Eelmisel korral me rääkisime renessansist ja märkisime ET renessansi üheks iseäraliku maks jooneks oli humanism, humanism, mis oli seotud elurõõmsa, vaba mõtlemisega ning kõrgendatud huviga inimsaatuse inimeste tunnetuslike võimaluste vastu kuid renessansi mõistmiseks selle olemuslikuks mõistmiseks on oluline teada mitte ainult seda, mida renessanss kuulutas, vaid ka seda, mille vastu Resas võitles. Ja me eelmisel korral rääkisime ka sellest, et ressaa s võitlus kõige selle vastu, mis takistas inimese vaba arengut, kusjuures põhiliseks takistuseks inimese vabal arengul oli dogmat Dism dogmat Dism kui tões, suhtumise printsiip ja loomulikult skolastika kui tunnetesse meetod. Ja Itaalia, see oli selle kaitsjaks ja väljendajaks pragmatismi väljendajaks ja kaitsjaks eelkõige Kato liiklus. Kas tuleks aga rõhutada seda, et kriitika objektiks ei olnud religioon iseenesest vaid siiski ühe või teise pretensioonid tõe ainumonopolile ja renessansi humanismi iseärasus? Eks on võib-olla ka see, et humanistlik ei ideid püüti väljendada filosoofilises keeles mitte niivõrd enam mingis müüdis nii nagu varem seda tehti. Ja me eelmisel korral nimetasime siin ka Itaalia humanismi teerajal rajajad, kelleks oli loomulikult eelkõige Petrarca, kes elas 14. sajandil. Ma meenutaksin veel seda, et Petrovka oli oma aja suurimaid antiikset, käsikirjade kogujaid ning tundjaid. Ja kirjutas ka väga korralikus ladina keeles siis samuti pokaatio, kes eesti lugejale on tuntud vähemalt deka Merooni kaudu ja rida teisi mõtlejaid. Kuid oluline on siin märkida ka seda, et alates 15. sajandi lõpust hakkas humanism levima alles Euroopa teistesse maadesse. Algul oli tegemist ikkagi Itaalia humanismi ka see on üsna tuntav erinevus ja me räägime küll kogu Euroopa kultuurist, aga renessanss on ma kitsamas mõttes otseselt piirdunud Itaaliaga ja kuna me järgmises saates räägime niikuinii reformatsioonist, siis võiks seda niisugust territoriaal reaalselt diferentseeritud just siin juba nimetada. Nimelt reformatsioon kulges kiiremini ja võidukalt just nendes maades, kus renessansi mõjud olid pinnalised. Nendes aga, kus humanistlik kultuur oli sügav, odavamalt ulatuslikumalt juurdunud olid reformatsiooni katsed tagasihoidlikumad ja määratud ebaõnnestumisele. Ja tegelikult on see tõsiasi kultuuri ja kunstiajaloolastele väga hästi tuntud. Näite võiks tuua arhitektuuristiilide ajaloost. Oleme harjunud lihtsustatud skeemiga, mille kohaselt üks Lääne-Euroopa arhitektuuristiil vahetub teisega umbes sellises järgnevuses romaani stiil, gootika renessanss, Ants barokk klassitsism ja nõnda edasi. Et tegelikult aga ei realiseerunud see paradigma täies ulatuses ühelgi maal. Vastupidi veidi lihtsustatud formuleeringuga võiks öelda, et kiire areng ühes stiilis viis maha jäämusele järgmises jutumärkides stiilis. Näiteks arenes gootika kõige paremini neis maades, kus olid tagasihoidlikumad saavutused romaani stiilis välja arenenud gootika oli takistuseks renessansssile ja nõnda edasi. Ja nõnda kui me räägime renessansist Itaalias, siis tuleb ilmselt pidada selle eelduseks, et seal niisugused asjad hakkasid sündima. Seda Itaalia linnade olukorda. Nad olid juba nii akult alanud võitlust reaalsuse, keisri ja paavstivõimu vastu. Itaalia linnad Firenze, Milano, Rooma, muidugi vähem, oli eraldunud iseseisvateks ühiskonda Rex. Ja nad olid saanud nii jõukaks, et hiljem võib ju rääkida nõnda, et tegelikult nemad finantseeris kogu Euroopat. Ja teiselt poolt jälle nad olid just selles hiliskeskajas veel enne kui me saame renessansist rääkida teostanud