Tere, armas Eesti rahvas, kes on nüüd ärganud meie saadet kuulama. Kell on 10 ja 10 minutit ja tänane kuupäev on esimene mai. Ethan esmaspäev, siis algab ka järjekordne ajalootundja Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Sest meil on jah, selline kena alk, deline kevadehommik Radio kaks tähistab oma seitsmendat sünnipäeva aga ajaloo tund on pool aastat noorem. Nii et meil saab seitse aastat täis novembri alguses käesoleval aastal. Juttu tuleb esimesest maist üliõpilaste pühana sellele eelnenud volbri eest aga tahaks natuke rääkida ka Eesti talurahva, mitte esimese mai, vaid jüripäeva kommetest. 23. aprill. Jüripäev oli maarahvale tähtpäev. Ei saa öelda, et pidupäev. Ta oli ikkagi tööpäev. Aga eriline tööpäev selle poolest, et sellega algas põllumajandusaasta. Nii nagu koolidel on septembri algus, õppeaasta algus, nii jüripäev oli põllutööaastal, kus. Jüripäev tõi talu pereellu elevust, sageli asus siis oma kohale uus sulane või tüdruk. Nelja anti talus teha proovitööd. Perele tehti sel puhul ka paremat toitu ja teinekord õhtul. Peremees läks koos sulasega kõrtsi ees seisvat aastat niisutama. Rahvasuu ütles Jüri päev paneb talurahvale rangid kaela. Mihkel laseb jälle lahti. Tähendab sügisene mihklipäev, kui põllud aasta lõppes. Jüripäev oli kolimiste aeg. Muude rendikohta jõudes oli selline komme, barre lasti kõigepealt, kas tati, kuhu ta läheb. Kui hiirekuningas ronis ahju peale, siis oli see selge märk sellest, et pere jääb siia tallu kauemaks püsima. Kui aga puges voodi alla. Sellega andis mõista, et järgmisel kevadel on jälle kolimine ees. Ja üldse oli komme dist renditaludes, kes vahetasid oma elukohta keerata, Jürib Päeval jääril jalad ülespoole. See oli nagu kolimise sümbol. Aga kui jüripäev langes esmaspäevale või reedele siis suuremat kolimist ei soovitatud ette võtta need nädalaga. Nemad olevat halvad päevad. Jüripäeval ja veel toores karjas ei soovitatud enne esimest pikset maha istuda ja jüripäeval vaevalt et ta paukuna toolis. Püha Jüri orgias sõnasõnalises tõlkes vanakreeka keelest Geon maa ju organ, riist, maaharija oli ka hobuste hoidja, hobuste patroon ja jälle rahva sõna, ütles, et jüripäeval panebi püha jüri oma kutsikatele päitsed pähe ja valjad suhu, et nad hobustele kallale ei pääseks. Püha Jüri kutsikas hunt. Arvati, et püssipaugutamine talu ümber aitab hoida hunte eemal. Hobustele ei tungi nad kallale ja seepärast mõnel pool lastigi õhku oli arvamused. Kui jüripäeval anda hobusele natukene õlut juua siis on ta aasta läbi hästi erk. Jüripäevane hobuste ujutamine kuskil veekogus aga võtvat loomalt kärbet, munad ja muud nahahaigused ja suveley tikuvad varakult ujutatud Hoostele parmud liigist. Ja üldse ei soovitatud jüripäeval hobust Strarkesse panna. Alguse päev neilegi veidi kergem. Venelastel Peipsi taga oli komme põimida hobuste lakkadesse värvilised lindid. Eestis sellist kommet kuigi laialt ei tuntud. Setod mõnikord tegid järele, jüripäev oli tähistatud, õhtul tehti rehituld ja teati, et nüüd on saabumas õige töö ja higirohke kevadine künni ja külviaeg, nii palju siis talupoegade jüripäevast. Muusikat plaadilt ühel häälel, ühel meelel riigipiirivalveameti orkestri esituses ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Siis sellest, kuidas Tartu tudeng võttis maid ja maipühi vast kõigepealt 19. sajandil lõuna poolt Emajõelinna saabunud tudengid leidsid et Tartu kõige ebameeldivama aastaaeg pärast hilissügist on varakevad. Lumi on küll sulanud, aga läheb veel hulk aega, enne kui puud hakkavad roheliseks muutuma ja ilmad soojaks. Kuid siis saabuvad imekaunid