Kunstihäälone Jevgeni Kaljundi, me oleme täna stuudios selleks, et rääkida kahest silmapaistvast kunstiajaloolasest. Helm hüprusest ja Mai lumistest olid silmapaistvad naisteadlased. Aga miks te siiski niisuguse teema välja pakkusite? Esiteks On üks säärane ajend, mida ma olen ammu mõelnud, et et me tahaks kokku seada ja see töö on nagu pooleli ühe kirjutise süüks nimetada, seitsmes suuresti Eesti kunsti ajaloolasest. Sinna seitsme hulka mahuvad ka need kaks minu endist kolleegi ja teine küsimus oli nii, et nendel hiljuti kusagil lehes kahjuks ei mäed. Ants Juske kirjutas siin eesti kunstiajalootegijatest ja vaatasin seda pikka nimekirjakeele, seal räägiti ja nii imelik kui ei ole, et seal ei ole. Lisaks selle kunstiajal sektorile peaaegu teisi üldse. Kusjuures Eesti kunsti ajalooga tegelevad väga paljud instantsid väga paljudes kohtades. Räägime nendest kahest inimesest. Helmi Üprus oli minu jaoks üldse üks hämmastav inimene. Oma võib olla väliselt käitumisel. Super elegantne daam, samastav võis näiteks veoauto kastis sõita, Pihkva mälestusmärke vaatavad, kui me räägime praegu mitte kui inimesest, vaid lihtsalt teadlasest siis kõik, mis ta tegi, oli nagu teed rajab. Magistritöö oli Tartu klassitsistlik arhitektuur. See nüüd iseenesest mõistetav asi, aga dolla rajal oli ta võttis teema, mis oli teiste poolt käsitlemata. Ja 47. aastal atesteeriti kunstiteaduste kandidaadi kraadiks aga siis tembeldati ta kodanikuks natsionaliseeriks, see võeti ära ja pärast öeldi, et kirjuta avaldus, et, et me taastame sulle, ta ütles, mina pole kirjutanud avaldust, et kuule, ära võetakse, ma ei kirjuta ka nii, et ta ei olnudki kraadiga ametlikult oma elu lõpus. Veel üks oluline asi, millega ta tegeles, oli, oli see Ta oli Eesti Rahva muuseumi teaduslik sekretär. Ja ka ta puutus kokku kunsti teise poolega rahvakunstiga. See oli veel tema tegevuse algperioodil, oli algperiood, selle enne klassitsistliku arhitektuuri sattus ta teadusliku restaureerimise töökotta. See oli ka niuke. Päris suurte raputuste järel ta vahepeal seal tehas värvis pudelikesi tööd ei olnud. Sattus selle aja peale, kui Armani juhatusel hakati tegema Eesti arhitektuuriajalugu. Ja praktiliselt selle etapi teisel poolel olin mina tunniste. Selle arhitektuuriajaloo ohjad olid tema käes algusest lõpuni, tähendab, autorid käisid tema juures, tema koordineeris jooniste tegemist, fotode tegemist. Ja kogu staap oli tema laua taga lihtsalt kui spetsialisti autoriteetne mänguse spetsialist, autoriteeti ja vaikne organisaator, tähendab Ta ei olnud säärane organisaator, kujutleme nagu seersant võiks olla, kes nüüd käratab peale, siis tehakse. Vahetevahel, isegi konverentsil rääkides oli natuke raske kuulata tema vaest küllaltki komplitseeritud väljendusviisi ja poolsosinal niimoodi ta oli väga delikaatne, endasse tõmbunud, ta ei äratanud erilist tähelepanu, ta ei olnud oraator. Järgmise etapina pidi ju tegema mingisuguseid objekte. Se restaureerimistegevus, see ahistas inimesi sellega, ega seda vabadust seal palju ei olnud, pilli konkreetselt tuli tellimine, tuli mingisugune maja, tuli selle majaga tegeleda ja nii edasi. Jaa. Üprus alustas Tallinna keskaegse elamu uurimist. Kusjuures enne seda oli professor Vaga artikkel Tallinna keskaegsest elamust. Kui tüüp see diile tornsemis kõigile nüüd teada on ja siis tagasihoidlikult ilmus artikkel hüpruselt Viisbys ilmunud 76. aastal kus ta nägi