saa ka süüdistada Benno Hansenit ennast sest kogu oma andekuse juures oli ta siiski oma aja laps. Tema kunstimeisterlikkuse areng toimus ajal, mil realismile, eriti ooperis üldse pandi väga vähe rõhku. Oma esimesed sammud ooperilaval astus ta režis suure all, kus samuti detailiseerimisele suurt rõhku ei pandud. Pealegi oli Estonia tolleaegne esinäitleja Paul Pinna ise klassitsistliku mängumaneeriga ja säilik, tema järglasena oli oma õpetajastiili jäljendajaks. Peamine rõhk asetati ooperis kõla tekitamisele. Ja kuna noorel Hansenil häält oli palju, siis prevaleeris Ki tema esinemistes just kõla tekitamise kvantu. Selle kvaliteedi eest oli hoolitsenud. Loodus ja detailiseerimise vajadus jäi selle pärast nagu iseenesest teisejärguliseks aja jooksul hoopis üle parda heidetud ks. Pealegi toonud Cooperi täisealiseks saamine sele pressis suurid progressi. Alates aastast 1923 sai Estonia küll endale spetsiaalharidusega Ooperijuhi Hanno Kompuse aga ka tema ei osutanud rolli viimistlemisel kuigi suurt tähelepanu. Anseni repertuaaris oli operette, kuna Estonia varasemas ajaloos näitlejate ampluaa desse rangete vahet ei tehtud. Kellel oli võimeid, esines kõikjal. Nii võib märkida temalt priid Silvas vana mustlast lehaari mustlasarmastuses. Oma lavakarjääri lõpuaastail Hansen üha rohkem kaotas kõrgregistri ning andis ruumi nooremate lauljatele. Aga veel mõned aastad enne surma demonstreeris ta oma täis võib neid Eugen Kapi tasu leekides. Kihelkonna vanema mehisena. Mehhis jäigi tema viimaseks suurrolliks Eesti muusikateatris. Hanseni muusikaline anne ei piirdunud üksnes laulmisega. Vähesed teavad, et ta mängis ka imeilusa tooniga viiulit. Seejuures vasak kuulge, jumalakartlikult väära hoiakuga. Ei olnud talle võõras ka klaverimängu tehnika. Proovide vaheajal istus ta sageli klaveri taha ja improviseerin palverändurite koori Wagneri tan hoidlerist meloodiaga vahelduva vasakus ja paremas käes, millele kaasnesid vabakäe kiires tempos Arpeetsevate ülemit nõuk. Taavi Ta ei jätnud vahele ühtki kontserti, olgu need sümfoonia või instrumentaalkontserdid. Ka sõna laval. Sellistel sõnalavastustele olid alaline külaline kes hindas eriti Tallinna töölisteatri ja Riia omaaegse vene teatrietendusi. Ta armastas väga vestlusi päeva teemadel ilmutas teadmisi ajaloos ja mitmetes teadusharudes tatuna paljude raamatute lugemisest, mis tema õe Marta Pihliku kinnitusel olnudki tema armsaim kodune ajaviide peale töö oma aias. Oma kolleegidele oli ta õiglane kriitik kuigi sageli karmilt otsekohene. Sellest väikene näide. Tallinna külastas Soome koloratuur sopran Piero Ravenna kontserdiga seekord alles ökosta kaastegevusel. Olles esinenud ooperis soovisra vennaga, seekord kastroleerida Estonias Rossinana Alma. Viimane soovis näha oma kontserdipartnerit. Dirigent kull juhtus seda küsimust lava taga arutlema ja küsis Hansenilt nõu. Misjaoks meile võõrast kits on vaja, koomal olemas on, kõlas vastus. Sellega vihjas Hansen tolleaegse alla viiva osatäitja Dremuleerivale tenoorile. Allessi okosta jäigi ilma kastrollita. Karl Ots tuli Estoniasse 1920. aastal. Ta sündis 1882. aastal Narvas töölisperekonnas, kus nagu Hansenil armastati, Harret harrastati muusikat. Isa šanssots oli Kreenholmi vabriku koorijuht. Ja temalt pärisid poeg Karl ja tütar, rida armastuse, laulu ja üldse muusika vastu. Igatahes juba lapsepõlvest laulsid õde ja vend duette. Õest lauljat ei saanud ja Ventki ei unistanud lauljakarjäärist, kui ta noorukina astus telegrafistina balti raudteevalitsuse teenistusse. Esimene maailmasõda suunas kogu personali Peterburi, kuhu asus ka noor Karl Ots. Laulu armastus oli temal aga säilinud ja see viis teda rahva konservatooriumi lauluõpetaja marskoi juurde. Lapsepõlvest soprinist oli pärast häälemurret saanud bariton. Sega kõndis harjutustes kuni tenori tooni, mille tõttu õpetaja marskoi ennustas oma õpilasele dramaatilise tenori tulevikku. Oktoobrirevolutsiooni järel sattus raudtee valitsus Moskvasse, kus Ots jätkas oma lauluõpinguid kellelegi marss ka. Ja juures. Ka see õpetaja arvas otsa hääled tenori olevat. Ent kuidas ka ei olnud. Eestisse saabudes asus ots Estonia ooperikoori siiski esimeste passide rühma. Selles rühmas tõusis ta varsti esirinda, nii et talle usaldati juba vähemaid sooloosi. Nagu Morales karminisse Valentin Bowstis laulis stuudiumi jätkas ta Eestis omal käel pöörates erilist suurt tähelepanu hingamisharjutustele, milliseid, muide ta ei katkestanud ka kõrges vanaduses. Üha rohkem hakkas vormistama Kõrgregister ja kasvas usk oma hääle tenori liiki kuuluvusse. Siis tuli juhus, mis teda selles