Feliks Undusk, palun, siis? Jaa, Hando Runnel soovis ka paar sõnalist repliigi. Tähendab, mul on tegelikult üks ettepanek, üks küsimus. Kõigepealt mul on niisugune ettepanek, et minu meelest on kätte jõudnud selline aeg juba kus. Me peame lisama veel ühe klausli nendesse reeglitesse, mille järgi me valime tippjuhte nimelt kõigele sellele lisaks, mis siiamaani kehtinud ankeet siis professionaalsus. Mingil erialal peaksid lisanduma ka oskus suhelda rahvaga, tahe suhelda rahvaga ja valmisolek suhelda rahvaga alates sellest, et julgetakse välja tulla kontserdisaali kohtumistel ja lõpetades sellega, et ollakse nõus, valmis ja osatakse intervjuud anda ka kasvõi lossi sisenemisel ajakirjanikele, kui kaamerad töötavad või siis sisenemisel EKP Keskkomitee hoonesse. Ja ma arvan, et selleks on täiesti viimane aeg ja kui me praegu näeme, et ka praeguses olukorras väga paljud tippjuhid valdavad seda kunsti hiljaaegu siin alles Matti Pedak surusse Ingo Normeti täiesti nurka kasutades osavalt ära võimu nüansse. Kuigi tegelikult Ingo Normeti oli õigus, siis keskkomitee büroo asub isegi kõrgemale, me teame meie võimuhierarhias hoolimata võib-olla konstitutsiooni poolt kehtestatust. Nii et valitsuse liikmestaatus, isegi valitsuse esimehe asetäitja staatus on mõnevõrra või tunduvalt madalamad kui ta ei kuulu keskkomitee büroo koosseis. Niisiis, see oleks nüüd ettepanek, kuid ma tuleksin teise poole juurde küsimuse juurde, kahjuks ka natukene pikemalt ja natukene kaugemalt. Ma usun, et keegi teist ei kahtle, et me oma vabariigi asju enne korda ei saa kui me haarame sellesse ühtsesse üritusse. Tunduvalt enam. Või pigem on õige öelda täielikult kõik muulased, kõik põliselanikud. Mul on isegi kahju sellest saalist kahjuks eile ma ei saanud osa võtta, võib-olla räägiti siis, aga täna peaaegu üldse ei räägitud sellest asjade küljest. Ja selle vajalikkusest annab kasvõi tunnistust viimane saade, mõtleme veel, kus lugupeetud kolleeg Galina diamiidova oli väga üllatunud, kui tald tuli vaated alla tuli vaatajaküsimus milles tsiteeriti ühte pöördumist venelase pöördumist eestlase poole ja Galina team Idol oli täiesti üllatus, ta reageeris väga emotsionaalselt ja vahetult. Mulle tundub, et see informeeritus on veelgi väiksem ja kindlasti väiksem. Ütleme niimoodi rea põliselanikke muulastest põliselanike hulgas. Ma toetan igati Rein Veidemanni läätschest või ideed, mida ta täna siin ei korranud, kuid mis on täiesti kiiduväärt. Kui me ise, eestlased ei hakka selle eest hoolt kandma, et meie muulased saaksid korrektset informatsiooni ühest adekvaatset informatsiooni sellest, mida meie tahame mis on meile vajalik kogu vabariigile, siis me ei suuda ka midagi ära teha. Meil ei ole võimalik korraldada isegi referendumit, millest me väga palju ja vaimustusega räägime. Milline võib olla selle referendumi tulemus kui informatsioon on selline, nagu tema on? Ja siin ma tahaksin tuua ühe näite. Ma usun, et teil nagu minulgi oli täna väga sisukas ja kiire päev ja lehte lugeda ei jätkunud peaaegu üldse aega. Siiski ma tooksin kaks tsitaati tänastest lehtedest, see on siis vabariiklikud, ajalehed, Rahva hääl, sotskastoonia kõigepealt selle esimese ettepaneku juurde. Ma tsiteerin. Mõlemad on eta materjali, mida ma tsiteerida tahaksin, esimesest materjalist loena esimesel aprillil saan siis, eile toimus Tallinnas Eesti NSV ülemnõukogu alaliste komisjonide liikmete nõupidamine, kus arutati Eesti rahvamajanduse juhtimise uuds, peaskeemi sedasama skeem, millest väga paljud siin täna väikesed ja millel just peatus ka ainsa hoidla. Ja järgmine lause mõnevõrra kaugemalt. Seltsimees Saar rõhutas, et enne, kui uus peas skeem vastu võetakse, tuleb seda laialdaselt arutada kõigil tasanditel. Ma juhin tähelepanu Kahale kuupäevale esimene aprill, kaheksas aprill kõigil tasanditel. Ja teine moment on siis teisest teatest, et ta teatest, mis on tegelikult peaks olema ühene nii eestikeelne kui venekeelne variant, kuid paraku me leiame siin väga suuri erisusi. See puudutab meie eilset tänast üritust, loominguliste liitude juhatuste ühine pleenum kaks kohta, kui