ettetüüpide mitmekesisuse, kus mitte üks tüüp, vaid Tallinna keskaegse elamu mitmesuguseid tüüpe ma nüüd ei mäleta täpselt. Viis, kuus tüüpi. Ja see oli nagu uus sõna täiesti uue sõnana ka umbes samadel aastatel. Koos Reinud Soomeliga alustasid nad Tallinna kui tervikliku organismi vaatlemist. Ja see töö oli muidugi kolossaalne, sellepärast et teaduslik restaureerimist avalik restaureerimistöökoda. See kohutavalt suur kollektiiv tegeles seal. Ja siis teostati täielikke nimentaliseerimine kogu Tallinna ehitusse distantsile seoses linna generaalplaaniga. Jah, jah. Ja see töö oli niivõrd tuulde, ma nägin, kuidas ta seda tegi, tähendab, ta uuris väga palju raamatuid. Te teate tol ajal, see kirjandus jõudis meieni mitte väga hästi, ta tahtis toetada ka mujal maailmas silmunule iga hoone kohta on kaust, iga leitud raid detailmajas on fikseeritud fotod joonised üles. Ma ütlesin, et see oli väga-väga suur asi. Kas seal oli veel üks oluline moment, et kartulit kui tervikut pütti nagu päästamist, kvartalile lähenedki kui tervikut ja tema selle aktsiooni sees, muide see 25. kvartali ainuke, mis nüüd on selles liinis tehtud see on raekojatagune seal raekoja taga kõik need hooned, mis on kusjuures ma juhin tähelepanu, selle põhiprintsiibid, terviklikku väljatöötamine sai väga hästi hakkama. Meie tolleaegne kolleeg Leo Lapin ja hüprusel ilmus tol ajal veel üks väga oluline raamat mis oli kontekstis kogu selle tööga seal Tallinn 1825. Vaat ma nägin pärast tsensioone Briti muuseumist ja seal poolteist ja et raamatuga Tallinn astus Euroopas ajalooliste linnade rivisse, see on dokumentatsioon ühest ajast Tallinna ajaloos. Mitte kõik asjad ei ole isegi välja tulnud, sest näiteks tal on ühe, kahe kaustaline töö seoses selle samale genereerimisega, kus ta seitsmeteistkümnendal sajandil vaatleb ligi kümmet aastat Tallinna ajaloos kui Tallinn. Peaaegu ilma elanikelt ja varemetes. Ja minu meelest see on arhitektuuriajaloos ka üks etapp, kui lind säärast asja üle sellest vaadati kuidagi mööda, ainult ehitustegevust vaadati. Objekt oli tal meeletult palju tal Narvas näiteks Peetri palee ja Narva raekoda, ta alustas isegi Narva Hermanit, mis pärast langes nagu minu kaela ja Tartus ja nii edasi ja nii edasipidi tegema kaunis palju. Muuhulgas tegi ta ühe töö Kalevipoja teemast kunstis. Sest et noore tegijana oli ta kirjutanud üsna mitmetest eesti kunstnikest Kristjan rauast saalist ja ja üllatusena järsku koostöös Lapiniga lappinud kujundaja. Järsku ilus oranz raamat päikesemängud seal tähendab Babe Itaalia reisist kirjavahetuses Tassaga väiksed raamatut Tartu ülikooli peahoonest Barclay de Tolly mausoleumi vist Mustpeade hoonest. Küllaltki oluline selle tallinud tegevusega tallineetiku kivid. See oli juba üks suurim vaatus, kus pärast tema surma postuumselt Voldemar Vaga toimetamisel ilmus veel raidkivi kunsti Eestis, kus tähendab, ta töötas läbi Tallinna raidkivi kunsti, aga see eraldi raamatul eetiku kividest vaid peale selle, kui kunstiajaloost rääkisin, siis kunstiajaloost ta lisaks toimetamisele. Tal olid eraldi peatükid, mida temaga tegi. Ja üks asi, mida midagi kunagi ei ole käsitletud. Nüüd ma räägin tema sõnadest. Kas, kas see on õige või ei. Ta oli väike vimm nende Eesti Rahva Muuseumi teadlaste peale, kes Rootsi läksid. Sest kõik varad jäid ju Eestisse. Ja neid oli, mitu vaguni täitmist taheti Carootsesse viia, neid ei saanud viia ja Üprus