Tere hommikust, armsad vikerraadiosõbrad, on pühapäev, teise advendipühapäev ja jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja minu külaliseks Ilmar Raag, tere hommikust, Ilmar. Tere hommikust. Me oleme mõtteliselt pikendanud eilse õhtu punast vaipa Nokia kontserdimaja juurest otse siia raadiomajja. Ja sa oled tulnud pea praegu, et soojalt sellelt suurelt filmi sündmuselt ja millest me siis täna hommikul õigupoolest muust rääkima peaksime, kui Euroopa filmiauhindade kaalast, mis, mis tegelikult lõppes alles ma saan aru mõned tunnid tagasi see pidu? Jah? Jah, pidu lõppes küll ja ilmselt. Ilmselt on neidki, kes ei olegi magama magama läinud. Kui me alustame just sellest peo poolest, ma luban kuulajatele, et me ei räägi täna mitte ainult lõbutsemise, seda me räägime ka sellest soust, me räägime Euroopa filmist natuke laiemalt võib-olla ka Eesti filmiste, natukene sinust endast ka Ilmar, aga kui sellest peost rääkida, et kas see oli siis selline vaba, sundimatu ja tõeliselt meeleolukas Küllap ta tegelikult oli, mina tundsin ära selle asi, mis ma olen haige mitmel festivalil näinud, kus lõppkokkuvõttes siis, kui ei ole ja enam kaamerate ees poosetada või mingisuguste korralikust üles näidata, siis kujuneb ikkagi välja niimoodi, et ühe laua taha kuhugi kaugele nurka kogunevad need välismaiseid VIPid omaette kes ajavad juttu, kellel on hea meel, et nad 11, vaat sellepärast et ka filmimaailma tipp on ju ka väikene seal väga palju rohkem kui neid inimesi ei ole kui sadakond nad tunnevad kõik 11 ja sõidavad küll erinevatel festivalidel, aga ikkagi saavad aeg-ajalt kokku, nii et noh, see on nagu eile klassikokkutulek ja, ja kogu see muu, see ruum oli siis täidetud eestlastega, kellel oli ka hea meel. No see ka ühel põhjusel jälle 11 näha, nii et. Kokkuvõttes oli sõpradega kohtumisõhtu. Aga kui intrigeeriv küsimus esitada, kas siis sellesse lippide lauda ei mahtunud mitte ühtegi eestlast? Ei, ma arvan, et nüüd eestlasi, case sealt siidi alt läbi, aga ega neid nagu ei mahtunud. Sellepärast selles suhteliselt anname endale ausalt aru, et kui kõrvale jätta mõned üksikud isiklike suhete pinna pealt tekkinud tutvused siis eestlastel ei ole ka mitte Euroopa filmi kõrgliigasse veel seni asja olnud. Ja siin see on ka see vahe Näiteks viimati Veiko Õunpuu, film on käinud väga tähtsad filmid on käinud väga tähtsatel festivalidel ja ja ilmselt isegi et ta võiks seal olla siis need nagu püsikunded rahvusvahelistel festivalidel, see on siiski natukene veel samm-samm edasi ja samas on see ka see see seltskond, kelle puhul võiks tekkida küsimus, kas seal ongi nii väga vaja olla nii nagu agi kaunis mägi on aeg-ajalt öelnud, et temale festivalide võidu proga võistlusprogrammi üldse ei meeldi, nii nagu ta keeldus ka korda Oscariga valas, sellepärast et ta ütles, et filmid ei ole tehtud selleks, et neid auhinnata filmid on tehtud selleks, et neid vaadata. Et mõnes mõttes on see see nii-öelda see Vippide seltskond siis ka üks oma Moody glamuuri koorekiht. On seal on terve rida näitlejaid ja seejärel lisaks režissöörid, on seal ikkagi väga palju nii produtsente kui erinevaid filmiametnikke, kes Euroopa riikides annavad raha. Annavad filmidele võimalusi kas reisida või üldse levisse pääseda. Nii et see on omati seltskond. Kui me korraks veel rahuldame kuulaja ja minu uudishimuga, et siis kas löödi tantsu, kas oli elav muusika ja kas oli rikkalik Laudlaud oli väga rikkalik ja see oli üsna no eestipärane köök, nii et selles suhtes läks kõik hästi. Mina, mina sain söönuks joonuks ja sellega ei nurise, üldse. Tantsiti Nokia kontserdisaali saali osale, oli siis tehtud kiiresti pärast selle teleülekande lõppu, väike ümberpaigutus ja seal bändi pukis oli siis uus bänd. Ja see ei ole mitte päris kui live muusika. Sofia Rubina laulis sellise trendikas koosluses, kus arvuti taga oli üks stiitšei ja oli veel saksofonimängija, aga kokku see kõlas väga hästi. Nii et mina kohtasin ühte eestlannat, kes käib välismaal erinevatel glamuuriüritustel tööd tegemas ja kes ütles, et aga näe, Mulle tundub, et me oleksime nagu välismaale. No see on juba kõva kompliment ja seda ütlesid sellepärast, et see, et see ei ole ööklubi. Et me ei ole üheski tavalises kohas, kus Eestis peetakse pidu vaatan ümberringi, ma näen inimesi, keda ma tavaliselt ei näe. Järelikult need kaks asja teevadki selle, et ei ole eesti. Kui sa ürituse peale laiemalt vaatad siis mis on kõige suurem kompliment, mis näiteks sulle nii noh, ütleme ürituse väliselt eilse õhtu jooksul tehti ja mis on kõige suurem etteheide, mida sa kellelegi sõnadest või salamisi öeldust välja oskasid lugeda kogu selle korralduse ja, ja kogu Eesti ja Tallinna kohta laiemalt. Ma arvan, et minule endale ei tehtud ühtegi komplimenti ja Ma mõtlesin