suunas veelgi edasi tõukas. Teater võttis repertuaari Verdi Aida ilma radamnesita oma kollektiivis. Radame siks on, kas eriti Riiast baltisakslane Karl Jern, kes aktiivsest laulu karjäärist oli küll juba loobunud, aga haltuura võimalustest mõnel juhul ei keeldunud. Ta esitas oma partii muidugi saksa keeles. Ja see solvas Karl Otsa patriotismitunnet. Õppis rada ministri partii omal käel selgeks, talletab mällu, mis on stseenid istudes saalis kaheksa Jürni etendust ning esines üheksandale etendusele ilma ühegi lava orkestri proovita eestikeelsel radamnesime. See oli triumfi üks Eesti noorele ooperikunstile. Tõmpsiklik Estonia teatri direktsioon jäi aga sellel kurdiks ja isegi ei tänanud Karl Otsa selle saavutuse eest. Baltisakslane vihastas, katkestas lepingu ilma seda üles ütlemata, pakkis kohvrid ja sõitis tagasi Riiga. Samal hoola hooajal 1922. 23. aastal saatis vilja habeme puhul hakkamas sama vägitükiga. See tähendab lülitati ooper repertuaari. Omamata nimiosa jooks baritoni. Direktor ja lavastaja ühes isikus Karl junkvalt lahendas selle küsimuse Saalomon likult. Ta lõhestas rollid kaheks pooleks. Arvates vist, et madal tenor on sama mis kõrge bariton määrastüheks Bigaroks Alfred Salliku. Teiseks Karl Otsa. Tänapäeval kõlab see lause anekdoodina, et sällik kõndi sees mängides Figaro rolli ja ots tema selja taga lauldes Rossini kirjutatud noote. Millises kohustusest muidugi säilik oli vabastatud. Niisugune kurioosum on aga ajalooline fakt, nagu seegi, et mõlemad vigaralt etendustel hiljem vaheldumisi laulsid. Üks tenor. Nii laulis otse ühel õhtul radamisi teisel Pikarol. Loomulikult ei olnud selline ühelt hääleliigilt teisele ümberlülitumine trolli kunstilisele tasemele kahjuliku mõjuta. Kodanlik Eesti viibis aga oma iseseisvuse lembeuimas ja loomulikult pidi ka siin olema ooper, nagu iga korraliku vabariigi pealinnas. Loomulikult ei tohi tagantjärele süüdistada Karl Otsa, kui tema Figaro jäi vähe viimistletuks. Küll aga see fakt kinni naelutada, kui pretsedenditu sündmus, kus taheti ooperi olemasoluga fassaadid, seda. Ots mõistis, et iseseisva treeningutada oma häälele täitenoraalsust ei saavuta. Suurte majanduslike raskustega võideldes õnnestustel sõita Rooma et siin oma häälekooli täiendada. Siin leidis ta pedagoogi, kes tema taotlusi oskas toetada. Mandadeljeeaa Patti oskas otsale näidata, kuidas rohkem avada Pearazonaatorid, mille tulemusena hääl hakkaks kõlama heledamalt ja ka üleliigne pinge häälepaelte väheneks. Otseses muidugi teadis, et tema looduslik hääl ei ole mitte päris tenor. Viis aga hääle ümber monteerimise läbi siiski teadlikult. Mõningaid positiivseid tagajärgi sellel ju oli, vähemalt keskregister kõlas heledama tooniga. Tenoraalsem toon nõudis aga siiski pingutamist, eriti eriti testituuri laulmisel. Selles koges ots ise, kui ta Itaaliasse naastes nii-öelda eksamiks esines juba õpitud rollis Cavaradossina Toskas. Ajakirjanduse kriitika märkis sel korral otsa edusamme tenoraalsuses aga otsi selleks siiski oma iseseisvat teed. Kuna tema paritonist üles kruvitud tenorile oli rohkem omased dramaatilised partiid siis kõlajõu saavutamisel hakkas tasapisi uuesti maad võtma tooni baritoni seerumine. Seda võis märgata juba 1926. 27. hooajal esitatud man Ricos Verdi ooperis trobatuur ja edasi juba järjekindlamalt loengril linkarton Ülo Tamm Faizer. Vokaalpartiid kõlasid küll jõulisemalt, aga ühtlasi ka raskepärasemalt kohati kirjult. Näiteks võib tuua ühe loo Ell esitatud vaagnil loengrini ja Krjöödmas. Nii ooperis. Peab aga märkima, et Saksamaal väljaõppe saanud Hanno Kompus tõi Eestisse kaasa väärkontseptsioonid Wagneri sangaritest nagu oleksid need kõik mingid üliolevused ainuüksi dramaatilise hingeeluga. Tol ajal oli meil tol ajal meil ei olnud tuttav Leonid Soobinovi lähenemine loenbrini rollile. Kahtlemata õigem oma lüürilisuses, sest hoolimata oma Valhalla jumalate päritolust oli loving ringi tunded Elsa vastu siiski maise iseloomuga, millel üürikat otsa tunnistatud tooni andmine aga ei väljendanud. Tema loengrin jäi seetõttu vaid rüütliks raudrüüs, mille varju haihtus armastuse lüürika. Kuna Estonial tol perioodil, 20.