niisuguse rahvavalitsuse ideaali, mida prantsuse revolutsioon alles mingil kombel püüab. Ja nõnda et siin on erinevus ka Prantsusmaaga. Kõik need eelmised jutud, kui me oleme kõrgskalastikast rääkinud, need on põhiliselt jorbanni ülikool ja tema mõjualused ei ole tulnud ette, et oleks pidanud Roomat nimetama. Nii et see, mis kombe, mis ühel maal saab erilise hoo, see võib teise maa jaoks olla mingil kombel kaudselt mõjutajaks, nii nagu me üldse räägime filosoofiast, siis paraku seal renessansi enda kodumaal Itaalias suurt Marciliufitšino mingil kombel jah, aga, aga tegelikult Nicolaus, kui saanuks, kes ei olnud itaallane on filosoofia esindajaks. Nicolaus, kus annus on minu meelest üks Euroopa filosoofia tik tähti ja ja ta on kuidagi õigustamatult jäänud meie kooli kursastes ja kõrgkooli kursustes nagu märkamata või vähe mainituks. Võib-olla piirdutakse paari reaga filosoofi õpikutes, kuid tema mõttevärskus ja asendi Euroopa filosoof ajaloos on tõsiselt kohe märkimisväärne. Oli vast sillaks keskaegse filosoofia ja järgnevate etappide filosoofia vahel ja tema töödes näeme kohe lausa hämmastavat sellist universaalsust. Maailmafilosoofia põhiprobleemide arutelu. Ma olen palju kordi nagu vaadelnud ja võrrelnud, millised hämmastavad kokkulangevus, et on nikku laoskus annuse mõtetel. Kuigi teise sõnastusega näiteks Hiina filosoofia põhimõistetega nagu. Taid siia liin ja see on täitsa nagu teineteise pealt maha kirjutatud. Ja võib-olla täna siin natukene peakski temast rohkem rääkima vaadet anda sellisest tõeliselt suurkujust Euroopa filosoofias. Tema eluaeg on teada, sündis 1401. Oma sünnikoha järikonda ju nimegi saanud tegelik nimi Nikon Laos Kreps. Ja siis, kui saarlaseks tüütakse vastavalt Kuusa kohakesi järgi Mooseli jõe ääres Treieri lähedal. Ja võib-olla tema see filosoofiline suursus tuleneb mõneti ka see oli tema demokraatia, filosoofia, demokraatia, tema päritolust. Tema isa oletatakse olevat olnud maamees ja, ja veinivalmistaja, kuigi Nikolause lapsepõlvest kindlad andmeid ei ole teadaannete noorukina ta sai väga tugeva, nagu proteri alla Dioderifon mander said, kes hiljem paljude aastate jooksul nagu toetas kusanust ja aitas tema karjääri. Oletatakse, et tema kasuisa, nagu andiski alguses eri sellisesse pool muutliku kooli muide kooli, kus ka hiljem Rasmus õppis sama kool ja koolide ja üldse oli saamisel väga pikk ja ta käis läbi oma viiest kuuest kõrgest koolist. Sest hiljem me teame, kui ta pärast Eventerisem Hollandis klaasist Saksamaale, siis ta astus Heidelbergi ülikooli. Ja seejärel sõitis ju Padoasse 1417 sai seahariduse kirikuõigust, õppis just nagu juriidilise jurisprudentsi alal, täiendas ennast seadete tutvus tuntud humanismi tegelastega astronoom taolodoscanelli Jaanus Sariinis, siin ka tuntud jurist ja 1423. Ta saabki tegelikult esimese nagu oma tiitli akadeemilise kanoonilise õiguse doktoriks, seejärel õppidel pisut samas kus ta muuseas tutvub kapodcio bratsioliiniga, kes oli tol ajal Rooma nagu Sinioria kantsleriks veel õpib ta Kölnis just juba ütleme jumala õpetust ja saab ka seal vaimuliku staatuse on paavsti legaadi juures sekretäriks ja juba seejärel hakkab teenima, nagu kirikutegelane teame, hiljem ta oma elus saab Priksini piiskopiks sti roolis 1450 saavutata kardinali tiitli ja on kogu Saksamaal egaadiks ja kius teise juures on ta nüüd ei tea täpselt ripilaseta tõstad, kuidas on, eesti keeles on ta peavikaar kindral vikaarius küllap, ja küllap jääb ikka alles ja see on võib-olla tema senine elulooastmed ja mis me nüüd selle juures näeme. Poolt