Eks liibris? Meie laual on täna romaan 100 aastat üksildust ja stuudios on Jüri Talvet. Kui võtta kätte Gabriel karsi markese Kolumbia kirjaniku romaan 100 aastat üksildust sele eestikeelses tõlkes, kes mis on aastal 1975, siis jah, et see on, on võib-olla isegi väga tagasihoidlik, võrreldes praeguste klantsväljaannetega, ta on koltunud, lehekülgede kohati isegi raskevõitu lugeda. Ent ometi see teos on palju loetud ja palju vaimustust avaldada selle üle, mina ise ka peaksime seda 20 sajandi teisel poolel. Suurimaks romaaniks maailmakirjandusest. Selle kaaseestikeelse tõlke kaason Jaan Tammsaarelt. Mis kujutab mustlast melt Kiiadest sellele teose maagia üht peamist allikat. Ja see, et teda siiski lugeda saab, on tänu sellele, et tollal 1955. aastal tiraažid olid väga suured, saan 50000 eksemplari. Seda jätkub praegu antikvariaatides. Teose tõlkija on aita kursusel, kelle sünnist möödub 100 aastat. Järgmise aasta alguses. Ta suri 1979. aastal. On 100 aastat üksildust, on aita Kurfeldi viimane meistriteos. Tuletan meelde, et aitan Kurphelt on, ta ongi hote. Ja eesti keelde. See on meisterlik tõrge, suur tõlge. Samas on selle kõrvalda tõlgenduste Jevskit, Ronani ja nii edasi. Edgar, siia Mark, kes oli väga heades kätes. Praegu hetkel olen ise võib-olla veel Calderon lummas Calderon on suur hispaania näitekirjanik, kelle peateos elu on unenägu. Lavastus esilavastus veidi aega tagasi Draamateatris, Tallinnas. Kuid kui ma mõtlen Nende kahe teose peale, siis tegelikult sarnasused ei, ei puudugi. 1975. aasta väljaande saatesõna ma kirjutasin tagasivaates, ma ütleksin, et seal võib-olla oli vaimustus üle analüüsist sest ladinaameerika uus romaan oli just siis jõudnud oma kõrgpunkti. Markese 100 aastat üksildust või siin annustes oleraad ilmus algupäraselt 1967. aastal. Veidi varem oli ilmunud Joan Rulfo mehhiklase von Rolf Pedro paar oma, mis on ka eesti keelde tõlgitud. Sinna kuuluvad samuti Vargas jossa Peruu kirjanik orgas jossa romaanis Judad Ilus Pehrsson, linnakoerad, roheline maja eesti keelde on tõlgitud sellest kõrgajast ainult küll kutsikad 1967, mis ilmus hispaania keeles. Samuti Carlos Fuentes apteemine krossi surma, mis on eesti keeles olemas. Ja kõik see tõi maailmakirjandusse sellise väga värske lüüris maagilise puhangu ja hakati rääkima Ladina-Ameerika kirjanduse maagilisest realismist. Selle sümboliks igal juhul karsija markes, kuigi ma tollal olin kirjandusuurijana algaja. Siiski arvan ma, et ma suutsin ka tolles saatesõnas tabada vaistlikult mõningaid olulisemaid jooni karsija markese teoses ja loomingus. Kõigepealt on seal nimetatud tongi hote paralleeli. See on müüdi Ajaloolise tõeluse äärmised. Tihe põiming. Struktuurne mäng, mis paneb patukohtuma ajalisega. Paneb kohtuva müüdi, füüsis surelikuga, see tähendab meiega näitab, et müüti müüti ole midagi lõppenud. Hoidet müüt kestab edasi, meie oleme nüüdisosalised. Nii on tunudki hotes torki hote ja teavad teose teises osas. Et Eesti on kirjutatud romaan, et nad on ise, on müüt. Külasest, samuti sõjas aastases üksinduses. Lõpulehekülgedel selgub, et kogu loetud kuuldud lugu oli õieti müüt, mis oli juba varem üles tähendatud mustlasi Tiieldase maagilises käsikirjas. Siis ma ütleksin, et ühelgi teisel romaani kirjanikul ei tungi filosoofia