üritused, aga ma mõtlen, et lihtsalt said, said nagu oled vahendaja. Jah, aga selle ürituse kohta kokkuvõttes need, kes olid seal kontserdisaalis nii teinud nagu pigem rahule. Sellepärast et hoolimata kõikidest asjadest proteti seal saalis kõik just nagu sujus, mida siis kardeti. Kardeti Ma hakkan nüüd otsast üles lugema, esiteks et ei jõua külalisteta kohale. Sellepärast et tõepoolest eile õhtul oli ehk paras paanika seal kontoris, kus aeti otsi kokku, sellepärast igalt poolt saabusid teated, me oleme siin ja seal lennujaamas kinni, lennud on ära jäetud. Kas me peame siis selleks paariks tunniks kohale tulla? Jaa. Ja väga paljud ei jõudnudki ja mitte isegi sellepärast, et ei taha tulla, vaid sellepärast paljud ei jõudnud, et ei, ei saanudki kohale. Ja siis, kui tehti ka selle show ajal paar korda nalja teemal, et kui lihtne on Tallinnasse tulla ainult 15 lennutundi ja seitse vahepeatust. No tegelikult see, see Tallinna ja asukoht ja meie lennuühendused, muu maailm, aga tegelikult see siiski on probleem. Isegi kui seda üritati seal väheke nõrgendada. Ja isegi kui see lumeoludest tingitud raskus välja arvata, eks ole ju lihtsalt eile oli ka muidugi, ja üldse terve see viimased kolm-neli päeva on olnud noh, on olnud üleüldse maailma lennuliikluses keerulised ja see juhtus kogemata nüüd ka muidugi seda Kaala üritust veidi rikkuma. Siis järgmine suur küsimus oli see, kuidas kuidas need asjad kõik toimivad, sakslased, kes olid seal lavastuses eesotsas ja ka telepildi nii-öelda juhtijad ja kontrollijad nad on tõelised kontrollifriigid. Ja samal ajal on neil endil väga palju küsimusi, mis mis ei olnud teps mitte väga varakult selgelt lahendatud. Nii et ma käisin eile vaatamas ühte peaproovi ja seal oli väga palju lahtisi otsi veel. Nii et ma vaatasin seda ja mõtlesin, et nii noh, eks me õhtul saame siin igasugu üllatusi näha. Ja hoolimata kõigest, siis ütleme, et, et päris nagu sujus, nägin selle peaproovi ajal korra, kuidas Märt Avandi, kes ta oli muidu nagu vaikne ja viisakas poiss läks ka korra suisa närvi ja, ja mingi hetke, kui mikrofoni talle õigel ajal sisse lülitatud. Siis ta küsis, et huvitav, et kas ma sooviks väga, et täna õhtul mul see mikrofon siiski sisse lülitatakse mille peale õige mitmed pöörasid, tead, et see nagu täht on sündinud, aga, aga võis aru saada sellepärast et ükskõik mis kui kui selle päris etenduse ajal asjad ei tööta, siis on ju selge, et nemad saavad selle esimese kriitika sahmaka enda kanda. Ja selles suhtes ma sain temast sel hetkel ka väga aru, aga see näitas, mis milline oli selle peaproovimeeleolu, kus asjad veel ei toiminud, nii, nagu oleks pidanud. Huvitav oli siis natuke hiljem see tehki. Meil oli Peeter Rebane, kes oli selle Eesti produtsent, Tiina Lokk tegutses seal ja üritus oli just nagu Euroopa kultuuripealinn 2011. Selline avalöögiüritus. Hoolimata sellest tuleb selle ürituse puhul siiski ütelda, et kontrollmehhanismid ohjad asusid kusagil Berliinis. Iir Hermeliin, kes tegi selle lavakujunduse käis oma erinevate plaanidega seal Berliinis õige mitu korda. Kusjuures tema esialgsest ideest. Ma ei julgenud öelda, kas, kas ja kui palju jäi järgi. Aga lõpuks nagu sakslased ütlesid, et on nii ja mitte teisiti. Et noh, sisuliselt see, mida me siis nägime, see oli siiski sakslaste otsustus lavakujunduse suhtes ja ma usun, et tama samamoodi ka selle ürituse teiste aspektide suhtes. Lõpuks sakslased ütlesid, kuidas on ja seetõttu sisse kolmas. Kolmas ohukoht oli see, et erinevate ettevõtjate töökultuur võib seal tekitada arusaamatusi nii nagu eestlaste sakslaste, inglaste vahel, seal oli arusaamatusi enne kui see üritus lõpuks valmis sai. Aga ei tekitanud, kokkuvõttes ehk kokkuvõttes, kui see õhtul lõpuks kätte jõudis, nii nagu ta paraku nende tihtipeale nende asjadega on. Et kõrvaltvaatajale ütleme kõik nagu sujus, et võid, võidakse ütelda, et noh, mõni mõni aspekt selles õhtus ei sobinud või ei meeldinud. Aga see ta välja ei tulnud. Ei, kindlasti mitte ja nüüd sa tegelikult vastasid automaatselt ka küsimusele, mida ma oleks järgmisena tänud ehk et kui kontrollis riigid, sakslased seda pulti haldasid ja nuppe liigutasid, siis jäi ära ka võib-olla see asi, mida oleks võinud eile enda huvides ära kasutada, ehk et oleks võinud hetkeks demonstreerida suurele Euroopale meie imelist jõuluilma. Kui mina oleksin seal puldis olnud ja nuppe liigutanud, oleksin kindlasti kasutanud ära võimaluse ja viinud hetkeks kas või saatejuhid kas või minutiks kaheksale pildi õued, näidata seda, noh, miks see tegelikult kõik, nii on kogu see lennuühendus ja muu. Aga noh, sellisel juhul, kui, kui sakslased tahavad kõike kontrollida. Muidugi see selline spontaansus nende puhul vist ei ole kõige tugevam külg, eks ole. Ma kahtlustan, et spontaansus