eestikeelses variandis on sõnade järel pikema kõnega esines EKP keskkomitee sekretär Indrek Toome, sulgudes kõne, avaldatakse pühapäevasel Rahva hääles ja teises kohas. Pikem ülevaade tähendab, pärastlõunal jätkati sõnavõttudega ja siis pikem ülevaade. Loominguliste liitude juhatuste ühispleenumist avaldatakse hiljem siis venekeelses variandis Sass, kes toodab, mõlemad kohad puuduvad. Ja ma tahaksin küsida, kui te jagate minu arvamust selle fakti piisava tõsiduse üle. Sovskes toona toimetajalt Sergei tarakanovilt, kas on toimetus initsiatiiv või tuli see kuskilt mujalt? Kas Estonia toimetus on kohapeal esindatud, et võiks vastata korrapealt? Ja muide vahepeal, kui me tegelesime redaktsioonikomisjonis lõppdokumentidega, siis just tunti ka väga suurt huvi ja kui kiiresti on võimalik neid vene keeles vene keelde tõlkida, et avaldada nii Hando Runnel paar sõna ja siis Mikk Mikiver. See on rohkem hingeelulist laadi märkus inkonoonvatele. Ingo Normet tegi siin mitu ettepanekut, samal ajal ise ta ütles, et ta ei usu millessegi. See aeg on üürike. Kui me võtame vastu otsuseid, siis me peame mõtlema täiesti, kas aeg on üürike ja kuidas siis käituda. Ma kutsun üles kõiki orienteeruma väga pikaajalisele strateegiale, miski asi ei toimu väga kiiresti ja me peaksime õppima vanast testamendist juutidest ja õppima ka teistelt ajalooliselt rahvastelt, et me peame 100 või 200 või 300 aastat võitlust pidama ja siis me ikkagi võidame. Ja selleks me peame olema ka operatiivsed, kui öeldakse, et kui kritiseeritud valitsus ütleb näiteks, et et meloobume võtke ise ja juhtige paremini, siis peab näitama ka aktiivsust, et tõepoolest sellega hakkama saada. Ja mul oleks ettepanek kultuuriline nõukogule operatiivse tegutsemise sfääris võtta ette aktsioon. Sel päeval, kui ülemnõukogu hakkab arutama avaldada usaldust omavalitsusele ja toetust sellega, et. Tullakse miitingule siiasamma lähedale väljakule loosungitega Kirde-Eesti kaitsmise teemal, et ühesõnaga, et ei loodaks seda fosforiidiõnnetust ega elektrijaama õnnetust. Kuidas loosungid sõnastada, see tuleb öelda, aga mul on selline ettepanek ja palve. Ja ikkagi 100 või 200 aastat peame vastu pidama. Ma loodan, et me peame rohkem vastu või 200 aastat. Mikk Mikiver, palun. Lugupeetud sõbrad, mu meelest on õige, et me saime kokku selles kogumis et me püüdsime mõndagi enne endale selgeks teha, enne kui rahvas juurde kutsuda. Ja nüüd huvitab mind väga, kuidas ja kui palju rahvas sellest teada saab, mida me siin arutame, kuidas me mõtleme ja mida ta sellest arvab. Kas ta toetab meie püüdlusi, on meid vaevavad probleemid tallegi olulised tuleb minna rahva hulka, tutvustada oma ideid ja nõu küsida. Või tunnistab mõni seadus sellise tegevuse, valitsuse, riigi või nõukogudevastaseks separatistlikuks, estrimis, extrimistlikuks, natsionalistlikuks või koguni rahvavaenulikuks. Noja palju nimesid on ikka ainult heal lapsel palju vähem. Kahjuks huvitab mind see mida arvavad kogu asjast meie juhid. Kes kas huvipuudusest kartusest kohtuda silumata tõdedega või halvim kõigest meie taseme alahindamisest johtuvalt kohale ei ilmunud. Väga piinlik lugu. Nii me siis täida mägi Nõukogude Liidu kommunistliku partei 27. kongressi otsuseid. Niisiis valmistu mägi üheksateistkümnendat üleliidulist parteikonverentsi ette erineval tasemel erineva mõttelaadi ja ilmselt erinevate probleemiasetusega. Ega ometi eri leeridest. Ometi on teada, et nimetatud konverentsist peaks saama oluline tähis meie riigi edasisel demokratiseerimise liikumisel seaduslikkuse, avatuse, inimeste, loovat initsiatiivi kaitsva ja kasutava võimu detsentraliseerimise regionaalse iseseisvumise ja nõnda edasi, nõnda edasi. Lühidalt elamiskõlbuliku ja elamisväärilise ühiskonna loomise suunas. Aga kui ongi tõsi, et rahvas ja partei on üks siis võib demagoogiliselt väita, et meie foorumil puuduvad mõlemad. Sest rahvas tähendab tavaliselt Ühte komsomoliealist naist põhiliselt lüpset ühte meest, parteilast põhiliselt freesijat, ühte eatud parteitud, peaaegu sootud keskharidusega teenistujat, põhiliselt kaubandustöötajat ja ühte sotsialistliku töö