jäi nende vagunite vedurijuhiga kusagil Tallinna ja Haapsalu vahetad, sõitsid edasi-tagasi ja mitte kusagil, sest ei pääsenud läbi. Venelased olid juba tulemas. Ja lõpuks suutis nüüd päästa koluvere linnusesse koluvere lossi, Orlovi lossi, need lihtsalt kanti sinna, jah. Aga ta ütles tajate, pidin venna mitu ülikonda ära andma, vedurijuhil üldse veaks seda edasi-tagasi, selle tähendab oma raadiost. Ja kui ta tuli sinna ja tulid, vaat siis ta seisis ukse ees, ei lasknud sõjaväelasi sisse, ütles tooge kõrge ohvitser, et see on rahva vara. Ja ta ütles, et, et see on asi, mis läks kuidagi nii, et nagu ei oleks toimunud minu poolt, seda enam mäletate see, mis ma rääkisin, see tema, tema kuri suhtumine temasse, kui tal kandidaadikraad ära võeti ja üldse rahvavaenlane, kus ta päästis tegelikult rahva vara. Aga mille alusel teda rahvavaenlaseks oli geneetik ja abielus inglannaga veel, nii et nii pahasti kui pahasti olla võib. Aga kuidas tema käsi käis saksa okupatsiooni ajal saksa okupatsiooni, praegu oli tema selle Eesti Rahva muuseumi teaduslik sekretär, kusjuures ta veel räägib sellest ühest väljapaistvast saksa kunstiajaloolasest niiskolholstist, kes Narvast pärit on ja väga suurepärase hariduse sai, palju huvitavaid asju kirjutanud on. Ta rääkis temast, et see oli nüüd tõeline fašist. Et kui ta tuli, siis tema oli niisugune sakslane, kes oli õpetatud, et kui ta tuli sisse, siis tõusis püsti ja nii, aga mitte minu. Eestlased olid tema jaoks matsid. Kultuur oli siin Saksamaa, eestlaste suhtes halvasti, tähendab, ta ütles, et eestlased pole siin midagi teinud, kogu kultuur sinu saksa poolt ja, ja nii edasi, nii et tema elas selle Eesti Rahva Muuseumi lõpuni kaasa, sellepärast ta käiski selle varadega ringi. Väga oluline oli see, et veel enne surma algatas jälle uut teemat ja selle, Eestimaa mõisate inventeerimine. See oli ja et see tema juhtimisel lahti läks. Tal oli abiliseks noore poisina Juhan Maiste. Ja sel ajal hakkas ka on siin tegelema sellega see hiiglaslik arhiiv, siga mõisa kohta need valmis sai. Tema jõud olid nagu lõppenud. Tahaks veel meelde tuletada, et kõik suurem osa tema asjadest vähemalt 15 viimast eluaastat tuli ta raskesti vähihaige. See on hämmastav, tema elujõud ja tema mitte vitaalsus, vaid tema, tema säärane loomisjõud ja, ja teiste inimeste veenmine. Ma ei ütleks, et ta nüüd oleks kullad suhtlemisel, see võib välja tulla, eks ole, meie praegusest jutust, et ainult positiivsed positiivsed, nii nagu iga loominguline inimene ja väga suure kaliibriga lusika, temal mingid teravad nurgad olla küljes. Ma ei tahagi eriti nendest rääkida, aga ta oli isiksus, kes jättis Eesti kunstiajaloole nii oma tegevusega kui ka selle genereerimise käivitamise teemade käivitamisega erakordselt suure jälje. Mäletan, kuidas ta mind piinas, ma tulin, mul oli veel ütleme, ma olen vene keeles õppinud koolis ja Leningradis, lõpetanud kunstiakadeemia, et ma tulin ja võib-olla mul see eesti keele kirjutamine oli ka nii natukene konarlik ja ma mäletan, kuidas ta piinas mind ühe komandeeringuaruandega. Neli-viis korda tegi ta ümber mul punasega ja sinisega ja kõik. Ja naersime Marta männisaluga, et lõpptulemus oli umbes nii, nagu ta alguses oli, aga tähendab see, see suhtumise õpetamine, see nõudlikkus, see tema teaduslik sekretär Eesti Rahva muuseumist, see õpetas juba oma selle nõudlikkusega patajate see suur kollektiiv, kes siis tegi