Eks liibris meie ees on Eduard Laaman raamat Eesti iseseisvuse sünd ja stuudios on Rein ruutsoo. Eduard saamani raamat kulub nähtavasti Eesti poliitilise ajaloo tippteoste hulka siiamaani seda ütlema ühelt poolt rõõmuga. Selles mõttes, et see raamat on kestnud 60 ligi 70 aastat lasti ja tundub ikka, et ta on kaasaegne, teine poolt, ütlen kahetsusega, et me ei ole suutnud paremat kirjutada. Sellele vaatamata on see raamat sedalaadi, mille juude tuleb pöörduda tagasi ka siis kui Eesti ajalugu hakkab kunagi uuesti kirjutama oma selle sajandi ajalugu. Minu jaoks muutus raamat tähtsaks juba päris ammu. Nimelt oli minu üx sõpru ott tarde Laamani sugulane. Ja nende kodus leidus raamat ja lisaks sellele veel ka suur hulk Eduard Laamani väljakirjutisi ja väljalõikeid, mis ta oli kokku korjanud ja liiminud korralikud vihingudes. Need sattusid hiljem ajaloos ajaloos Jaansoni kätte. Jahvatamised leiavad mõistliku Voogilist. Selles eas oli see raamateeride sümbol. Eesti iseseisvuse sünd. See sõna iseseisvus, oli juba midagi niisugust, mis oli kriminaalsed. Ma ei usu, et ma sel ajal midagi peale piltide meelde jätsin. Aga need pildid on klassikalised, on hämmastav, kuivõrd täpselt ja good hästi valis ta sellest materjalist, mis oli saada oma ajastu kohta. Peegeldavaidlusid aega, peegeldavaid, olukorra kujutusi seal, samasugune nagu tema sõnagi Laamani sõna on väga plastiline, täpne ja samal ajal väga kujundlik. Igatahes selle lehitsemine jätab ka lapsele tõsise jälje, sest kujud, kes seal esinevad, on karakteersed. Situatsioonid on lausa reljeefselt näha ja probleemid paistavad läbi nende joonistega, igatuuride ja mida tahes seal leidub. Võiks öelda, et tõesti oma ajastu silmapaistev väljaanne peale kirjutamise hästi kujundatud, hästi toimetatud ja ka rikkalikult piltidega varustatud. Kahjuks selle uus väljaanne, mis ilmus 1000 992009 93. Hol kahvatu vari, see on äratõmme, mis vahest on lugemisraske. Ma täna hommikul hoidsin käes neid mõlemaid ja lausa kahju, et meil ei õnnestunud veel, ei suutnud anda sellest korraliku tõlki, kui eks see peegeldab ka aegasid. Minu teine kokkupuude, kus raamat muutus väga oluliseks, oli kaheksanda aasta algus korraga lõpp vast enam kui tekkis küsimus, mida me teeme, kuhu me läheme ja mis Eesti ajaloos on juhtunud. Ilmselt täiendas kuskil midagi niisugust, mida võis nimetada iseseisvuseks. Aga ma ei saa lubada keegi saanud lubada aga ajaloost nähtavasti midagi õppida. Ja koos sellega paluti mul kirjutada ka saadik Laamann 1988. Situatsioon on selles mõttes huvitav, et säitu 100 aastat. Laamann oli põlu all, ka mina ei olnud veel nii-öelda väga aktsepteeritud inimene ja tuntud dialoog. Paraku ja ka mõned olid vastu, aga mõned ajaloolased, näiteks Heino Arumäe kirjutasid loomingule toetava kaaskirja, et artikkel on hea ja inimene pole üldse vastane. See ilmus veebruaris 1988, kulaamani sünnist täitus 100 aastat. Miks ma seda räägin? Sellepärast et selle raamatu taastulek oli ka küllalt vaevaline meeter meetri haaval pidi teda tagasi tooma samuti nagu Eesti iseseisvuse ideed. Kui nüüd raamatus rääkida, siis. Suurepärane sotsiaal- ja poliitilise ajaloonäide. Mis mõttes selles mõttes, et ta algab