Nasla harta padi on selle veidi Indialikult kõlava muusika autor. Kuule te ometi Indiast, vaid hoopiski Ungarist. Ja see muusika kujuteldavatelt maadelt ja olematutest paikadest. Ometi kõlab see nii ehedalt ja loomulikult just nagu oleks olemasolev elav rahvamuusika. Öeldakse, et see mees on suur veidrik, kes ei oleks tähtis see, kes ta on muusikas. Ja see, et tal on omanäoline sõnum öelda. Kuid kui tema veidrustest rääkida, siis mõjuvad need rohkem naljana. Näiteks müütab laste Hartuppadi oma interneti koduleheküljel enda näopildiga Soome ja käsid noortele ettevaatlik olla. Kuid eks ole see ikka pigem nali. Ortopeedi on sündinud Budapestis 1950. aastal ja praegu hetkel on ta bändi Hairo juht. Kodulinn on jäänud tema jaoks vaatamata arvukatele ekspeditsioonidel on maailma eri nurkadesse ikkagi üheks oluliseks punktiks siin planeedil maa ja Lasla Hortupadjan õppinud muusikat ja intoloogiat. Viimane muuseas India kirjandust, ajalugu ja kultuuri uuriv teadus. Ja peale selle kõige tegeleb tega orelite disainimise ja ehitamisega. Alates 1967.-st aastast on ta organiseerinud mitmeid ekspeditsioone kaugelt see maadesse alustades näiteks Põhja-Indiast. Eesmärgiks on teha kohapeal mingeid lindistusi, uurida filosoofiat ja ka mitmesuguseid rahvapille. Ortopeedi oskab ise mängida mitmetel eksootilistel pillidel, näiteks Rudravinat oskab mängida samuti Citaretja tablat. Ta ütleb enda kohta, et muusika on tema jaoks nagu vahend, millega reisida läbi aja. Ja ta ütleb ka, et see on tegelikult ka ainus vahend, millega ajareisile minna. Alguses kunagine nii-öelda noorte muusika, see tähendab rock, väljendas seda, et tulevik on meie päralt see seisukohta muutunud, nagu on muutunud ka aeg selle ümber. Samuti on kõvasti edasi arenenud muusikatehnoloogia, mis samuti on kunagisi seisukohti kõigutanud. Ja siis tuli usaldamatuse ajastu meiega muusika muutus reeturlikuks. Heliloojad, kes sa oled juba liiga vanad selleks, et veel mängida rokki hakkasid rohkem nokitsema omaenda stuudiotes. Ja Lasla korterpadi. Ta on heliloojad läinud ka seda teed, et mängivad kõikama pillipartiid ise sisse. Ning tema arvates on see märk võõrandamisest ja usaldamatusest, mis tema meelest sai muusikas alguse juba 1970.-te lõpul. Ja see on üha süveneb. Ortopeedi rõhutamine enda puhul seda, et igasugustel formaalsetel õpingutel oli tema jaoks märksa vähem tähtsust. Tal on sügavam huvi spetsiifiliste muusika ajastute vastu nagu näiteks varane keskaja muusika, keeruka struktuuriga renessanss või varane barokk. Ja peale selle huvitab teda loomulikult ka eri rahvaste muusika aga näiteks romantismi ja Tšassil põhineva Ameerika bluusi suhtes tunnetavaid isikust. Vähemalt nii ta väidab. Üks peamisi nõudmisi, mis ta iseendale esitab, on enda sisetunde või intuitsiooni teostamine. Samas peab ta oluliseks ka seda, et nii-öelda muusikatootmise protsess peaks inimesele rõõmu valmistama. Et luua uut korda võimaluste kuningriigis. Improvisatsioon, nagu see on olemas ka varasest barokist või Gregoriaani Hinduja kamalani muusikas on tema meelest kõige tähtsam ja muusika kunstirõõmutoov vaim element. Kuid see nõuab ka muusika üldmõistetavat keelt, mis lähtub silmapaistvatest, tee rajajatest. Ja improvisatsioon nagu kusagil kõrgel ülalpool mingisuguse spetsiifilise muusikakultuuri väljendusena pole tema meelest tänapäeval võimalik. Ja ta väidab, et meie ära tarbitud maailm on korraldatud ülemaailmse McDonaldsi tarkvaraloogika kohaselt mis ei võimalda arendada improvisatsiooni, reeglite üldist keelt. Kuidas Lazlo Hortuppadi muusika lõpuks kuulajateni jõuab, on pikk ja keeruline tee. Sest kõigepealt on vaja partituur laadida inimajusse ja arvutite digitaalsete sajudesse. Nii ütleb ta ise. Ja tema töömeetod on etnomuusika salvestiste sämplimine, millest ta siis hiljem oma teosed konstrueerib. 