selle soobelial. Ainult apinid nimetan, aga neid oli väga palju. See oli väga suur rühm, kes käisid majast majja ja ta kontrollis kõikide tegevuste nii edasi. Sel ajal kui oli Üprus juba küllaltki pikka aega tuli 65. aasta detsembri vabariikliku restaureerimisvalitsusse juba esimene ümbernimetamine, toimus tuli teine daam, Mai Lumiste, erakordselt elav, plahvatuslik, elegantne, tark ja väga töökas. Kusjuures ma ütlen, et tagantjärgi, et seal oli väga-väga huvitav moment et nad olid abielus. Rasmus Kangropooliga. Sepaar sobis suurepäraselt, tähendab, ma ei, ma ei tea, kuidas nad kodus sobisid. Aga see töökoostöö, mis nad tegid, see oli tõesti erakordne, sellepärast et Rasmus Kangro-Pool on tuntud Eestis siiski ühe ühe vanade tekstide Parema lugejana ja mikrofilmide läbi. Töötlejane Mai Lumiste, kes Kaliningradis lõpetas, alustas ta mujalt, alistas ta Kultuuriministeeriumi inspektori koha pealt. Mida sa võid mõelda, et inspektori koha pealt võib mingisuguse jälje jätta, kuid siiski Kunstikaitseinspektorina ratas ta üsna mitme meie kõige väljapaistvama keskaegse vanema kunsti kunsti pärast, restaureerimine, sealhulgas surmatants, Roode, nutke, Mustpeade altarite, Vigali maal ja nii edasi. Tähendab praegu võib see lihtne paista, et no mis olla algatada, tähendab noh, kusagilt sai raha, eks ole, ja pani töö käima, pani töö käima, aga see töö oli tehtud, kuigi tema elu esialgu ka ei olnud kerge, sest kui me vaatame, mis tal alguses hakkas ilmuma, siis nagu kõik kõik kunsti alasedki maiust nimetan kunstiajaloolased, sest siin ma mäletan Üprus väga kategooriliselt astu, saate välja, et tema ei ole mingi kunsti teadlane. Et see nõukogude väljamõeldis, et kunsti rajal kunstis, toorikalt, Kunskis sihte, taide History ja nii edasi. Et kunstiajaloolise algus on ju, on ju, kes palk on väike ja midagi peab tegema ja kõigi bibliograafia alguses seisab ikkagi seesama artiklikesed näitustest ja Rooma kunstist ja veel nii edasi, nii edasi. Õpetajate lehte, nii läks lahti Mai Lumiste tegevus. Ma ei pannud ainult need asjad käima, vaid vaid ta fikseeris ka need mingil moel, näiteks 61.. Arhitektuuri restaureerimise tulekut ilmub allartikkel siia legendimeistrist. Surmatants uurimised mis teatavasti ilmus surmatantsu elegantse raamatuna. Selle raamatu ilmumine oli ka niimoodi, et ta tahtis kindlasti tsüklotistriftisilmus. Akodif Swift oli hävitatud kõigist trükikodades. Ja oli õppeotstarbeks jäetud mõni rida näiteks kunstiinstituudis ja siis seal alati niimoodi, et ridade kaupa trükiti ära, ridade kaupa trükiti ära. See algus on tehtud täitsa niisugune käsitöölise töö. Ma tean, kuidas see tehtud sai, olin kõrval, ma olen väga paljudele raamatutele mis arhitektuuri kunsti alal ilmunud on teinud venekeelsed resümeed, mis tol ajal igal pool olid. Ja siin oli. Ja vene saksa teksti tegi teine tõlk, venekeelse tõlke tegin, kusjuures mul oli suur rõõm, et ma sain selle selle pika poeemi vabavärsis ära tõlkida vene keelde. Sinna ja Lumiste jäi rahule, nii et see oli mulle ka üks väikseks niuksed, nagu medaliks aegselt, tähendab, ta teeb üsna mitmeid asju. Ta kirjutab Kadrioru lossist ja nii edasi hakkavad ilmuma artiklid enes NSV Liidu rahvaste kunstiajaloos. Säärane koguteos on olnud entsüklopeediale, sest maailma maade rahvaste kunst Kustas soniline Rudolf Miro Eesti kunsti ajaloos, aga peale selle Cartna pihlakuga koos kirjutati kaks raamatut Madalmaade maalikunst 15. seitsmeteistkümnendal sajandini ja kõrgrenessansi suurmeistrit Itaalias. Nathaniel praegu ka ainsateks selle aja sääraseks populaarseteks väljaanneteks, mida laiem publik saad, kuigi oli väike tiraaž ja, ja ma arvan, et võib-olla te olete unustanud juba säärased raamatud olid, nagu ma enne mainisin, juba Kangro pooliga koos hakkasid uurimused tulema. Näiteks Tallinna maalijate puunikerdused, 14. 