maipäevad uimastavas sirelilõhna ja valgete töödega. Meil Emajõelt võib kuni koiduni kuulda üliõpilaste laulu- ja nägusate noorikatan naerupahvatus. Möödunud sajandi esimesel poolel oli kombeks tähistada ülikooliaasta päev. See oli tudengite poolne komme 21. aprillil. Asi oli selles, et keiserlik Tartu ülikool, ta oli võetud siis riigieelarvele. Sellele aktile oli alla kirjutanud Aleksander esimene 1000-ga 802. aasta 12. detsembril muide oma 25. sünnipäeval. Ja seda tähistati siis kroonupühana aktusega aulas. Aga no mis sa 12. detsembril väljas teed? Porgandid pidasid 21. aprillil Toomemäel pidu. Iga tudeng võis sellest osa võtta, kuid ühel tingimusel toomemäele tõustes tuli enda järelpaela otsas. Ta veinipudelit ja kõvem poiss võttis kaks pudelit nagu taksikoerapaela otsas enda järel. Kohaliku õlle pruukimine läks moodi alles 1800 neljakümnendatel aastatel. Kui rammi õllevabrik oli saavuta tanud teatava taseme siis külitasid borši tundide kaupa Toome põõsaste vilus ja lasid fuksidel tassida Altlinnast kohalerohkeid õllekorve. Kui te pidage meeles, vana kalendri järgi, oli looduse areng 12 päeva ees. Nii et see 21. aprill langes tegelikult maikuu esimestele päevadele. Kõige populaarsem kevadpidu peeti toomel aga ööl vastu esimest maid, seega volbriöös. Juba varakult tõid teenija Toome varemete juures olnud rohtunud platsile. Praegu on selle koha peal tenniseväljakul pikad pingid ja lauad. Kohale pandi õllekorvid ja hämaruse saabudes hakkasid peoplatsile saabuma korporatsioonid eesotsas lipur korpi lipuga, mida paljastatud rapiiridega turvasid kaks assistent. Lipuga kohale jõudes tuli 103 korda langetada ja tõsta. See oli saluut teiste organisatsioonide lippudele aga tuldi kindlas järjekorras. Kõige noorem, kõige hiljem astutud tatud korporeis korporatsioon saabus esimesena Jagor iroonia kui kõige vanem ning kõige autoriteetsem. Kõige viimasena olid kõik korporatsioonid kohale saabunud, süüdati lõkked. Neis põletati, tahaks pika talve jooksul tühjaks joodud pajuvitstest põimitud õllekorvist. Platsi keskele tehti suur ühislõke, mille juures lauldi kaude enamus diagramm Bambolit. Julgust rebaseid läbi leekide kargama. Enamus burghistus aga pikkade laudade taga, kummutas õllekanne või veini Bakale. Ja hõiskas üliõpilaslaul. See oli võimas pilt, leegid, suid, Laulmine kisa ja üleval mäerinnaku loodistasid Tartu linna igati korralikud kodanikud koos oma kombed, kate abikaasade ja neitsilikke tütardega all orus avanevat fantastilist vaatepilti. Mõni ütles, et see on nagu põrgu eeskoda. Maipidu kestis kaugelt üle kesköö. Vastavalt joobeastme tugevdamisele segunesid korporantide omavahel ja see andis hea võimaluse vastastikkuseks gaasimiseks tüli norimiseks, tüliks end Läks ühe korpi poistel lugu täbaraksis, hüüdsid nad appi. Pursson härraus, mille peale pidid kõik kaasvõitlejad koheselt platsis. Oleme. Teinekord läks tüli solvamiseni ja siis tuli asi duellil korda ajada. Solvamine tuli verega maha pesta, kussadesse verd võis olla ka ainult paar tilka. Tõsi, järgmistel päevadel, mai esimestel päevadel tehti lepituskatseid harva, kui lepiti sagedamini, küll paljastati Rapeerid. Need May duellid olidki akadeemilise nooruse peamiseks kõne ja arutlusaineks. Tolleaegne Tartu tudeng armastas laulda, noh, mingit massina muusikat ja ei olnud. Üks lemmiklaul oli krambamboli. Ma leidsin hiljuti sakslaste väljaande ainston Dietst minevikus ja praegu. 