Ja tänases fotokoolis räägime sellisest mehest kui Arnold Newman, kellest õige pisut oli ka juttu meie ühes varasemas saates seoses Stravinski portreega stuudios Kaupo Kikkas ning ole hea, räägi, kes oli ta inimesena, kust ta pärit oli ja kuidas tema fotographeni jõudis. Arnold Aarner Newman on siis mees, kellest me täna natuke räägime ja tõepoolest väikse tagasivaatena paari kuu taha, kui me rääkisime maailma muutnud piltidest siseneda, rääkisime ka ühest sellisest ikoonilise tähtsusega pildist, kus on siis helilooja Igor Stravinski ja selle autoriks on seesama Newman. Nii et see nimi tuleb võib-olla nüüd juba natuke tuttav ette, kuna mõne lausega siiski puudutasime tema loomingut. Newman on eriline eelkõige seepärast, et ta tegeles ühe žanri arendamise ja loomisega, mida inglise keeles nimetatakse environmental poodžaid ehk portreekeskkonnaga mis oli tegelikult omal ajal täiesti nii-öelda uus leid. Ja täna. Ma tunnistan ausalt, see on üks minu lemmiksaared, mida me ise nii-öelda pildistan ja mida ma, mida me ise, millest me ise väga lugu pean. Seetõttu on ka selge, et Newman on minu jaoks tegelikult selline nii-öelda ikoonilise tähtsusega mees ja ma pean tõdema, et ma olen väga palju saanud oma mõtetele tuge lugedes hiljem tema mõningaid artikleid või, või avaldusi. Newman ilmselt oli väga karismaatiline mees. Kui me eelmistel nädalatel rääkisime kahest mehest Aadamsist, keda võis lausa veidrikuks pidada ja endigordierbressioonist, keda võiks pidada väga tagasihoidlikuks ja selliseks hiilivaks kunstlikuks kunstnikuks siis Neumanni šanr portreekeskkonnaga eeldab seda, et see ei valmi juhuslikult, see ei valmi kiiresti vaid see pigem valmib koostöös selle modelliga. Kui Newman pani üles oma suure juraka, keskformaat või laiformaat lõõtsaga kaamera, siis on selge, et kui selle peletise keegi sulle tuppa hiilib ja selle üles paneb siis igal juhul tekitab sust pinget ebameeldivustunnet ja kui ta ronib veel selle musta lina all sametlina alla on ju ja hakkab midagi kobisema, siis me ei tunne ennast keegi eriti kindlalt. Mulle meeldib õudselt üks lause, mida ütles kunagi Henry Kissinger, ma ei mäleta, kas seda niumanile või ütles ta seda kellelegi teisele kuulsale portree kunstnikule, aga see lause on väga lühike. Viis p Kaindumi. Palun ole minu vastu kena. See iseloomustab tohutult hästi ühte väga tarka modelli, kes saab aru, et sa võid olla Kissinger, Sa võid olla Rooma paavst või sa võid olla naabri Jüri. Aga sel hetkel, kui sinust hakatakse pilti tegema, pead sa usaldama ennast fotograafi kätesse. Ja kui sa oled sellest aru saanud ja seda tõdenud siis see on üks väga suur asi. Ma julgen oma tööst öelda, et ma näen iga päev inimesi kümneid sadu, keda ma pildistan, keda portrateerinud ja ma väga proovin olla kantu nii-öelda nende vastu, ehk siis väga hea nende vastu. Aga ma näen, kuidas nad ei suuda lasta ennast vabaks ehk et usaldada mind. Nii, et näolihased hakkavad tõmblema. Käitumine või vaatad sa lihtsalt väga ebausaldava näoga seda fotokat või seda fotograafi või oled sa lihtsalt halvasti meelestatud siis tegelikult see on portreepildi alus, on see usaldus, mis tekib pildistaja ja modelli vahel ja et igasugune usaldus tekib, usaldus tekib isiku tasandil, eks ju. Mis tähendab seda, et Newman oli väga karismaatiline ja suur isiksus, et ta suutis olla ühel samal tasandil Aafrika sõja kunnidega Ameerika presidentidega, inimestega tänaval ja veel nii-öelda, kes kõik sinna vahele jäävad. Nii et ma, ma ise pean seda üheks tema suurimaks plussiks ja tema suurimaks eriliseks nii-öelda iseloomuomaduseks. Sest et ta oli tehniliselt perfektne fotograaf. Väga tihti sellised karismaatilised inimesed, fotograafidena kipuvad olema pealiskaudsed, nad hindavad seda hetke, aga Newman suutis hoida seda hetke kinni, lihvida hetke nii-öelda teemandiks. Ja tema portreed on tõesti sellised, et, et igas portrees on lugu, sa vaatad pilti, mida rohkem sa sellest inimesest tead, seal pildi peal, seda rohkem see portree sulle kõneleb, seal ei ole mitte ühtegi sentimeetrit, mis oleks pildi peal asjata, kõik viitab millegile, kõik vihjab, kõik toetust selle inimese isiksust ja tema tegevust, see ongi tegelikult nii-öelda selle keskkonnaga portree suurim tunnusmärk. Newman ise ütles ka, et ma ei tahtnud teha lihtsalt näopilte ja ma ei tahtnud teha lihtsalt inimeste pilte mingilt taustal. Ma tahtsin, et keskkond ja inimene töötaksime piltidel koos ja selle nii-öelda soovi ja selle