Eks liibris? Täna on meie eesteos nimega Jüri Lotman ja sellest teosest räägib meile Rein Veidemann. JÜRI Lotman, iste, keda me alles avastame eesti kultuuris, võib rääkida kui meie kultuuri suurest teosest. Aga nagu elus ikka, on raamatuid, mida avastatakse alles hiljem ja mis nende kirjutamise aegu võib-olla ei leiagi niisugust vastukaja, nagu nad seda vääriksid. Nii on seda ka professori, akadeemiku ja maailma ühe säravama kirjandusteadlase Jüri Lotmaniga. Jüri Lotman sündis 1922. aastal Petrogradis juristi pojana, käis sealsamas keskkoolis ning astus seejärel Leningradi Ülikooli filoloogiateaduskonda. Siis tuli tal minna üsna noorukesena Ta, kus ta oli suurtükiväelane ja seejärel jätkas ta 46.-st kuni 50. aastani õpinguid Leningradi riiklikus ülikoolis. Aga ülikooli järel me teame, mis aeg see oli 1950. aastate vahetus, see oli kõige karmim Stalini ajastu agoonia. Ja Jüri Lotman rahvuselt juudina ei leidnud õiget rakenduste antisemitismi tõttu, mis sel ajal valitses toonases Leningradis. Tegelikult oli ta sunnitud emigreeruma kodulinnast ja tema uueks kodulinnaks sai siis Tartu. Lotman tuli Tartusse 1950. aastal, kus ta sai tööd õpetajate instituudis ja kus ta õpetas vene kirjanduse ajalugu. Juba 1900 viiekümnendail aastatel hakkas Lotman Tartu Ülikoolis kujundama oma koolkonda kõigepealt vene kirjanduse uurimise koolkonda ja seejärel selle põhjal üldse kunsti uurimise koolkonda, mida tänapäeval tuntakse siiamaani maailmakuulsa tart Tartu-Moskva koolkonna juba ülikooli Beuna kaitses ta filoloogiakandidaadi kraadi 1962. aastal. 1963.-st aastast saab Lotmanist Tartu Ülikooli vene kirjanduse professor. Kuid Lotmani huvid liiguvad tegelikult mitte ainult vene kirjanduse piirimaal, vene kirjandus muutub selleks näitematerjaliks, mille alusel töötab ta siis välja koos oma kolleegidega kirjanduse, strukturaalse uurimise meetodi, sealt edasi see meetod avardus juba strukturaalsemiootiliseks kirjandus uurimiseks ja sealt edasi avardus ta kultuurisemiootiline seks uurimiseks. Kogu see koolkond Se uurimissuund areneb Tartu Ülikoolis välja 1900 kuuekümnendatel aastatel ja saab tuntuks mitte ainult siis toonases Nõukogude liidus vaid ka mingil määral Euroopas tervikuna kui kuulsa Kääriku koolkonna nime all, mis siis hiljem on tõlgendatav Tartu-Moskva koolkonna na. See Kääriku koolkond hakkasid 1900 kuuekümnete aastate suviti kogunema silmapaistvad intellektuaalid Moskvast toonasest Leningradist ja ka Eestist endast. Tegemist on omamoodi nisust sünergeetilise efektiga. See oli omamoodi maapaos välja kujundatud sugune salakeel ja samal ajal äärmiselt suuri võimalusi pakkuda kuv kirjanduse, aga ka laiemalt kultuuri ja ühiskonna analüüsi võimaldav meetod ja Lotman oli siis selle meetodi eestvedajaks. Kääriku suvekoolides kasvas välja tänagi väga kuulus uurimuste sari töid märgisüsteemide alalt. Lotman oli küll tunnustatud teadlane Nõukogude liidus Moskvas ja omani Ta jüngrite seas ja ka toonasesse nõndanimetatud sotsialismileeri maades siis Ida-Saksas, Poolas, Tšehhis, Ungaris, mõnevõrra ka juba Läänes oli levinud tema uurimuste kuulsus. Kuid Ta oli siiski allasurutud siin Eesti Eesti, ütleme ametlikus kirjandusteaduses endas. Nii paradoksaalne kui see ka pole. Kuigi Lotman oli ülikooli professor, väga tunnustatud uurija. Kõikjal Eesti akadeemikuks sai Lotman alates 1990. aastal kolm aastat enne oma surma. Kuigi teda akadeemikuks esitati mitmel korral. See ei tähendanud seda, aga et Lotman ei oleks olnud siis või tema õpetus ei oleks olnud levimisvõimeline Eestis. Peab ütlema, et mitmedki eesti kirjandusteadlased, kes kuulasid 1910. aastad Lotmani loenguid strukturaalsest poeedikast kandsid Need ideed üle ka eesti kirjandus- ja kultuuriuurimuse ja ma nimetan siin kolme tähtsat meest, kellest kaks on paraku juba manalateel. Need on siis Jaak Põldmäe, kes Lotmani