-te aastate teisel poolel ooperis oli rakendada ainult Karl Otsa tenor siis pidi ta laulma rolli, mis talle absoluutselt ei sobinud. Hoolimata mitmetest vastuoludest häälekoolis oli Karl Otsa repertuaaris hulgani rolle, mis Eesti muusikateatri ajalukku lähevad fundamentaalsete saavutustena. Need on eelkõige Ülo eval taba ooperis Vikerlased tan boiler karminis, ela saar juuditaris ja eriti Herman Tšaikovski ooperis Padaemand. Selles osas sai ots rakendada kõiki oma hääle võimalusi. Juba esimese sariosas muld, senitundmatu ta nimi, mis oma elanikust liigub keskregistris hoidiste kõlajõudu tagasi, millega saavutas teatava lüürilisuse. Suurima kulminatsiooni saavutas Otsa Herman ooperis seitsmendast pilsis kuulse aariaga, mis elu on võib-olla küll mitte niivõrd sisu filosoofias kui just tromaatilisuses nagu seda aariat võimalik tõlgitseda. Oma mängulaadilt kaldus ots rohkem klassitsistliku laadi nagu üldse tema põlvkond ja kaasaegsed. Saades Aga kätte realistlikuma materjali, nagu näiteks Grigori meelekovi Seržinski ooperis Vaikne Don oskastama lavakujule, siis kanda ka täna päevalikumaid jooni. Jääb veel juurde lisada, et oma pika lauljakarjääri kestel oli ta asendamatut tenori saalis paljudel sõja eelsetel oratooriumi ettekannetel ja töötas välja sealt enam mitme Tallinna laulukoori juures. Minu isiklik tutvus Benno Hanseniga algas 1929. aastal. Kui mul õnnestus ka konkursi kaudu saada Estonia teade, koori kooria saime. Tähendab Eino huuli Milli Rebane, Helmi Reilas, et ja mina, see oli muidugi suur õnn ja teatrisse, siis muidugi vaatasime Benno Hansen kaugelt nagu pooljumalat, kes tähendab tuli alles hiljuti Saksamaalt saabunud ja oli väga populaarne tarne. Ja tema osaks oli sel hooajal 29 esimene ooper. Ja Artur Lemba originaal tähendab Sophia Vardi libreto järele. Kalmu neid selles kalmu neiustegi Bernhard Hansen kaasa, kes laulis hiietarga osa. Hansen oli. Nagu mulle, siis meenus Dali enne esinenud Saksamaal varietee revüüteatrites kui vene laulja. Pean siin vaja vajalikuks märkida, et pärast esimest maailmasõda pärast suurt oktoobrirevolutsiooni pärast igasuguseid interventsiooniakte aktide nurjumist noore Nõukogude Venemaa vastu ujutasid vene valgekaartlased sõna tõsises mõttes üle kõik Lääne-Euroopa pealinnad. Ettevõtlikud ärimehe ärimehed asutasid Vene kabaree Sid kusseni, esinesid vene koolid, mustlastantsude ansamblid, vene solistid, venelaste restoranid, balalaika küünlavalgel, õhtutega nendele surnino reklameeriti, Vene kööki, pelmeeni ja nii edasi. Ühesõnaga kodumaalt ära putkanud Vene kodanlus. Mandli võsukesed pidid ju ennast mingil moel oma eksistentsi õigustama, väljaspool oma kodumaapiiri ja kuidagi ennast läbi suruma. Ja tõepoolest vene tantse. Laulud läksid väga moodi. Ekspieve akaatsia. See oli üle-Euroopas laager ja pommi Upreljazny. Ja sel ajal laulis ta rahvatants on Saksamaal ka vene laule. Mulle meenub siin ööseks üks, üks juhtum, kus 1000 Ma ei tea, kas selle 27. kaheksandal aastal või 29. aastal. Mesto muusikesele tahtsin plaati saada. Penha tantsu. Mind huvitas just tantsupoolt sisse lauldud trationofi meri. Teisel küljel on Artur Kapi kütkes. Ja ma olin väga huvitatud sellest ja kuulasin seda plaate, siis ütlesin, hakkas tal midagi muud, Veneromanssidest on. Ma tahtsin jälle rikki ja punu vaesunud vupryles saada. Ja müüa Teigi andsini Veneromantsetele sarja la need plaate kus Hansen laulis vene romanss, teiste hulgas ka muidugi seda rikki ja pommi AS. Suur oli aga mu imestus, kui ma ei leidnud plaadi tiitlit Hanssoni nimi ja küll aga mingisugune Ruski bass kaheksa nime ära unustanud porisseri täies nimi. Ja muidugi, et pöördusin imestusega müüja poole, müüja tegi mulle lahkelt selgeks, et Saksamaal, kus Hansen laulis, poleks niisukese saksapärase nimega, nagu parfathansin, saavutanud seda menu. Kui Ruski Basporis oma sõnadele kinnitust saada, näitas ta mulle heliplaadifirma Objooni kataloogi, kus Hanseni foto all oli täiesti russi Ženja ja siis venepärane nimi. Pärast hiljem ma nägin kane Smira meralda tantsida, mida meralda fotot, kus oli ka Russišetentserin vene, vene, need pagulaste oli väga moes, isegi, kes mäletavad ajateenijatest, oli omaaegne tsaari kuberner. Tiriovskin tema tütred laulsid ka duetti, nagu meil praegu sibul ukega. 1900 80 89. aastatel hakkas vene vaimustus jahtuma koos kuumade pelmeendriga. Nii et mulle need sattusid pankrotti. Teedu siid ja Ruslan restoranid või muutsid nimesid ja otsi teisi vahendeid, personal külalisi meelitada samuti ka läks pankrotti. Pariisis vene ooper, mis oli nii töötas pooleldi föderevanssoljaapini. Nii keest koostamisel. Sel ajal tulija tuli Benno Hansen tagasi, kus teda oodati. Siin Estonia ooperirühmas ajalehtedes ilmusid tema fotod karikatuurid. Mäletan ühte säästlikkust, Benno laulab suust tulevad noodiks välja, noodil lipud küljes, aga pärast Konootakad lähemalt vaatas, noodid ei olnudki noodid, vaid pudelid noodilipuks tega. Ja ta oli väga populaarne. Igatahes 1000 929. aastal ja edasi tooli, tema nats esinemisi oli tal väga palju ja