Sten Teppan Tööpäeviti kella 10-st üheni. Raadio kahe kuulderaadiuses. Ole sina ka. Teisipäeva õhtul andis Tallinna klubis rock Café oma karjääri esimese kontserdi Eestis. Kairo šoti rokkbänd on viimase aastaga oma tegemistele kõvasti tuntust võitnud ja erandiks pole ka Eesti publik, kes näiteks laulu Mašeens esimesest sõnast-viimaseni kaasa laulis. Pärast seda kaunist ballaadi ongi eetris intervjuu Claire Basskitarrist Stadžeimz Johnston iga alge lainel. Efficlaro üks esimestest läbilöögihittidest massiins nende albumilt ma seal. Ja nüüd siis intervjuu juurde. See oli ainus ja eksklusiivne, mis eesti meediale anti ja raadio kahe vestluskaaslaseks oli dificlaira basskitarrist Johnston, kellega me kohtusime umbes viis tundi enne dificlaira lavale tulemist ja jutuajamist Petrist diabeediga seoses alustasime ansamblist veidi kaugemalt. Sissejuhatuseks küsisin bassimehe käest, et, et kellega ansambli liikmed ise oma muusikalistest kangelastest kohtunud on ja millise mulje need iidolite nende jaoks jätnud on. Aastate jooksul oleme päris mitmetega trehvanud ja alguses tunduvad nad jumalatena teisest maailmast, näiteks Tshom ansamblist Queen saastast tõuneid ja Dave krool Fathersist. Nendega kohtumine oli meile väga-väga suur hetk. Aga mida sagedamini selliseid kohtumisi aset leiab, seda paremini saad aru, et ka nemad on tegelikult täitsa tavalised inimesed, kes teevad muusikat. Juhtumisi teevad nad seda väga hästi. Või siis näiteks ansambel Rolling Stones, kes on väga pikki aastaid oma rida ajanud ja neil kulus vaid viis minutit, et tulla meile tere ütlema ja kätt pihku suruma. Tõeliselt kenad ja tavalised tüübid. Siis taipad, et Edgar Rolling Stones, kes on ju maailma kõige suurem bänd, on tegelikult lihtsalt viis kutti, nii et kõik see kokku on väga iisi väga kerge ja, ja suurepärane. Kui Champs-Johnston mainis siin Taiv krooli nime, siis värske uudis dificlairo koduleheküljelt ütlen ma juurde. Kommentaariks räägib seda, et järgmisel suvel jagab Pificlaira Inglismaal mitmel suurel kontserdil lava just koost Su Faytarsiga. Aga edasi intervjuuga järgmine küsimus. Chams Johnsonile kõlas. Sa mainisid nimeteim krool, kes on kuulunud ju omalajal nirvaanasse kabificlairaton selle Ameerika kultusbändiga võrreldud. Kui tõsiselt te ise seda võrdlust võtate? Ma ei võta võrdlust aga kuigi tõsiselt, sest kui mõni uus bänd tekib, peab ajakirjandus leidma viisi, kuidas uustulnukat kirjeldada. Muusikat sõnadesse panna on jube raske ja nõnda võrreldakse sind sageli teistega. Kui neid ühe bändiga võrreldakse, siis nirvaana ei ole üldse halb näide, selleks nad ju kujundasid omal ajal muusikamaastiku täiesti ümber, nad muutsid kogu kultuuripilti mitte ainult et muusikat, nii et nendega ühes lauses mainitud, et saada polegi tegelikult nii paha. Minu arust ei kõlame nagu Nirvana, aga kuna võrreldakse meie iidolite ka, siis oleme sellepärast ka pahased. Ja järgmine küsimus Pificlairo basskitarristi le. Bänd murdis läbi oma neljanda albumiga, passal olid tegutsenud juba mitu-mitu head aastat. Kas Baseli ilmumise ajaks oli midagi oluliselt teie juures muutunud, et läbimurre just sel hetkel selle plaadiga tuli? Ja tuleb öelda, et