Peab vist seda mainima, et täna õhtu kujuneb niivõrd välja, kes esimesena siia laua äärde satub, et seal on kõige rohkem aega ja ja kõige rohkem materjali nendest kahest Meie ooperi kurjuse eest rääkimiseks. Seltsimees heinu uuril ja Artur Rinnelt oli sellepärast märksa paremad võimalused meil Giorgiga. Ja sellepärast aeg võib-olla. Tundub teele natukene napiksime jutt samuti, katsume mingisuguse töö jõudsid. Sellises Georg Ots võib-olla kahtlemata omab rohkem materjali oma isa kohta. Püüan siis rohkem fenohansenist mõnda asja meenutada. Võib-olla vast seetõttu, et mas emaga pärast sõda olin ühes garderoobis ja siis nii mõndagi, muidugi jäi kõrva taha ja mõndagi räägitud. Kahtlemata säärast mingisugust kriitikat ma ei julge teha kummagi kohta, sellepärast et teatrisse astudes olin ma ikka nende kõrval täiesti poisikene. Ja nad olid mulle niuksed. Suured liigsuured, eeskujud isegi, et näha nende puuduse või, või nende vigu. Rääkimata, et sellest mingisuguse mingeid järeldusi teha. Mälestused ja oreool nende ümber molen ümber omakorda jättis ka niisuguse mulje, et neid nagu ei tohtinudgi puudutada ja minu arust seda ei olnudki vaja, sest nii palju head ja nii põlu eeskuju väärivat oli nende mõlemi juures, et aitas sellestki. Juhtus niimoodi, et koolimaja, kus mina õppisin, asus, asub praegugi otsakuti Estonia teatriga. Ja ühest selle maja aknast. Mul oli võimalus üsna tihti vaadata seda maja ja veel rohkem selle maja ees või eest läbi käinud kõndivaid näitlejaid, keda ma peaaegu nii nimetati nägupidi. Kõiki tundsin muidugi mitte isiklikult. Ma ei ehitanud mingeid õhulosse, mingeid õhusildu, selle kahe vahele. Ei olnud mingisugust kavatsust otsekohe teatriteel astuda. Aga ometigi. Huvitav kõik, mis ma sealt aknast nägin. Kaks ja siiani on jäänud kaks kuju eriti meelde kes sealt ikka teatud kellaajal nähtavasti proovide vaheajal mööda läksid. Need olid Benno Hansen ja Paul Pinna. Võib-olla seepärast, et kumbki esindas oma Henry nii-ütelda kõige käsitleda kõige ateistlikumad seisust. Kuna nad mõlemad panid väga suurt rõhku artistlikule esinemisele ka privaatelus. Nii ja kindlasti kõik suurema osa vähemalt mäletavad Paul pinnatama hallis kõvas ja keppis ringi käivad meie Tallinna tänaval, samuti aga ka Benno Hanseni, kes väga armastas vähemalt isegi neil päevil veel kui mina mäletan musta kõva kaabud Musta valitud valget salli, valget kindlad ja habe nupuga, keppi, mida te kaugeltki ei kasutanud, lihtsalt nii toeks vaimis oli tal käes, selja taga. Tema elas, kui ma ei eksi. Ja tol momendil hiljema talle külastasin kad oma kodus Pelgulinnas ja seepärast tema tee viis ikka üle Toompea. Minu elukoht asus aga Toompeal, siis ma nii sättisin oma aja ikka niimoodi, ma sain tema järelkäija koju minnes. Ja väga tore oli teda jälgida tema kõnnakut, tema teretamise, tema tervituste vastuvõtmisi. Need olid väga majesteetlik, väga nii-ütelda. Võiks öelda seltsimees kuuli ning kriteeriumi relvaga. Klassitsistlikus ja nii oopri maneeris tehtud, aga see kuidagi temal väga-väga sobis. Tore oli kuulata, kui ta inimesed tulid temast möödes, Nad pöörlesid ümber, ütles, et see oli ooperilaulja Benno Hansen. Mõnidesse oli PNo lihtsalt olidesse Hansen ja, ja igalühel oli veel midagi muud sinna. Mõnikord juure lisada. Hoobisse kontrastne pilt tema suhtes ilmnes aga pärast sõda 44. aasta oktoobris. Ühel udusel ja kaunis niuksel vingel pühapäeva hommikul. Me olime siis ma olin jõudnud juba kah järjega Estoniasse. Aga Estoniat paraku sel momendil veel ei olnud, ta oli üsna masendavalt rusudes. Aga meil oli sinna kogunenud nii tüki 100 ümber ja püüdsime teda nii-ütelda tuhast üles upitada. Püüdsime panna aluse taastamisele ja kuidas see ka juhtus, ma ei mäleta. Aga mina ja peno Hansen sattusime mingisuguse Media, oli need aknad, kraanid või, või ukseraamidel mingid niuksed puu nuttide välja tirimisele, kusagilt hunnikust ja tegime seda muidugi väga tõsiselt ja nii kõige parema oma füüsiliste võimete juures. Kui sinna juhtus Karl Ots. Ja see on imelik