esinemiste tasu kontsertidele gabariidilise oli küllaltki soliidne ja samuti soliidse summa. Ta sai oma esinemise eest ka Estonia teatris, kus oli korra, tasub nagu ma mäletan, vist oli 70 krooni õhtus. Hiietarga laulmisest kalmu. Niilus ei tulnud midagi välja, sest ooper osutus pikaks ja pisut igavaks. Autori nõusolekul ja libretistil Sophia Vardi vastu puiklemistele vaatamata võeti laulatuse pilt maha. Siinkohal ma tahaks ütelda, et Sophia Vardi oli seal Laulaspildi vastu, sellepärast see, et seal oli muistse kommete taastatud muistset taarausuliste kombed ja Sophia Vardi oli selle koguduse taastaja ka see kogudus, kes kusagil sõjaväerabas koos seal major. Utuste oli selle koguduse liige ja siis ükskord, kui meil oli ostades põrgusa, aga agulüüdik võttis selle selle taara, kui ka aplagresse lähevad jumala sinna teiste jumalate hulka, siis ja seda mängisime Arnold Vaino, siis ta sai anonüümkirja, kus lubati teda hukata, jumala viha talle kaela saata, kui ta veel julgeb mängida ja vaenu ei julgenudki, käi mänginudki. Nii et, et see hosti yhe jäise laulatuse pilt välja. Ooper läks selle tõttu 20 minutit lühemaks. Hansen jäi ilma oma õhtutasust ja vihaga ta muidugi kukkus napsitama. Kukkus nii kõvasti, et järgmises koomilises ooperis Supeepocatio, kus tal oli osa, ei teinud ta seda osalegi kõigele käega. Kuna ta Saksamaal sai, oli tal üks avarii ta auto alla, siis kinnises maksis ta jala, sai vigastada kinnistes makstavale soliidse summani, et tal ei pruukinudki nike palju laulda. Ja siis pokatsias tema eest tegi selle osa ära, Karl Viitor. Alles poriskud on offis, mida lavastas Dmitri arbiinin, kes oli kutsutud muideks Pariisist poiskuda Nofis, Ansen mängis koos altariga. Kes siin siis ilmnekski, tema suurepärase häälematerjali ja musikaalsuse juures ei küündinud, aga Benno Hansen Borissi tunde sügavustesse. Ja siis ma hakkasin oma noorusest juba aru saama, et hääl kui ka musikaalsus on vaid vahendid ooperi tõlgendamisel, teed ei tohi mingil määral olla eesmärgiks. Nonii, heideti omal ajal Pennaansenile ette, ta ei vaevu oma osi sügavalt punutud, sama vähe sellest, ta ei vaevunud neid isegi selgeks õppima. Et poleks tarvitsenud nii kangesti dirigente, vaata näiteks, ta vaatas tsaari mõrses, hakkab, tuleb Viisimaa sisse, ta TV vaatab sealt ära, saab selle seebika sissesiseselt. Tere, tere ennega. Ja seda päris kindlalt ja kohe ja sellepärast oligi heinu uuli. Hiljem temaga ei läinud ooperit mööda, kus ei tulnud mitte kana kitkuda, sellepärast. Jah, kui sageli saab mugavus ja niisugune väike laiskus niukses andekale inimesele, nagu seda oli Hansen piduriks tema edule, mis oleks võinud muidugi tohutult laiem olla tema selle looduse poolt antud materjali baasil. Aga hoolimata sellest olid Johansen meie ooperi nõnda ütelda keskhommikuse epohhi üks tugevamaid alussambaid meeldejäävaks osadeks on minul isiklikult, mis mulle väga meeldis üldse Eevalt haava ooper, kes ta, kes selle Eevalt haavand laenasele ooperivormi õieti selle tegi, selle aida järgi aidanud praegu ka, kui nüüd kuulata aidata, siis ava seda Vikerlase siis need ansamblid ja need kuidagi seal tuletud püksteist meel muidugi vormis ainult seepärast, et muusika ja kõik see on hoopis erinev ja mulle väga meeldis, kuidas temal seda pealikud tegi, ees vanemad tegi. Ja siis samuti A. Täis ei, täiesti neisse omasuguse Hanseniku esituslaadiga oli tema mets, istu Kunu pärist paust, vot selle kohta ütles ka seal ta ikka köhadelt. Tuna jälle niimoodi läks. Ja siis oli muidugi transponeeritud alla kõik need aariad siin uuli, ütleb tema kohta ta. Unifaaniaga hiljem ta juba minu ajal 20 üheksandat aastat peale tema, mina ei mäleta, et oleks võtnud, nii oli tema kõige kõrgem mood. Muidugi, väga hästi istus tema häälele Lila kanta osa diviibi ooperist, lakmee ka seeni, lakanta laulis kadatoon madalamalt, nii ta kõige kõrgem noot tal miinium olles. Külas tuli tema häälemahlakese kasuks. Muidugi. Tema need noodid, mis sageli jah, kõrged noodid jäid kättesaamatuks, siis tema punkteeris, nagu Ligi rääkis sind oma kirjas tema punkteeris, neid laulis Tertz kvart või koguni oktav madalamalt. Siis ma mäletan üht episoodi, mis on niisugune kurioosne ja iseloomulik tema kohta. See on ta 1900 30 31. aastal suvel. Benno sõitis Pärnu õhku hingama ja värsket suitsuangerjat Roon ette juba Pärnus oli siis muidugi, loomulikult tahtsid pärnakad sisse sõitnud supelsaksad kuulsat eesti passi kuulda ja näha. Benno Hansen andiski lahkelt nõusoleku esineda Pärnu rannasalongis. Praegune kuurordiklubi esinemised pidid toima laupäeval ja pühapäeva õhtul Pennugades