tähendas nagu kaks huvitavat tahku. Tugev suurepärane roog ja kõrgauastmega. Vaimulik, ja teiselt poolt originaalne filos filosoof mõtleja ja ta suutis oma töödest nagu kokku sulada, vaata need kaks sellist enda tahku. Ja paljude tema tööde juures me näeme, et ta püüdles nagu sellise ühiskonna või sootsium ja kiriku organismi mingi korraldamise poole, ühise vaimu, vaimse keskuse ümber. Ja ta tegi üldise plaaniga religioonide ühendamiseks üldiseks katoliiklaseks, sellest tema mitmed teosed, tee paatse fiidei näiteks või ütleme, katoliiklasest kooskõlast, konkordantsi ja Cathoolika, et see on seotud ka sellega, et ta ju teatavasti Baseli kirikukogul 1432 ju see oli ju väga terav aeg, kus ei, küsimus, mida tunnistada, ikkagi peamiseks, kas kirikukogu näiteks või paavstide küllaltki põhimõtteline vaidlus kusanov singa kõhkles, algselt ütleme kirikukogu autoriteedi poolt hiljem siiski nagu kaldus paavsti autoriteedi autoriteedi poole ja ise oma tegevuses niitoritis usulist tegevust, ta ei saanud seda kõrval jätta, liiatigi tuleb mainida, et väga suure siiski siiski noh, mõjud emaka tulles ohvrile osutas suur kriitika, mille osaliseks ta saiu Heidelbergi vaimuliku Johan Vency poolt, kes ta väga kõvasti Mohammad materdas pärast seda, kui ta oli juba kardinaliks saanud. Ja seetõttu Mitmed teosed nagu sisaldavad sellist vastuseisu või õigustust sellele Johan ringi väga rängale kriitikale. Üheks tema põhitööks loetakse ju teost õpetatud mitteteadmisest seal, kus ta räägib intellektist ja, ja mõistusest ja, ja huvitav on see, et ta eristab neid üsna suures plaanis. Mõistus on eelkõige diskursiivne ütlemine, mille abil toimub järeldamine ja, ja selle mõistuse abil ei ole võimalik ületada vastuolusid, erinevalt siis intellektist, mis haarab vastuolu siia, moodustab mingi terviku ja sa siin meenutasid seda, et kusagil Jaanus oma filosoofias sarnaneb paljus hiina mõtlejatega ilmselt just tao õpetusega kõige lähemal, aga minu arvates võib leida tema tunnetusteooriast ja sellest osast filosoofiast sarnasust ka härra Claytase filosoofiaga, kes rääkis ka sellest, et, et jumalus on justkui vastuolude ühtsus ja jumalas päev ja öösuvi ja talv, sõda ja rahu. Ja uuemas filosoofias on ju samu ideid edasi viinud ka heegel mingis mõttes. Ja kui äkki tagusanuse tunnetusteoorias siis arvatakse, et tema tunnetusteooria ja filosoofia oli väga paljus seotud ka neoplatonismiga. Tema lätetest võidki rääkida, et need olid nagu mitut sorti vaatonianio platonism. Igal juhul olid tema nagu aluseks, kuid peale selle veel sellised teatud Araabia filosoofia mõjud. Ja noh siis oma eelased nimetan ka veel võib-olla matemaatika, ta oli väga elegantne matemaatik niiet kapitaagoras võib olla kuklas ja platsi ja siis need olid tema nagu siis, millele ta tugines. Mõnikord öeldakse, et kui säärase filosoofial eklektika nende pinnal Kletikaid arvitseist olla ka ilmtingimata sõimusõna. Aga ma minu meelest me läheme, kui saanud siiski ka väga head originaalset mõtlemist. Ja minu arvates on väga huvitav see idee, kus ta räägib jumalast kui absoluutsuses sellest, et jumal on ühelt poolt miinimum, ta on midagi lõpmatu, väikest kuna ta sisaldab kõiges ja teiselt poolt räägib jälle sellest, et et jumalas langevat ühte vastuolud ja jumalat ei saa mõista mõistusega, vaid ainult intuitiivselt. Mingis mõttes neid ideid tõepoolest arendab hiljem heegel ja me oleme heegelile niivõrd suure tähelepanu osutanud. Tänud, aga usanusest peaaegu ei räägi enam. Praeguse ajal. No see tema jumala muidugi tunnetuse oriel vägagi põnev, sest üldiselt