kokkusattumus tänase niisuguse õhtukorraldajatega. Minu suhteliselt vähemalt, et sattusime sealt need kaheksa või 30 õieti kokku ja Toots ütles niimoodi, ära saa minu vennale terase, minu müstimbrividerile mitte siin liiga teeninud ka. Et näete ka teinud väga kõhetu mees ja ja, ja sa liiga võib-olla annab talle rohkem siin teha kui ise. Benno naeris selle peale ja istus siis sinna kõrvale, lohakas suitsu tegema. Ja Karl otsele hakkas rääkima minu häälest ja, ja, ja materjali Sten oli ja nõnda edasi. Ma ei tea, kas olin kuulnud või mitte. Igatahes Karel kallal oli see üldse nii niukseks. Kas kombeks, nagu on minu eelkõneleja sensatu rinne juba rääkis, et ta püüdis noori alati õpetada ja neid aidata. Nii ta tegi seda ka alatasa minuga ja tenorit suhtelise olid, on muidugi eriti helde ja kaastundlik kui seal midagi viltu oli. Ja niisugune esimene nõuanne jäi ta nähtavasti oli kõige tüüpilisem viga tenorit juures, et hakkas kohe ikka lõuga tagasi peksma. Seda ta hakkas siis kohe. Ja siis Bennoiga naeris, naeris ja ütles selle peale niimoodi, et mis sa jändad, et et kas on, siis, las laulab, jaagu häält on siis pole vaja. Ühesõnaga, jätkuja randa, halva halva häälega ei maksa ka seda tööd tegema hakatagi. See oli niisugune võib-olla tüüpiline suhtumine üldse tema poolt feno poolt lauljatesse ta niukseid viletsaid ja, ja, ja mittematerjali inimesi palju nagu ei tunnustanud ja leidis, et see ei ole päris õige, et need inimesed seda tööd teevad. Sest tema ise oli tõepoolest nii loose suureanniga nuuskult suuraniga varustatud inimene. Karl aga oli hoopis teistmoodi, tema püüdis igast ühest ega midagi nii ja andis välja tirida ja, ja ise oli ta võidelnud väga suurte raskustega. Mitte seetõttu, et tal materjali olnud, aga et sellest materjalist midagi teha. See eeldas ka igaühe teise juures nähtavasti sääraseid võimalusi. Täpselt samuti lavale minekut ja osade juures ma mäletan, ta oli ikka ka. Tema oli üks esimesi, kes oli kas lava lavale minnes vaevalt tulles julgustamas. Benno seevastu tundis vähem huvi nii noorte suhtes kui tema poole pöörduda küsimusega, et nad eriti passid. Muidugi olid mures. Mis sa arvad, kuidas siin seda nooti võtta või seda registrit või tarvitasin maske või missugust hingamiste naasini sisenenud vastas ikkagi alati selle peale ka lakooniliselt, et ega linde küsiga, kuidas ta laulab, teeb noka lahti ja laulab, laulab? Nojah, ja see oli tema, tema nõuanne kõik. Mille suhtes Hansen oli väga kriitiline ja väga nii nõudlik ja mis tema kõrvariides oli musitseerimine? Ta armastas ja pidas moditseerimist üle kõige kõige tähtsamaks. Ta ise oli selleks muidugi väga suurepäraste võimetega, ta oli väga musikaalne, nagu kuulsin, tuli absoluutkuulmisega. Aga Toomas, kas ka peab kuulmise midagi siin seespool, mis tema hääle ilusaks tegi? See mitte ainult tämber. Ja seda musikaalsust tema nii nõudis, võib-olla kõige rohkem. Ja see teda häiris kõige rohkem, kui oli ta siis noor või vanameister, eksis või patustas selle tõe vastu, kuid oma osa ükskõik kuidas ta siis meistri suhtes tegi, aga kui ta tegi seda ebamusikaalselt on see häiris kõrva kõige rohkem. Ja siis ta armastas ikka niukseid musikaalseid musikaalsus eksamit sooritada ühe või teise juures. Mäletan seda tegi ta ka minuga. Pidasime esimest juubelit Estonia varemetes all publiku Foja ees. Trepile minevad käigud olid suletud, pidi ka ja siis seal toimus esimene juubel, USA-s oli Aleksander Randviiru Jaaguliiniku juubel koos. Ja siis ma ei tea, kuidas ma juhtisin sinna klaveri juurde, aga Benno oli ka seal kohe ja ja ütles, et no et noored, nüüd proovime sinu muusikat, sest ka siis mitte häält ei pidanud midagi. Aeglases musikaalsed lood kujutavad ette, millesse muusikaalseksime siis seisab. Ta ei olnud sugugi nii väga väga vabastanud. Meid oli päris nii normaalne ja ütles, et mängi mulle selle, mis sellest, millest juttu. Kori, mängi mulle. Tanhyserverteeri. No see oli jälle üks niisugune imelik kokkusattumus, magasin Toompeal, see oli vana mõisnike maja ja