Eks liibris. Täna on meie ees väike raamat Juhan Liiv, luuletused ja stuudios on Hando Runnel. Juhan Liivist võib alati rääkida nii nagu ilmast nii nagu ilm on oma Neiga, Juhan Liiv on oma. Ja selles mõttes võib alati temast rääkida nagu omast asjast. Mina olen lugenud Juhan Liivi lapsena kõigepealt kooli lugemikest ja nendest raamatutest, mis Juhan Liivist on ilmunud, on jäänud kuidagi kõige tähtsamaks kogutud teoste kaheksas köide ilmunud 1926 pealkirjaga luuletused. See on ajalooline asi sel ajal Canoniseerid. Juhan Liivi tõlgendus ja selle kaanoni loojaks oli suuresti Tuglas. Enne seda püüdis Juhan Liivi tõlgendada või seletada luuletaja Gustav suits. Aga ta ei olnud nii intensiivne nagu Tuglas. Ja nii sai määravaks see kirjanduse suurkuju. Ja võib-olla ka kahemõtteliselt. Rääkides Juhan Liivi ühest raamatust Peaksin ma ka paratamatult kõnelema kahest raamatust. Veel juurde. Üks on minu enda raamat mõtteloo sarja raamat, kus ma olen avaldanud kunagise filmi stsenaariumi, dokumentaalfilmi stsenaariumi Juhan Liivi kohta. Selle Runneli raamatu pealkiri on jooksu pealt suudeldud, seal on valik selliseid kirjanduslikke ajaloolisi mõtisklusi. Ja teine raamat. See on värske raamat, mis Ilmamaa kirjastus välja andis ja mille kavandas teine suur Liivi uurija Aarne Vinkel Juhan Liiv mälestustes. Üks vaateviis on teoreetiline metafüüsiline kus vaadatakse Juhan Liivi luulet seestpoolt tema ehituse järgi, see viib psühholoogia ja poeesia peenemad detailideni. Aga mälestused Juhan Liivist on väga inimlik raamat ja jutustab sellest maastikust sellest maast, kus Juhan Liiv elas, liikus ja mis on kõigest hoolimata praegugi alles. Ja liikudes meie Ida-Eestis Juhan Liivi kohtades näed neid tasandike, näid kohisevad metsi neid liivi, kuid võilillepõlde või tühjaks jäänud välju kus on rõõm ja kurbus segatud. Ja praegune aeg, mis Eestis on, on selles mõttes maastikus väga Liivilik. Et maastik on sama, maastik on muutunud, aga see loodusekohin ja looduse kurvameelsus koos päikese helkidega, see, mis on Juhan Liivi luules ühendatud vastandite paar, see on silmaga nähtav ja ihuga tuntav. Mis Juhan Liivi luule peensustesse puutub, siis minu meelest on seda kõige targemini kirjeldanud Richard Alekõrs. Omal ajal ja seda võiks nimetada vaesuse poeesijaks, seon väheste vaest elementidega luua. Ülimalt intensiivne. Elamus luule headust võib tegelikult mõõta luuletuse esimese rea kaudu ja kui meenutada Juhan Liivi tuntumate luuletuste esimesi ridasid. Need on jäänud põlvkondade meeltesse ja nad töötavad edasi ja sünnitavad ise uusi luuletusi. Noh, mõni selline algus. Oh sõbrad, ei lasema öelda, see on oma ja oma rahvahaiguse kohta, tervise kohta või nii lihtne rida. Ma kõndisin metsa poole. Üksik inimene kõnnib ja metsa oma suuruses. Tuisk jookseb võidu tuisuga, kes on näinud talvekülma talve ja tuulist tuisku, see teab, mida tähendab selline looduse ilus stiisi ja mis on just nagu inimeste ilm või selline väga vägev. Luuletuse algus, naised kangast seavad, seal on terve protsess, seal on terve ühiskond koos oma väga tähtsa tegevusega. Me võiksime praegusel ajal öelda. Naised, arvutid seavad kangas ja arvutite ilm on asjad, mis võiks kokku viia. No või niisugune leid? Üks suur üks suuni vana kui mullake, see muld ja mullasus on liivi väärtustes, eks peamine kõigis luuletustes on mingi Eetiline või õieti moraalne põhineed on väärtused, mille kohta vanasti öeldi püha pühaduse mõiste juurde kuulub Juhan Liivi luules. Üks lihtsam mõiste. See on sidekindel side ja ta ütleb. Need sõnad, mis mahuvad sinna, see on Isamaa püha ja õnn. Ta ütleb, Ma lillesideme võtaks seda teavad kõik, see on, mis ühendab. Veresideme võtaks ka, aga peamine on see kõigile nähtav lilleside. Võiks öelda, et Juhan Liivi eetikas ei ole midagi uut. Ja võiks tuua näite aastast 1885, kus lihtsalt ajalehe kirjelduses öeldakse. Inimese valem algab tööga. Juhan Liiv on öelnud ka, kui sul midagi muud ei ole võtta töö. Ja niimoodi tol ajal mõeldi. Töö on iga inimese kohus. Kohusetäitmine on igapäevane elu. Elutarvitused ja nõudmised on kehalised ja vaimsed. Neid kõiki toimetab töö ja jõu ja keha tugevus. Ja vaimuteravus peab olema ühendatud nühendus. Kehalised tarvitused on ihu ja hinge kooshoidmiseks. Vaimsed tarvitused on jumala ja inimese ühendamiseks. Kui neid piire ületatakse, siis inimene langeb loomade liig. Ja väga oluline on väljend. Vaimu sõjariist on jumala sõna. Lihasõjariistu on leegion, me tunneme praegusel ajal eriti seda Juhan Liiviaegset seisundit vaba ühiskonna ajal. Vabaduse jutlustajad toovad meile leegioni sõjariistu liha elu õigustamiseks, vaimuelu sõjariistu on jäänud üpris väheseks. Ja meie aeg on Juhan Liivi ajast kauge. Aga see intensiivsus, see tuleviku lahtisus, see küsimuste rohkus, mis saab meist, meie rahvast, kas me peame vasta, kas me suudame meile pärandusena tud kohustuste koormat viia elulise väljavaate poole või ootab meid hajumine avatud ilmaruumi teiste riikide rahvaste sekka? Jäljetult? Juhan Liiv küsib nii, aga tal on endal usk ja retsept olemas. Ta ütleb ühes luuletuses. Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võtta viimne tõde ja niimoodi kõik kõik. Ja lõpetab, mis lõid sa selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles. Nii rääkis Hando Runnel raamatuaasta lehekülgi.