44. köide 1999. Asta väljaanne ja seal Ivandurrer on kirjutanud õige pika artikli pealkirja all krambamboli ärk konft, piilar ainestudentan liides tähendab üliõpilaslaulu tekkelugu ja laadid. Ja ütleb niimoodi. Nimetus gramm bambuli on argoo sõnadest olnud mis tähendaks tõlkes kadakanapsu otsene tõlge. Tuntuks sai ta tantse lennasti alguses mõisteti, kes selle all kadakamarjade peal seisnud. Veena hiljem roosakad tantsigi hirsilikööri, mida peeti profelaktiliseks vahendiks nakkushaiguste, eelkõige koore lab koolera puhul. Aga hiljem hakati nimetama krambambuliks kõiki alkohoolseid jooke. Ja praegu tähendab, tänapäeval mõistetakse Saksamaal krambambule all mingi tule tangi poolile sarnast kuumutatud alkohoolset jooki. Eks ütlebki laulusalm krambambulion joogilehmi, mis vahul klaasedes meil keeb. Tudengitel oli komme segada hõõgveini teiste alkoholiliikidega ja siis anda sellele segule nimeks krambamboli. Meloodia on 250 aastat vana, esimesed sõnad 49 salmi triketi 1745.-le, kas tal alles paar aastat hiljem trükiti ära 102 salmiline variant, nii et kui seda me praegu mängiks etes sisse, kestaks vist jah, kella 12-ni välja. Aga kahekümnendas sajandi üliõpilaslaulikutes on piirdutud õige lühikese kokkuvõttega ainult 12 salmi. Kõik salmid lõppevad rõõmsa hüüatusega gramm Bamboli. Kusjuures on tehtud paroodiaid krambambuliga kohvi joomise puhl. Ja kuulaks nüüd kramba hambolit. Kas on see nii ülim jook? Kas on see nii ja aerosoolijook? Vaat selliste paukudega lõpes krambamboli ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Kahekümnes sajand, kombed muutuvad. No ma räägin, mis põhiliselt oli Eesti vabariigi Tartu Ülikoolis tähendab 1920 kuni 40 aga varasemast tsaariaegses ülikoolis. Esimene mai oli Eesti vabariigis kevadpüha puhkepäev. Sageli toimusid kaitseväe ja kaitseliidu. Ärge nüüd arvake, paraadid, vaid kevad, jalutuskäigud tudengitel, esimese mai eelõhtul tõrvikrongkäik Tartus. Sellest võtavad osa kõik üliõpilasorganisatsioonid, korporatsioonid, seltsid, aga baltisakslased hoiavad kõrvale. Varem oli olnud just nende pidupäev. Esimese mai ööl volbriööl on kõigi seltside korporatsioone kroonide korterite uksed kõigile akadeemilistele kodanikele avatud ja selline vastastikune külas käimine kestab koiduni. Mõnel pool külaliste suurte hulga tõttu, noh, teateid seal kostitati ka vastavalt naisorganisatsioonist kohviga. Mees organisatsioonide õllega. Tekkis isegi ummikuid ja häbiasi, kui kohv või õlu otsa said. Ennustatakse, et just tsaariajal olid moes tudengite May veenboht. Tudeng üürib voorimehe. Aga istu troskasse vaid tingimata voorimehe hobuse selga. Mõnel on veel torukübar kaasas, silinder, selle paneb ta pähe. Troskas istub voorimees või mõni tudengi hõbesõidavad mööda linna ja laseb pagariäri ees kinni pidada, et osta hobu sellega mõned magusad joogid. No tavaliselt tuleb tagasi vabandades näed liiga hiline aeg äri kinni, kallis suksu ei saa su suud magusaks teha. On teada, et esimese maiöö ja just esimese maipäev oli tartus kevadise paadisõiduhooaja algus. Aerutati noorikud tagapingil. Aga hiljem tulid ka mootorpaadid, kes aina vedasid lustlike tudengite salku vastuvoolu Kvissentali ja ka tagasi oli jõkke kukkumise ja väljatõmbamisi kihlvedude peale improviseeritud suplusi. Paraku oliga uppumisi vaatasi, mida tänapäeval enam ei esine. Tallinna post, ma vaatasin neid läbi, kirjutab nii. 1937. aastal, esimese maieelsel ööl ei saa Tartu linn sõba silmale lõbus trall kestab, koidikuni. Ohverdatakse rohkelt takkusele, jagambrinusele. Kärarikas on see kombeks oli sõita Emajõeäärsesse Tamblokaalikvižentalis. Mootorpaat vedas sinna ja tõi tagasi, on teada. Ühel Burchil kukkunud Kela jalutuskepp paadist vette. Noorhärra oli kiire reageerimisega kohe koos rõivastega kepile järele ja