1980. aastal rajas ta ühingu ka ei andnud ta jakk, mis ühendab hindu moslemi muusikuid ja samaaegselt funktsioneeris ühinga, stuudiana ja arhiivina. Ning see on harta padi põhine töötamiskoht, kus käivad koos ka India klassikalise muusika fännid, muusikud ja heliloojad. Ning sellel ühingul on seitse liiget ja ühing, korraldab kontserte, loenguid ja Pifomantseid. Lazlo Hartuppadi hakkas juba lapsena aasia muusika kohta raamatuid, plaate ja käsikirju koguma ning hiljem huvitas teda põhiliselt aga india muusika. Lasla Hartuvaid elektroonilised teosed põhinevad klassikalistele india muusikastruktuuridele. Tänu muusikatehnoloogia arengule on ka tema käsutuses vahendid, mis võimaldavad ja Läänd väga lihtsal viisil omavahel kombineerida ja ühendada. Ortopeedi huvitub ka Euroopa polüfoonia vormidest mida ta ühendab mõningates teostes näiteks keskaja rütmistruktuuridega. Ka ise ta väidab, et ülemaailmne muusikatoodang on võrreldav pesupulbriga mis on tappev oma banaalsuses. Ja sel põhjusel subki virtuaalseid muusikamaailma ja kujuteldavat skulptuur. Aga alati liigub tema nägemus ka idamaade suunas ja ta peab ennast nende väheste eurooplaste hulka kuuluvaks, kes mõistavad idamaise kultuurireegleid. Ortopeedi väidab, et on olemas muusikateoseid, mille pikkus on sadu lehekülge ja mille partituurid näevad ka graafiliselt suurepärased välja. Ja tema meelestatud vaimustav ka nende organisatsioon ja ülesehitus. Ja siis äkki salvestatakse neid vastavalt inimlikule loogikale. Kuid kahjuks pole sellel salvestusele midagi pistmist muusika endaga. Võimatu tajuda vormi ja proportsioone. Sellised kujuteldavad heliteosed ja kujuteldav muusikaline keel on kunstile omane kuid tegelikus reaalsuses on need kujutlused vaid luupainajad. Muusikat võib kirjutada üks kummitus teisele kuid Lasla harta Padil endale selline idee meeldib, kui see jää liiga ebareaalseks. 1984. aastal rajas Lasla fotobadi idamaade muusika arhiivi, mis on ainulaadne Kesk-Euroopas ja lasele. Harta padi on avaldanud ka kirjutisi india muusikast ning elektronmuusikast. Ja need lähemalt tema plaatidest. Tal 1989 ilmus plaat rational Music of Amik taala. See on siis tema esimene plaat ja see on ilmunud koostöös plaadifirmaga erdank lang. Ja see on plaat, mis viib kuulajad kujuteldavale reisile Amik taala impeeriumisse. Seonic taala impeerium on tegelikult väljamõeldis, milles põimuvad rituaalid ja müstika võõrandamine ja surm. Viktuaale impeeriumi võime igaüks leida iseendas. See on meie aju, kuhu on peidetud inimese käitumine inimese geneetiline pärand ja instinktid, mida me tänapäeval kutsume kultuuriks keskkonnaks. Ja Lazlo ootavad ise nimetabki seda psühhomuusikaliseks teekonnaks. Aastal 1989 ilmus plaat translepike Amekana aastal 1992 sale atcheidian Collection. Aastal 93 ilmub Ritso Musica ohtude formal hõõrde all. Hobi ja selle plaadimuusika põhineb apol paraku all Ifahhaani laulude raamatul. Ja selles raamatus õpib inimene olema inimene, et leida oma koht universumis ära kasutada võimalusi, mis seni olid ebateadlikud. Et mõista, armastada ja aru saada inimolemusest et kontrollida ja vaigistada uinevaid draakoneid oma südame salajasi mõttes paikades. Asendada hirmu usaldusega, et olla enesekindlam ja kaotada illusioonideta rohkem armastada reaalsust. Raamat, millel selle plaadimuusika põhineb sisaldabki arvukalt muusika, tantsu- ja kompositsiooniharjutusi, mis peaksid aitama paremini tajuda eeterliku keha. Muusika on samaaegselt nagu pühitsus. Pühitsus läbi arvukate individuaalsete