kangelast. Põhiliselt ehitajat. Milline elukutse minu meelest eeldabki rohkem kangelaslikku elanikku kui ehitaja olemasolu. Sõbrad, kolleegid, me teiega oleme eikeegi, Grupp õhutühjas ruumis hõljuvaid intelligentne. Mis sest, et me toetame hetkel maailma ühe populaarsema riigijuhi Mihhail Gorbatšovi pürgimusi hämarusest päevavalgele juhtida see hiigelriik ja tema osad. Aga kes toetab meid, eriti siis, kui ühel päeval pole Gorbatšovi, vaid on mõni pimeduse jünger, kes asub teoks tegema rahva tahet, nagu ikka on olnud, kes kaitseb siis meid ja kes kaitseb siis rahvast sellesama rahva tahte eest. Ikese Paavo haaviku naiivselt kiuslik küsimus, kui võim on rahva käes, kelle käes ta siis on? Aga iroonia kõrvale heites muidugi on helge mõistus ja talent kogu rahva vara. Aga ta on ka ise rahvas ja luuletaja, helilooja, kunstnik, arhitekt, näitleja ja teised on ka inimesed. Meie siin oleme ka rahvas, rahvaesindajad, osa rahvast ja kui tähelepanelikult ringi vaadata, siis tundub, et mitte kõige halvem osa. Rahvas võib teile uhke olla. Seetõttu arvan, ma on põhjendatud meie taotlused õiguskorra jaluleseadmiseks isikuvabaduste kaitse tagamiseks, valimissüsteemi totaalseks muutmiseks, oma maa tõeliseks peremeheks saamisest. Siis me võiksime kummutada kumu, mis mitmel pool Nõukogude liidus levinud-levitatud on. Me olevat teiste rahvaste arvel elajad, koostöövaenulikud, peaaegu fašistid ja meil olevat teine raha. Viimase kohta ma ei oskagi midagi kindlat väita sest kui vaadata, kui kitsid seda kultuurile eraldatakse, võib-olla et ongi. Kaks ja pool teatrimaja kogu nõukogude võimu kehtimise jooksul Eestis pooleks loen Pärnu teatrit, mida ehitati tegelikult linna kultuurimajaks. Kusjuures vajadus oli, on karjuv. Viitab nagu sinnapoole, et meie väikeste trükivõimsuste juures me oma raha eriti palju trükkida ei jõua. Samal ajal kui miljonid nõukoguderublad pudenevad seal kuskil avarustes teele, lendavad korstnasse ja maksavad kinni olematute tehaste sisseseadeid või keskkonnavaenulikke rajatisi. Meie aga oleme aina võlgu, mis rahas? Kui nõukogude rahas, siis ma usun, et migrantide pealt saadav 16000 toob meile lähemate aastatega miljardi kokku. Nii palju rahvast ja rahast. Mis aga parteisse puutub, siis mina tahaksin kuuluda sellesse millesse kuulus ja kuulub Hendrik Allik revolutsioonilise Eestimaa kommunistlikku parteisse. Ma pole nõus, et on ainult üks partei. Nõukogude liidus ei, on Eestimaa kommunistlik partei, Lätimaa, kommunistlik partei, Valgevenemaa, kommunistlik partei ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ainult et nad peaksid tegelema probleemidega, milleks nende nimi kohustab. Kummalisel kombel pole enamaga olemas kuulsusrikast Venemaa kommunistliku partei. Kui ka see oleks olemas, siis võiks olla Nõukogude Liidu kommunistlike parteide keskkomitee ja büroo, kus aetakse ühist asja pariteetsuse lipu all ja kõik inimese heaks inimõiguste nimel. Mind teeb rahutuks, et inimesel pole ikka veel õiget väärtust, õiget hinda nagu pole seda maalgi. Muidugi inimene on hindamatu väärtus. Aga kui lennuki väljamaale pagemises pagemiseks Anastamise katsel eelistatakse 28 haavatuga surnud, sealhulgas väikest lahingut Londonisse lendamise asemel, kuhu too Irkutski come jantide perekond pääseda igatses. Ja kui ajalehtedes kirjutatakse kangelaslikkust ja meelekindlusest siis on see kõik väga-väga inimesevaenulik. Kui eta teated sülitavad näkku mu kolleegidele mandrile ja eskonnale ning mitmetele siinviibijatele. Kui metsa raiutakse, lendavad laastud. Kui tõde väänatakse, kannatavad inimesel. Kui vabariigis tehakse nägu, et Jaan Kruusvalli vaikuse vallamajaga on kõik korras, tema saab preemia, Üksküla saab preemia, mina sanpreemia, aga Pravda osakonna juhataja. Haagiseva saab käskkirja Pravdas avaldatud autoriteetse kriitiku Marianna Strooja artikli eest sest Eesti NSV kõrgest institutsioonist teatatakse, et tegu on nõukogude vastase etendusega. Silmakirjalikkus ei sünnita usaldust. Sellest kõneldi mulle Moskvas, kui Rakvere teater mängis sõpruse teatri egiidi all Kitzbergi libahunti. See tükk võiks meie juhtkonna meelest