kepp hambus, ujus kinni peetud paadi juurde. Aga hiljem jooksis linnani mööda jõe kallast, et pisutki sooja saada. Rahvas naeris ja vaatas pealt. Kord võetud paati küllalt suur õllevaat. Sellest jõuti veerand ära juua. Kui jõuti Tartusse tagasi, sadamasilla äärde oli veel kolmveerandvaati õlut täis. Nüüd anti rebastele käsk, milleks need rebased muidu kaasas on? Veereta vaat mööda sillutis konvendi ruumidesse. Aga hädakraan põrkas vastuääris kive. Õlu hakkas välja voolama ja nüüd anti uus korraldus poisi tassite vaati. Üks hoidis pöialt augu ees. Parajasti tuli südamedaam vastu ja auku hoidva tudengi käsi tõusis musta tekli poole, et seda viisakalt tõsta. Ja samal hetkel lõi vaadist välja vahuta võlle jõuga preilile otse näkku. Lennutatakse pärast esimese maiööd maitseb uni eriti hästi ja magatakse noore inimese tervet on õige kummalistest kohtades. Üks tudeng olla maganud korpi korteris ümmarguse laual. Keras nagu uss maha ka ei kukkunud. Hiljem, kui talle seda räägiti, püüdis kaine peaga sama järele teha, ronida lauale ja tõmmata kerra, mitte midagi ei tulnud välja. Ise imestas küll, kuidas purjuspäi mani sain ennast keerdu keerata. Teisel sügavalt magajal puhutud kõrva ääres. Klarnet ehk ei midagi, raputas pead, naeratas õndsalt Janovskasedas. Üks oli jäänud diivanil magama, kaasvõitlejad kandsid diivani koos magajaga tänavale, kus hele päikesepaiste lõpuks äratas. Rebastele ei lubatud May tööl ja esimese mai hommikupoole konvendist koju minna. Nad pidid olema valvel, et teenindada värvikandjaid. Mõni pane jäi aga nii magama riputati trakse pidi ukselingi külge, et maha ei kukuks. On teada, ühe kommerschi ajal toimus suur õllejoomine purssidel puu otsas ja rebased tõid puu alla pudeleid need vinnate siis nööridega üles. Moes olid nõndanimetatud makaronirongikäigud selle eest Eesti vabariigi ajal kange laulu saatel. Makaronirongikäik näeb ette üle igasuguste takistuste ronimist ja kõik see pidi toimuma pudi veas pudireas, auväärsemad, vilistlased ja värvikandjad tegid seda kaas. Esimese mai öösel ja hommikul oli palju tööd ja head teenistust Tartu voorimeestel väsinud jalgadega tudengite koju toimetamisega. Teinekord oli troska kuhjaga mehi täis, niiet Nonii tudeng istus voorimehe kõrval pukis, ainult et selline üle koormatud sõidukeid ohtenud, kordnikus silla alla sattuda. Liiklusreegleid jälgiti juba tol ajal hoolega. Juhtusse Taget voorimehe, hobune rakendati lahti ja linna vahel sõideti ratsaringi. Isegi oma konvendikorteri uksest püüti hobuse seljas, siis saad üks punt alla sõitnud öö läbi ringi veow voorimehe plaanvankril õllekast keskel tulnud väga odav, seest hästi lõbus auto tudengeid Eeveetle. Sinna sisse ei paista ju, kes sõidab ja mida ta sõidu ajal teeb. Vaat need on mõned esimese maiöö päevavigurid, mida kahe maailmasõja vahelisel ajal Tartu tudengid tegid. Neljapäeva õhtul andis käesolevate tudengipäevade raames Tartus kontserdi Raekoja platsil üks Rootsi orkester, Uppsala linna tudengiorkester ja me kuulame ka selle plaadi pealt nüüd ühe laulu lühikese maailma ajaloo kursust. Tõeline ajaloo tunni muusikakultuur, mingem traks kaapet, ajaloo tundi, jätkab Hillar Palamets, palun. Ma kuulan sõda ja, ja tundub, et meie rahva omakaitse avasignatuur, kus on ka kerget kuulipildujast laskmist, on õige kodukootud. Nüüd Helsingi seitsmendal mail 1935. aastal avaldas Tartu Postimees oma kirjasaatja kirjelduse esimese maiöö ja hommik Helsinkis. Ta kirjutab järgmist. Soome üliõpilane tohib oma valge üliõpilasmütsi pähe panna alles mai ööl, täpselt kell 12. Aga esimese mai Vastuvõtt vappu algab 