peale väga suhteliselt kaugelt ja näitab, et iseseisvus ei olnud mitte ühe ajastu hetke või ühe partei tegevus? See ei olnud mitte mõnede inimeste pingutus, see oli ette valmistatud Eesti 50 aasta arenguga aastast 1080 kuni 920 isegi Vaemmel. Ja ma selle raamatu pealkirjaks paneks isegi rohkem eesti rahvuse sünd. Ma pean tunnistama, et hiljem on kirjutanud üks ajaloolane või Eesti vabariigis juba raamatu eesti rahvuse sünd, mis ei ulatu. Ma ei taha nimesi nimetada kolmandikku viiendi, kuni sellest raamatust, mida kirjutas Laamann. See on Alduvam, mitte küll ümber kirjutatud, aga osutab, kuhu Eesti ajalooteaduses on langenud. Raamatu pealkirjaks võiks olla aga ka Eesti demokraatia sünd ja seomast. Selle raamatu olulisem külg, nimelt võitlus ajalugusid, selle, kuidas sõditakse langetatakse kangelaslugude elu ajalugusid on kirjutanud suhteliselt lihtsam, see kuulub aluse ideoloogias. Kirjutada aga ajaloo ülevaade, milles oleks näha, kuidas sünnib demokraatlik rahus kuidas meie valla omavalitsusest kasvab välja Eesti talupoja terve ratsionaalne mõtlemine. Kuidas üliõpilasorganisatsioonidest sünnivad iso organiseeruvad ühiskonna alged kuidas võitlevad 1900, viiendast aastast kuni 1920. aastani mitte bolševism ja mitte kodanlus, mis oleks väga lihtne ja väga primitiivne vaid võitlevad demokraatia ja diktatuur, mõtlev võitlevad kaks mõtlemistüüpi. Ja see on selle raamatu vast kõige suurem panus. Ja ka tema oht nimelt on näha väga selgelt, kuidas bolševism esindab mõtlemistüüp P. Ja kogu ühiskonnakorraldust, mis läks vastuolu Eesti rahva ajalooga tervikuna ja kogu selle viimase, 40 või 50 aastase arenguga. Laval on muidugi hea dramatiseeria, ta ehitab selle väga reljeefselt aga samal ajal ka ausalt selles mõttes, et ei ole inimesi, kes oleksid noh, tingimata Eesti riigi vastased oleksid selle vaenlased, on arutlusi, on eksimusi, on mitmesuguseid arusaamu ja näha see protsess, kuidas, kuidas küpseb ajalugu. Tegelikkus, see, mis lõpuks Eesti vabariigi tekitas. Mis on veel üks iseloomulik joon. Selle riigi eesotsas seisid tollal juristid ja see eristab märgatavalt hilisemad vabanemist nimed kogu mõtlemistüüp, kogu arutlustüüp rajaneb juristide loogikale ja teine poolt juba väljakujunenud poliitilistele struktuuridele, mis olid olemas vallavalitsustes, mis hõlmas linnavalitsustes välja kujunenud ajalehtedele, kuigi need A le parteid, aga need on siiski olemas. Tähendab, Eesti iseseisvus ei sünni praktiliselt tühjast. See sünnib ja areneb läbi normaalse, kuigi ebanormaalse tagasigi läbi normaalse kodanliku tüüp ühiskonna, mis suutis ennast jalule upitada ka impeeriumi raamides selles mõttes impeerium oli täiesti selgelt võrratult paremate eeldustega meie jaoks, kui seda oli nõukogude liit. Ja kui ta hindab kellelegi vanust, peaksime sedasama vaatama samuti. Kui Tõnisson arutab selle üle, kas Eesti võiks olla Föderatsioonis või osa Venemaad, olla ise, sa mitte, siis ta ei võitle isenesest vastu. Ta arutleb sellele, mida saab teha ühel hetkel. Kui me hakkame kirjutama ka nüüdset Eesti ajalugu aastal 1000 800980 kuni, ütleme 91, kaks siis oleks sellest raamatust võtta palju eeskuju. Rääkis Rein ruutsoo Raamatuaasta lehekülgi.