Aasta viimasel päeval on meie ees Karl Ristikivi luulekogu inimese teekond ja stuudios on Janika Kronberg. Uku Masingu, Bernhard Kangro, Betti Alveri, Heiti Talviku, August songo, Kersti Merilaasi ja Paul Viidingu kõrval on orbijaks nimetatud ka nende põlvkonnakaaslast Karl Ristikivi. Tõsi, Arbojad olid eelkõige sama pealkirja all ilmunud antoloogiasse kuulunud luuletajate seltskond. Ent Ristikivi alustas, tuttas meistrimaine 1938. aastal oma esimese romaaniga millele kodumaal ja maapaos järgnes enne tema esimeste luuletuste ilmumist veel neli romaani. Samas on Ristikivi oma vaimusugulustarbijatega võiksime öelda ka Parbujaliku usutunnistust ise kinnitanud. Olgu siis kriitikuna kirjandust käsitledes või siis ka oma loomingus. Kuid kõige ilmsemaks tõendiks sellest vaimu lähedusest arbijatega on kahtlemata tema ainus 1972. aastal ilmunud luulekogu inimese teekond. Inimese teekonna mõjujõud ja tähendus kirjandusloos tuleneb õigupoolest selle raamatu üksiklusest ja eraldi seisvusest kogu eesti kirjanduse pildis. See on haruldane juhus, et läbinisti proosakirjanikult ilmub sedavõrd suure üldistusjõuga ja poeetiliselt meisterlik ning terviklik luuleraamat. Selle luuleraamatu tähendus ja märgiline tuntus on samalaadne selliste luulekogudega nagu näiteks Gustav Suitsu elu tuli või tulema Betti Alveri tolm ja tuli. Või Heiti Talviku palavik. Paguluses Eesti Kirjanike kooperatiivi kirjastusel ilmununa ei tundnud inimese teekond ka riigipiire ega raudeesriiet sest levis tervikuna ka kodumaal masinakirjas paljundustena. Osa tekste saiaga tuntuks Tõnu Tepandi esituses. Samas oli luule kirjutamine ristikivile enesele teatavas mõttes tegevus, muuseas ehk loominguliste otsingute kõrvalsaadus. Ühes oma kirjas Uku Masingule on Ristikivi kõnelenud oma luulest kui inimliku nõrkuse tunnusest ja psühhoterror peast. Viimasel väitel on oma kindel põhjendus. Inimese teekonna kõik ilmselt kõik luuletused on sündinud 1900 viiekümnendail aastail, mil Ristikivi sulest ilmus üksainus ja nii tema enese loomingus kui ka kogu eesti kirjanduses sama erandlik ja üksildane proosateos. Romaan hingede öö. 1900 viiekümnendad oli kümnend, mille puhul Ristikivi loomingulises biograafias võib kõnelda ka kriisiseisundist ja uue aine otsinguist mis 1900 kuuekümnendatel alguseks viis ajaloolise temaatika juurde. Mõlema teose hingede öö kui ka inimese teekonna aegruumiline kontekst ja neid tinginud taust on tegelikult üks ja see sama. Ent kui hingede öös jääb domineerima elu pagulase ummikutunne siis Ristikivi luule, vaatamata selle eleegilistele ja resignatiivsetele meeleoludele osutab inimese olemise püsivusele ja pidevusele selles maailmas. Ristikivi sõnu ja kujundeid kasutades leevendab elamise sisu Faslik kui vaeva. Lõpuks ikkagi tõdemus ja usk, et miski ei kao jäljetult. Et kogu töö võõral laeval pake tassides pole tehtud asjata. Kui kasutada Ristikivi sõnu. Seal nukk kere, ülemus rõhuga just ülemusel, mis kannab Ristikivi luulet. Ja võiks öelda ka tasane ja vargendatud heroilisus kui see sõna poleks liiga suur ja pateetiline. Ometi osutavad just selles suunas inimese teekonda läbivad piibel, Likud ja mütoloogilised vihjed. Vihjet Prometheusele, Odüsseus, ele, juba mainitud sisu Fosele ja muidugi kõigi eksiilkirjanike all kujule Ovidivusele Ristikivi sõnastuses mehele, kes tundis metamorfoosi saladust ja kellest sai pagulane Oviidius ja Odysseus neis kahes võimegi näha erinevaid eksiilkirjaniku prototüüpe. Üks neist oli ajalooline isik, teine aga on mütoloogiline luulekuju. Üks oli oma kodumaalt pagendatu ja esindab Heleegilist läbinisti. Teine aga oli seikleja ja pidev teel olija, kes aga lõpuks jõuab koju. Mõlemad on Ristikivi luulest tegelastena esindatud ja niisamuti on tema luulesüntees mõlemast Oviidivuslikust Jaudysseilisest põhitüübist. Ja mitte üksnes luule. Sest inimese teekond on ka kokkuvõtte omamoodi kvintessents nii risti eelnenud kui ka tema luuletustele järgnenud romaaniloomingust. Kõigis neis domineerib toosama inimese teekonna motiiv. Iga teos annab sellest uue variatsiooni Järvitab peategelase veidi erinevate ideede mõju välja ja miljöösse. Ristikivi luule, see on ühtaegu isiklik ja üldinimlik metafüüsiline ja universaalne, vajalik ja ajatu, kannab eneses nii poliitilise eksiili sugemeid kui ka vaimse inimese elu paguluse varjundeid. Ja sellisena kuulub Ristikivi ainus luuleraamat inimese teekond kahtlemata eesti luuletipu ja varamusse. Ja kui juba kuuluvusega Arblatte hulka sai alustatud siis tsiteerigem lõpuks ka Arbojate koja kriitiku Ants orase sõnu Ristikivi inimese teekonna kohta. Vist ilmsamini kui kusagil mujal joonistub siin Ristikivi isiksus. Tagasihoidlik, mõtlik, tundlik olemasolu, irooniaid liigagi selgesti nägev. Kuid lõhenematu, puhas, ehe resigineeruv, kuid mitte päriselt alistub. See, kes on säilitanud enesepuhtuse ei ole alistanud. Nii rääkis Janika Kronberg ja nüüd üks näide Ristikivi luulekogust Heino mandri häälel. Kuidas võib õis puhkenud elavast oksast toidetud mullast ja veest õhu ja päikese, poeg, tule ja südamevärvi, elu, side eluga, tarduda kiviseks kindluseks. Kuidas võib laul ilma kordagi vaikiks kaotada viisi ja sõnad Anguda tähtede reaks? Kuidas tantsivad jalad kaovad sammudega ajaks kummaliselt murtud rütmiga. Mitte võimatut püüda meri ja müürid on üks pageda sellest, mis olnud Asjetuks kuulunud.