tema temaatika oligi nagu jumalatunnetus vast tähtsa kohatunnetus, prior, probleemid üldse, aga samuti õpetas ühtsusest ja nii nagu sa ütlesid, tähendab vastuolude küsimus on väga hästi ta toodud üles ja maailma, ütleme, ühtsus üksiku ja üldise. Aga ta on uurinud ka maailma loomist, ütleme kolmainsuse küsimust Kristoloogiat üldse. Nii et selles mõttes väga, väga nagu mitmekülgne mees. Aga jumala puhul tuleb nagu märkerdama jumala tunnetuse puhul, et ta oli mõningas mõttes sellise negatiivse loogia esindaja läbinegatsioonide siis võib-olla avada. Jumala olemus, tema tunnetusõpetus oli, oli võib-olla sellelaadne see, mis sa nimetasid, et läbi vastuolud imega jumalad näeme seal tõesti väga huvitav seda ja see puhtal kujul nagu ütlesin, hiinalikku sellise noh, in Janniliku mudeli eesmärk näiteks ütleb, et kõrgem Valgust täis ja ja rikkalik sellest, kuid temas ei puudu ka pimedus ja madalamas mahlas, vastupidi valitseb pimedus, kuigi ta ei ole ka ilma valguseta. Need on see miinimum ja maksimum maksimum kokku langema ja see on minu meelest väga geniaalne idee, et näha ühes teist ja ta üldiselt asju vaatleb kaat. Asi, kuivõrd ta on universumi nagu liige või koostisosa, sisaldab endas samaaegselt ka kogu universumit jumala kohta, ta kasutab üldse väga paljude toksisse huvitavat termineid. Sellised tematiseerib nagu mõistet, ütleme Seesam maa või ütleme, mis või, või mõiste varem või või väga huvitav on tema, see termin. Dianon aljud, mida võiks eesti keelde vist Eestis öelda, kui mitte teine või mitte too või tema väga kuulus termin, see depossest võimalus või olemine, see potentsiaalne jumal olemine ja sellisena ta siis avaldab ennast kõikides asjades ja nähtustest, kui võimalik, kus võimalus midagi sarnast plaatorlikuga või ka jällegi Hiinalike seal. Vääramatu muuseas määramatuse kohta andur jult haruldaselt ja nagu ütlemine, täpset austlike tegelikult asja ei saa nimetada puhtalt ära, et iga absoluut on nimetamata. Kui saadavus on ilmselt viimane, keskaja filosoof, ta kuulub küll õnnessansi aeg, aga tegelikult need probleemid, millega tema tegeleb, on ju needsamad, mis eelnevatel sajanditel pärast seda tuleb noh, teoloogia ja filosoofia vahele võrdlemisi sügav lõhesest. Rasmus ja Lutter lähevad juba tahtevabaduse päält tülli ja sealtpeale edasi on need suhteliselt iseseisvat rada käinud ja siin, nii nagu märksõnana vilksatas see vastuolulisus ma mõne sõnaga ütleksin kogu selle ajastu vastuolulisuse kohta. Me oleme palju kuulnud pimedast keskajast, aga kui vaadata näiteks maale, siis kunstiteostes me näeme vastupidist. Keskajal domineerivad rõõmsaid eredad värvid, jooned on puhtad, ülevad ja harmoonilised ja renessansi ajal valdavalt sünged, värvi, kirglikud ja tihti traagilised ilmed, tasa kaalutud kompositsioonid. Ja, ja seesama niisugune analoogia on, kui me nüüd sinna reness tantsi emamaale. Itaaliasse läheme selles ühel poolt Se kunstide harrastus, need hooned, mis arhitektuuri või kunstimälestistena on nüüd turismiobjektideks ja imetluse paikadeks. Ja teiselt poolt niisugune toorus ja julmus, mida eelneval ajal mingil viisil ei olnud. No ma ei tahaks ka rohkem kui, nagu näitajana. Ühe tegelikult ta ei ole sugugi kõige julmem, sest ei sünnigi need väga julmi võtta. Taara valitseja, vanade käsikirjade vaimustatud koguja Erkole esimese kellaajal bojaar Taali ministriks ja kes eriti harrastas muinasaja teatri elustamist väga progressiivne, eks ole. Ta mürgitas oma naise takistada naistel Ennast mürgitamast. Tema poeg Alfonso võttis küll hariosto oma teenistusse, kuid jättis