Tänane saade on pühendatud inglise barokkviiuldaja-le Andrew mansile. Mans on üks põnevamaid isiksusi varajase muusikaspetsialistide uues põlvkonnas. Ta on spetsialiseerunud ajaloolistele pillidele ning valdab nii solisti kui ka kammermuusikuna suurepäraselt. Viiulirepertuaari, mis on pärit ajavahemikust 1610 kuni 1830 imetletakse etemad tulist ja sütitavad mängumaneeri, head vaistu ja stiilitaju ning suurepärast improviseerimisvõimet. Teda on kutsutud baroki Grabelliks, nooreks, türklaseks ja isegi mustaseks. Majandus on õppinud barokkviiulit Londoni kuninglikus akadeemias ja haagis juhendajateks Taimastandid ja Marii Leonhard. 1993. aastani oli ta Don koopani juhatatud amsterdami barokkorkestri kontsertmeister. On Euroopa Liidu barokkorkestri direktor. Ta viib regulaarselt läbi rahvusvahelisi meistriklasse ja on külalisprofessor Londoni kuninglikus muusikakolledžis õpetades barokkviiulit. 1996.-st aastast alates töötata Christopher hoog voodi, ansambli Academy of Music direktori ning kontsertmeistrina. Ta on esinenud ansambli Est solistina mänginud Bachi, Vivaldi ja Mozarti viiulikontserte. Mans on seda ansamblit ka ise juhatanud, sealhulgas Hendeli ja keminiaani. Concerto krossasid. Aastaid on viiuldajat sidunud koostöö klavessinisti Richard. Ka 10 aastat on ta olnud ansambli romaneska viiulimängija sele ansamblid. Ummikusse kuuluvad peale õndjumansi kõigile hästi tuntud varajase muusikaspetsialistid klavessiin istransan toll ja lautomängija naisel. Praegu jagabki mäens oma repredi tööd põhiliselt romaneska ja Academy of Music vahel ja salvestab eksklusiivselt firmale harmoonia, mundi. Pingelise kontserdielu ja tiheda salvestuste graafiku kõrval jõuab ta aeg-ajalt ka kirjutada ja teha saateid varajase muusika teemadel. Olgu tänase saate esimeseks teoseks Johann Heinrich Smelceri sonaat kristlaste võit türklaste üle, mängijad Andrew Mans ja ansambel romaneska. Veel ühe ansambliga on majandusseotud. Selleks on Concerto Copenhagen, mis loodi 1990. aastal. Concerto Copenhagen sai kiiresti tuntuks kogu Euroopas kui üks huvitavamaid varajast muusikat esitavad koosseise. Ansamblisse kuuluvad põhiliselt Skandinaaviamaade muusikud ja sellega teevad tööd erinevad juhid. Jeans, Lars Ulrik, Mortensen ja Sirkka-Liisa pakkinen. Külalisdirigendina on kontserte Kopenhaageni ees olnud ka sellised korüfeed nagu Hansu Lorenz king Reinhold Köbel ja poholten. 10 aastat nende mänghi sidunud koostöö ansambliga romaneska. Selle ansambliga salvestatud plaadid on võitnud rohkesti plaadi auhindu, sealhulgas grammofoni, Edisoni ei hakka nii klassikaline auhind Bieberi sonaatide eest. Vivaldi antikaid paljana rahvusvaheline auhind. Vivaldi hiljuti avastatud Manchesteri sonaatide salvestamise eest on noor ja auhind Smelt serisonaatide ning plaadi fantastikus eest. 1998. aastal välja antud plaat Hendeli oopus kuus Concerto krossadega. Koos ansambli The Academy of Music oli Grammy auhinna nominendiks. Anssil on salvestamiseks eksklusiivleping firmaga harmoonia mundi. Plaadifirma 98. aasta muusik ja seda kolmesalvestusega üheksa olid tartiini kuradi thrilleri sonaat, teiseks Vivaldi Kontsert Poola printsile koostöös ansambliga The Academy of endiselt Music. Kolmandaks plaat nimega fantastikus koostöös ansambliga romaneska. Plaadi fantastikus nimi on seotud Itaalias seitsmeteistkümnendal sajandil levinud stiiliga stiilus fantastikus. Seda peeti tollal kõige vabameelsemaks kompositsiooni meetodiks, mis