kunagisi pööningult ma avastasin pataka noote. Klaverit mul ei olnud, aga siis isale isa oli ikka käsitööline ja pidas seitset ametit. Ja siis stuudial parandad, üks harmoonium. Harmoonium. Parandas selle, sai nii peidetud pöörile, aga ma palusin, et ta ikka nokitseks veel selle kallal kahvel, siis harmoonium seisaks nii toas kauem ja saaks natuke tõmmata nii sõrmitseda. Ja nii kaua harmoonium jäigi meil peaaegu pooleks aastaks, et ma suutsin noodid ära õppida ja, ja kuidagimoodi ka veerida, noote nii noodist mängida. Ja siis sealhulgas oli kolm või neli lehekülge, sellest on avamängust nihukesele kodu saksa Hausmoziigile kirjutatud väljaanne, mingisugune asi. Ja sellest ajast, mil need motiivid jäid kuidagimoodi meelde Maikesesse arendusena, omamoodi improvisatsioonilist laadis edasi ja, ja siis mängisin talle nii hästi, ma muidugi ei mänginud, Benno ise seda tegi pärast aga ta siiski sellega ka rahul ja oli väga üllatunud. Mis puutub tema töös just pärast sõda meie laval Estonias, siis sellest on juba räägitud seda jaka kaudki kordama ja lisaks endast niipalju veel Nayulgi selleks ausalt ütelda võimeline ma kah imetlesin tema suurt musikaalsust oma suurepärast häält, niisama nagu tegin seda Karl Otsa juures kelle lisandus veel tema väga kõrgel vanus, mis pani imestama. Alles äsja kuulsime aariat, mis laudad seitsme aastaselt, see oli lihtsalt minu meelest tundus nii fenomenaalne saavutus stenorile. Garderoobis oli Benno. Mitte kui palju seltsiv ta oli seltsi, küll ta väga palju juttu väga palju rääkis, anekdoote, oli nii, anekdoodid on väga suurmeister, aga niuksed, erilist sõprust tema kellelegiga eraldi ekstra niimoodi ei omanud. Anekdoot oli lugu niimoodi, et veel meenub, et garderoobid olid tollal alumise korra peal nii improviseeritud papp vaheseintega, eraldades suuremast saalist ja meie kõrval asusest naisPaleriinide garderoob ja lennud millegipärast need seal häirisid oma niisuguseid kisa-kära ja ladina teie. Muide, Benno armastas väga varakult ikka teatrisse ilmuda ja nii tükk aega istud oma laua ees mõtiskleda, suitsetada ja, ja momendil ta räägin pähe ja ta tahtis nagu vaikust. Ja need häirisid teda seal ja tema siis saab kuidagimoodi nendest jahu ja ükskord siis ta rääkis hästi rasvase ja soolase anekdoodi, nii kõva härg. Teisel pool seina momentaanselt, niivõrd vaikseks, et, et pruukis ainult järgmistel õhtutel penomani häält köhatada korra, siis oli seal vaikus. Mis puutub jah, tema nihukeses boheemlaslik või puhimlasliku väljas või ütleme, elus nii-ütelda siis peale seda muidugi see tublisti minu meelest nii kustus juba. Ei käinud muidugi enam kaugeltki mitte kõvakübaraga ringi ja ja kogu ta riietustundes natuke nagu läks, nii tema ütleks lohakamaks või muidugi tõttu üks niisugune nagu allamäge minek tundus tema juures. Ma tea, ainelist kitsikust ta ju ei tundnud, aga kas ta oli lihtsalt väsinud või vaevastada juba haigus nagu hiljem selgus, mis oli väga tõsine. Ei tea, aga niukse lõbusa meeleolu saavutas ta pärast seda kaunikesti harva ja need tembud, mis me kuulsime, mis ta oli teinud kõik enne sõda need enam peale seda temas palju ei, ei kordunud. Küll, aga ta armastas ühteteist ja meenutada. Mulle meenub temaga koos üks reis Tartusse, meid saadeti sinna nimekaimu Leopold Hanseni juubelile esinema ja leppisime siis kokku, et me saame siis teatud kellal jaamas kokku ja peno üts ütles sellest ajast, ütles, et ei, see on hilja. Tule tund aega varem. No hea küll. Nii ma läksin tund aega varem, kui ma ei läinud eriti põhjust, et meil oli kõik kohad reserveeritud. Otsisin teda siis jaamas taga, ei leinud kusagil. Aga siis äkki nagu nagu meie juures midagi, et ta võib-olla on puhvetis Jaak nii nagu nagu hirmu tundma isegi, läksin siis sinna tõepoolest ta istuski seal. Õlu oli tal ees ja kutsus minuga laudaja. Ja niimoodi siis istusime ja ta hakkas siis rääkima et temaga on niisugune komme alati enne ärasõitu istutati jaama puhvetis. Ükskord see asi oli lõppenud, aga väga toredalt. Ta oli pidanud sõitma