kirjanduslikud asjade eest hoolitsemise oma naise Lucretia Portšiia kätte kelle kurikuulsusest tõenäoliselt igaüks midagi kuulnud. Võttis omalt poolt osa inimese avastamisest jalutades avastist ära tänavail. Tema vend, kardinal, hipoliito, üpris õpetatud, ka teadusi austav mees, valigi sama, kes liiti sariosto eneseseltsi ja oli tema peakaitse ja aga samal ajal see kardina armus kellessegi kammerneid sisse, kes tunnistas jälle talle avameelselt. Siirus on ka suurepärane, et ta peab rohkem. Ühest teisest vennast Juliast tema kaunite silmade peale, mis pääle kardinal sealsamas enda juures või enda nähes laskis oma vennal silmad välja torgata. Ja siin tähendab rääkisid renessansikunstist ja kirjandusest ja võib-olla tuleks siin märkida seda, et renessansikunsti kirjandusteooriat nii nagu kunsti ja kirjandust üldse ilmselt mõjutas üsna palju platonis ja üldse kogu renessansi ajal aegsed kultuuri platoonilised ideed, mitte aga Aristoteles, kes oli väga populaarne just keskkonnas. Ja te ütlesite siin ka kusanose kohta, et ta ilmselt oli viimane keskaegne mõtleja, aga minu arvates teda võiks käsitleda ikkagi kui niisugust piirimail olevat mõtlejat. Mingis mõttes ta on sillaks vana ja uue vahel, sellepärast et ühelt poolt tõepoolest on tegemist keskaegse mõtlejaga, see, mis puudutab just tema bioloogiat. Teisalt aga võib tema filosoofias leida kanisusi sügavaid panteistlike jooni, mis ühendab teda puusajaga. Ja kui me räägime renessansikultuuris tervikuna, kas ei ole tema hindamisel oluline just see, et saan, siseneb, on mingis mõttes sillaks keskaegse ja uusaegse kultuuri vahel või isegi veelgi konkreetsemalt renessanss saab ju eeldusi sellele uuele mõtlemismudelile või paradigmale, mis hakkab domineerima kultuuris kuskil alates seitsmeteistkümnendast 18.-st sajandist või nii, nagu me eelmisel korral rääkisime. Just renessansikultuur toob esile inimese jumala idee, asemele tuleb inimese idee, inimest hakatakse mingis mõttes jumalast tama ja kogu elu hakatakse mõõtma inimese järgi. Inimene on maailma valitseja, kes võib seda maailma muuta vastavalt oma vajadustele ja kogu selle tegevuse eesmärgiks on kasu saamine. Tegelikult see ongi see uusaegne tehnokraatlik mõtlemine, mis väga tugevalt Euroopa kultuuri tuleb juba seitsmeteistkümnendal, 18. sajandil mis oma tippu on jõudnud ju praeguse ajal ja mis lõppkokkuvõttes maailma ongi toonud väga tõsiste globaalprobleemid, eta isegi katastroofi, et nii et minu arvates räness taas on mingis mõttes isegi niisugune paradoksaalne ajastu, et, et ühelt poolt vastab nagu inimgeeniuse ja teiselt poolt me täna võime öelda, kuhu see inimgeeniuse vabastamine on inimkultuuri. Toonud ma tahtsin seda öelda, et et me peaksime siin lihtsalt vältima seda lihtsustatud käsitlust, mille kohaselt iga järgnev nähtus on eelmisest progressiivsem ja igas suhtes progressiivsem, sest ta mõnes mõttes võib seda tõepoolest dollana Gregoreani koraal ainsa oleks jäänud muusikaks, siis võib öelda, et polüfoonia on ikka üks ilus asi, et siia maailmatuli. Aga see üldjoones, kui me vaatame kogu maailma ajalugu ei tohi, siin on nii hõlbus sellest teatud faktorite järgi üldhinnangut anda, et et ei ole, see kuldajastu oli, mis nüüd läheb järjest halvemaks ega et järjest paremaks läheb, vaid kultuuri võib võrrelda kollektiivse mäluga, mille maht pole piiratud ning see, mis tal on praegu aktuaalses mälus võib homme ununeda, et mõne sajandi pärast taas meenuda. Ja sellepärast oleme vahel kaugminevikus toimunud. Elame vahel kaob minevikus toimunud sama teravalt kui eile juhtunut.