töö tulemusena tõesti valmiski, see eriline eriline žanr aastate jooksul. Ja muideks Arnold Newman on vist teadaolevalt ainuke fotograaf, kes siis tõesti on portrateerinud endiga derbressiooni nii-öelda klõpse ompressioonist teinud ka muud inimesed. Aga portrateerinud teda on Newman. Stravinski kõrval on jumala väga võrratu seeria, näiteks mehest nimega Pablo Picasso. Sellised pisut hullumeelsed. Närvilised, ja väga hästi tedak kirjeldavad portree, et ma julgeks öelda nii, et, et ta on tõesti portrateerinud väga erinevaid inimesi, ta on kindlasti nagu ka eelnevates saadetes räägitud, mõned mehed väga tihedalt olnud seotud juudi kogukonnaga. Ja tema üks põnevamaid pilte on üks tõeline ninanips. Ta on teinud ühe õõvastava jubedalt kurjakuulutava pildi ühest mehest, kelle nimi on Alfred grupp ja Alfred grupp, olin nats ja Talyn nats, kes suutis pääseda sellest sõjakoledustest ilma karistuseta ja temast sai Saksamaal suurtööstur. Ja see on üks kõige hirmuäratavam lugu, hirmuäratavam pilt Neumanni nii-öelda loomingus. Newman ise käsitles seda hiljem alati vaikse pihku itsitamisega ja ta ütles, et ma ei tea, kas ma kunagi enam saksa viisat saan pärast selle pildi tegemist. See on minu jaoks parim näide sellest peenest huumorist. Loomulikult on siin ka selgelt sisse kirjutatud jõhker kättemaks, et kui, kui vanarahvas ütles, et, et ma panen sind laulu sisse siis Newman pani selle mehe pildi sisse. Ei ilmu mitte ühtegi raamatutega ühtegi esseed, nii humanist, kus seda pilti ei käsitleta, kus me kõik ei saa uuesti ja uuesti teada, et Poliks nats ja massimõrvar. Nii et see näide ühest fotograafi kinnisideest, mille ta täidab siis, aga Neumanni looming on selles mõttes tõesti tohutult viljakas ja tohutult erinev, ta alustas nii-öelda portree stuudios, neid nimetati tol hetkel 49 sendi stuudiod, kus sa said astuda sisse, tehti Ps ja 49 senti ja sa lahkusid sealt mõnegi hiljem mobildikesega. Ta mitu aastat pildistas niimoodi nii-öelda lihtsalt konveiermeetodil inimesi ennem kui ta sai ennast jalule ja alustas oma stuudioga ja see andis talle jällegi kooli inimeste tajumisel inimestega suhtlemisel ja kuidas öelda, nagu inimeste hindamisel võib-olla hindamine oleks vale sõna, aga, aga õige sõna oleks nii-öelda analüüsimisel, et kuidas sa kellelegiga suhtled, kuidas kellelegi läheneda. Nii et see väga karm kool 49 sendi stuudios andis talle kindlasti ka väga suure tõuke edasiseks eluks. See on uskumatu, et ta pääses maailma vägevatele ligi, selles nõudis tohutut tööd, et üldse saada neid pildistama. Kui kaua see umbes aega. No ma arvan seda, et siin on palju asju, mida ei tea mina ja mida ei tea väga paljud teised, see, ma pean silmas seda, et Newman oli väga informeeritud mees. Ma nüüd ei taha liiga palju siin niisugust vandenõuteooriaid hakata veeretama, aga millelegi pärast pildistas ta ära näiteks kõik Iisraeli peaministrid ennem kui nad olid peaministriks valitud või isegi kui nende kandidatuur oli esitatud. Ehk siis see justkui toetab kergelt seda teooriat, et keegi kuskil juba teadis, mis karjäär meid ees ootab. Samamoodi, ta oli aastakümneid valge maja ametlik portatist, tema üks väga kuulus pilt noorest president Kennedy-ist. Ta pildistas välja kuni Blind Bill Clintoni jällegi väga kõrge eani, 88. eluaastani elas ja praktiliselt samamoodi suri jälle kaameraga käes, et veel veel väga kõrges eas tegi ta mõned väga vahvad portreepildid ja mulle õudselt meeldis, kuidas ta kõrges eas ka veel nii-öelda tegi nalja iseendale digitaalfotograafia üle ja teda õudselt see huvitas. Ühesõnaga ta oli näide sellest, kuidas kuidas 88 aastane mees tahab väga proovida uusi, kes tahab näha, kuhu see fotograafia areneb. Nii et ta Ta tõesti pääses ligi väga kõrgetele ringkondadele ja ma arvan, et selle peamiseks põhjuseks on ikkagi tema karismaatiline iseloom ja suurepärane looming. Ja kindlasti aitasid sind kaasa teatud ringkonnad, kes teda toetasid, sest et olgem ausad, suhted loevad sellisel väga kõrgel tasandil ka üht koma teist. Nii et kindlasti tal oli toetajaid, ta on tõesti pildistanud suulu kuningatest Ameerika presidentide, nii juudi kõikidest nii-öelda kõrgklassi inimestest ja kõrgtipp-poliitikutest vaatad kõiki. Ja, ja mitte mingil juhul ei maksa unustada tema erilist kirge ikkagi kultuuri ja kunstiinimeste vastu. Tõesti, Picasso, Stravinski, keda juba mainisime ja tegelikult see nimekiri on väga-väga pikk. Tore aitäh, Kaupo Kikkas ja järgmisel reedel kohtume taas.