me olime muutunud päris oluliselt, sest bändina üles kasvamine ja arenemine võttis palju aega. Meie õnneks anti selleks aega erinevalt paljudest teistest, kes sõlmivad plaadistus lepingu halva firmaga. Navad avaldavad oma esimese albumi ning kui seda ei suudeta müüa pool miljonit tükki, on bändil kriips peal. Vasli albumit salvestades jooksjaid, meie puhul otsad lõpuks kõik kokku. Vahetasime plaadifirmat ja produtsenti. Kõik need asjad mõjusid, bänd ise teeb oma asju kindlasti paremini. Aeg oli õige. Me ise oleme tegelikult uhked kõige üle, mida salvestanud oleme, aga kunagi ju ei tea, mida publik asjast arvab. Ja kui asi lõpuks ka inimestele korda läheb, ongi kõik väga-väga hästi. Minu vestluskaaslaseks on ansamblit Pipiclaira basskitarrist James Johnson. Järgmine küsimus kõlas. Kas plaadi basal ilmumise ajaks oli pihviclairole selgeks saanud ja teada, mida tuleb teha ja kuidas, et populaarseks saada. Me ajasime lihtsalt oma rida edasi, tean, et mõned pingutavad just selleks, et kuulsaks saada või kommertslikuks mõttes väga edukad olla, aga mulle näidata, et mida rohkem selliste sihtide pärast rabeleda, seda enam sa hävid teha. Muusikat edukaks olemiseks pole kuigi hea mõte. Me soovisime teha musa, mis meile endale meeldib, mida me naudime ja mis teeb meid õnnelikuks ja seda pihviclaira läbi aastate teinud ongi kõik on võtnud aega, kuid me pole muutnud spetsiaalselt selleks, et end edukamalt müüa. Meie jaoks on kõik kuidagi loomulikult läinud ja oleme õnnelikud sellele difi. Claire on alati tundunud ja olnud meile endile meie lemmikrock n roll, bänd. Ja järgmine küsimus, hoolimata sellest, et pihviclairad on laval vaid kolmekesi lisaks sinule lauljas saiman ja sa trummarist kaksikvend penn, kõlata tõde massiivselt ja suurelt. Kuidas pihviclairol sai, õõnestab? Eks me oleme seda asja nimega pihviclairoga 15 aastat teinud, kuigi ma näen oluliselt noorem välja, eks meid on alati vaid kolm olnud ja tegutseme teadmisega, et suurt heli saavutada, peame ekstra rohkem tööd tegema. Me kõik laulame ja üritame samaaegselt kõvasti müra tekitada, et kompenseerida seda, et kolmekesi laval viibime. Aga me kõik oleme pühendunud bändile, igaühel on oma tähtis roll. Kuue ja seitsmeliikmelises grupis võib paar meest üle jääda ja nendega ei viitsita jännata. Meil seda muret kunagi olnud pole. Kes neist kolmest kõige keerulisem isiksus on? See, kes otsustab, milline laul plaadile läheb või kuidas üks või teine pala. Ma ei taha kedagi eraldi välja tuua, eks me kõik oleme omamoodi keerulised. Minu meelest tähendab see komplitseeritud isiksus olemine vahel ansamblile kingitust, vahel aga tõelist nuhtlust. Mõnikord muudab see sessioonid raskeks, kuid teinekord aitab jälle kaaslasest. Olete palju keskendunud. Me oleme omavahel hea tasakaalu leidnud, sest oleme ju kaua koos bändi teinud. Kasvasime sõpradena üles, oleme tugev, ühtne löögirusikas ja saame omavahel suurepäraselt läbi. See ongi bänditegemise üks suuremaid meeldivusi saab sõpradega koos musa teha. Ja järgmine küsimus, James Johnsonile, ansambli Pificlaera baskitarristile. Teie esinemisgraafik on üsna hullumeelne. Kuidas te toime tulete? Iga päev võõras kohas