15. sajandil tähendab seal kataloogi taoline, kus ühelt poolt oli ülevaade säilinud töödest ja teiselt poolt see arhiivne täpne Tallinna arhiivis, kus kohas meister elas ja kui palju ta oma töö eest raha sai. Arhitektuuriajaloos on Mai Lumiste, suurimaks monumendi loomulikult tegi. Ja eksin, temale tehti kurje küll, sellepärast et et Niguliste kiriku restaureerimine vältasid üle 20 aasta ja käis nii ja naa, üle kivide-kändude tegelesid ka teised uurijad. Järsku ta sattus lumistega ja ta ei võtnud käsile nüüd vanu uurimisi, vaid võttis haamri, hakkas uurima, ise väga palju leidis näiteks väga kaunis, kõige vanem portaal, mis praegu lõunatiivas on, tähendab, Kassari siis rusude all või kuidas tähendab, ta oli kinni krohvitud ja nähtamatu, aga ta ei usaldanud. Antoniuse kabelis leidis kuldseks vanad rõdud ja ja müürikäigud ja ta leidis vanal kirikul ülemises osas isegi kaitsekäigud. Mis ilma selleta oleks võib-olla jäänud tema poolt peaaegu lõpetatud Raamat. Niguliste kirikust oli jälle õnneks niimoodi, et see lõpetamata töö sai lõpetatud Rasmus Kangropooli poolt. Minu silmaga vaadates on see graafiliselt kõige uhkem iseseisev uurimus Eesti arhitektuurimonumendist. Ma võiks sinna kõrvale panna mõõdiad, sobeli linnamüür, aga see pole nagu üksik ujuminud niivõrd hea dokumentatsiooni materjaliga nii hästi-hästi esitatud nii hästi fikseeritud et praktiliselt annab ta ka tulevastele põlvedele erinevate interpretatsiooni võimalust. Kui leidub säärane inimene, kes suudab seda siis teha. Nüüd tavaline inimene ei kujuta hästi ette, kuidas kunstiajaloolane naiskunstiajaloolane käib, madal mürahaamer käes ja siis mõtekas, siit on midagi oodata ja teises kostaap müüria. Esiteks muidugi tal võib käes olla ja talongi vaesuse käes, aga selleks on ka välitöölised, kes ta ütleb, et siit võtke, vaadake, kas see, kas need kaks müüri liituvad kokku, kas nad on üheaegselt või ei ole ja kus ta tuleb vuuk välja, siis paneb mõtte käima ja viib edasi. Ja see väliuurimise intuitsioon on, on ka inimestel täiesti erinev, on. Väli uurimistes on kaunis palju leidnud raam ja näiteks Boriss tuba pikk on, on hea haistmisega, kes leiab need asjad üles. Ta ei pruugi tähendab seda füüsilist tööd ise teha ja suruõhuhaamriga seal tagant. Aga mõtiskledes selle ehitusetappide kohta on tema jõudnud siiski selleni, et tema kogemus ütleb tema mõtlev vaim. Ja teine asi, mis ta tegi, on, see, jäi kuidagi vähem märgatuks, on pühavaimu kirik, pühavaimu kirikule ei olnud täis restaureerimistellimust, aga on remondi käigus leidnud üsna palju avasid mis rikastasid, ütleme selle suhtumist ühele Tallinna vanimas ehitismälestis rakkega, võib-olla natuke mõnda detaili sellest pärast seda avati näiteks all see väike kauplus, kus nüüd saiakangi poolt ja ja kui, kui te vaatate pühavaimu tänavafassaadis, siis seal keskel on üks ukseava eksponeeritud torniosas on erinevalt sellest, mis oli enne sõda, teatud on, on leitud ühteteist, mis seal ka tema poolt välja toodud peale nende