rütmide, mis saavad tantsus üheks suureks rütmiks mis peaks meele viima individuaalselt, tasandilt, üldisemale. Ja tantsu võib seetõttu siin määratleda rituaalse surma kooniana ja tantsijate hingamine peaks meenutama sureva inimese hingamist. Aastal 1990 ilmub plaatada seks Khao lind ja meie konverents ja Lasla Harte padi, ütleb sellel plaadil kõlava muusika kohta nõnda. India muusika õitseaeg oli viimati möödunud sajandi alguses, see tähendab 20. sajandi alguses. Aga see pilt muutus Indiast sai moderne ühiskond tänu indust realiseerumisele ja on india muusikale praeguseks kaotanud oma traditsioonilise tausta. Ja tänapäeva India muusikat leiavad ennast silmitsi Lääne eluviisi ja samuti lääneliku kontserdieluga mis on sisuliselt kaotanud oma muusika kultuurilise identiteedi. Ja rohkem väljendab standartiseerunud ideid. Kunagine tugev õpetaja-õpilase vaheline suhe, kusjuures õpetajale isegi Indias guru tähtsusega, kujundades oluliselt õpilase mõttemaailma. See mõte on asendunud lääneliku haridussüsteemiga, mis produtseerib Lasla ortopeedi meelest vaid lihtsalt tugeva tehnilise pagasiga talente. Ja see plaat sisaldab erinevaid töid aastatest 1983 kuni 94. See on pühendatud India maailma muusika konverentsi asutajale. Višnu Nare, Jan Fatkandele ning Hardo padi arvab, et tänu arengule tehnoloogia vallas on tal olemas vahendid, et kirjutada selline ingellik teos muusikaaastaga. Samas kui India muusikalt nõudis samalaadne tegevus umbes 20 aastast praktikat. Ja nüüd on siis las lahvate padi ilma selle 20 aastase harjutuse pagasita võimeline india perioodilisi polürütme tekitama. Neis rütmide siis jooni euroopa polüfooniasüsteemidega ja üritab neist moodustada mikstuur, mis kõlaksid ka tõepäraselt, see tähendab ehtsa india muusikana. Aastal 1990 kruusplaat Trans Cleveland mätsiks Sound of Lasla harta, padi ja seal duaalse olematu maailma muusika. Siinaniidsete munkade koorid, kaastulevikulöökpillidega sitter, klavessiin ja ülemhelilaul värviküllane ballett kõlasid, mis jäävad kusagile kaamelani, muusika ja eksperimenteerivaid laadi elektronmuusika vahepeale. On uskumatu, et sellel plaadil kõlab muusika, mida tegelikult enam maailmas ei eksisteeri. Näib nii, elab nagu oleksime ise sattunud salapärasesse Amik taala impeeriumisse või mütoloogiliste Fomanhotal kanoobisse. Janane paik on läinud täpselt äramärkimist mu laanekalale all kinni trummitöödes keda võib pidada islami kultuuri suurimaks müstikaks. Ja see müstik elas aastatel 1207 kuni 73. Lahkunud islami kerjusmunkade ehk tervislik hinged peaksid selles müütilisest paigas. Millest siin plaadil siis muusikali tehtud on, uuesti kokku saama. Just nagu piibli järgi peaksid hinged kunagi naasma paradiisi. Kuid seal oleks neil munkade hingedel vaja täiustada neid liturgiliste töid, mida nad alustasid planeedil maa. Ja praeguseks on see raamat kaheks kadunud ja meil jääb üle vaid uskuda Orto padi tulevikunägemusi sellest kummalisest müütilisest paigast. Aastal 1996 ilmub veel ka Lasla horte padi plaatema bändiga hajaja, see kannab pealkirja sisend näida. Aastal 95 on ilmunud plaat härra tee. Ja selle plaadi pealkirja ning muusika kohta räägib harta padi järgmist terra-d jumalamaa. See kuulub jumalale, kes on meie poolt loodud. Sellepärast ka meie maa ja selle maailm on täpselt samad, mis meie loodud jumalge. See maailm pole mitte see, mis oleks algselt sellisena loodud vaid see on selle hävitatud kuju. Plaadi kaanekujundusel olev Jeesuslik nägu kolmenäoliseks moondunud justkui Hieronymus, Boschi või Salvador Dali maalil mis peaks olema vast veidi hoiatav pilt meie praegusest kultuurisituatsioonist. Ja sellepärast vaadates seda asja just sellisest