kusagile väljapoole Tallinnat ja teda oli saatma tulnud kaks tema kolleegi, ma ei mäleta täpselt, kes need olid. Pea muidugi, olgu see jama puhvetist peale, need sõbrad tookord saatjad olid aktiivsemalt kui Benno ise ja kui siis kolmas, tollal oli löödud kella jamad jaama kella, kui see kolmas kell oli kõlanud, siis oli resultaat või ütleme, niuks säärane pilt, et need kaks saatma tulnud sõpra Need panid siis suure jooksuga rongile ja Benno teraanile sõbra järele naerma. Jaamale ta küsis, et mis te, Ransen siis nüüd siin määra, naeratad dieedi maha. Või ei pidanud sõitnud ja ei, muidugi mina pidin sõitma, nemad tulid. Vahetasime osad No me siis läksime, siis oli aegses rongi astuda, tookord meil saated ei olnud ja tee peal siis leppisime kõik kokku, kuidas me siis Leopold Hanseni tervitame ja leidsime niukse moodused kõige paremaid, tervitame teda nii lauluga ja varisemises selle linnu kauples selle aare, võin ütelda selle laulukesed, kui mu vanaisake teno Hansen, muide see on vist väga vähestel teada, et Benno Hansen oli väikselt luuletaja. On paar laulu, mis ma olen leidnud, kus on ta nad Hanseni sõnad. Ja seal vagunis siis ilmnes ka temal niukene poeet poeedi anne, ta siis tegi moment tavaliselt uued sõnad siis sellele linnukaupleja tuntud laulule vastavalt Leopold Hanseni leni, noppisin sellesisuliste kõik selgeks ja jõudsin intresse kõik ja leppisime kokku lava taga toonikõrgusest ka, et kuidas üks nii tuleb asja ja mina püüdsin siis tenorit laulda, need kuidagimoodi. Või see hääl ei klappinud ühe lõida liiga kõrgele, liiga madal. No läksime siis leppisime siiski sellest tonaalses ja häälest kokku läksime lavale penovitš muidugi. Omale sobiva hääle, ei oska muud midagi teha, suud maigutada, säranud kõrvas. Venno tõmbas need terve saal rõkkesega ja siis ta vaenudki seekord jälle natukene vahele. Seal tuleb üks kõrgem koht ka seda suhtlemiseks lahkuda välja. Siis ma mõtlen, et nüüd on minust võinud tulla. Põrutasin põrutasin siis sellele varasest. Ja toit muidugi kõlas nii üsnagi vägevalt. Ja sai nii ära ja aplausi osaliseks. Tagasi sõitsime kah ja mul oli tema pärast muidugi kõigeni eelnevate kogemuste jutuga natukene muret, juubeli järeloni muidugi pidu ja kõik nende edasi. Aga ehitamine elemendi seekord oli väga nii korralike paras kõigi oma mõõtudes ja ja tagasi tulles sai veel rongis väga palju jutuvestjad üheski teises seiklusest, mis oli läbi teinud niisugune toredamaid seiklus oli. Kahtlemata mul jäi meelde, et see, mis kunagi muusikalehes kunagisest trükist ilmunud, ka paljud nendest lugenud tema pidi või pidev sõit sõitis Haapsalu ühele kirikukontserdile. See oli ammuaegne kutse, tall juba ja siis ta võttis seal üks pühapäeval siis ette ja sõitis Haapsalu. Vastuvõtjad õpetaja ja köster olid kõik Benno vanad head tuttavad ja muidugi hakkas lõunasöögiga asi peale ja kamine kaugemale lähemale kontserdil see aeg jõudis kontserdile, kui sinna jõudis, see rohkem muidugi Bennoni oma mingil kombel, muidu ta häält naljalt ei kaotanud, ma mäletan nii, pärast seda isegi õlle või, või ütleme, seal muu alkohoolse joogi tarvitamise järel, aga seekord seekord tema hääl olevat läinud ja tema ise ütles, et ma ise ei pööranud sellele tähelepanu. Et ütlesin, et see on ainult sellel sellel süü veidralt selles, et vähe on õlut joodud, muud mitte midagi. Ja siis läks juba kirikusse, ta oli seal ülalkoori peal oreli tagajärjel olnud, proovinud ikka. Ei ole, ei ole, peab elunud tooma, naasis tuuletallaja, see oli tahtsin, siis pressin paar pudelit ja benud tarvitas neid kära läks jälle sinna kooriate koori ääre peal, kus istekontsert pidi algama organiste keel mängu ära. Ei ole. Nüüd jälle tagasi oreli taha jälle tagasi. Vähem. Jälle uuesti uuesti kaks pudelit õlut jälle jälle uuesti kooridele ette sinna välja all on kõik emakese täis kõik vaatorid, mida härra Hansen pealehakkamisega sealt ei tule, antne üksnes kärinal mürinat mustrite. Ja kuidas siis nii? Kolm korda oli seal kuriääre peal ära käinud. Organism tegi siis järelmängu