tõesti nõukogudevastane olla. Kuna ta kõneleb orjameelsuse vastu, kõneleb vabaduseihast inimese kukutamise võimalusest valesüüdistuse see tähendab kehva ankeedi põhjal. Ainult et meie valitsusel oleks mõtet teadvustada, et näiteks mõnega neist opositsioonis olemine ei ole üldsegi nõukogude või riigivastane tegevus. Valitsuse vastane tegevus võib-olla mõnel juhul väga positiivne. Riiklust kindlustav tegevus oleneb valitsusest. Toetan põhimõtteliselt mõlemat pleenumi dokumenti. Toetan radikaalseid ja konkreetseid täiendusi. Arvan, et mitte peasekretärile, vaid üleliidulisele. Parteikonverentsile tulebki adresseerida. Üks neist. Ja lõpuks seoses Viktor Kingissepa juubeliga ja ka varem olen ma kohanud küsimust, miks ta ära ei läinud Nõukogude Venemaale, kui tal ometi oli selleks võimalus. Kas ta aimas, et seal tapaks stalinism teda omal ajal niikuinii? Vaevalt. Mida mõtleb see revolutsionäär fotol päev enne hukkamist? Kummalised silmad? Nii palju küsimusi? Aga kui vastus oleks äkki imelihtne. Ta ei saanud ära minna sisetunde sunnil sest ta teadis äkki, et selle maa probleeme ei lahendata eemalt paguluses samuti mitte siseemigratsioonis. Ka mina ei saa ära minna mitte kuhugi, mitte kunagi. Selle maa ja rahva probleemid on minu probleemid. Nende eest kuhugi ära ei jookse. Usun, et te kõik tunnete sedasama, tulgu või surm. Tänan. Nüüd on siis lood nõnda. Meil veel on terve rida inimesi, kes soovivad sõna võtta ja lõpuks kui kõik raamatud Meie auditooriumist on tehtud, siis veel seitsmes toome valus viieks minutiks sõna. Kuid meie poolt on soovi avaldanud Vardo Rumessen, Jüri Uljas, Tõnu Tõnu, liiganud Rein Agur, Ants Paju, Eino Tamberg, Ivar Trikkel. Harri Otsa vist veel repliigiks ka. Kas ma nüüd lugesin kõik, kes on jäänud sõnaraamatu või on siin suures bürokraatia segaduses keegi vahele jäänud? Ei ole kuulda. Nii, mida me teeme, see tähendaks. Rando sõna. Nagu seltsimees hoidla ütles, kas või hommikuni vaevelnud, küsisin. Tähendab, me ei ole tüdinud ja jätkame. Niisiis, Eino Tamberg, võib-olla on valmis kena. Ja Ivar Trikkel järgmisena mina. Ole ja minu põlvkond ja minust vanemad põlvkonnad on minu arvates psüühilised saastunud põlvkonnad. Me oleme 40 või rohkem aastat elanud mitme topelt tõe, valede, hirmu ja muu õhkkonnas. Ja see on tilga haaval meisse ladestunud. Ma enda puhul märkan hirmuga et mõnikord mu sisend tsensor töötab kohutavalt tugevalt et asju, mis ei ole normaalsed, peadma võimalikeks. Et siis kui tuleks kõvasti karjuda, lööma käega. Muidugi on palju inimesi, me oleme siin kahe päeva jooksul kuulnud ja neil on veel palju rohkem väljaspool seda saali, kes on vähem saastunud. Aga põlvkond tervikuna on vist haige. Nüüd mul oli suur lootus, et kui saaksid juhtima tulla inimesed, kes on 40 või 30 aastased siis muutuks asi paremaks. Aga mu noor kolleeg ütles mulle, et ei ole kindel, et kuigi nende saastumise aeg on lühem puuduvad neil selle eest ida ideaalid. Ja. Lõpuks tuleb nii välja, et vähemalt see põlvkond, keda ma täielikult usaldaksin see on need inimesed, kes täna on ühe ja kaheaastased kolme aastased. Juhul kui meie suudame oma maad valitseda hästi targalt, siis on lootust, et need ühe kahe kolmeaastased on tulevikus nii psüühiliselt kui ka füüsilised vähesaastunud ja neil võivad tekkida ideaalid. Nüüd ma hakkaksin sellest füüsilisest poolest peale. Meie vabariigis on piirkondi mis ilmselt on tervist kahjustavad. Maardu jal, Kohtla-Järve ja mõned muud kohad, millest ma võib-olla ei teagi Ja me täpselt ei tea, kui kahjustavad nad on. Ma ei tea, kas on tehtud uurimusi. Mõned räägivad, et uurimus on tehtud aga need on salastatud. Juhul kui tõesti need salastatud on siis inimene või inimeste grupp, kes nats halastas on kurjategijad. Ja mõnes mõttes tõenäoliselt mitte vähem mõrvarid kui need kestaablikul perioodil mõrvasid. Sellepärast et võib-olla inimeste teadmatuse suhtes oma piirkonna tervislikust olukorrast hukkuvad need inimesed täiskasvanudki juba varem. Aga eriti traagiliselt mõjub see ühe, kahe kolme aastastele lastele. Kui on statistika tehtud, siis tuleb tra kiirelt avalikustada ja