küljest on just kõige kaunimise nihestatus, etab Lasla harta padi. Sest seda taadi kunst on võõrandumine inimrassist ja selle võltsitud teadvuslikkusest. Aastal 1998 ilmus Laslahortepadilt ka plaat summa tehnoloogia. Ta on andnud välja plaate ka koostöös teiste muusikutega näiteks ka koostöös ungari rahvamuusikat viljelev laulja hiiren. Lavastusega on ilmunud plaat aga oma ühingu muusikatega mõnda hirmutanud plaadi pealkirjaga kajan Uta Jakookesta Songs from hangistan. Ja siin selle plaadi eessõnas ütleb ta järgmist. Kaasaegsed tööstus, ühiskonnad ja nende totaalne tehnoloogiline üleolek või maailma tohutult ümber korraldanud. Kõik traditsioon, inimesed, kultuurid on vastu sellele tehnoloogiliselt homogeensele ühiskonnale. Tähendab, et traditsioonilistele kultuuridele on reaalne oht enne välja surra, kui nad jõuavad siseneda maailma kultuuri ringlusesse. Ning seda kõike silmas pidades on kalasla Hartobadi oma ansambliga püüdnud midagi korda saata, et nii ei juhtuks. Ning ka ei andnud, Jako kästra tegutseb juba aastast 1980 ning ansambli liikmed on seadnud endale eesmärgiks saada kõiketeadja teada indie-muusika kohta. Ega siin plaadil jätkab Laslavatu padi oma põhisuundi. Ühelt poolt on ta siis arhailise muusikatraditsioonide alalhoidja, aga teisalt manipuleerib tulevikku kõlamaailmadega. Mis puudutab tema ansambli tegevuse köögipoolt, siis ütleb last Harto padi. Kui ma 1900 kaheksakümnendatel aastatel oli ringreisil end ansambliga ka ei andnud eakookesta siis oli mulle pidevaks probleemiks live-elektroonika ja india akustiliste pillide ühendamine. Samas nagu Lasla hartavad ise rõhutab kuulajal vaja uskuda, et kõik, mis kajandmata eakookestra esitab, on otseselt vanadel traditsioonidel põhineb. Tegelikult on see algne materjal läbinud pikka töötlusprotsessi alates sämplimisest kusjuures inglite pikkuseks on pikkused alates 20-st millisekundist kuni üheksa sekundini. Ja seejärel läbib muusikaline algmaterjal, et millalgi veel spektri analüüsi algoritmi, kontrolleri ja ka ülemhelidetöötluse ja sünteesi enda keeruline on tee kunstini. Ja nüüd kalasla Hartobadi mõtteid nii muusikast kui ka kultuurist laiemalt. Küsimusele, millal saab tema maasika või lugu lõplikult valmis, vastab ta järgmist. Igal mine, teosel on talle ainuomane tee, jõuda lõplikusse vormi ja see sõltub struktuurist ja tähendusest. Samuti on oluline minu sisemise termomeetri märguanne. Vaatan sageli tagasi lõpetatud tööle või ka juba välja antud albumitele ja mõnikord mind valdab kahetsus. Eriti mis puudutab mu tehnilisi loomistingimusi millel on paraku suur mõju kogu tervikule. Soov kogeda transsi pole midagi muud kui uuesti avastatud vana. See on traditsiooniline spirituaalne väljarändamise viis sellest maailmast, mis on muudetud meie poolt elamiskõlbmatuks. Kui muusika sisaldab transile viitavaid elemente on need vaid praeguse aja maailma tõepärased peegeldused. See on siis praeguse reaalsusest põgeneda. Maailma peegeldus. Stiilide valik minu teostas see tähendab India, Palüsaarte ja Ungari muusikat. Samuti muusikavormid ja instrumendid. Tuleneb mine sümpaatiast minevikuaegade inimese viletsuse vastu mis on samas, sest ega minu enda kannatas. Samal ajal aga vaimustun ma iga päev sellest viletsuse kunstist, mida loob andeka inimrassi. Kujutlusvõime. Ma arvan, et minu muusika on sama, mis 20 aastat tagasigi. Nüüdseks on mul rohkem vahendeid oma mõtete realiseerimiseks. Selline stiil on minu jaoks parim elus ellu jääda. 