ja sellega see kontsert oli lõppenud. Muide. Aga mis puutub, ütleme, puudub tema distsipliin ja sellest oli ka juttu, see oli imekspandav. Ja võib-olla omamoodi niisuguse eeskujuks. Et tema jah, tõepoolest viinastanud või niux alkoholi mõjul olekus tema ühtegi proovi ja Gretendusele ilmunud. Kui ta oli vaba aeg, siis tema, isegi seal vabal päeval ma mäletan, ilmus töökava juure tööplaani juures luges seda ja täpselt, mis Taron ja ja siis läks, läks koju. Tema kodutee muuseas, muidugi pärast seda enam ei läinud üle 1000, kuna tema jalad olid haiged ja ta läks siis nii kõrvalt. Võib-olla selle kõrvalt minekuks oli veel teine põhjus ka, et sinna võid, koera peal sigines üks asutus nimega paras. Ja siis räägite pikad. Tema niisugune järjekord on niimoodi, et palast siis oli Paldiski maanteel oliks Linda nimeline asutus ja siis oli Pelgurannas veel oma kordadeks Bellule need kolm ja siis tema jõudis koju. Kutsuti muuseas Pelgulinna kuningaks. Ja siis, aga see oli väga tore, omanike napsuvõtmine oli väga paras olnud, igal pool. Koli loomulikult tuttavaid ees, igal pool, ta võttis ühe napsu, sakus mendi, tema ei võtnud midagi rohkem, kui temal oli siin rinnataskus oli üks ümmargune referentsi. Siis läks, läks, järgmise seal toimus täpselt samuti jälle võtsid saksa, ei võtnud vaid seal siinsele eksponeerida. No need on muidugi niuksed, need ei olnud mitte anekdoodid, aga omamoodi niuksed temale, tema boheemlaslik üle ja, ja omamoodi niuksed artistlikule artistiku laadiga, esinejale väga tüüpilised ilma selleta, nagu ei kujutab ennud benud ettegi. Viimastel kuudel, Benno, ma mäletan väga hästi, muutus kuidagimoodi väga tõsiseks. Statisti istus garderoobis või koridoris nii väga mõttes, millele ta mõtles, ei tea, või oli tal valud kuidagimoodi niisuguses olekus, et ei julgenud teda segada mingisuguse küsimusega või, või üldse nii temaga juttu ajada. Ja siis ma mäletan, see oli üsna vähe aega enne tema lahkumist lõplikult siit. Ta läks minu ees üle selle võidu väljaku ja nii kaunikesti raskel sammul ja nii et ma käisin jälle ta taga. Tahtsin kõnetada, aga kudamoodi nii nagu ei, ei tundnud nagu nihukest nihukest julgust või, või vajadust. Ja tekkis nagu silme ette niisugune organisatsioon, kui ma poisike olin, ja siis tema samas. Samas käisin nii-ütelda ja kujutasin teda toob kaasa selle, et nagu oleks talle kõvakübar peas ja hõbenupuga kepp käes, seda paraku ei olnud, tal oli üks niisugune jänes hästi jäme kadakapuust käpuli, kõverotsak käpuli tal käes. Seda ta enam ei kasutanud, muidugi selja peal, vaid sellega ta juba nii päris toetas. Ja siis ma vaatasin, et jäise mõtlesin, et et vaata, et näed, mis sellest kõvakübaraga artistist on saanud. Et ta läheb siin, on vanamees ja ja ainult säilivad temast võib-olla plaadid. Aga tuli meelde, kuidas ta alles mõned kuud tagasi laulis mehist. Ja kus me imestasime kõik tema nihukest suurt jõudu selles osas. Mystery imehästi. Kui andi sobis nii vokaalselt kui ka tüübilt siis mõtlesin, et ei, et see inimene võiks ikka veel üsnagi palju meie ooperilaval anda. Aga paraku ei jätkunud enam temal seda eluvalgust. Ja mõne nädala pärast me tõime ta juba oma saali täiesti paiknevas olekus. Sellega ma piirduksin, võib-olla oma mälestustes. Just peamiselt ma peaksin Fenno juures, ma ütlesin, et ta oli minu garderoobi naaber. Ja kahtlemata Karl Otsar pojal Georgil on oma isa kohta siis rohkem ütelda. Mõlemast on aga jäänud minule väga, väga sügav mälestus hoopis erinevat laadi üks, kes kuidagi suunas väga tugevale musitseerimisele väga tugeva niisugusele. Kuidas ma ütleksin? Noh, nihukesed. Ma ei tea mitte halvas mõttes artistlikule, vaid vaid sugusele heale artistlikule, maitsele, artistikule esinemisel laadile, teine a, kes oli suureks eeskujuks töökuse suhtes distsipliini suhtes. Kas niisugust erinevat korüfeed on omamoodi teineteist täiendavad ja neid kindlasti oli meie teatris rohkem, võib-olla mitte nii suurte nimedega, aga nad kõik olid meie ooperialustoed ja nähtavasti ikkagi niivõrd tugevad, et