Klassikaraadio kuulajad räägivad esimesel aprillil Esimene aprill on teadupärast naljapäev kuid mulle tundub, et seekord on asi naljast kaugel. Laupäeval kell 10 10 räägivad kuulajad klassikaraadiost. Klassikaraadio tähistab oma esimest väikest juubelit. Räägivad klassikaraadiost ja iseendast, tähendab, mul on kombeks panna ööseks endale vaikne muusika. Et mind ei häiriks poole viiene auto, mis hommikul mööda sõidab. Täielikult. Ei saa ennast allutada klassikaraadio kavalisest on olemas ka veel. Oma töö, kahk ja retsensiooni kuulas raadiusest. Seda laupäeval, esimesel aprillil peale kümneseid uudiseid saates. Kuulaja hääl, kui ma ise kuulan, siis, siis ma imestan ka, et mis seal seal kuulaja hääl. Minul Enercydelvar laanen Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilane Infoteadust kolmandal kursusel praegu muusikat õppinud. Aga mulle meeldib klassikalist muusikat kuulata. Lisaks ka popmuusikale ja klassikaraadios on väga huvitavad saated. Mitte ainult muusika vaid ka kõiksugused, sarjad, mis, mida klassikaraadiost tehakse näiteks. Mati Martin saated on hari, niisugused harivad Eesti muusika koha pealt, lihtsalt tõin selle välja. Hea on kuulata nii nii sõnasaateid kui kui ka muusikat kuulata. See oleneb ka tujust, kuidas on, ja ajapuudusel kahjuks jäävad paljud saated kuulamata, aitäh, et kõige enam jõua haaratagi mullanud lakka tänaval peal. Tihtilugu mängib seal klassikaraadio ja hommikuti ma kuulan hommikukava tavaliselt ka klassikaraadio pealt ja ka õhtul fantaasiaprogrammi või, või isegi kui on vaja öösel üleval olla, siis Nocturni. Kindlasti ei jäta vahele viktoriini, teame ja tunneme, kus ma mängin. Kui see tuleb, siis seal osaleb ja Fal apteek on täienenud tänu klassikaraadiole ka. Väga palju. On ka tuttavaid, kes kuulavad klassikaraadiot. Kuid siiski, ja palju on, kes kuulavad erinevaid raadiojaamu vastavalt meeleolule ja ma püüan juhtida tähelepanu, tõmmata klassikaraadiokuulajaid juurde. See on ka üks niisugune missioon, võib-olla läheb kaks peamist põhjust, on siis need, et meeldib klassikaline muusika ja professionaalsed tegijad. Ja mulle meeldib, kuidas klassikaraadioprogrammi antakse eetrisse võrreldes mingisugune mõne näiteks kerge kommertskanaliga, soliidsed saatejuhid ja diktorid ja hea eesti keel. Klassikaraadio on vajalik ja tal on oma kuulaja olemas. Minu meelest oldaks Eesti esindusliku meid programm Eesti Raadio programmide hulgast. Viktoriinis teame ja tunneme, laotan osa. Mitte mitte sellepärast nüüd konkreetselt nüüd kindlasti auhinda võita, vaid ka see osavõttu ja helistamine ja sinna kirjutamine pakub lihtsalt noh, kuidas öelda lusti võib-olla. Ja need plaadid, mis ma võitnud olen, paar korda kontserdil käinud, ei ole ma pettuma kunagi pidanud. Mõnda mängin kodus vähem, mõnda rohkem ma ei oskagi muusikasse niimoodi suhtuda, et et nüüd see ei meeldi või üldse ei sobi. Mina arvan küll, et viktoriini auhinnad on väga head ja, ja noh, kui nüüd mängida auhinna pärast ainult ma arvan, et, et need inimesed, kes seal mängivad, ei mängi ainult sellepärast, et nüüd auhinda saada. Olen osalenud ka soovi klassikasaadetes. Mina soovin Soidlasi, kas muusikat niimoodi, et kui ma kuulen midagi klassikaraadiost ei hakka meeldima, siis kirjuta üles ja siis, kui tuleb soovituslike saade, siis helistan saatesse ja küsin seda lugu uuesti. On isegi olnud juhus, kus proua Tiia Teder kodust pidanud plaadi tooma, sellepärast et et mina saksa lugu kuulata. Väga raske on valida välja lemmikuid. Isegi nüüd, kui oli klassikaraadio aastalõpuküsitlus oli see väga raske ülesanne kedagi sajandi suurkujude hulka panna. Aga need lemmikud on juudi vahelduvad. Tulevad jälle Gruusia, aga mulle nagu kõik, keda nüüd kedagi täna nimetada heliloojatest, siis võib-olla Leopold. Mozarti looming on mulle kuidagi südamelähedane. Olen Leopold, Mozart ei leidnudki klassikaraadio vahendusel. Kunagi neli aastat tagasi umbes. Jään kindlasti kuuluma edaspidi klassikaraadiot. Mina olen