selle meeskonna puhul ei olnud kõige tugevam külg ja ja ma arvan noh, kuna kuna Ma ei ole selle üritusega tegelikult organisatoorselt poolelt seotud, siis ma võin oma väikseid kriitikanoole siiski teele saata, et ma arvan, et kui seal oleks olnud ka Eesti režissöör, siis Eesti Televisioonis on paaris, kes oleks selle selle ülekande natuke paremini teinud. Aga, aga see selleks, aga see selleks ei igal juhul rääkida sellest, mis on hästi läinud siis need, kes olid saalis, need leidsid, et et ka need naljad, mis tehti nii-öelda Eesti või eestlaste arvel. Et need olid päris toredad Aga eestlased on minu meelest täitsa hästi, oskavad enda üle naerda, et meil seda viga küll ei ole, et kui Märt Avandi ütleb, et tänu taevale seoses üritusega sai, saime me endale ka elektriet, siis ma ei usu, et, et kusagil mõneski Eesti kodus keegi mõtlesin, kuidas ta nüüd meie kohta nii ütleb, lihtsalt, võib-olla see probleem tõesti kusagil mõnes riigis keegi ei saa aru, millest jutt käib. Jah, aga, aga teisest küljest on ikkagi oluline see, et et kui, kui me soovime, et Eesti oleks siin ja seal kusagil nii-öelda pildis, siis antud juhul see pilt, Ta läks ligi 50-sse riiki. Ja selle 50 riigi natukene kas rohkem või vähem, seda ma ei teagi, selle 50 riigi hulgas oli väga imelikke Kesk-Aasia riik. Tadžikistani läks Austraaliasse, läks Aafrikasse, läks õige mitmesse riiki, mille puhul tekkis küsimus, miks nad soovivad Euroopa filmiga alati vaadata, on ju siis see on neil huvitav. Aga no aga kõik selle ürituse vältlaseid teada, et see üritus siiski toimub Eestis ja Tallinnas ja ma arvan, et see, see on siiski oluline, sellepärast et pildiliselt ja ma olen näinud õige mitmeid varasemaid Euroopa filmiauhindade galal kaalasid. See oli täpselt täpselt nii, nagu need toimunud ongi. Mis, mis tähendab seda, et Eesti on maailmakaardil eile õhtul eileõhtuse pildiga kui üks koht, kus toimub üleeuroopalise tähtsusega kala, järelikult see on koht, kus võib elada. Kui me räägime õhtujuhtidest, millest Eesti ajakirjanduses võib-olla enne selle ürituse toimumist oli vaata et kõige rohkem juttu Märt Avandi ja sakslanna, kelle nime sina nüüd kohe varsti ütled, sest mul läheb ta kogu aeg Angela Merkeliga segamini. Ahah, selge, et mina võin täiesti ausalt öelda, et ma kardan neid selliseid vaata juhtide do ette, kes peavad omavahel sunnilt nalja tegema ja olema hästi loomulikud ja peaaegu 99-l protsendil see ei tule välja, ei tule, Eurovisiooni lauluvõistlustel ei tule sageli Oscari-galal. Viljad on sellised hambutud ja kistud. Ja eile õhtul ma ütlen ausalt kätt südamele pannes. Suuresti tänu mõlemale olid nende omavahelises suhtlemises kõik toonid paigas ja tõesti, kui nad midagi teineteisele ütlesid, siis oligi loomulik ja naturaalne ja ma ei olnud sageli kindel, kas see on üldse stsenaariumisse sisse kirjutatud nende käsikirja. Mida, mida nad seal ütlevad, kes muide kirjutas nende testid, kas sa tead seda? Ja ma ei tea, ma tean, et ega need teksti kohendati ju ka kuni viimase hetkeni peaproovis oli paar poliitilist nalja Euroopa erinevate riigipeade teemadel vähemalt üks mis siis hiljem siiski välja võeti, Sarkozy kontsad olid sees, aga see on juba ja selline. Kuidas ütlen, inglise keeles öeldakse common play, et ehk siis selline tavanali, mis kedagi enam isegi veel nii väga ei üllata. Aga Berlusconi ei arvel, sooviti nalja teha ja see siis võeti lõpuks välja. Ma arvan, et põhiosa sellest tekstist oli siiski ka just nimelt sakslaste poolelt kirjutatud küll näiteks mis minu ja Carlo Fungi kommenteerimise tegi keeruliseks, oli see, et kohati siis jälgite seda ette kirjutatud stsenaariumit, mille jaoks olid olemas ka siis subtiitrid ja kohati ka improviseeriti improvisatsiooni osa oli, oli täiesti tajutavalt olemas küll muidugi anke improviseerige rohkem kui Märt. Aga samas ta ongi televisiooni inimene. Tema taust ongi lisaks näitlemisele ikkagi varasem väga paljude telesaadete suurte telesõudejuhtimine ja seetõttu ilmselt tundis ta selle võrra ka ennast rohkem kui kala vees. Seal eile proovi ajal. Märt Avandi jõudis napilt rääkida, et ta kartis, et kui selline tegelane tuleb kusagilt sealt suurest maailmast, et võib-olla on tegemist ülbe staariga, kes väljaspool töö konteksti nagu väga ei suhtle aga, aga pidavadki ka päriselus olema üpris selline, nagu ta seal laval oli. Et võib-olla ka see oli siis üks, üks õnnestumise eeldustest, et kui kui sa ei pea laval tingimata seda mingisugust glamuurset õhtujuhti mängima, vaid sa oledki täpselt see, kes sa oled, siis, siis võib-olla toimib. Ja plussis muidugi, Märt Avandile ka, kui nüüd omasid kiita, siis inglise keele eest teed tõesti, mina ei tajunud eriti mingeid komistusi kuidagi pabistas, sest ei paistnud välja ja, ja ei olnud ka see ajamise pentsel