ühe õpilasena siis eestlasest õpilasena hakkas rakendama Lotmani meetodit Eesti värsi uurimisel ja kirjutas Eesti värsiõpetuse, mis on oluliselt mõjutatud just nimelt strukturaalselt poeetikast. Teine õpetlane, kirjanduskriitik, jaga luuletaja oli mäger ka tema rakendas Lotmani meetodite oma siis uurimustes ja kolmas tänagi tegutsev ning Tallinna pedagoogikaülikoolis kirjandus sätav dotsent tärt liias. Tema rakendas Lotmani teooriat proosa uurimisel ja üldse kunstilise kujundi uurimisel. Milles seisneb siis Lotmani õpetuse geniaalsus ja miks me täna räägime manist kui teosest? Iga geniaalne asi ju tegelikult oma olemuselt üsna lihtne. Ja Lotmani õpetuse alus on ka iseenesest väga lihtne, see lähtub vene formalistidest, aga võib-olla veelgi varasem selle eeskuju on nimelt 20 sajandi alguses prantsuse keeleteadlase keele Philosophy, Ferdinand Sosüüri õpetuses nimetas, et selles, et kogu meie nii-öelda keel, mis peegeldab maailma tegelikult peegeldab seda struktuurselt struktureerib ühtlasi maailma struktureerib ta sellepärast, et keel koosneb nagu kahest poolest, koosneb vormist ja koosneb sisust ja sisuks on tähendus, kuid see tähendus saabumbanes lõpliku fikseeringu keeleni öelda vormi või keele, ütleme siis kuju kaudu ja nüüd niisugust kahetist rotangist, keelemärgi enda tasandil seda uurisid vene formalistid luules endas. Ja nüüd see kahetine, keele kahetamine, avaldumine, see sai aluseks ka siis mani kõigepealt strukturaalselt poeedikalekus, uuriti seda, kuidas luulekeeles mingid vormivõtted mõjutavad ühe või teise luuletuse tähendust edasi, sealt aga läks Lotman selles suunas, et ta vaatles selle nii-öelda kahetise jaotuse alusel ka keele enda kunstikeele enda toimimismehhanismi. Ja nüüd, Me jõuame selle juurde, mida Lotman nimetab sekundaarseks modelleerivaks süsteemiks, ehk keel ise on võimeline esinema kahel viisil loomuliku keele, aga selle peale ehitub veel siis teiseneb keel, mis modelleerib mitte ainult seda meie loomulikku keelt ennast, vaid ka selle loomuliku keele põhjal kogu tegelikkust, mis saab siis tänu oma sekundaarsusele kunstikeele aluseks. Ja siin tõesti Lotman esile nii-öelda kunsti olemuslikku põhja. Et kunsti olemuslikuks põhjaks siis sõnakunsti olemuse põhjaks on see, et me nagu räägime loomulikus keeles, aga kogu aeg tajume, et see keel, mis esineb meile luule kujul draama kujul proosas, on siiski midagi teist ja kogu Lotmani teooria põhinebki sellel, kuidas see teine muutub eriliseks, mille läbi me tajume kogu maailma nii-öelda kunstilise tegelikkusele. Edasi siirdus Lotman oma uuringutes kogu kultuuri struktuuri avamisele. Ja siin jõuab ta kultuurisemiootika juurde. Ei hakka puurima kõikvõimalikke kultuuris endas toimivaid märgisüsteeme ehk siis kuidas ühed või teised märgisüsteemid alates religioonist, alates haridusest ja lõpetades kunstiga, lõpetades näiteks filmi diaatri kirjandusega, kuidas nad omavahel suhestuvad. Nüüd jõuab Lotman nii-öelda teksti tasandil, räägib sellest, et kultuur on üks lakkamatu tekstide voog selle tekstide voo kaudu tegelikult avanebki iga kultuuri tähendus. 1990. aastal ilmus Lotmani teost kultuurisemiootika, mida ta ise nimetas semiootika koputuseks oma koduuksele sest kultuurisemiootika sündis Käärikul, Tartus ja Eestis. Ja 1999. aastal ilmus Lotmanilt eesti keeles Semjon sfäärist, kus ta nii-öelda revolutsionäärina humanitaarteadustes sõnastab semisfääri mõiste. See on niivõrd ulatuslik, see on niivõrd universaalne ja geniaalne sõnastus, et selle juurde peab iga kirjandushuviline iga kultuurihuviline jõudma ise. Seepärast ma soovitan seda raamatut lugeda ja seejärel me avastame mitte ainult Lotmani, vaid avastame ka selle, et mõnikord elavad geeniused meie keskel ja meil on vaja ainult teha natukene pingutada, just, et jõuda nende juurde. Kis Rein Veidemann Raamatu Aasto lehekülgi.