30. aprilli õhtul kell 21 oma osakonna Soomes. Tähendab Soomes korporatsioone ei olnud, üliõpilasorganisatsioone nimetati osakonda teks. Seal tantsiti, mis vaheldub kergeeskavaga. Tingimata peab igalühel olema vastassoost paariline, vappu armsam kellest ei lähkuta koidikuni. Täpselt kell kaks öösel võetakse välja valged üliõpilasmütsid, seni oli neid hoitud varjatult, põues või antud hoiule garderoobi. Siis tõuseb taevasse niisugune tudengite rõõmukisa, et see võib küll raputada kinnist vähedama. Orbiitidelt. Järgneb laul ja tants, mis kestab kogu öö ja järgmisel päeval käiakse ringi vappu lilledega ja õhupallidega neist Kerendab kogu Helsingi linn. Mõne valge mütsilise paarikese ümber heljub kümneid õhupalle. Aga linnas ilutseb nii 30 sentimeetrilise läbi rõõmustuga vapukuka kaupa. Toril on ilukaevu kujule pandud pähe üliõpilasmüts. Kell kuus hommikul minnakse üliõpilasmajja ammugahvi jooma ja siis minnakse puiesteele Kaivon poistasse, kus pikkade laudade taga istudes Süüakse juuakse ja kuulatakse üliõpilaskonna lauljate kontserti. Kontsert toimub hommikul nii kella üheksa-kümne vahel. Ja seejärel vallutavad valged mütsid ja õhupallid nota bene. Öö läbi magamata noored kogu Helsingi linna. Ükskõik kuhu vennakse valget mütsi peast ei võeta. Suur ja lärmitsev Rõõm on vallutanud meie naabrite pealinn. Muidu ei paista Helsingis tudengid kuigi palju selve. Küll on nad väga tantsu himulisemad, hoopis rohkem kui Tartu tudengid. Tartu tudeng leiab, et temaga tehakse nagu paha nalja, kui keskpäeval teda kutsutakse tantsima. Helsingis on see tavaline ja seejuures soomlased tantsivad täiesti kainelt. Reegel on aga see, et teiste poiste võit ütles poissi, poisse või tüdrukuid ei võeta üle, jutumärkides paarid jäävad kogu vappu päevaks teinekord ka kogu ülikooli ajaks ja isegi kogu eluks kokku. Soome tudengid harrastavad maikuu alguses, kävelöret käib. See on iga pühapäevaseid jalutuskäike Helsingi ümbrusesse ja sageli need oma 10 kilomeetrit pikad. Minnakse ilmale vaatamata peale. Asi, et saab kaua olla koos värskes õhus on hakatud korraldama, kogunes sellealaseid võistlusi, millest rahvas võtab arvukalt tasa. Tuleb meelde meie populaarsed rahvamatkajad, aga pikka talve Helsingi tudeng õpib linnapildis, jääb ta kuidagi märkamatuks, mitte nii nagu üliõpilaslinnas Tartus, kus tudeng on kogu elu A ja O autorina alla kirjutanud kadu, noh, ilmselt varjunimi. Niipalju siis Helsingist. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. 36. 37. õppeaastal oli Tartu peamine uudis neeger Tartu Ülikoolis. Tema matrikkel number oli 15920, nimi Robert Vaithveld tulnud USAst ja elas tähe tänav kolm korter Kormiste Feltide juures olevat oma elamisega päris rahul, nii ta rääkis järgelt kõmulehe esmaspäeva reporteritele. Ta ütles, et olen õppinud senini neli aastat arstiteadust Bostonis Washingtonis Harvardi ülikoolis. Vanemad tegelevad Ameerikas toiduainete müügiga ja võimaldavad oma üliõpilasest pojale, kellest varsti peab tohter saama laheda äraelamise. Teoreetiline osa on läbi. Nüüd tuleb läbi teha kliinikutes praktiline töö. Ja ühest inglise keelsest teatmikust olevat ta teiste seas leidnud ka, et Eestis on Tartu ülikool. Tundus niivõrd eksootilise, näete valiski tart. Tartus töötab ta professor Karl Flasmanni juures kaks semestrit. Reporter küsib, millised on esimesed muljed ka Tartu linnast, ütleb ei noh. Siin ülikool ei tundu mulle sugugi provintsliku väikesena. Ameerika ühendriikides on ainult vähestel ülikoolidele üle 3000 üliõpilase. Tavaliselt on meil Ülikoolis tudengeid 2000 1000 vahel. Eesti keel on väga omapärase kõlaga