tänu nende tugevusele nende poolt ehitatud alusmüürile meie teater ka praegu Noorte oma kaasaegsuse juures ei pruugilist häbeneda. Mis rääkida, need lood, kõik tuttavad, need mehise aaria sõnad on meile Estonia teatri lauljate, need, kes töötasid koos Ben Hanseniga alati seotud tema maheda ja mehise tämbriga. Me kuulsime Lillitsed aariat, kuid kahjuks meie tänapäeva tehnika ei ole siiski võimeline reprodutseeri täies hiilguses ja täies tõetruudusest. Neid juba lahkunud hääli. See on meie näitlejad. Traagika et meie kunstist kahjuks jääb järele ainult niisugune kahvatu jäljend. Tänapäeval muidugi me oleme juba kaunis kaugele jõudnud, suudame seda jäljendid võrdlemisi tõetruult anda. Aga need varasemad heliüleskirjutised annavad meile võrdlemisi kahvatu pildi tegelikult lauljast ja näitleja külge, seda me üldse kahjuks ei näe. Muidugi, film tuleb siin meile kaasaegsetel juba appi. Kuid ikkagi näitlejalooming, mis igal etendusel igal õhtul toimub uuesti, on kordumatu ja sellist täielikku pilti all anda on väga raske. Aga. Niisugused mälestusõhtud on kindlasti väga vajalikud ja aitavad meil säilitada vanade suurte meistrite mälestust. Või noh, on sellist, mul on ka mõningaid mälestusi, kuna me kõik olime sel ajal ühes garderoobis, nii meil rohkem garderoobi olnudki, üks oli meeste teine naiste garderoob. Vaevalt alles taastatud Estonias. Ja Venno oli ju niivõrd juba legendaarne kuju, väga palju anekdoote käis temast ringi. See on juba klassikaline lugu, see Rootsi kuningliku ooperipakkumise lugu, ma mõtlen, ma ei hakka seda kordama. Aga mina ise kuulsin ka sihukese väga toreda loo oma kõrvaga pealt. Kui üks, teine, meie kolleeg hakkas Spennot noomima. Vaat et sa oled jälle natukene nii võtnud täna ja missugune hääl sul on, oleksid sa ikka käinud konservatooriumis, vaata, kuus oleksid võinud jõuda või. Ja umbes see noomimine käis siis nii väga pikka aega, Benno rahulikult kuulas seda, peate lõpuks küsis, et kuule, kallis sõber, aga vaata, sina oled lõpetanud, konservatooriumi sõitis jah, olen küll. Aga et ütle mulle, mis vahe on klaveri välja, käigu vahel. Teine hakkasin abidult naerma ja ütles, et ei pea. Siis Benno vastas selle, ütles selle väga õpetlikud oma jämeda häälega. Nojaa, aga kuidas võiksin siis klaveri taha lasta? Ei tea, mis abil sinna. Vennal oli alati mingisugune niisugune poend olemas või vägeni toredasti oskasite seda välja ütelda, oma suhet väljendada. Siis on mul veel meelde jäänud Venno viimane edendus läks Estonia soneegin. Ja Venno mängis saretskit, muide, sa riskid oli ju? See on pisiosa. Ja kui Benno tuli ennast riietama nagu Paul ütles, ta tuli täiesti ainult siis, kui ta oli jalga saanud, need pikad säärsaapad, mida tal väga kaua andis jalga pusida. Siis ta ohkas raskelt ja ütles, et no nüüd on osa tehtud. Saabaste jalgasaamine oli kõige raskem selle osa juures. Aga viimasel etendusel Gurjev laulis Klenskit, mina olin oneegin ja pärast duelli pilti, kui juba ees riiuli sulgunud oli kõlanud Benno vastus Unigini küsimusel. Kas ta on surnud ta surnd. Siis Benno, äkki ütle siis, läks vaikselt kinni ja penaltist, poisid, aidake maisa üles. Ta oli, ta oli põlvili ja tal on lihtsalt raske, ta oli niivõrd haige juba ka tema kohusetunde juures ta ka juba niisugusel hetkel, kus ta vaevalt vaevalt jõudis käia, nagu pauge rääks ta ikkagi tuli, andis kõik oma teatri jaoks oma töö jaoks. Isegi meil oli Eesti kunsti dekaad Moskvas ja Venno laulis seal mehist ja kuna ta tahtis võimalikult hästi seda osa seal ette kanda, siis ta isegi ajutiselt loobus. Nii temale harjumuseks kujunenud juba alkoholi toitumisest ja see tegelikult tegi talle halba. Organism oli tal niivõrd harjunud, et ta isegi tundis selle tõttu ennast halvemal ajal Moskvas. Aga see näitab, kuivõrd ta tahtis kõiki anda kunsti head, kui võrk kunsti heaks, kuivõrd kõike paremini teha. Tänane õhtu on väga pikaks juba läinud. Te olete kõik väsinud, olete väga palju kuulnud. Karl otsast rääkida on mul eriti raske, olgugi et ma lapsepõlvest saadik