box case, et sa päris täpselt aru ei saa, mida ta öelda tahab, mis väga paljude auhinnajagajate puhul, kes tulid lavale ja pidid nagu seletama, mis filmid, millele kandideerivad, siis mul oli küll tõsiseid raskusi, kui tee oleks küll aga rääkinud, siis mina oleks aru saanud, mida nad öelda tahavad. Seal oli see trikk asja juures veel, et taas pöördun sellesse kui perioodi siis lugesid ka kõik saategi del teksti paberite pealt maha ja siis just arutati, et aga me püüame ikkagi seda peast teha, et ta nagu väheke professionaalsem. Kusjuures siis Märt Avandi, see oli oma teksti pähe õppinud ja pidas selle võrra ka siis nagu väga täpselt sellist kinni, et seal oli. Teksti oli omajagu ja kuna need sündmused olid sellised varieeruvad ja kohati muutuvad, siis tema asi oli Kõigest aru saada, millal tal see õige lause on vaja ütelda, et ma arvan, ka tema inglise keel oli täiesti täiesti okei selle ürituse jaoks. Samas need külalised, kes tulid, põhjus, miks nad tihtipeale paberit lugesid ja ja seejärel, miks nad Miks nad rääkisid oma kodumaist inglise keelde? Oligi selles tihtipeale, et nad ju enam-vähem eile olid Tallinnasse jõudnud ja ma kahtlustan, et mõned olid alles eile ma selle teksti või paberikese kätte saanud, kus kus nad siis aru said, mida nad peavad lugema. Need, kes olid selle teksti varem saanud, nende nende jutust oli ka tunduvalt lihtsam aru saada. Üks näide oli siis vb Enders, kes rääkis pikka juttu oma sõbrast runokantsist ja see oli üsna ladusalt ja vabalt esitatud. Aga see oli üks tekst, mis oli väga palju varem valmis mis oli kantud meile, kuhu oli võimalik subtiitreid panna. Ja selles suhtes oli asi ideaalne. Ja mis oli tõesti naljakas ja tore, ainuke asi, mida ma mõtlesin, et huvitav, kui mitu korda režissöör selle pika tiraadi jooksul kella vaatas, et kas noh, kui ikka mimm Enders maestro hakkab rääkima, siis põhimõtteliselt ei ole ju mitte mingit võimalust teda pidurdada, tema jutt kestab täpselt nii kaua, kui see kestab, keegi ei ütle talle selja tagant, et kuule, lõpeta ära, eks ole. Jah, aga kui ma lugesin seda, vaatasin selle ürituse stsenaariumit, siis seal oligi terve lehekülje täis, oli Vendersid. No aga mis sa teed, pim Henderson sisuliselt selle ürituse väljamõtleja ja isa ehk et praegu ka Euroopa filmiakadeemia president ja üleüldse läbi viimase 20 25 aasta üks kõige tõsisemaid Euroopa kino populariseerimise eest võitlejaid, mis nüüd, kui me, mis tähendab tegelikult seda, et Euroopa kino Win Vendersi nägemusest vähe on just see, et et edendatakse populariseeritakse autorikino vastandina siis võimalusele, et võiks ju teha ka suure Euroopa kommertskino populariseerimise ürituse sellepärast et igas riigis ja mida suurem on riik, seda rohkem ma neid taolisi filme on, on olemas väga kõvad kommertsfilmid. Siis ma kujutan ette, et kui me võtame näiteks Prantsusmaa või, või Itaalia siis need filmid võiksid ka piire ehk ületada ja olla ikka veel samasugused glamuurikandjad. Aga, aga millegipärast on jah, Euroopas niimoodi välja kujunenud, et ühelt poolt me ei taha vaadata oma naabrite glamuurse filme ja teiselt poolt need filmid tõepoolest ei reisiga eriti. Kui nüüd minna auhindade kallale siis me ei hakka kindlasti neid kõiki siin täna hommikul arutama, esmaspäeval ilmuvad ajalehed ja kõik saavad ennast rahulikuks teemaga kurssi viia. Aga kas auhinnasaajate hulgas või selle jagunemise hulgas oli midagi sellist, mis, mis sind väga tõsiselt üllatas või läks kõik üsna plaanipäraselt? Võib-olla kaks asja, esiteks üllatunud, et Türgi film Mesi oli parima filmi nominentide hulgas. See on nüüd kui ma hakkan nutma praegu mõtlema selle isegi kõige mitu asja. Esiteks muidugi see, et Türgi on filmiauhindade mõttes Euroopa riik. Et me oleme arvestanud, Türgi ja Iisrael, palun väga. Nad on harrastatud Euroopa kultuuriruumi. Ja kui nad tegid seda Istanbulis näiteks produtsent oli Istanbulis, siis me võime ka nii mõelda, eks ole. Just see, see on tõsine, selline türgi Sulev Keedus ja taolisi filme, mis on niivõrd aeglased, endasse süüvivad. Meditatiivsed. Taolisi filme on kõige rohkem ikkagi näha väga no tõsiselt filmifestivalidel sellepärast et ka festivalide puhul me ju saame aru, et filmid tegelikult ei ole ritta pandud mingisuguse absoluutse headuse või tõe järgi iga auhinnaskaala iga festival omab natukene erinevat ideoloogiat ja sõltub inimestest, kes seal neid filme valivad ja kes hääletavad. Euroopa filmiakadeemia, selline üldine vaimsus tundub olevat ikkagi kusagil keskel. Et üldiselt ta selline meeletu nagu eestlased ütlevad, mõned eesti filmikriitikud peavalu, filmi nišis ei ole peavalu, filmi peavoolufilm on siis väga süvitsi minev tihtipeale filosoofiline ja keeruline väärt film. Jah, kus ütleme ausalt öeldes mulle tuleb lihtsalt