mitte kusagil kõrval nurgas lehes vaid nii, et kõik vanemad teada saaksid. Kui säästastitikad ei ole tehtud, siis tuleb uurimusi teha kiirelt ja need kiirelt avaldada. Nüüd asja psühholoogiline pool, ma usun, siin me saame kõik väga palju kaasa aidata. Kõikide loominguliste liitude esindajad saavad väga palju ära teha nende ühe-kahe-kolmeaastaste laste jaoks. Ma ei hakka siin-seal loetlema, ei ole küllalt aega. Teine pool on see siiski. Et ei ole ainult vaja raamatuid ja kunstiteosed, lastele. On vaja raamatuid laste vanematele, et neil on meil äärmiselt vähe ilmunud. Aga neid peaks olema kümneid kordi rohkem ja suhteliselt iraažides. Esialgu võib-olla tõlketeoseid nii palju, kui neid on ja kiirelt organiseerida oma kirjanikke, oma pedagooge, oma arste, laste probleemidest kirjutama. Ja väga tähtis on siin lai aspekt laste kasvatamisel ja see peab näiteks sisaldama ka loodushoidu. Juba üsna väikesest peale peaks lastele looduse rikkumine, õhu-maa- ja veerikkumine muutuma tabuks. Nii nagu ulmekirjanduses on robotitel tabuks inimese vastu väljaastumine. Nüüd kui need vanemad õpetavad nende raamatute kaudu oma lapsi, et 20 30 aastaselt võib-olla nemad hakkavad siis ka mõtlema ja võib-olla on lootust, et nemad käituvad paremini kui praegused minu põlvkonnakaaslased, kes enesetapja uljusega rikuvad, Baikali ehitavad Leningradi tammi rikuvad Maardus õhku, püüad kogu või suure osa eestimaad õhku ja vett reostatat ja ütlevad, see on meie laste hea ja õnneliku tuleviku nimel. On väga tähtis ka see et me Meil on tänased kiired probleemid, meil on vaja inimesed ära toita ja meil on vaja neile kortereid anda. Aga me peame mõtlema, et võib-olla nende kiirete probleemide väga forsseeritud lahendamisega rikkuma midagi ära. Kui me väga forsseeritult tahame, toitu saadab, siis me võime väetistega maa ära rikkuda. Kui me forsseeritult lahendame korteri probleeme, siis jäävad muud asjad lahendamata. Kas me ei saaks kõige kiiremaks ja tähtsamaks probleemiks pidada selle, kuidas me saame neist väikestest lastest, kas kasvatada normaalsed inimesed, selleks oleks vaja raha. Selleks oleks vaja jätta ehitada ehitamata mitmed kvartalid elumaju ja ehitada eriprojekti järgi väga ilusaid lasteaedu, laste sõimi ja väikeseid koolimajasid. Ja need peaksid tasakaalustama seda õudsete tulemust, mida näiteks Lasnamäel elamine lastele annab nende psüühilist rikkumist ja mitte ainult Lasnamäel. Lapsed peaksid koolis saama oma hingele toitu ja lasteaedades. Nii et mõtelge sellele, et laste eest hoolitsemine peaks olema. Meile kõige tähtsam. Sellepärast, et kui me ka praegu paari aasta pärast suudaksime äkki inimesed ära toita ja neile korterid anda siis võib-olla 30 40 aasta pärast ei olegi seda põlvkonna, kellel ei ole mõtet kortereid anda. Aitäh. Palun, Ivar Trikkel ja Vardo Rumessen ettevalmistada. Rumessen, vabandust, vabanda. Läinud või. Kui ei, siis Jüri Uljas Nonii varsti jätkame. Vahepeal Vardo Rumessen loobus sõnavõtust. Jüri Uljas, palun. Ja Tõnu liigandete valmistada. Ei ole. Aga kui ei ole, siis Tõnu liigalonsin. Aha jääb siis Jüri Uljas, kui ilmub väljajärvega. Ma pidin rääkima isemajandamisest põhjalikumalt juhi eetikast aga lepime siis märksõnadega. Arhitektid arvavad, et me peame saavutama Eesti üles ülemineku täielikule isemajandamisele isejuhtiva eri majanduspiirkonna staatuses. See peab neile tagama konstitutsiooni täieliku ja tõelise realiseerimise koos sisseviidavate parandustega, Eesti NSV kodakondsuse staatuse loomise kohta ning eesti keele esmaseks kohalikuks riigikeeleks kuulutamisega. Ja peale selle meie konstitutsioon mis tuleb meil teha või parandada peab saama juriidilise seadusandliku akti jõu. Praegu on ta vaid pelgalt poliitiline akt. Ja veel. Ka meie oleme nõus sellega et vastutus selle eest, mis on toimunud meil peale selle, ta langeb paljudele ei vähenda meie vabariigi tippjuhtide Vaino ja Sauli vastutuse osa. Me toetame varem esinenud ja teen ettepaneku viia see umbusaldusavaldus sisse ka meie lõppdokumentidesse. Ja veel, me ei ole täna rääkinud meie ülemnõukogu presiidiumi esimeest Arnold rüütlist. Miks? Kas