20. sajandi valgete muusikute märksõnaks on tagasi juurte juurde eriti tagasirütmide juurde, mis on üks muusikanurgakividest nagu veedade värsiõpetus aafrika trummikeel, Kamelani muusika taala struktuur või džungel kõik need põhinevad rütmil. Muusika algne olemus on ajamõõt. Ma olen väga uhke selle üle, et olen eurooplane, nii et meil on olemas selline suurepärane Euroopa muusikakultuur, kas Okk hemi ja Bachiga? See kultuur, mille lõpu tunnistajateks me praegu oleme, on unikaalne näitab kasvõi ida ja lääne kultuuride tugev vastastikune mõju. Samal ajal kui Euroopas veel olnud harmoonia või rütmi pole sümfooniat ega iseseisvate häälte samaaegset liikumist. Tseloodi alles umbes 1300. aasta kandis oli Indias peaaegu samal ajal juba rütmi Polutsiooni olemas. Tähendab india sööstus samal ajal see, mis Euroopaski. Kuid kes seda teab. Samal ajal kui Indias eksisteeris see meloodia, harmoonia ja polüfoonia struktuur justkui igapäevane muusikakeel. See eksisteeris ainult sajandi vahetuseni. Aga Euroopas kestis tunduvalt kauem ja see lõppes alles Mozartiga. Tänapäeval võime leida sadu erinevaid muusikasuundi kuid samal ajal muutub üha keerulisemaks neid nautida just seetõttu, et nad on meie ümber nii tapvalt suurel hulgal korraga moodne, sobitada iga eksisteerivat nooti mis tahes teise olemasolevaga kasutamata sealjuures mingit loogilist süsteemi. See ongi tänapäeva muusikas noodide järgneks teisele mitte struktuuri või ideoloogia järgi vaid seetõttu, et nii on ebatavaline see tähendab ebatavalises jõudsust, domineerib struktuuri ja vormile. Kuid Lasla harta paadil on tunne, et seesama toimub näiteks ka teaduses ning enamikes inimese tegevusvaldkondadest. Me seisame seina ees ja see sein on lõpp. Me võime ju üksteise peale näiteks juubeldavalt krooksuda ja me saame seda teha mitmetes krooksumise variatsioonides. Kuid lõppkokkuvõttes pole selles midagi erilist ega uut. Aga see, mis praegu toimub, on ilmselge. See vabadus, mida meile näiliselt on andnud tehnoloogia areng ja heaoluühiskond on totaalne standartiseerumine ja üksteisest võõrandumine. Selle maailma ainuke subjekti ja produkt, mis teeb elu lihtsamaks ja paremaks pole mitte tehtud inimese jaoks, vaid selleks et jääksid ellu ning kestaksid edasi mitmed sotsiaalsed nii-öelda ainevahetusprotsessid, näiteks turumajandus. Ja seda on Lasla Hartuppadi meelest praegusel hetkel võimatu ületada. Kujutlege, et olete muusika uurija umbes 300 aasta pärast tulete tagasi 20. sajandi maailma remondist, mis on küllalt erinev praegusest. Kujutlege, et selles maailmas ei leia Erika majanduslik tehnoloogiline skulptuuri sissetungija teistesse kultuuridesse vaid selle asemel kohtute näiteks aasia kõrgkultuuri, mis on ajalooliselt tunduvalt vanem. Kujutlege seda maailma, kus Euroopa polüfoonia keerukas süsteem on ühendatud näiteks aasia polüfoonia tehnikatega. Näed, barokkorelifraasid on üles ehitatud vastavalt klassikalistele taala süsteemidele. Kujutlege, et traditsioonilist Citarit mängitakse nagu Polifoonilist klavessiini kontserti mida saadab näiteks psühhedeelne rege bass. Kujutage ette, kus kammelane muusika järgib kindia instrumentaalroogade ülesehitust ja meenutab klassikalise elektroonilise rocki kontserte Jaava saarel. Laszlo Hartuvaid enda muusika ongi sellise segase ja Symbioosse kirjelduse sel käimaks vastaks. Lazlo ortopadi näib olevat pessimistlikult meelestatud mis puudutab meie tsivilisatsiooni ning tema enda muusikas käib puudu traagika ja raskepärasus. Puuride kokkusulamine on tänapäeval vist paratamatu, kui tahetakse säilitada nende elujõulisus. Paraku aga kipuvad huvitavamad nähtused vähemalt muusikas ikkagi kaduma ja need asendatakse millegi maitsetumaga, millegi tavalisem, aga millegagi, mis ei nõua liiga palju sügavat mõtlemist. Agalaslahwarto padi on veel üks neist mõtlevatest muusikategijatest, kes pole mitte surnud.