lapsepõlvest meelde üks üks tore minu sugulase väljend, et mis, mis puudutas Eesti filmi, et teksti ei ole ja tegevust ei ole, aga Filmud kui käib ja käib umbes. Filmidefinitsioon, eks ju, jaa, jaa. Ja mina olen siis ilmselt ka pigem sellise keskpärase maitse esindaja, et ma möönan, et tegemist on ilusa filmiga ja, ja omamoodi huvitava filmiga, aga see ei ole kindlasti mitte minu lemmikfilm. Ja ma olin üllatunud, et see jõudis ikkagi parima filmi sellel lõpp nominentide hulka. Teistpidi jälle siis variautor Roman Polanski film, mis korjas enamuse auhindadest. Sellega teistpidi huvitav lood. Huvitavad lood sellepärast, et, et Euroopas on ka teatud hulk selliseid talente, kelle puhul võiks nagu pigem ütelda, et rahvusvahelised talendid. Kas Polanski ise, kes ta töötas pikka aega Hollywoodis või Ivan McGregor võib päris Poznan, kes seal filmid mängisid, kas nad on. Euroopa näitlejad, on samamoodi mänginud ka Hollywoodis, mis tähendab seda, et aeg-ajalt tehakse ka Euroopas filme, mille puhul selle filmi rahvus päritolu on täiesti teisejärguline ja tänane küsimus mis selle variautori puhul veel kaasa aitas oli see, et siis kui see film oli veel Montaažis, sattus Bulaski taas seadusega pahuksisse või õigemini vanad vanad luukered tulite kapist kollitama sellepärast et tal on seal 70.-te aastate lõpust Ameerikast ju kriminaallugu pooleli, et Taavi püüame siis seda korrektselt väljendada. Ta oli seksuaalsuhtes alaealise tütarlapsega ja Ameerika seaduste kohaselt. Pidi ta selle eest vangi minema. Temaga kihutas sootuks Ameerikast välja, mille peale Ameerika kuulutas välja taga otsima või andis välja tagaotsimisorderi vahistamiskäsu. Vaiksem, ilmselt sinierinevate juriidiliste väljenditega. Aga sinnapaika see asi jäi, sellepärast et eurooplased ei ole teda välja andnud. Kuni siis möödunud aastani, mil ta läks Šveitsi ühele festivalile. Šveitsis oli parajasti ameeriklastega. Väga uus ja pingeline olukord tekkinud seoses Šveitsi pankade saladusega ja kahtlusega. Šveitsi pangad on halval viisil pesnud mingisugust ameerika raha ja kuivõrd siis oli neil omavahel käsil selliste juriidiliste protseduuride läbipesemine siis selle käigus avastati, et näe teil Šveitsis on Roman Polanski, kes on meil siin tagaotsitav. Vahistage ta šveitslase tegidki seda. Sealt edasi läks siis niimoodi, et Ameerikas puhkes uus skandaal, et nii et ühest küljest väga tore, et see alaealise tütarlapsega. Ahjaa, on siis nüüd vahistatud ja astub taas kohtu ette. Teisest küljest aga see, see naine, kes on nüüd juba ja ka keskaja piiri ületanud, aga, aga mina ei ole sellest huvitatud, mina ei taha, et taaskord minu nimi ja pilt jõuaks kuhugi meediasse ja omavahel öeldes mul ei ole selle Polanski vastu ka praegu enam midagi ütelda, et jäägu see nii. Mis kõik tekitasid selle, et Euroopas erinevate kunstiinstitutsioonid, režissöörid, Polanski kolleegid, sõbrad, ütlesid, et et laske ta vabaks. Aga ei lastud, mis tähendas see sealt edasi seda, et selle filmi variautor montaaž lõpetati kaugjuhtimise teel kohati niimoodi, et Polanski nägi internetist, mida tehakse. Ja see viis, kuidas film lõpetati, oli üks põhjustest, miks sellele kohe pöörati väga palju tähelepanu. Kui film valmis sai, miks ta kohe siis Berliini festivalil, kui ma nüüd ei eksi, seda näidati, pälvis auhinna puhtalt sellise ka poliitilise protestina. Ja nüüd, kui me jõuame siis eilsesse õhtusse, kus see film on saanud aasta parimaks Euroopa filmiks. Ma esitan endale selle küsimuse, et kui palju selles auhinnas on siis selle filmi tegelikku väärtust ja kui palju on selles auhinnas seda konteksti, seda melu, mis aasta jooksul selle filmi ümber oli. Ühest küljest on muidugi see lugu selge, et. Film on kaasajal kõnetaval teemal räägib sellest, et enamik poliitikuid, kes on oma raamatuid ja memuaare avaldanud, ei ole seda ise kirjutanud. Ja seda enam räägib loo just nagu toni pleeriste kelle pärandi inglise poliitikas on vastuoluline. Kui pehmelt ütelda. Ja ja teisest küljest jälle võib arvata, et Roman Polanski on tõepoolest nii kõva mees, et ta allapoole latti iial ei jookse. Et see film igal juhul on mingisuguse tasemega. Peaaegu kaotasin mõttelõnga, aga ma tahtsin ütelda, et et loomulikult. On see on see hea film, aga kas ta nüüd nii hea, et ta igal juhul on Euroopa parim filme? See ilmselt sõltub siis nendest inimestest, kes hääletasid. Ja ma arvan, et see on ka kindlasti selline film, mida iga Eesti vähegi kino kino vastu huvi tundev inimene võiks vaadata lihtsalt eneseharimise mõttes meeldib see talle või mitte. Aga aga ma arvan, et, et targemaks ja kogemuse võrra rikkamaks saab küll igaüks, nii et kui see võimalus on, siis, siis meie Ilmariga soovitame, et vaadake originaal peale pealkirjaga lugu Roman Polanski käe alt tulnud kiust Raitar, jah. Ja, ja mida sa siis arvad, meespeaosalisest, kes selles filmis ka ju pärjatud sai? See on kummaline lugu selles suhtes, et tegemist on siis šoti näitlejaga algupäraselt, kes. Maailma tähelepanu keskpunkti lükati boili filmiga treinspotting 90.