ärkamisega. See ringirändamine on mõnes mõttes hell teema, sest kodust eemal olemine on kahtlemata raske, aga loodetavasti näete ka teie täna siin kontserdil, et asi on seda väärt. Meile meeldib mängida muusikat, meile meeldib esineda, naudime sidet publikuga, eriti kui see tekib riigis, kus esineme esimest korda. Meil pole aimugi, kas kas Eestis leidub pihviclaira fänne ja eks täna paistab, me ei tee seda ju sellepärast, et Peame vaid ikka seepärast, et tahame nagu iga inimese elus on hetki, mis on rasked, milleta oleks kindlasti lihtsam ja parem elada. Aga elus asjad niimoodi ei käi. Kas publikul ja publikul maailma eripaigus on vahe sees, leiate te erinevusi? Publikul on kahtlemata siin ja seal maailma eripaigus sarnasusi, aga ka erinevusi. Klassikaline näide, millest bändid sageli räägivad, on Jaapan, kus laulu ajal inimesed hulluvad ja ja üürgavad kaasa ka nii kui lugu lõppeb, valitseb saalis haudvaikus, isegi kui sa esined 20000 inimese ees. Esimesel korral mõjus meile väga hirmutavalt Põhja-Euroopas ning Hollandis ja Belgias näiteks on inimesed veidi veidi vaiksemad ja vaoshoitumalt, nii et nii et on inimesed ses mõttes maailma eripaigus natukene erinevad, aga kõige tähtsam on luua nendega side nii inimesega esireas kui ka, kui ka kõige viimases. See on, see on väga meeldiv ja armas, kui inimesed kaasa laulavad. Aga eriilmeline publik muudab asja meie jaoks vaid huvitavamaks. Ja olemegi jõudnud viimase küsimuse vastase juurde jutuajamises Johnsoniga ansamblist Epiclaira. Teie bändil on omastanud ta käest kogemused võtta. Räägi millega julgustada alustavat ansamblit, kui, kui kõik ümberringi kinnitavad, et jalga ukse vahele saada, on nii, nii pagana keeruline. Kui PÖFFi Claire alustas, polnud Maifeissi ega Facebooki, oli küll internet, aga see polnud läbimurde tegemiseks veel töövahend, nagu ta praegu on. Esimene bänd, kes internetti läbimurde tegi, oli minu meelest Arctic Monkis. Neil käis justkui üleöö. Meie alustasime neist varem ja ainus võimalus enda nähtavaks teha oli anda lõputult kontserte. Olime aastaid ratastel plaadifirma meid eriti toetanud, see tegi tegelikult kokkuvõttes meile head Se ratastel olemine. Jõudsime kõrgemale ja kaugemale kuidagi orgaanilisemalt kui mõned bändid. Praegu internetiajastul aga lihtsat vastust ei ole. Ütlen vaid, et töötage kõvasti ja leidke õiged kutid, kellega naudite koosolemist ja musitseerimine. See annab väikese edumaa, sest te olete ju tulevikus väga-väga palju aega koos. Ja kõige selle juurde kuulub muidugi õnn. Niisugune sai jutuajamine ansamblit Pipiclaira basskitarrist Jamie Johnston. Iga, mis toimus mõned tunnid enne seda, kui pihviclaira eesti publiku ette astus. Ja ma usun väga meeldivalt üllatus et põhjamaa rahvas, nii aktsiooni võib minna, et enamus lugudest sai peaaegu algusest lõpuni kaasa lauldud. Kindlasti paljud kohalolijad panid tähele, et petlik Laira kuulutas kontserdi lõppu hetkel, et kohtume uuesti suvel. Ja võib vist juba öelda, et see päris soojaks niisama meelituseks öeldud polnud. Siseinfo räägib, et ta võibolla kohtume shoti roki lipulaevaga uuesti juba varem kui arvata oskame. See on nende kontserdi lõpulaul. See on A2.