tema töö neid rahuldab? On see hea? Teate, neil puudub üldse praegu võimalus sellest rääkida sest neil ei olegi oma parlamenti. Me peame seal parlamendi kõigepealt tegema ja siis me saame rääkida presidendi tööst, see on kõik. Tänan. Nii. Rein Agur paluks ja Ants Paju ettevalmistada. Ma olen palju siin ära kärpinud ja püüan nii lühidalt kui vähegi võimalik. Ja tänan juba ette, et mulle andsite selle võimaluse. Laste üleliidulise lastefondi loomise fakt 1987. aastal on meie ühiskonna kriisi avalik tunnistamine. Meie riigi poliitilise ja majandusliku tegevuse tulemuseks on inimväärikuse humanismi defitsiit. Kõik, mis siin kaks päeva räägitud on, on selle minu väite kinnituseks. Mul ei ole vaja midagi lisada. Ühiskonna üheks eetilise küpsuse tunnuseks on suhtumine orgudesse, invaliididesse, vanuritesse. Meie ühiskond on osanud nende probleemid kavalalt lihtsalt kõrvale lükata, olematuks vaikida ja ainult hädavajaliku palukese heitmine sinnapoole. Et vaikus püsiks. Armasta oma ligimest nagu iseennast. Aukartus elu vastu, halastuse, kaastunde, heategevuse ja muu selline inimlik, normaalne, kulutati vahepeal meil ideoloogiliselt vääraks, kristluse sissetungiks. Keelati nüüd lõikame vilja. Ühiskond on Kaldistunud inimväärikust hinnata. Eriti on raske tunda end väärikana lastel. Noortel. Laste enesetappude arv. Meil. Kinnitab seda. Nüüd see kõlab pisut naiivselt meie olukorras. Ma kutsun üles loominguliste liitude liikmeid. Intelligentsi, kunstnik. Trotsides meisse juurdunud valehäbi olla halastav trotsides meie kalki elulaadi ja moodi. Juurutagem sihikindlalt. Tõelist humanism. Humanistliku hingeharidust. Ja kui sügavalt jää järele mõelda, see ei olegi nii naiivne. Meie ühiskonna eetiline ja vaimne seis on paraku nii sügavas madalseisus. Ja meie rahva füüsiline ja vaimne tervis. Tõsises ohus. See oht pole sugugi väiksem kogu Eestile. Kui see oht, mille loob ühele osale Eestile Teiseks ma kutsun Üles meie Eesti televisiooni hästi ruttu. Väga ruttu looma järjaliseerima lastele mõeldud saadet. Humanistlik programm. Tal pole seda. Ja näited sõjamängude propageerimine, sõjafilmide lastele näitamine. Omavahelise suhtlemise ausamaks ja pingevabamaks tegemisel. Ma teen ettepaneku jätta pöördumine seltsimees sinna ringi, kus see pöördumine on orgaaniline, Öelda naisterahvale, seltsimees, see on ebaeetiline. Ja veel üks soovitus. Ja ei mitte soovitud. Lastefond toetab kõiki neid kes soovivad taastada emadepäeva traditsiooni meie maal. Ja neil on ainult paar küsimust, mis on tegelikult üks. Meil ei ole tõlgitud ÜRO inimõiguste deklaratsiooni. Ja me ei tea Unesco lastekaitse. Palun, Ants Paju ja karri otsa orus repliigiks sõna siis järgmisena. Austatud kohalolijad tolle kahe päeva jooksul on nõnda palju jäetud, jälgi meid ümbritsevasse, et leida üks paik, kuhu võiks oma jälje jätta, on pea, et võimatu. Aga siiski, kuna õigus on seista silmitsi teie ees, selja taga suurte liitude juhid, siis siit ju valesti kõnelda ei tohi ja räägiks ühest tõest tõest, mis sündis 48. aastal, kui oldi koos augustisessioonil ja pandi paika too uus arengusuund, tsiteerin meie kolleegi tolleaegset Ukraina Pravda asetoimetajat, Michal levitasid. Tõde seisneb selles, et Lõssenko pole ammune mütsi, et partei abil on tema kõrvale tõusnud terve plejaad õpetlasi linlasi. Need, kõik on teoinimesed, me kuulsime neid sessioonil, tunneme nende töid, nad pole raamatukoid, vaid inimesed, kes tunnevad ennast vastutavana rahva ees. Ma mõtlen, et tõde seisneb selles, et nõukogude inimesed on tänulikud seltsimees Stalinile parteile ja valitsusele selle julge sammu eest, millega ta kohad akadeemia täideti uute akadeemikute. Miks juurinlastega ja veel üks lõik. Tõde seisneb selles, et käesoleval sessioonil laialt lahti rullunud eesrindlik mütšurinik õpetus avab sovhooside-kolhooside tootmisele hiiglaslikud võimalused aitab täita ennetähtaegselt viisaastaku plaanid. Austatud kohalolijad tänavu saab 40 aastat tolles tõe definitsioonist ja nüüd äkki saame endale selgeks, kas siit mitte ei pandud alus ühele kummalisele edu propageerivale ideoloogiale. Milline