lõhkus seni aktsepteeritud konventsioone ning andis hoogu uutele ja palju väljendusrikkamatele võimalustele muusikas. Sellist muusikat plaadil ka esitatakse. Kuidas seda võite nüüd ise kuulda? Barokkviiuli tulihingelise fanaatikuna majandus sellest pildist rääkinud ka oma kirjutistes neist tajuma suurt armastust viiuli vastu, aga ka täpseid teadmisi pilli, sünni- ja arenguloost. Siit leiame ka konkreetse põhjenduse, miks ta armastab just barokkviiulit. Ja siinkohal mõned mõtte tähendab mansi artiklist, mis räägib barokk viiulist. Siiani peetakse viiulit akustiliselt üheks täiuslikumaks pilliks ja kahtlemata ka välimuselt kõige ilusam. Kui rääkida rahanumbritest, siis suurte meistrite pillide hinnad oksjonitel pidevalt tõusevad ning neist ei mõelda enam kui reaalsetest musitseeris vahenditest vaid neisse suhtutakse kui haruldastesse. Kunstiteostesse. Tehnikaid, mida kasutati viiuliehitamisel, hoiti ja hoitakse siiani tihti saladuses andes neid edasi isalt pojale meistrilt õpipoisile. Põhja-Itaalia oli paljude saladuste sünnipaik. Esimesi kõrgelt hinnatud pille valmistasid sellised meistrid nagu Brescia dad Saalo ja matšiini. Kui 1600.-ks aastaks pidid need viiulimeistrite koolkonnad loovutama oma koha kremonas tegutsevale amaati perekonnale. Amatilt õppisid mitmed teisedki suurepärased meistrid tirooli meister Jacob Steiner ja muidugi suurim neist Antonio Stradivaari. Kuigi kõik need suured meistrid lisasid pillile oma isikupäraseid ideid ja stiilijooni on siiski ilmselge, et just amaati Steineri ja Stradivaari töökodades arenes viiul oma suurimat täiuseni. Veel mõtteid Antsu mansi kirjutisest. Kuigi viiuli täpset sünniaega on võimatu öelda, on seda võimalik seostada ajaga, mil viiul muutus tõsiseltvõetavaks soolopilliks nii õukonnas kui ka kirikus. Ja selleks ajahetkeks võiks lugeda aastat 1610. Just nimelt sel aastal andis Giovanni Paolo Siima välja oma esimese viiulisonaadi esimese tuhandetest järgmistest. Ja Monte Verdi kasutas riiulitelt toosse pillina oma Vesbrites. 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses tuli viiult tänu muutuvale maailmale välja oma tavapärasest koosseisust, kirikutes ja salongides ja astus suurele kontserdilavale, klaveri või orkestri kõrvale lõbustades tohutuid rahvahulki rõhku, tehtiviiulil mitmeid radikaalseid muutusi, et suurendada pilli kõlajõudu ja mitmed neist muutustest ei arvestanud viiuli põhiloomust ning välja kujundatud täiuslikkust. Seetõttu nimetab ändjumans seda uuendusprotsessiga viiuli süütuse kaotus tamiseks. Kuna Academy of Music esitab seitsmeteistkümnenda ja 18. sajandi repertuaari helistavadki ansambli muusikud kaasa arvatud Andrejs ise kasutada pille, mis pole veel seda niinimetatud süütust kaotanud. Viiulit on sageli kirjeldatud saatanliku pillina põhjuseks ehk keerukat tehnikat, mida selle pilli mängimine nõuab. Ja ehka, viiuli kõla, maagiline mõju inimhingele. Hästi tuntud Antartiini kuradi thrilleri sonaat. Helilooja on kirjeldanud, et selle muusika loomiseks ajendas teda nägemus, milles Nathan istus tema voodiserval ning mängis viiulit. Muuseas see kuradi treileri sonaadi salvestis oli üks kolmest, mille eest Andrew mans kuulutati harmoonia mundi 1998. aasta muusikuks. Mäes rõhutab. Loomulikult on viiulil ka ingellik poolus. Änzelotellvioliino. Nii on kutsutud Itaalias rahva hulgas parimaid viiulimängijaid, samuti nagu heliloojaid on tituleeritud uuteks Orpheusteks. Niisuguse hingeliku viiulimuusika