asjade, tema tegelenud ka hoopis teise asjaga, ma ütlen, see, need rikkad inimesed, vaimult rikkad nad ei tegele, ainult ühe asjaga on teinud väga palju on tema käsikirju tellitud kirikutes sisese inventeerimise tulemused, kus ta kirjeldab, ütleme, lühtrid ja seal sees olevat inventari ja selle käsikirjalisest materjalis on tan fikseeritud, kui need asjatad kaovad, siis on siiski olemas mingisugune pidepunkte, ta on neid teinud. Üks asi, mis veel lisaks on Kadrioru loss, see oli ka üks tema meelisapteek, kaunis palju tegeles sellega ja eraldi raamatukestena ja artiklid ja nii edasi, ütleme väliuurijana tähendab uurijana objektide juures oli tal ligi 70 70 objekti kohta, Tallinnas on tal arhiivset materjali. Sest samaaegselt ta kaitseb ju kandidaadikraadi hoopis hoopis sellisel alal nagu 16. sajandi ja 17 sajandi esimese poole maalikunsti ja skulptuuri Eestis. Võiks öelda, et maalispetsialist. Samas ma näitan siin nüüd elamud, kirikud, kiriku inventar, Kadriorg ja Eesti arhitektuurileksikonis, mis ta pidi ilmuma, mis nüüd on Eesti arhitektuurinime all, esimene köide, Tallinn on ilmunud ja teine ma ei tea, peaks kohe tulema. Peale selle ta on, ma ei häbene seda. Ta on Nõukogude Eesti preemia laureaat kui üks Eesti kunstiajal autorid, eks ole. Ja see ei ole pahaks pandav, et inimene sellise preemia sai, sellepärast et tol ajal need inimesed, kes tegelesid eesti vanema pärandi uurimisega ka see ei olnud teiste ees lipitsimine, see aus, tehtud töö. Ja, ja ma ütlen, et nii nagu Üprus ka seal üks, üks osanike, kes sai selle preemia Üprus sai veel selle arhitektuuriajaloolist need kaks korda ja Üprus koos soobelega oleks peaaegu ka kolmandas saanud. Viimased kaks konkurentide hotell Viru ja Tallinna kellereerimine virule anti. Et need on juba nii palju toitjatel küll nüüd kui võrrelda neid kahte kolleegi panuse Vahar ja muidugi olemas, pealegi Mai Lumiste suri väga noorelt, 50 kolmeaastaselt kahetsusväärsetel asjaoludel. Kui te nüüd võrdlete neid oma kolleege. Ma ei saa niimoodi inimesi lahterdada, tähendab Nad olid tõesti ühed suurepärased eriala spetsialistid, kes on pannud nii olulise panuse Eesti kunstiajaloo uurimisse, et et noh, see on jääda, see võimatu tähendab seda välja raiuda enam ei saa. Ja jälle tulles tagasi uske just kunstiajalugu peab vaatama siiski väga laialt, ma võtaks arheoloogiast alates, eks ole, kus rahvakunstimeistrid hakkavad midagi tegema niikuinii selle praeguse ütleme nende asjadega, millega tegelevad Mart Kalm ja Karin Hallas nüüd 20. 30.-te aastate ja, ja miks ka mitte meie aeg vahel tuleb kunagi läbi mõelda ja kirja panna. Tähendab Üprus on selles suhtes totaalne. Kui tema algusest avaldab ühte mingisugust teemat siis ta avastab, selle kingib selle lugejale. Mai Lumiste oli, oli võib-olla inimesena palju elavam ja elurõõmsam, noh, mõlemal on kaunistatud põhilised teed, üks, üks, nüüd eks ole, ei kõlba siia, ühiskonda ja lumistel olid, olid probleemid. Nii endal kui ka, ütleme seal Niguliste kirik, kus tegijad said preemiad tegemise eest ja jäeti välja ainult üks inimene, see, kes juhtis algusest lõpuni ja kelle kontseptsioon sai ka ellu rakendatud. See muide tappiski teda, tal oli üks infarkt koduste asjaolude pärast. Mõne päeva pärast selgus, et selle au hinnatute hulgas temast mindi mööda ja see oli surm. Tähendab, ma ei taha võrrelda, Nad on erinevad inimesed, aga, aga minu silmis on nad mõlemad välist.