nüüd on jäänud ametkondade teenistusse ja me tunnetame, millise jälje nad on suutelised jätma. Nädal aega tagasi kogunesime Tartusse üleliiduliselt populaarteaduslike ajakirjade peatoimetajad, ET kõnelda, kõnelda mitte üksinda. Ühest valust ühes paigas, vaid ära tunnetada aeg üksinda olla ja oma rind ette seada tollele lähe võimu täis olevale. See on ette nähtud nurjumisele. Teile kaks niisugust lähteallikat, kust võib uurida, kas 40 aastat on meid õpetanud või mitte. Kui te võtate number 6987, siis võite sealt kõrgesti kraaditud teadlase poolt välja lugeda, kuivõrd on vajalik jõed ära pöörata selleks, et täita viisaastaku plaan. Kui te võtate lahti kommunist number 4988 Viktor Juštšenko koos akadeemik Glasgoorini ja difonoviga teeb aga selgeks, kui mõttetu see kõik on. Me olime Tartus koos, ajasime tõsiselt juttu, jõudsime äratundmisele ja sünnitasime nõnda raskeltki kui siin sündivad tekstid. See tekst ei olegi praegu esitamise küps selle teksti töö kallale. Asume uuesti viie inimesega Moskvas, et siis kolmapäeval see tekst ära tuua, aga ma julgen ja tahan teile, Ta kanda sellest tekstist ühe lõigu ette mõistaksite meie taotlust, siis seal Tartus pöördume kõigi NSV Liidu kodanike poole üleskutsega ühendada oma jõud ja teadmised diviisi all teaduse ja avalikkuse liit inimväärse elukeskkonna nimel. Selleks, et inimesed oleksid võimelised aktiivsemalt ja teadlikumalt osalema keskkonna elamisväärsuse säilitamisest, peame vajalikuks. Ja siin on terve rida küsimusi ja võtaks ainult neljanda majandustegevusalalt loodusvarade kasutamise, programmide ja strateegiate loomisel beeta kui kinniökoloogia ja eetikaprintsiipidest kõigi loodust ja elukeskkonda puudutavate majanduskavade vastuvõtul. Olgu nõutav ökoloogiline sotsiaalkultuurne ekspertiis, mille tulemused peavad olema avalikustatud ja nõnda edasi ja siit küsimus teie poole, kes me kõik siin oleme. Juba hulk aega on vaadeldud keskkonnakaitse vabariigi keskkonnakaitsekontseptsiooni kallal. Milline peaks juba olema ühtepidi kaante vahel, mis on meie vastu minek uude aastatuhandesse, kas me oleme sellest teadlikud juba tükk aega tegelikult vaadeldakse uue riikliku keskkonnakaitse komitee loomise kallal, kes on tema oletatav liider, on see taas ametkond või ta üldrahvalik üldriiklikke huve kaitsev? Kui ta on seda, miks meie siis selles ei osale, et me küsiksime, kes on ületatavad liidrid ja küsiksin, millise platvormiga programmiga nad välja tulevad? Sellest suurest natukene väiksema juurde austatud kohalolijad. Kuulasime, kuidas kõnelesime meist endist eestlastest siin kõnelesime neist, kes on hästi kaugel. Saatsime tahtnud nõnda, et mind viidi ka ära ja tulin sealt tagasi ja käisin uuesti sealkandis, kui mees, kes puusalt tagasi tõi, suri omade haua peal, vandusin, et ühendan need punktid. Ja seal käiguga ma sain natukene targemaks. Taas tuli see rongirataste tuks. Taas tuli äkki palju mõtteid ja ma sain omale ühe asja selgeks. On olemas eestlased ka siin nõukogude maal oma kodumaalt eemal, Nathan Kaukaasias, Kaug-Idas, Põdun Siberis ja muideks niisuguse üleskutse, kui või, või ettepaneku, kui see sobib siin teha. Võtame meie suure kodumaakaardi, tähistame ära seal need külad, kus eestlased läksid või kuhu nad viidi ja palume Soansilt teame, kui kauneid graafilisi lehti ta teeb, et aastatuhandeks oleks meil veel kellelegi vaadata, kuhu viidi, milline oli see tee ja millise jälje jätsid eestlased seal, kui on see idee toetamist väärt. Olge head, toetage ühe momendina, tahan siin öelda. Kuus aastat on läinud aega Kaukaasias selles pisikeses mägikülas, kuhu jõudis Tammsaare. Milline ta tervislik seisund sinna jõudmisel oli, ilmselt teavad asjatundjad paremini. Kuus aastat võttis aega ja selle aastanumbri sees me saame fakti tunnistajaks, et sinna sünnib mitte ainult Tammsaare, vaid Kaukaasias elavate eestlaste muuseum. Ausalt kohal oli, jääb ainult hõigata, nagu Tammsaare hõikas. Et meil on ju jumal tänatud, küllalt kultuuri kultuuri mõistmiseks annaks jumal meile kõigile seda. Harri Otsa, palun. Ka ei ole lahkunud juba nii. Sellisel juhul näib, et kõik, kes on