-te keskel. Trinsputing oli selline film, et kui seda näidati Ameerika kinolevis, siis pandi ja mitte ainult Ameerika kinolevis ka Inglismaal väljaspool Šotimaal. Sellele filmile pandi subtiitrid alla sellepärast, et et Nendele inimestele, kellel inglise keel on emakeeleks ei olnud võimalik sellest filmist aru saada. Ja sel hetkel oli ta veel tõepoolest lihtsalt šoti näitleja. Aga pärast seda on ta ju jumal hoidku, mänginud kas või tähesõdades Star Wars mis näitab, et see maailma suur kino on ta niimoodi iseendasse ära võtnud. Et tegemist on rahvusvahelise staariga. Ega Šotimaalt, on ju seal tulnud teisigi. John Connori. Üks põhifondidest sims fondidest on sealt pärit. Ma arvan, et Ivor McGregor on parem näitleja kui Connery. Taas on kindlasti olemas see asi, millest sina naisena võiksid ilmselt rohkem rääkida. Noogutan sulgudes, mis on nagu. Mis on see, mille puhul kino tegijad ütlevad, et tal on kohalolek olemas inglise keeles presens, et kui ta on kohal, kui ta on ekraanil, siis ei ole võimalik temast mööda vaadata. Aga lisaks sellele on ta ka intelligentne näitleja, kes suudab igasugu igasuguseid detaile välja mängida. Ja mulle meeldis väga see, mis ta ütles siis Skype'i teel taimaalt. Et. Roman Polanski oli mees, kes suutis temalt need detailid üles otsida. Ja, ja noh, lõpuks ikkagi on niimoodi, et režissööri näitlejad, näitleja vahel halvemal juhul tekib ikkagi mingisugune koostöö, et režissöör ei ole mitte ainult mees, kes või naine, kes ütleb, et nüüd sa tuled sealt ja astud sinna. Näitlejad ei tahagi, et neile midagi rohkemat öeldakse, mõnede filmide puhul ei jää aegagi selleks, sest kõigil on nii kiire. Aga paremates filmides see koostöö toimib, ilmselt siis selles filmis toimis. Et seda ma usun küll, igal McGregor oleks peaaegu olnud Juliet Pinocheti kõrval see teine suur staar, kes oleks Tallinna jõudnud. Aga kuna ta oli seal taimaal filmivõtetel, siis ta ise isegi tahtis tulla, aga tema produtsent ütles, et et kõige selle jamaga, mis on Euroopa lennuliikluses ei ole kindel, kas õigeks ajaks tagasi jõuad. Ja sel puhul siis võime öelda, et kuna ta oli lepingu all, siis ta lihtsalt ei lubatud tulla, ta oleks tahtnud küll. Kui kokkuvõttes nüüd vaadata seda seltskonda, kes ikkagi kokku tuli ja, ja suli Epinoshi, sa juba mainisid invendersit ja, ja veel mõnd nime. Ma tahaksin eestlaste raadiokuulajad eneseteadvust kergitada ja öelda, et keegi ei jätnud sellepärast tulemata, et see on tühipaljas Eesti. Et kas sulle tundus, et see pilt staaride poolest oli vaene? Ei taha, keegi ei jätnud tulemata, sellepärast et see oli Eesti. Mitte sellepärast, et tegelikult euroop, aga filmiauhindade gala on üritus, mis on tehtud peamiselt televisiooni jaoks ja see, kus see üritus toimub nende staaride mõttes, seal ei ole tähendust. See, mida üle maailma näevad inimesed telepildis, see oleks võinud sama hästi toimuda ka Berliinis või kusagil mujal Lääne-Euroopa suures linnas. Et puhtalt eesti koha pärast, et see on provints, siia ei tulda, see, see ei olnud kellegi jaoks argument. Argument võis olla see, et Tallinnas on raske pääseda. Praegu eriti jah, just just. Aga teine pool on siis kahtlemata see, et kõik aastad ei ole vennad ka filmifilmide valiku või saagi suhtes. Et küsimus on see ju ka selles, et kas möödunud aastal oli neid filme, kus erinevad Euroopas suurest staarid, mängisid, mänginud ka kanni filmifestivaliga, on aastaid, kus on neid staare rohkem kui kirjusid koeri ja teine kord siis jälle räägitakse, et näe, ei tulnud siia keegi, keda seekord kedagi. Ma arvan, et see on. See on lihtsalt üks nendest aastatest ja läks nii nagu läks. Nii, aga nüüd lõppeb jutt sellest eilsest õhtust ja Me tuleme tänasesse päeva, sest mina arvan küll, Ilmar, et kui sa oled kodus ehk et Eestis, siis oleks patt sinu käest mitte küsida. Ma tahan ikka nagu, no palun hädan ikka selle asja uuesti kiiresti ära ütelda, et hoolimata sellest, et ei olnud noh, nii-öelda neid Hollywoodi mastaabiga staare siis Euroopa tähtsusega häid näitlejaid või häid režissööre oli küll päris päris päris suurel hulgal seal kohal. Ja ütleme, ega Tallinnas ei ole varem nii palju neid selliseid käinud selles suhtes, et Tallinna jaoks oli see igal juhul suur hüpe sellesse järgmisse liigasse. Jah, millega me saime üsna hästi hakkama. Ma usun küll nii, aga mis sa ise teed? See on keeruline küsimus selles suhtes, et ma tahaksin ütelda, et ma teen filmi aga aga ega mul ei ole praegu põhjust millegagi ülbitseda. Sellepärast et oma seda järgmist