aga reedel ära ja ilmus alles laupäeva hommikul hommikupoole rannasalongi ning muidugi säärases seisundis, mis pani rannasalongi perenaise. Kala tahab ujuda suitsuangerjas 500 ujuda, selleks on teine vedelik. Ja selle kombinatsiooni all oli muidugi passi lauljale nii tugevat muljet avaldanud, et et perenaine oli mures, meelitas ta selle hoone teisele korrusele. Ja härra Hansen eidki nüüd puhkama õhtuks peavad olema vormis. Väsinud on siin Eestiski voodisse uinus. Perenaine pani ukse väljastpoolt lukku, ise väga rõõmus oma kavaluse üle. Kuhu see Benno ikka läheb, ukselukkudega ta teise korruse pealt ikka aknast välja ei julge hüpata. Lõuna paiku jooksid teised artistiks, naabrid olid Hanssonile. Jooksid perenaise juurde teatega bassilaulja on ärganud ja nõuab kõuehäälel oma vangipõlve lõpetamist ukselt ukse lahti tegemist. Perenaene aga arvas, et las ta klopib pealegi ehk jääb uuesti magama, et mingit tröösti kehvasti on, esinemisaeg käes ja nii edasi jõeks jäänudki. Puhas jäi kõik vaikseks ja suure reede õhtul perenaise jahmatus ja ehmatus, kui ta oma kallist vangi tahtis vabastada, aga tuba oli tühi. Benno oli aknast välja roninud ja siis kuigi ta kartis hirmsasti kõrgust aknast välja roninud mööda seda v lauda v talunik katsunud ronida ja sealt Leedo Romney kaksiratsi alla lasknud. Ja nii kui tõsine vang põgenik kunagi muidugi õhtu täiskiilutud Saalaga ootas asjatult oma lemmikut, kes pidi täna muude laulude ees esitama ka all keldris algendis teisend, keegi ei saanud teada, kuhu keldri Benno sellest pööningukambrist läks. Aga esinemine jäi seekord ära. Tulles tagasi Hanseni osade juurde, siis ma tahaks meenutada üht ooperit ja see on nimelt haleeri juuditari. Ta laulis seal kardinale. Ja see sonil niisugune osa missi nüüd just kuni lõpuni ennist sügavamat elavdab. Tal oli seal kaks aariat, mida ta väga võimsalt laulis, see Cooper muidugi on, Kalevil oli 54, ooperites on ainult kooper, mis on jäänud ja praegu teda vist ei mängita kusagil kusagil ooperirepertuaaris. Minu jaoks on niisugune huvitav ooper. Mingil moel nisugune voinitšigiiniga sarnale kardinali tütar ja Eliaseri, see oli juut. Ja see Eli asele hoidis tütart oma juuresajase kardinal kiudude kiusasele juute taga ja siis see lihasel maksis niimodi kätlesi, tütre, hukati teda ja siis hüppas sinna keevasse katlasse. Andsen pidi sealt ülevalt alla tulevad suured kõrged poodium, mis oli tehtud, seda lavastas ka Dmitri Armeenias, siis tema siis tema sealt alt temale valt vastu. Ei tulnud, ei olnudki midagi teha, tema sealt kõrgelt poodiumilt pealt ei tulnud kusse hukkamise paigale inimeste tuju devale valt vastu. Selles ooperis debüteeris ta minu eelkäija Eino huuli, kes laulis prints Leopoldi Eli aasale osa laulis Karl Otsa, millest ma hiljem räägin? Windsori lõbusatest naistest selle Windsori lõbusate naiste kohta, ma ütleks niimoodi, et see meil ooper hästi jooksis ja esimest korda siis kontekstiga ooper, esimest korda jälle mina tabasin, et meie räägime kole pahasti teksti kuni käesoleva ajani ooperilauljad räägivad pahasti teksti ja Hanseni sa hiilga numbriks kujunasse joogilaul, mis on see väga populaarne, lauldakse väga paljud need raadiost kuulda, praegu teda esitab Evald Tordik. Vanemuise ooperist on alles üks õhtu, tuli raadiost siis veel millega nüüd jälle, mis, millega hiilgas Benno Hansen seal väike osa Colleen ooperis poeem. Ja vot siin ma tahaks peatuda natuke rohkem tema laulis, selle siin oligi uulija, tema vahelised tülid tulidki sellest. Et see tehti, aaria tehti poolteist tuuni alla. Aga andsin, tundis solvatud olema sellest poolteist tundi, alles siis tulevase laulda tulnud. Aga siis ta ja kõige kõrgem noot, et tema, temal on ju olemas miinimum, on ju nii suurte vaidlus motooli systeidiga tooni alla hoolimata sellest, et oleks nüüd võinud see poolteist tooni all aaria paremini kõlada, kõlasta, pooltooniülemal üleni laulnud, lauldud natukene, siiski mitte nii hästi. Aga siis petsite siiski äragi oma absoluutkuulmise juures uulide keskse orkestrit, laske need poolteist tooni alla lastigi ja siis pärast mitmed etendust temaga kogu aeg, kuidas ta täna nii hästi hääles oli, tähendab, kuigi absoluutkuulmine, aga sai teda seekord ikka ära petetud selle poole tooniga. Hansen laulab oma mantliaaria ära, läheb seda pandimajas raha vastu ümber vahetama, sellega osta medikamente Nimiile. Ja tuleb tagasi ja siis Minion'id surnuist. Momendil ta küsib Marceli käest, et kus on siin, sosistab talle, et on surnud ta nimi. Muidugi uuli nägi seda saalist ja ta sattus täiesti raevu. See oli niisugune poomiside, mille, mille