Toivo Jürgens arhitaktooniga ekspert, tegelen keskkonnas inimese ja ümbritseva vaheliste suhetega, nende kvaliteedi tõstmise võimalust, aga see on minu uurimistöö. No küsimus, miks? Klassikaraadio? On minule tähtis? Sellele vastamiseks olen tuginenud teadmisele, et meil ei ole. Ühelt poolt üldiselt raadio niisugusel tasemel ta kõikidel kanalitel kõikidel sagedustel, mis Eesti Raadio või Eesti raadio kasutab, et oleks Tani normaalne. Olen leidnud, et klassikaraadio on uudne vorm Eestis, mis peaaegu et ainsana püüab nauditiivse kvaliteedi poole. See tähendab, et ta püüab anda kõrvaga arusaadavalt ilu ja selles osaleda mitte täita ainult kõrvaga saadavat informatsiooni. On olemas samas kaks kanalit. Üks on kommunikatiivne, kus antakse edasi informatsiooni ja teine on emotsionaalne, esteetiline, kus inimene saab oma vajadused tundmus elamuste liinis. Ja just see viimane meeldivalt teen komplimendi eesti klassikaraadiole ja tema perele ongi, mis on mind hoidnud selle raadiokuulajale. Ma juba pikemat aega alates tema loomise momendist. Mis on, mis hoiab mind klassikaraadio juures kõigepealt teda on võimalik Leic varieerivalt kuulata, seal esitatakse mitmesuguses žanris mitmesuguseid heliteoseid. Ja teiseks ja on sihitud vaid kvaliteetsele muusikale. See mind kõige rohkem rõõmustab. Kõik, mis on valitud, on näha kohe, et on püütud lähtuda mingist kvaliteedinõudest. Nende komponeerimine, nende esitamine ei väsita, ei sega inimest, kui mingit žanrit kuuled, sa tunned, et see kas ühele poole ja teisele poole väikeste kalduvustega, aga ta jätkub. Ja kui ooperil järgne mingi instrumentaal valavil nad on kuidagi hästi seotud ja tähenduslikult ühtsed, see on tervitatav ja siis. Ma võiks siinjuures veel öelda. Olen siin tagasi andnud ka mõningat nõu klassikaraadiole, mida mina olen kõrvalt näinud, kust võiks veel parendada edasi minna kergemini põhiasi on see, et raadiotegijad tunneksid ennast ikka jäävalt edasi nagu praegult. Eesti klassikaraadio Ki. On kuulajad, teenijad, mitte nii, et nad tulevad, katsuvad ennast reklaamida või ühesõnaga nagu endale selle kuulsuse hankida kasvõi väike lihtne asi, näiteks viimasel ajal olen märganud väga, kuidas sellele on mõeldud, et on naissaadete koostajad. Siin on püüdnud näiteks ja kuuleme ja kuulajate suurt vahet teha, näiteks kui ütleme, et me kuuleme järgmisena seda ja seda on palju südamelähedasem ja palju kergemini inimestele südamesse minev, kui me mõned noored Türgijad võivad kasutada, näiteks on kasutanud. Eriti on see viker raadios, aga nokka klassikaraadios mõned noored mees, diktoreid eriti on näiteks te kuulete või kuulete, see on kuskil Ameerikas tunud Ameerikanism ja see on meile ka nagu võõras, nii et ütleme, kui tahame, sinnapoole minnes katsume nagu nagu perekondliku niisuguse suhtumise käike jätkata ja viimasel ajal nagu siin on, toote on väga palju edusamme tehtud. Selles liinis. Nüüd mina, ma võiks öelda, mida tahaks oodata klassikaraadio alt, üks konkreetne ettepanek oleks, kui see tulevikus võimalik oleks, Eesti Raadio on juba niigi haaranud, no mitte Eesti Raadio üksi, aga üldse eesti keelt said raadiojaamad väga palju kanaleid kust väga palju tuleb nisukest muusikat, seda tõesti ei peakski raadiosse alati laskma. Hea oleks, kui ta saaks enda kätte üks tulevikus üks, viis kuni kaheksa eri lähestikku asuvad sagedust ja siis töötaks eelnevalt töötatakse välja mingisugune žanrite või väljend vormide gruppi Perling näiteks ooper, siis seal vokaal-instrumentaalesituste suurvormid, väike püramiid, siis džäss ja kõik, mis on klassikaraadio ka edasi antav üks mingisugune viis kuni kaheksa niisugust gruppi ja iga selline lähikond võimaldab inimesel kiiresti klassika raadio üldlähenemisest osa saada, ta näiteks meeldinud no soovib antud hetkel näiteks rohkem vokaali, ta keerab sutsu edasi ja saab kohe sellele valdkonna. Muidugi esialgu võiks katseliselt teha nagu teatavatel aegadel, aga noh, see oleks nagu üks niisugune niisugune ettepanek