filmi olema nüüd ette valmistanud ligi kolm aastat ja ja viimase kahe aasta jooksul olen ma kogu aeg parimatele sõpradele rääkinud, et nüüd nüüd kohe läheb filmivõteteks lahti. Jälle läinud. See asi ei ole midagi sellist, mis on ebatavaline, see väga tihti juhtub seda ja Eestis seda enam. Et filmi tegemine ei ole lihtne. Aga, aga sellest hoolimata maja aine jätkan. Ma teen seda, millel ei ole veel tulemust olnud. Olen siis hetkel Pariisis sellepärast et järgmise filmi tegevus peaks toimuma Prantsusmaal. Minul ja minu eesti produtsendil Riina sildusel on seal prantsuse partnerid ja me oleme seda vankrit kogu aeg lükanud ja tundub, et just nagu on õiges suunas asi läinud ja kohe kohe on, on sellest koerast üle saadud, jäävad kõige väiksemad asjad ja saame nagu filmivõtetega ühele poole aga samas Ma olen ebausklikuks muutunud, sellepärast et kui pidevalt on tulnud ootamatuid tagasilööke siis ma ei julge. Ma tõesti ei julge kusagil mingeid veksleid välja anda, igal juhul mul on selgeks saanud üks tarkus, millest ma varem olin lugenud. See tähendab seda, et. Filmirežissöörina sul peab kogu aeg olema mitu projekti tagataskus varuks. Ja ja nii olen minagi muude ootamiste vahepeal küll kirjutanud. Kaks järgmist stsenaariumit valmis? Ei, ma loodaks iseenda. Järgmise aasta meelerahule mõeldes, et kui, kui ma ei tea ühte filmi, siis ma teeks äkki mingisugust muud filmi, sellepärast et stsenaariumid on valmis. Jaan Tätte ütles paras, mitte paar, vaid juba õige mitu aastat tagasi kordades telesaates, mida me koos juhtisime tegema, et eks sa kirjutad senikaua, kuni tal on ideid ja ta kõige rohkem kardab seda hetke, kui ei ole enam uusi ideid. Tätte ütleb tihtipeale selliseid lihtsaid asju, mis tunduvadki liiga lihtsad. Mul ei olnud sama mõte, et senikaua kuni on veel entusiasm ja ideed, ahah, ma tean, mida ma järgmiseks tahan teha. Senikaua vähemalt on sisetunne õige, et et ma võin tegeleda ainult sellega, mis mulle meeldib, siis tunduvalt hullem on ju kohata neid inimesi, kes ütlevad, et aga me tegelikult ei tea, mida ma tahaks teha. Ma olen natukene ebama, tean, et ma olen natuke õnnetu. Ja ma tean, miks ma olen õnnetu, aga mis ma selle asemel tegelikult teha tahaksin, seda ma ka ei tea. Selles suhtes ma võiks öelda, et mina olen pigem õnnelik. Kuidas see sind inimesena muutnud on? See kolm aastat ootamist sa näed küll välja sama rahulik ja sama leebe ja, ja sama, isegi rõõmsameelne, kui ma olen harjunud sind nägema, aga ma kujutan ette, et see selline pingulolek vaiksel aeglasel tulel praadimine, et see on päris päris raske katsumus inimese jaoks. Kas see on see koht, kus ma peaksin natukene virisema aga? See on selles suhtes väga kasulik, et ta viilid maha kõik teravamad nurgad ja seleta, miks ei ole põhjust ülbe olla. Ei, ma arvan, et selline asi tuleb kõigile aeg-ajalt kasuks. Prantsusmaal Pariisi raekoja ees oli veel nädal tagasi üks näitus, kus fotonäitus, kus oli esitatud inimestele küsimused, mida tähendab Prantsusmaa teie jaoks ja seal oli neid, kes olid oma kodumaaga väga rahul ja olid siis ka neid kes olid väga kriitilised. Ühe noore naise pildi all oli siis tema tekst, kus ta ütleb, et minu jaoks sümboliseerib Prantsu Prantsusmaa seitse surmapattu. Ja siis me surmapatu all, nii nagu katoliiklased seda näevad, on muuhulgas siis ka kõrkus, ülbus ehkki ka kõik teised ülejäänud surmapatud on mulle väga tuttavad. Just see on üks nendest, mis mis mind aeg-ajalt sundinud mõtisklema, et kus, mis hetkel ma saan aru, et me, et ka mina võin olla kõrk. Aga viimase kolme aasta jooksul ma olen aru saanud et olud on sellised, et mul ei ole põhjust seda, selle surmapatu läbi halvem inimene olla. Kui ma korraks urgitsen enne saate lõppu veel nendes kahes stsenaariumis, mis sa valmis oled kirjutanud, kas? Kas need on Eestit puudutavad lood, mis võiksid lennata laia maailma või vähemalt Euroopasse? Jah, jah, seda küll. See film, mida me Prantsusmaal teeme, on selline lugu pärast mida on mult küsitud, et kas ma võtan endale Prantsusmaalt produtseveevanduste agendi Lähen sinna Prantsusmaale tööle, sellepärast et mu prantsuse kolleegide jaoks on väga loogiline, et sa ei lähe ju ometi Eestisse tagasi. Vabandust selle eest, kuidas nad seda eestimaad näevad, samal ajal aga need kaks filmi mõtet, mis mul on, neid on Eestimaaga tõepoolest seotud. Ja vähemalt praegu ma ei kujuta ette, et ma et kohe hakkaks seal midagi tegema. Võib-olla see on ühest küljest seotud sellega, et ega mingit uut ideed ei olegi agent seal tähendaks seda, et nad võib-olla pakuksid mis sealt tööd, et näed siin, sulle antakse stsenaarium ja tee selle järgi film valmis, nii nagu see tihtipeale käib eriti sellise ameerikaliku süsteemis. Aga mina olen pigem kogu aeg väärtustanud seda, et filmi tuleb ikkagi