pärast tantsu niimoodi tegi, see on täiesti aru saanud, teise ütled, et ma ei teinud ju mitte midagi, noh, see siis on, ma tegin nii. Aga see tuli nisse täiesti foolshafi grimas korraga, poeemi lõpus. Siis no vägevalt jälle Tanhiseris loengrynis. Seal need osad tegi ta kõik, kus ei olnud nist laia amplituudi kusel sügavuti vaja tungida, osasse saldo tegin epic vokaalselt laitmatult. Ja siin pean ütlema ka, et jah Hansen ei seltsinud, temal olid kõik kolleegid ühteviisi lähedased, aga seal sama juures ka kaugelt. Tal ei olnud ühtegi isiklikku sõpra. Mitte kunagi, kui temaga viina võtma käis, seda ta käis ka üksinda. Jättaliste mõnede olevate kaaslastega, tema käis alati üksinda. Alkoholi tarvitasid vähem, kui tema oli teade institutsiooniga alati sekeldusi seepärast, et ei, ei tulnud kaatrid distsipliini ja ebakaines olekus tuli tööle Hanseniga, seda minu mälu järgi sinikogu. Ma mäletan teda 39. aastani, siis seda juhtus minu teada mitte ei olnud, et oleks alanud statsiooni poolt sellepärast et ta on rikkunud teatridistsipliini. Selles osas. Mis siis üks teine niisugune. Me Ansen minusse suhtus nii raam ütles Maardus terroristliku nokia merd laulsin, siis. Läksin tema juurde. Kuidas on tõesti jah, et sul on nagu natuke peen häältzi. Nii peeniks, seda laulu ei saa laulda, prognoosiga. Mõtlesin, ma laulan ja toon kõrgemalt, seda hullem. Ja üldse noh, ta minusse see suuresti nii vaimustusega Eesti suhtakse ja aga ükskord oli mäles Figaro modifitseeri siin 34. aastal Figaro Sevilla, Ave maas ja siis sellesama aasta sügisel tuli meile külaliseks paleerija varssa Moskvast ja me tegime proovi siis Hansen tuli juurest kasu häälel, viga ei olegi, et solid istuvad päris kenasti. See ainuke tunnustas, mis ta mul oli nüüd sellest siis minugi vokalisti suhtes, aga muidu inimesena ma sain temaga käest väga suure tunnustuse. 141. aasta sõjasuvel meid terve teatritrupp löödi briga näiteks käia, me käisime teenindamas haiglates ja siis tagavaraväeosades ja rindelt tulnud väeosades väeosi. Ja sel ajal oli alkoholikeeld kusagil alkoholi saada ei ole, mingisuguse mahinatsiooni kaudu. Armeelase kaudu ma sain ma kusagilt oli vaja mingisugust tamp kusagil esitada, kui sellest ambi saab, siis saab mitu liitrit piiritust. Nojah, me saime seda piiritust, need asja asja lõbusamalt mööda saatesse. Hommikul ma laadisin pudelitäis ja läksime siis teadesse nõeksis, Hansen käis kurva näoga ringi ja ma pakkusin talle klaasikese seda segatud napsu, ta oli väga õnnelik. Ja muidugi ta läks, ta nägu oli pühaliku, ma andsin talle limonaadipudeli sisse pandud piiritust. Ta võttis mütsi peast ära ja ütles, et jumal õnnistagu sind. Ja sellest ajast peale mina võitsin Hanseni südame, vaadake, kuidas vahetada. Niipalju siis Ransonist Karl Ots, keda enne kui ma üldse Karl Otsa näha sain, silmaga Mademast niga kapslid, kuulsin. Minule ka. Karl otsast meeldis kõige rohkem üks laul. Kui ma ise juba laulma hakkasin, kirjutasin plaadis selle laulu üles, lähete malemäng. Ja minu isa tundis Karl Otsa, nemad olid nii-ütelda nagu ühest kandist. Narva mehed. Ja 1000 969. aastal ka, kui ma siis sain selle au osaliseks, et mulle anti see luba, kus oli peale kirjutatud, et koori liige, ooperikoori liige ja sain alt tagant sisse direktsiooni, uksest. Sall oli proua riis särberosoofiks ei lasknud kedagi üles, seda ta ei tulnud ega teadnud. Ja kõige suuremat tutati tallu ootama, nagu ajab oma jutu ära kedagi toot üles, last nooguma, siis sain sinna, siis uudistati mind ja vaadati ja muidugi. Paljud raputasid teada, kas sellest midagi tulema olin kole väike. Väikse kasuga siin nagu niisugune mees nagu tammeveski oli suurepiga kasudes. Sul hõikasin teaduslike midagi ühist ei ole, sa, kui sisse tuled, sind ei näegi. Ma olin solvunud, mõtlesin, eks maastule mitu korda. Piltide järgi ma tundsin Carlose ära, tal oli meie koolis kooliaktusel oli laulmas kännijat kuulnud ja näinud ja kontsertidel tuli mu juures, et kas teie olete Karl Rinne poeg, mõtlesin, olen küll, no siis mul Zemlakid. Tähendamisemiliacki. Ja siis sellest ajast ma pean ütlema, Karl Ots pühendas mulle väga palju tähelepanu, kui ta juhtis, juhtus kuulama, ma kusagil proovisaalis harjutasin. Kas tuli ikka juurde, kuulas, tükk aega, parandas, näitas tooniandmiste hingamist ja oli minu suhtes väga sõbralik. Kui ma tegin esimest osa, siis tuli Carlos minu juurde, see oli esimene osa, oli mul üks raamatukaupmees Bocačeost ja maalin kangelaste ärritatud ja siis tema ütles, niimoodi. Pole midagi maa, kui esimest osa tegin, ma olin kani ärritatud Mihkelsoni kolime laval ja ma ei