nii sügavale teose kujundisse struktuuri, kui seal maantee seal või markesel. Ma ütleksin isegi Iiri suurele kirjanikule, Churchil on see otsit. Teos paistab silma oma mitmeplaanilise ja mitme häälsusega. Real ja fantastiline põimuvad kuidagi eriti loomulikult mida ei saa kuidagi näiteks öelda ulmeromaanide kohta kus vastupidi, on see fantastiline mingisugusel kõledal tühjuse taustal. Aga see on just sellepärast, et isegi üli fantastiline kujund põhineb markesel psühholoogilise ajaloolisel kogemusel. Rõhutaksin veel sümbolite mitmetähenduslikkust tagasi viidematust mingile kindlale mõtteskeemile või väga konkreetsele ajaloolise reaalsuse lõigule. Miks kõikjal maailmas sellest teosest vaimustatud 100-st aastat üksildust ja just sellepärast sümbolit ei peegelda mitte ainult Ladina-Ameerikat kuigi teose sündmused arenema seal vaid ajaloolist inimkonna lugu üldse üsnagi sarnaselt piibliga. Siin on ajalooline mees oma kõigi kirgede nõrkustega. Seda võib-olla isegi rõhutab see, et siin tegelaste nimed suguvõsas lähevad segamini ja nad on väga sarnased. Samuti on siin ajalooline naine ka äärmiselt mitmekülgsed, paljude tegelaste kaudu kujutatud. Naine, kes vajab armastust, aga samas on sageli mees türannia ohver. Olen tähele pannud ka seda suure romaani on tavaliselt sellised mis suudavad hõlmata rohkem kui autori enda maailma. Tähendab, kus autor oskab lasta oma teadvusesse n endast erinevaid hääli ja teadusi. Ongi hate kõrvale Sancho Panso. Ja sellega koos saavad kokku kõrge madal, traagiline, koomiline ideaali maine. Täpselt samuti on seega sihukesel tohutu hulga tegelaste teaduste kaudu. Luuakse teoses suur komöödia, kus on väga palju nalja, satiiri, grotesk selles paljudes varjundites. Kuid samas sinna põimuvad ka traagilised kumad. Seal on fatalismi, eriti teose lõpp kaldub pigem ikkagi traagilise poole. Kerge, tõsise piirimaa sünnivad lüürilised kujundid ja sümbolid. 1000 980. aasta alguses olin ma Kuubas seal mul oli juhus, kas markesega väga põgusalt kohtuda masin talle üle 100-st üksildase eestikeelse tõlke rääkisin oma plaanist tõlkida temal, novell, mille ta heaks kiitis. Tollase valitsus, kui on seal ilmunud Loomingu raamatu pealkiri, kadunud aja meri. Ja ta küsis, mida ma pean tema proosas kõige olulisemaks jooneks. Ma vastasin, et lüürisest oli näha, et tal oli selle üle hea meel, ütles, et tema ise on täpselt samuti tundnud. Ja tõepoolest oleks raske leida ühtki suurt romaani kirjandusest, kus puuduks lüüriline alge ja see oli selle panta seal vanas kirjandusest. Ja tänapäeva 20 sajandi kirjanduses on see võltsing Wulfil, William footneril. Churchil on Rolf siia täpselt samuti kindlasti siia markesel. Karsemarkese sünnib lüürika, armastus surma hõllandusliku piiril. Maagiast tulvil ürgmaise elu kõiksuse intensiivsel taustal. Tagasi minnes kalderoni juurde, elu on unenägu, Kaldroni peateos on müüdi sõnan teost kuid ei põhine ühelgi teadaoleval müügil. Lotte on seal samuti ja samuti on niisugune teos 100 aastat üksildust vaid suurimate loojate ees. Haigus tundub olevat see luua ise uusi suuri müüte, milles inimene teiseneb. Elu üldistub kõik avatesse meie kõiki meeli kompavatesse seostesse paigutama. Nii rääkis Jüri Talvet, järgmine eksliidrisaade on homme samal ajal. Raamatu Aasto lehekülgi.