soovi avaldanud, on sõna saanud. On veel soovijaid. Näha on, et ei ole. Paistab ka, et tõesti kõik, mis võimalik oli öelda nende küsimuste kohta, mida me, millest me rääkisime, on ära öeldud, on öeldud väga palju tõsiseid, asjalikke tarku mõtteid. Sääraseid mõte, mis paneb edasi mõtlema ja mis on ka piisavalt konstruktiivsed ja millest ma loodan. Edasi järgnevad ka teod, järgnevad tulemused, mis paljuski võib-olla meelu muudavad. Nonii järgmiseks me siis peame minema juba oma. No näete seal skleroos. Ma ei oska muud öelda. Andke andeks, Indrek Toome. Lugupeetud ühispleenumist, osa, Loominguliste liitude ühispleenumil said välja öeldud enamus meie rahva hinges olevatest valusates küsimustest. See pleenum on kahtlemata sündmus mis annab meile kõigile tõsist ainet nii sügavaks järelemõtlemiseks kui ka konkreetseteks tegudeks. Me tulime pleenumile teemal Eesti NSV loominguliste liitude osast NLKP 27. kongressi otsuste täitmisel ja ettevalmistamisel 19.-ks üle Liiduliseks parteikonverentsiks. Rääkisime siin mitte ainult loominguliste liitude osast, vaid ka partei keskkomitee ja valitsuse osast perestroika poliitika elluviimisel. Ja see oli hea. Hea oli seegi, et väga paljud said võimaluse vabaks arvamustevahetuseks. Ühispleenumi üldine toon oli väga kriitiline. See vastab aja vaimule ja ei tohiks meist kedagi üllatada ega ehmatada mõttekäike. Ettepanekuid oli igasuguseid, nii neid, mida üksmeelselt toetaks kui ka neid, mis vajavad edasist diskussiooni kui ka neid, mida ei saa toetada. Kas me tõesti hakkame rehabiliteerima neid Eesti vabariigi riigimehi, kes tapsid Viktor, Kingissepa ja teisi, kes hoidsid vanglas Lauristini, Alliku ja veel paljusid paljusid teisi rahva huvide eest võitlejaid? Agiteerisime 11 vajalikes asjades ja kogu mõttevahetus kahtlemata lihvis meie arusaamasid. Ühispleenum ise oli üks perestroika poliitika nähtus ja oma mures ühiskonna saatuse pärast toetuseks perestroika printsiipidele. Andsime hinnanguid kaug ja lähiminevikule ka tänasele päevale, mil peame astuma konkreetseid vastutustundlikke samme, mida rahvas aja möödudes ei peaks jällegi ümber hindama. Kui läbimõtlematuid ühispleenumi käigust teen mina ja mitte ainult mina üksi järelduse, nii et meil tuleb teha kõik selle nimel et perestroika oleks pöördumatu nii Eestis kui ka kogu nõukogude liidus. Jätkame avalikustamist, mis annab inimestele võimaluse tõeseks, täielikuks informatsiooniks teha kriitikat ja ettepanekuid ühiskonna asjade ümberkorraldamiseks. See on ka esmase sotsiaalse kontrolli vahendiks juhtimisorganite tegevuse üle ja me olemegi seda juba nähtavasti kõik kogenud liigem ühiselt edasi alanud demokratiseerimist, protsessi, mis peab viima tõelise rahvavõimu kindlustamisele, see on olemasolevate ja sündivate ühiskondlike organisatsioonide osalemine demokraatias. See on valmistumine valimissüsteemi reformimiseks ja lõppkokkuvõttes 19. parteikonverentsil parteisisese demokraatia arendamiseks. Küsimuste küsimus oli käesoleval ühispleenumil liiduvabariigi suveräänsus dema konstitutsioonilist õiguste rakendamine. Et meie vabariigi juhtorganid oleksid oma maa tõelised peremehed. Ma nõustun, nõustun kõigi nende sõnavõtjatega, kes näevad meie perestroika või meie perspektiive usaldusliku ja kasuliku koostööna liitriigi suveräänsete liiduvabariikide vahel. On meeldiv tunda auditooriumi usku partei Perestroika poliitikasse mille väljenduseks on ka pleenumi poolt vastu võetavad ettepanekud, nagu neid siin kõlas. NLKP 19.-le parteikonverentsile EKP keskkomiteele, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumile Eesti NSV Ministrite nõukogule, Eesti NSV loomingulisele intelligentsile. Pleenumil kõlas kõige valusamalt kriitikat vabariigi juhtorganite aadressil. Näen siin ka oma tõsiseid tegematajätmisi. Võin teile kinnitada, et koos kolleegidega vaatame kõige tähelepanelikumalt läbi kõik tehtud ettepanekud ja teeme ka järeldused. Töö, mis meil ees seisab, on väga keeruline, tõsine poliitiline töö, millele lõpphinnangu annab rahvas. Selleks tööks on vajalik nii uute ideede pagas kui ka meie kõigi arukus ja tasakaalukust. Täna.