teha sellest, mis sind hetkel ennast on kõige rohkem puudutanud. Ja minu jaoks on need kaks lugu, mille tegevus toimub Eestis. Et isegi kui, kui kui ma loodan seda teha koostöös ühte filmi koos venelastega see on ikkagi Eesti lood. Mis puutub sellesse koos venelastega tegemisse, siis tegemist on ühe ühest küljest küll sõjafilmiga aga teisest küljest venelastega koos filmi tegemine minu jaoks tähendab seda, et. Ma arvan, et rahvadiplomaatia on väga suur roll, et ma ei ole teps mitte vene ametliku poliitika sõber, aga ma arvan, et kui me jätame suhtlemata normaalsete inimestega Venemaal siis lähevad aju asja pigem ainult hullemaks. Et mõned korrad, mis ma olen viimase kahe aasta jooksul Venemaal käinud, mind on hämmastanud see, kuivõrd pimedaks ma olen ise muutunud selles suhtes, et tegelikult võib igal maal leida väga toredaid inimesi. Ja, ja see oleks ka omamoodi üks missioon. Et et me saaksime üksteisest rohkem teada ja selle võrra ehk väldiksime mõttetuid konflikte. Jõulude ajal teed, ilmer. Tänan küsimast. Ma arvan, et mind on jõulude ajal oodatud hävitama neid verivorsti, mida ema on teinud. Aga üle seal, eks paistab, ei mingit Prantsusmaad? Ei tegelikult su küsimus on selles suhtes õigustatud. Et mu prantsuse produtsent eeldaks küll, et ma töötaksin selle jõulu jõuluvana-aastavahelise aja jooksul väga intensiivselt, sellepärast et juba jaanuari alguses me peaksime prantsuse näitlejatega hakkame proove tegema ja selleks tuleb seal mõned tekstid ette valmistada, seetõttu. Pigem ma näen seda aastavahetus sellise töö tegemise tähe all. Ütle, et selles filmis on mõni roll ka mõnel eestlasel Ja selles selles filmis mina tahaks väga, et see seal mängiks Laine Mägi, kes minu meelest läheb aina paremaks, täiesti nõus. Ma tegin temaga õige pisikese töö koos selle kassi telesarja viimase osa lavastamise käigus, kus tema ei ole üldse mingisuguses peaosas, ta on või vist ainult ühes stseenis ilmub korraks. Aga seda stseeni oli selles suhtes väga kummaline filmida, et ma ütlen talle mõned märkused või suunised. Ja siis ma vaatan sõna otseses mõttes, kuidas see oma teksti esitades. Just nagu joonega alla tõmmatult teeb ära mõned näoliigutused, mis näitavad, kuidas see mõte sellel tegelasel sel hetkel liigub. Ootan, et jeerum kui täpne näitleja. Ja samas ta on ka oma füüsilistelt eeldustelt täpselt selles. Täpselt selline, nagu see tegelane võiks olla, keda ma oma selles prantsuse filmis sooviksin näha. Ja ma ütlen ka, et minu prantsuse produtsentide Laine Mägi väga meeldib. Et nad aeg-ajalt kirjutatud ütlevad, et ta on fantastiline. Noh, hea küll, ta ei oska veel päris hästi prantsuse keelt rääkida, ta õpib aga isegi ilma prantsuskeelt oskamata. Ta on täpselt see põhjamaine tüüp keda me tahaksime näha. Ja ta on ka üks neid näitlejanna, keda kindlasti kaamera väga armastab, ehk et ta on just just kinolinal eriti eriti hea ja veenev. Aga nüüd, Ilmar, tuleb saade ära lõpetada ja me lõpetame selle ühe filmimuusikalooga, mille sina saad sisse juhatada. Enne veel soovime kõigile raadiokuulajatele häid kinoelamusi, kas on praegu kinos mõni film või, või üldse mõni film, mida sa soovitaksid sellise lumise talvega pimedatel õhtutel inimestel vaadata kõhus treilerit võiks muidugi vaadata. Jah, võib küll. Hiljuti küsiti kusagilt, et mis, mis raamatuid ma loen ja ma juba peaaegu arvasin, et võiks ennast targemaks teha ja meenutada mõnda raamatut, mida ma olen sunnitud lugema, sellepärast et öeldakse, et see on väga tark raamat. See on eriti tobe suhtumine Ilmar ikka vastupidi just see, mis mõnusam ja hea. Just nimelt, ja siis ma korrastasin oma raamaturiiulit ja ma avastasin, et mul on seal, see oli, pigem naiivse ma võitu vaatele lugejale mõeldud fantaasia ja lastekirjandust palju reas. Ja ma tuletan meelde, et väga paljude viimaste aastate jooksul olen mina jõulude ajal käinud vaatamas erinevaid lastefilme. Palun väga seda soovitan ka kõigile raadiokuulajatele, aga see lugu, see on, mida me mängima hakkame. See on minu viimase aasta muusika avastus. Tegemist on ühe Ameerika, ma tahaks öelda tütarlapsega, tegelikult on juba tegemist noore naisega Melody Igor tooga kes mõnikord laulab ka prantsuse keeles, aga kes on. Kes teeb sedalaadset džässimuusikat mida ma peaaegu tahaks kasutada mõnes oma filmis prantsuse produtsendid ütlesid selle peale väga hea, võtame temaga ühendust. Tõsi, tegelikult ei ole veel võetud ja noh, võib-olla see nii ei juhtu, aga puhtalt see mõte, et selline muusika võiks kõlada mõnes minu filmis, see tegi mulle südame soojaks. Aitäh Ilmar Raag, et sa tulid täna hommikul jutusaate stuudiosse ilusat jõuluootust kõikidele kuulajatele. Saate toimetaja Margit Kilumets helipuldis aitas Marika Leetme ja Melody karto jääb seda saadet õpetajana. Nägemist.