olen ühes korteris elanud ja kõige Päev-päevalt kokku puutunud ometi need mälestused ja need sulavad kõik nii ühte, et raske on midagi nii konkreetselt välja tuua, võib-olla liiga palju neid mälestusi juba eelkõnelejad rääkisid, tõid väga palju näiteid nii kunstiliste saavutustest. Mul on veel eriti meeles. Isa poolt lauldud Simsoni esimene aaria või viimane harjunud mu ümber öö. Laulis tõesti haruldase läbi elamusega ja väga musikaalselt seda vist kahjuks ei ole säilinud üldse heliülesvõtteid. Siis muidugi minu suur või esimene teatri, samas oli ka seotud isaga, ma mäletan, ma mind toodi vaatama, mis teemani, ühte peaproovi ja muidugi mulle mõjus väga, kui isasel maha lasti ja siis ma ei rahunenud enne hakkasin nutma, enne kui mind vilises lavale antikäega katsuda ei saa. Ikka tõesti elus muidugi niisugune osa nagu padaemand, mille proovima käisin vaatamas, seega jättis minusse niisuguse mulje, et ma tulin koju ja siis vaikselt omaette. Ikka harjutasin seda enesetapmist sellisele nii-nii, põnev. Torkad ennast surnuks kukub maha, et kuidas. See mõju nähtavasti oli nii suur, et kui ma esimesel päeval esimesel koolipäeval ma laulsin lauluõpetajale isegi Cavaradossi aaria Vene keeles lisa mindi, spetsiaal ei õpetanud, aga ma niivõrd palju kuulsin. Ta oli väga töökas igal päeval järjekindlalt harjutus, laulis oma osi. Ja kui oli väga palju tööd, väga väsinud oli, siis lihtsalt vilistas oma osad läbi meloodia ja sellel oli tõesti nähtavasti tavaks rohkem tööd teha. Meil, meie lauljad kipuvad rohkem lootma repediitorite peale ja nõuavad, et teater nendele osad selgeks õpetatakse. Ka need vanad töömehed õppisid ise oma osad selgeks. Need nagu oli juttu sellest, et tulid isegi ilma proovita, tulid, laulsid, aidad ära. Meil kahjuks ei lähe, etendus ära, ei olnud tenorit. Ette lugeda ühe katkendi. Karl Otsa Lelle On on seal kirjas, mille ta kirjutas ka Karl Otsa alaga, mitte minu isale võid temal lellepojale. See oli üks revolutsionäär ja oli, see on kirjutatud. 1913. aasta märtsis oli tsaarivõimu poolt vangistatud. Üks kord olevat varem tahetud ka teda arreteerida, aga siis oli minu isa juhuslikult teda päästnud, kuna nad mõlemad Karl Otsa nimelise sander mitt tulid, küsisid Karl otse isa esitles ennast Carlotsane muidugi sel ajal, kuni selgitati välja, et see ei ole see Carlotsisti, see, keda tagatisi sai plehku panna. Ja see on üks päris tore kiri. Hakkan siit keskelt peale. Armas Carli algakse kiri, siis on vahepeal sissejuhatus ja edasi järgneb, sa tahtsid, et ma sulle su isast ja vanaisast pean kirjutama. Siis kirjutan sulle nõnda, kui mina seda tean. Sinu vanaisa, Tõnu kirikuna Tenno see oli Karl Otsa vanaisaga. Oli kuriste vallas Siimusti külas sündinud. Otse omade koht on minu isa, isa koht, Siimusti külast pandud sinu vanaisa Laiuse kihelkonna kooli. Seal õppinute kolm talve ja peale selle pannud Laiuse kirikuvalitsus teda reaalkooli õpetajaks. Seal oli tal suur tööpõld, sest sel korral oli vähe kuulisi. Siis käis kooli tuimõisa Pedasi kas vere ja leedi koolilapsed kokku siis võid isegi, vaata neid palju peale 100 iga päev koolis käis. Ei olnud ka lapsed, pisikesed mudilased, mis koolis käisid, nagu nad nüüd on, vaid täitsa suured inimesed. Niisugused poisikesed, mis nüüd koolis käivad, olid siis koduilma püksata. Istusid lee, Lõukal soojendasid ahjupaistel alumist otsa kus nii palju lapsi ja kõik täitsa suured inimesed koolis käisid. Küll oli siis ka kooliõpetajal tegemist, et koolis rahu alal hoida, tublit korda pidada. Selle seal oli veel vitsahirmuvalitsus, kohtutes ja koolides. Mäletan veel palju sellest ajast, kui ma väike olin ja ukseprao vahelt piilusin, kui isa teiste laste abil mõne suure mehe tema üleannetuse pärast mahakeskus pehme koha paljaks võttis ja senna kaseurvaplaastrit peale litsused, nõnda et tagumine ots punedas. Minu isa suur mees, kasvu poolest ei olnud peaaegu sinu venna Jüri pikkune küll natuke lühem, aga väga tugeva jõuga. Kui ta teise mehe kinni võttis, siis pidi teine heaga alla andma. Khanis