ja inimesed räägivad seda nii kiiresti, et ma ei saa midagi aru. Tänaval kõnnivad millegipärast hoopis aeglasemalt kui USA-s. Tartu tänavad on munakivisillutisega seetõttu väga auklikud. Mul tuleb sageli ette vaadata, et mitte ninali kukkuda. Meil Ameerikas on kõik tänavad asfalteeritud ja hästi kerge astuda. Eesti daamid, ütleb Robert, vaid seal on väga ilusad ja iga päev toob boss mulle neilt kirju koju. Nad teavad, et ma olen 22 aastane, vallaline. Tänaval vahivad mind kõik ja olla sellise tähelepanu keskpunktis. Ei ole mõnus. Aga muidu on väike ja rahulik, Tartu, väga meeldiv. Üliõpilaslinn. Reporter lisab juurde, kohvikutes oli neeger peamine kõneaine tükk aega süsimust. Mees küsitakse, kuidas te küll nii must oled, et ma olen puhastverd neeger, minu veri ei olla valgetega segatud. Esimesel mail 37. aastal, keskpäeval olevat seesama neeger tulnud paljajalu, toome nõlva mööda alla ülikooli kiriku poole saapad paeltega kokku seotud, üle õla ja laulnud rõõmsat, mingit neegrilaulu. Kordnik, kes juhtus seisma seal trepiotsaga. Ma ei teadnud, nüüd toimub nagu avaliku korra rikkumine, kõnnib mööda murru, paljajalu, aga ikkagi võõrriigi kodanik ja kordnik lahendanud selle piinliku situatsiooni sellega, et andis korralikult neegrile au tõstis käe kõrva äärde, millele neeger vastas laia naeratusega, valged hambad säramas, mustas näos. Ja lõpuks veel Tartu tudengite laulu armastusest möödunud sajandi keskel. Korporatsiooni tal oli nagu auasi omada oma ansamblit, noh, need olid väikesed, tavaliselt kvartetid. Need käisid vaiksetel kevadõhtutel toomel laulmas, mõnikord pähe torni juures, ürgoru rünnakul. Aga kõige eelistatumad kohad olid Toomes, veel lähed. Üks ansambel võttis sisse koha inglisillal, teine kuradi sel ajal. Ja siis läks lahti võistulaulmine, mida jälgis kahe silla vahel olev publik vaatas ühele pooleteisele, jagas heldelt kiitust. Tänapäeval ei tule sellest midagi välja väga lihtsal põhjusel. Ühelt sillalt teisele vahele on esitatud ligi neljakorruseline võimas naistekliiniku korpus. Eriti hinnatud olid korporatsioon Estonia akvarteitid. Need tegid endale reklaami, toomel kutsuti ka teiste korporatsioonide kommerssidesse ja kodanike majadele majadesse. Pidudel poisid laulsid peast. Aga neil oli ikka partituur, soli kõhukas, punš pudel, millest lauluvaheajal võeti parajasti paras suutäis. Komme oli kolm laulu järjest, siis oli väike vaheaeg, niisutati kõrri ja lauldi jälle kolm laulu. Hiljem malla Estonia poisid kurtnud, et ei oskagi enam ilma partituurid laulda. Sedavõrd hakanud neile taoline musitseerimine meeldima. Palju lauldiga kevadistel ja kevadsuvistel kommerssidel, mida peeti linnast väljas. Tähtvere mõisa juures, oli see Riia maantee ääres kellad Sis vahilia mujalgi. Sajandi keskel oli kõige populaarsem väljasõidu kohta Raadi Raadi park kus soojadel maiöödel peeti korporatsioonide vaheline vennastamis kammersseff häälker kammerschi. Sealt tagasi tulles tehti kodanike ärritamiseks ilutulestikku. Õllepudelil löödi põhi ära, pandi kaelapidi pika kepi otsa ja niimoodi valmistatud lühtrid sepistati põlev küünal. Siis tõsteti see viitava otsast teise korruse akna taha ja koputati vastu akent. Avasid akna Jobe, eriti kui oli õllepudeli asemel kaasa võetud kolm sinna pandud. Need tudengid oskasid tükke teha juba minevikus. See on nüüd tänane ajaloo. Tund nädala pärast räägime sakslaste suurest pealetungist läänerindel, mis algas 10. mail 1940. aastal ja viis kuue nädalaga. Prantsusmaa, kõnelemata väikestest riikidest Belgia, Holland ja Luksemburg kokkuvarisemist seni aitäh kuulmiseni kuulmiseni.