tea, kuidas mõtlesin nuki, lähme nüüd ära. Ameeriklane teda tagasi hoidnud, ikka sitta oma osa ära laulnud. Ja kui ma oma osa ära laulis, siis oli tema esimene, kes tuli, patsutas käega õlale, tegi tunnustavalt ja juhtis ühtlasi samal ajal ka tähelepanu tooni andmise tähendab ees Su suhtes kriitilisi märkused tegi. See oli siis mu esimene kokkupuude Karl otsaga sellesama tark, 1929 30. Oli mingisugune Saksa firma, tegi eesti heliplaate, siis meie, Kallots tegi ansambli vokaalansamblis sextet ja Evald Aav oli siis meie väljaõpetajaks. Carlos usaldas baritoni osa selles ansamblis minule suureks auks ja selle au taga oli raha ka mõnisada krooni. Ja siis mina otsa korteris harjutasime. Soss oli pisike poiss Pealt seda asja ühtegi sõna ei rääkinud üldse. Pagan. Nagu praegugi. Mis oli siis üheksakümneaastane? Ja see neid laule oli 20 laulu tähendab 10 plaati seal tükk aega nendest tublit tööd, et need hääleti kõlama panna ja siis eemaldav nägi kurja vaeva meiega. Ja, aga siis saime ikka need laugud sisse lauldud ja sellest ajast mulle jäi otsa Carlose vastane soe tunne, ta võiks niisuguse noore poisi. Mul on sellest pilt alles, seda kahjuks ei näidata. Võttis, ja kui ka täismeeste hulka seal juba on suur tunnustus seepärast, et sel ajal teatris oli vanemate kolleegide vastu, need olid mingise ori hooliga ümbritsetud, ta võis küll familiaarsed suga rääkida, ta oli Paul Pinna või Karl Ots või kui Alfred sallik, aga kaugus jäi, ei saanud nüüd niimoodi, läheb katsuda tõle peal, nagu meil sageli noored inimesed kultuuriministri lõbutseda põlema minema. Vaat niisugust asja ja, ja samuti oli suur austus ja kui sulle osutati ka, et sinust lugu peeti, siis oli niisugune hindamute moraalne niisugune toetus, millel ei olnud üldse mingit hinda, tähendab selles mõttes Nedali suure väärtusega. Nüüdseks Karl otsast tahaksin veel rääkida, mis osad, mida, mis minule temas meeldis, esimene, mis ma temast kuulsin, oli Tosca Cavaradossi osa Poskast. Ja siis Carlos sellele see, kes. Sokutas mulle sinna ka osase kirikumehe. Osa Serbias Harman kaotas oma hääle ja ta katkestas lepingu Estonia teatri käest. Ma pidin ruttu ära õppima selle osa kiriku, meie osa. Ja seda kirikumeest, ma tegin seal Estonia thats 15 aastat pärast. Siis kus jälle ja kus on praegu on, mis dokumendil nendest järel ka näiteks vedru, ooper, Kaupolembituaaria. See sea haaras mind kaasa väga raske aaria, seal ta mängis ka Lembitut noort vanemat eesti lehe sel ajal ta tähendab Lembitu pidi noor selle sees ajastusele viidud ja see on mulle jäänud meelde kujutale vokaalselt tugev ja alati tema hääl oli selge, seal ei kannatanud mingit niisugust, et ei olnud, et ebamäärane, kas ta on kõrgem või madalam tooni istus tal väga hästi ja siis padaemand muidugi, millest ka Uuralites padaemandat. Ma pean ütlema. Padaemandat ta härmanni Osada tegi väga hästi. Siin tuleb üks huvitav episoode mahlati, käisin kuulamas paga emandat. Ja esimeses vaatuses oli seal üks selle sarioosus, miks la? Ja ükskord sellel labiaal tuli temal klimp kurku. Ehmatas muidugi, ära hirmsasti kohe näha, et mees läks pabinasse köhis selle välja ja klimp tuli kolm etendus järjest. Nii, hääl on täiesti korras, kõik on korras, nii kui see koht oli jälle valmis ja teised kohe otsa, niisugune psüühiline moment, et suvereeris endal Cartilised tuleb ja, ja kartis nii, nii kõvasti katsed tuligi. Ja siis teine episood, mis me tegime, aga oli niimoodi, et mingisugune juubel oli, ta laulis Hermanit ja et nüüd juubeli pidulikumat ja viimases sest see on see kaardimängus, aga siin on see kaadi põrgu. Ja Meie siis kooripoisid, lappisime rahad kokku ja selle vee asemel, mis seal grafele solfaleksin, viina. Aga muidugi temale jätsime v, et ta ehmatab tema klaas, kus tema klaas oli, aga ta ei võtnud seda klaasida teise klaasi ja plõksti alla. Muidugi seletuseks. Me oleme ja muidugi meie kõik hing kinni, et nüüd enam midagi tule. Ta turtsatas korra, siis võttis, seal olid võileivad ka valmis pandud võileiva, sõi selle ära ja laulis edasi pärast tige küll, et kes, kes seal nalja tegelikult see oli tema enda üks pidulik kontsert või pidulike edendus. Samuti olen minul oli au temaga kontserdil laulda avanumbrina. Seda Risconofi merre, mille kohta Benno Hansen ütleski, et liiga liiga heleda häälega see asi see seal oli 50 aastane juubel ja 25 aastane laulutegevuse juubel. Siis ma laulsin Reitškalov, saal oli rahvast täis ja siis esines minu teada vist peaaegu viimane kord. Sõidavad just 32. aastal esines see Peterburi kuulus Peterburi kvartett. Esimene raudtee oli esimene tenor T4. Sellel kvartetile