kand oli ta tõstma kooliõpetaja, ametit pidas ta reas veres ühe koha peal 44 vastad. Kooli õpetajaameti kõrval pidas ta ka vallakirjutaja ametid. Ma selgeks niipea, kui mitu aastat, aga arvan 15 kuni kaks viisi, kuni 20 aastat. Kooliõpetaja palgaks olid tal maad, ta oli tubli põllumees, pidas hobused ja hääd kariloomad. Oli ka paar suur, oli ka paar suurt künnihärg ja viis lüpsilehma ja teisi nooremaid ruumi. Ta oli ka tubli mesinik ja aiapidaja. Õunapuuaias olid ikka oma 25 linnupuud püsti ja magusaid sai süüa müüa. Vahel seisid aidas tünnide paraad täis ühestainsast pakk. Puust sai vahel 25 topimet. Ta oli aus ja lugupeetud mees, kõigil oma eluajal. Abikaasaks võttis ta Laiuse vallast lesenaise ühe pojaga. Naise nimi oli Marie poja nimi Jüri. See lesknaine oli klaverikooli õpetaja, õde, vaga ja jumalakartlik naisterahvas. Ta oli sel korral kihelkonna laulja, kes kirikus laulmas käis. Minu emal oli ilus hääl, kui isa isa rahvale palvetundi pidas, siis laulis ema alati isa kõrval. Iga hommiku ja õhtu võttis oma lapsed enese juure. Laulise tegi palvet südamest. Minu isa koolides võõra poja jüri ära ja pani Tartu tõldsepa meistri juurde, kus ta selliksay tõldsepatööd oma suurema osa eluaas tegi. Ja pärastpoole Tallinna maa Kunda kooli õpetajaks üheksa aastat oli ja sealt Peetristi köstriks sai. 10 aastat olite köster, siis läks harva, ostis joaoru kaldale, majaplatsi ehitas maja, kus tal praegu poeg Aleksander sees elab, ise surida oma 78. eluaastal. Minu vanem vend Hans Carlose isa õppis temalt tõlkes. Ometi tegi ka kõik oma eluaja seda tööd. Ja praegu elutseb Narvas teeb seda tööd. Hansu järgmine poeg oli Taavet, sellesse põllumees toidab ennast praegu selle tööga. Mina olin Taaveti järgmine mind pandi kirikukooli, käisin Laiuse kihelkonnakoolis, kolmandal tegin Palamuse kirikumõisas eksami ja jäin isa asemele realse wry kooli õpetajaks. Olin isa asemel kaheksa aastat. Sealdakse leedi ja olin kuus aastat leelis leedist pain külasse, kus olin 11 aastat nõnda kokku 25 aastat. Kooliõpetaja, sinu isa Kaarel Martin, minu järgmine oli väga terase loomuga. Kui veel isa juures koolis käisime, said tema kõik õpetused väga ruttu kätte palju rutem ja hõlpsamalt kui mina. Tal oli väga lauluanne ja muusika tundmine. Viiulimängus, saime õpetust isa käest ja kihelkonnakoolis. Kuid isa võttis Kaarli kihelkonnakoolist ära ja panin rätsepat ametit õppima rätsepmeister pirni juures. Seal oli ta kaks aastat, sest et see enesele talukoha võttis, enam rätsepatööd ei saanud teha. Siis oli ta veel paar aastat rätsepmeister Valtmani juures, kus ta saksa keeles hoopis töö kõrval. Pärast seda tuli ta minu juurde, kus töötas oma omal käel väljas ja kodus ja oli mulle abiks koolitöös. Kooli ajal laupäeva õhtuti ja pühapäeval harjutasime viiulimängu ja mängisime kokku. Kui väljaõppinud Moose kandid ei jäetud, siis aga meid kahekesi rahu. Kui kuskil naabritel ja oma külarahval pulmad, siis olime meie seal mängimise laulmas. Nõnda kasvas meie kuulsusaegamööda mängimises ja laulmises. Minul oli laulukoor koolimajas ja tema oli tubli bassilaulja. Tema oli igal pool otsitud ja lugupeetud mees. Meie ei olnud kumbki viinasõbrad ja meie mõlemad muusikaarmastajad olime. Siis leppisime meie väga hästi ühte, sellepärast ei jäänud mina ega tema minust maha, kus mina elama asusin, oma kraamiga sinna kolis omaga ja igal pool olime mõlemad lugupeetud mehed ametites ja mängimise siia laulmises. Kussaga pulmapidu juhtus, seal olime meie kahekesi mängumehed. Kui mee mängima hakkasime, siis ei võinud pulmalised enam paigal seista, vaid hakkasid tantsima Uhtsahtsa Uhtsaks. Nagu tuhk ja tolm, keerutasid mitme paariga, nii kaua, kui meie mängida suutsime. Niiviisi läks meie elutöö kõrval lõbusasti mööda, kuni viimaks meil pann küljes lahkumine tuli. Nii et näete, see on otseselt suguvõsa veresõda. Mängimine ja laulmine. Ma tahaksin veel kord täna tööd teatri- ja muusikamuuseumi töötajad. Vanade laulukunsti korüfeede mälestuse säilitamise ja austamise eest tänulik.