loojaks peab mans näiteks Corellik. Johann Sebastian Bachi poeg Carl Philip on oma märkmetes öelnud. Isa mängis viiulit, selge ja läbipaistva tooniga. Ta juhatas orkestrit viiulit mängides paremini kui klavessiini tagant. Samal viisil solisti, seistes keset orkestrit ning juhatades orkestrit oma erakordselt aktiivse mänguga on ägedam ju endiselt Music esitanud ja salvestanud Bachi viiulikontserte. Nende kontsertide kohta on mans kirjutanud põhjaliku ja väga asjatundliku artikli. Muuhulgas selgitab taga plaadil olevat topeltkontsertidega seonduvat. Et neist teostest on säilinud ainult käsikirjalised pead, teeb ta tausta hästi, tundes väga julgeid oletusi originaalide kohta ning juhindub nendest ka oma esitustes. Nii et mingis mõttes on nende Bachi kontsertide puhul tegemist esiettekannetega. Nimetatud plaadi kohta ütleb muusikakriitik Ben Kethi veel muuhulgas järgmist. See on elegantselt tehtud plaat. Mans muudab iga detaili erakordselt väärtuslikuks, avades Bachi muusika ilu ja soojuse luues lummavalt lüürilisi hetki. Kontserdis kahele viiulile d-moll moodustavad Reitsel Potšeria Andrew mans suurepärase ja paindliku dueti. Nende käte alt voolab täiuslik muusika. Need ehitus on ühtaegu nii Virtoosne kui ka sügavalt hingestatud. Tegemist on esmaklassilise esitusega ändjumansi asjatundlikul juhtimisel. Kammermuusikuna on Andrew majandus alates aastast 1984 teinud koostööd isikupärase muusiku gravessenisti. Richard Egariga-ga koostöö on tõmmanud endale asjatundjate tõsist tähelepanu. Katkend artiklist, mis käsitleb Bachi sonaatide plaati. Mängivad Andrew Mans, Richard ega Jaaper Linden. Selles kirjutises on öeldud. Märts ja Edgar Imre ilmestavad Bachi sonaati oma isiksuse võluga. Kõik on erakordselt hästi läbi mõeldud ja viidud läbi särava spontaansusega. Niisugune esitus on võimalik ainult juhul, kui tuntakse muusikat kõige väiksema nüanssini ja mõttejärgmisest artiklist. Andro Mänd siis sõrmed on võimelised looma hulgaliselt erinevaid väljendusi. Tundlikud fraasid, maitsekad, kaunistused ja vibraato kasutused. Ja kolmas alustaja ütleb et see on ebatavaliselt elama väljendusrikas ja intelligentne muusik. Plaati, kus ta mängib koos egoria Lindeniga. Bachi sonaate on erakordselt põnev kuulata. See on maagiline dialoog kolme erakordse muusiku vahel. Kui Äntšüans ütleb ise, et tema eesmärk pole mingil juhul pakkuda parimat Bachi interpretatsiooni siis ütleb ta, et pigem tahab ta tänapäeva kuulajaga jagada Bachi geniaalsust lahendada mõistatusi, mida pakuvad Bachi kompositsioonid. Selline nänn imes ta muuseas viimastel aastatel hinnatud esineja BBC promenaadikontsertidel. Soolodebüüdi tegi ta seal 1998.-le aastal seoses ansambli Academy of Music 25. hooaja tähistamisega. Tänavusel hooajal teeb andjumens koostööd veel ansambliga tahvellusiik Berliini sümfooniaorkestriga, Zürichi kammerorkestriga, Rootsi kammerorkestriga ja valgustusajastu orkestriga. Tema juhatada on ka rida Academy of Music kontserte, mis märgivad Bachi surma-aastapäeva. See projekt viited ansambliga Saksamaale, Hollandisse ja Skandinaaviamaadesse. Järgmisel hooajal juhatab ta ansamblit Academy of Music suurel ringreisil Ameerika Ühendriikides. Ja kõikjal hoiab ta publikut kindlalt oma lummuses. Või nagu ütleb ajakirjanik pool Raili. Majandus hoiab meid võidu ootusel ja tulemused ületavad ootusi. See oli saade inglise barokkviiuldajat Andrew mansist. Saate lindistas kokku Helle Paas ja koostas Margit Peil.