tohutu menu sellel õhtul. Nii tulles siis osade juurde tagasi. Ma tahaksin meenutada Hoffmanni lugusid. Ma muidugi mul otsast, ma olin juba otsaga ära harjunud ütelda, nii ta nagu me kõik teatrisaaga kõige ilusamate häältega harjume ära ja kipume ainult virisema vigu nägema, sageli. Aga siis ma nägin paralleelsed Maris Vätraga Vetra, seal läti ooperis laulis ka Hoffmanni ja siis ma siis ma sain aru, et meie otsikaalinu laulis võimsama mehisemalt ja tehase osa kuni tänaseni ma ei ole näinudki, et kes nii mehiselt seal Hoffmani teeks ja siis mis ma olen, kus ma olen, aga laulnud koos, ta laulis üks kord või isegi kaks korda, Pohhimis laulis Rudolf ja laulis sel ajal Rudolf meelarid, niisugused kõrged suurused nagu edu karison, kes võist, too noodi peal istuda nagu vabrikuvile lõunavahe. Ja ta sageli seda tegiga võttis Siive mulje ja vaatas Kullile otsa ja ja kull hoidis ka käed laiali ja vaatan nagu ja siis muidugi nii pikalt hoidised see tonaalsuse see Illusioon donaaš kadus ära, tõesti, sarnanes nagu vabrikuvile Hanno Kompuse selle raske selgeks teha ja uulil ka, et, et fermaatoniga teatud seaduslikku pikkusega. Aga Ots laulis sel ajal, kus tema muidugi sellest kõrgetood ei võtnud samuti ja, ja me kõik olime põnevil, et mismoodi te selle osa ära laulab. Aga tegi seda väga lihtsalt väga lihtsalt hiljem ma nägin vainu soolaga seda ja need kaks vanameistrit mulje jätsid mulje. Sel ajal oli meil nende kõrge nootide haigus oli ja ja isegi oli niimodi Milano ooperis tuleb inimene kuulama. Fausti kavatiini kuulab selle duo ära, kui see duo hästi plaksutab hirmsasti ja pärast seda läheb, võtan riided selga, läheb minema. Ja meil karistada iga selle kombed laulisiga kõrgeid noote, kui see muidu laulu ei olda aariasega kurgi moodi polükas too eriti, vot siis oli ja see selles Pohhimis on seal kaks kordonist võimalus näidata kõrgeid noote ja muidugi rasvaga Apodeeris ja oli väga kriteeris seda saavutust. Ja siis mulle tundus nii noorel mehel, et tuli nüüd Carlo otsee yhtegi toodega midagi ei Praveeridega midagi laulise oma osa lihtsalt ära ja laulis südamesse. Kontserdireisile ma olen temaga käinud kord Narvas, siis käisime ükskord ühte kontsertreise kalapüügiretk koos 1935 aasta käisin Võrus. See on siis käisime, andsime võru kandes kontserdi, temaga kahekesti ja siis hiljem selle, et see, kes korraldas organisatsioon, siis see tasus meile neid sõidukulud sinna ja tagasi ja siis natuke ainult raha ka korraldati meile kalastusretk siis seal võru järvedel ja pärli ja siis ma jäin kui kangaga ja mis tema oli päeva läbi, marssisime jõe kaldaid ja ja selle tulemuseks päike oli hirmus, ele oli ainult üksainuke pisike Borelliki. Siis ma tahaksin veel alla Christa tema osa, mis tuleb väga hästi tegi ja mis on ka niisugune kapitaalne on Heinrich. Noh, seal oli kaks, on volfram, Fonation, Bach ja tan põhiliselt, kellena erinevad arusaamad armastusest ja naistest, volfram fuajeežnbach, seda, seda laulis arvel ja väga hästi meisterlikult, selle laulis nii leebelt ja sistanhisel tuli oma meloodiaga omasele veenusele armastuse motiiviga ja kannel käes, oma majanduseta laulis tõesti, nagu tuiskas toeda seda temast välja niisuguse kindlusega niisuguguse agiteeriva kireganiski, et ma alati alati seda kuulasin. Suu ammuli, et unustasin vahest oma repliigid käraguva vajalik koori repliike sinna vahele ütelda. Nii ja nüüd. Muidugi mul praegu ei olegi rohkem otsast rääkida. Kui nende tööpäevadeni kuni 30 209. aastani. Ega töötasime väga sõbralikud temaga väga hästi saame läbi ja mulle on jäänud tema kui väga abivalmis kolli. Just niisugune kolleeg, kes hindas noori. Siis ta tegi kõik kaasa kiitmist, meie üritustest võttis osa ja alati, kui oli vaja, oli nõu ja jõuga abiks ja väga-väga seltskondlik ja samuti alati Taali. Proovis näiteks ükskord oli Hoffmanni lugude proov, oli, kõik olid ärritatud, orkester ootas, koor ootas, solistid ootasid ja proua Tiideberg oli puudu. Ja siis muidugi, kui me olime oodanud juba 30 40 minutit. Just Kompus tahtis last lasta, laialiproov jääb ära krediidi peale tulija siis Hanno Kompus, julgen endale ka etteheidet teha. Millegipärast ma ei tea. Ja siis provodyydiberg, kuidas siis? Issand jumal, mu kell on alles 10? Jah, tal oli tõesti 10, ei käinudki seisma ja ja siis siis muidugi Harlots, salajased nisugune primadonnad, lõppu majas ei ole niisugust asja, et nüüd me kõik inimesed ootame siin ja sa ei saa niikaugele seal viu model kellassepa juures. Ja kui sul juures küsi teiste käest, kel aga tule õigeks ajaks proovi. Nii, rohkem mul Kall otsast ei ole, tänan tähelepanu eest.