ja mis ma muud oskan seda kõike head ja südamest kaasa hoiame seda, see on nagu oaas keset meie niisugust auditiivsed suurt ütleme vohamist, mis meil ümberringi toimub, kus, kui siis minnakse kaugele ja seal veel valdkond, kus leiame kunstile lähemale ja see on väga tervitatav ja tahaks sõda soovida edasi, et see valik, mis siiani tehakse muusikateoste velo oleks sihitud ainult maailma parimuse peole Eesti parimate peale. See oleks siis nagu võib-olla kõik siiski. Kui ma ise kuulan, siis, siis ma imestan ka, et mis seal seal kuulaja hääl. Mina olen aga sopp, töötan Pärnus Pärnu kontserdibürood toimetajana ja ühtlasi olen ka kammerkoori Ave kanta dirigent, kui palju ma üldse kuulan raadiot, ma olen suhteliselt hõivatud inimene, siis ainukesed kuulamise ajad on hommikuti õhtuti ja õhtused raadiokuulamised kuuluvad küll täielikult klassikaraadiole. Ma olen esmajoones just pidev fantaasiate kuulaja, nad on väga erimoelised. Igal tegijal on oma nägu, mida ma juba tunnen ja juba kuulama hakates. Ma tean, mida sealt võiks oodata ja nad on alati väga erinevad. Ja minu meelest ei peaks üldse selles mõttes seda klassikale naised kartma. Et see ei ole eriti fantaasia, et ta ei ole puhtalt selline raske süvamuusika, vaid just meeldib, et seal on igasugust. Ütleme sellist eripärast muusikat, nii džässi kui folgi või kohati iga popivaldkonnast. Tegelikult ma oleksin ka väga huvitatud kontserdiülekannetest, aga kuna need on minu jaoks liiga vara kell seitse, mul oleks väga hea meel, kui neid näiteks kuskil nädalavahetustel korratakse ja, ja mitte nagu pikemas perspektiivis, vaid ütleme kohe, mis on nagu eelmisel nädalal just võetud, mis puudutab just Eesti Interneti-Eesti Kontsert, et neid oleks võimalik näiteks kohe mõne päeva pärast mingil muul ajal kuulata. Näiteks hommikuti ma klassikaraadioga üles tõsta ei saa, see on lihtsalt liiga sulnis muusika. Ja see uinutab mind veel rohkem. Panna ööseks endale vaikne muusika, et mind ei häiriks poole viiene auto, mis hommikul mööda sõidab ja ütles raadio, mind uinutab. Ja äratab ja siis ma kuulan ära hommikul KUKU raadio uudised. Siis hakkab mulle seal keel käima. Klassikaraadio, aga pärast seda, kaheksas ei, neid Kuku raadiouudiseid panen ma siis vikerraadio peale. Ja polüheksa läheneb mina üle klassikaraadiosse hakkavad õnnitlused ja sealt kukkust ei tule ka midagi asjalikku. Ja siis ma jään klassikaraadio peale, kuni tuleb ullikeste saade vikerraadios. See telefoniküsimustele vastamine, see väga naljakas, siis ma vahepeal Mul on mingit Raadio kahte. Ma vihastan ja panen järglasi raadio pärast, need ei ole keelt. Ja tegelikult on klassikaraadiol kõige parem muusika ja keelesümbioos sõnana kultuurne keel ja kultuurne muusika. Noh, mina olen niisugune nagu klassika, raadio, nimetame juhukuulaja või, või kuulaja siis, kui kõik muu närvidele käib. Aga mul tema nimi on Peeter Nillerida õpib alles keskkoolis elab Tallinnas ja tema ütles niimoodi, et noh, oled sa loll või et, et ega seal raadiost muud ei olegi kuulata klassikaraadiot, ainuke normaalne raadiost, kõik muud ajavad jama. Kui ma ise kuulan, siis, siis ma imestan ka, et mis seal saanud kuulaja hääl Tervist, mina olen Ilmar Tamm, klassikaraadio andunud sõber klassikaraadio esimestest päevadest peale. Viimaste tööaastate jooksul on klassikaraadio läbi teinud suure arengusaadete programm on muutunud ööpäevaringseks. On täiustunud kujunenud väga mitmekülgseks. Saateid on tõesti igale maitsele. Tore on tähtsamad saated, antakse neid eetrisse kordusena. Nii on neid võimalus kuulata, kui seda õigel ajal teha ei saanud. Pidevalt tutvustatakse kuulajatele Eesti ja maailma nimekaid interpreet samuti uusi heliplaate kassette, albumeid muusikaliselt harivad ning teadmisi laiendavad on saated. Braavo, Rostrum. Nüüd muusika teame ja tunneme ning promenaadi kontsert. Aktuaalsete muusikasündmustega hoiab kuulajaid pidevalt kursis. Iga laupäevane saade helikaja maailmakuulsat muusikapalad kõlavad igaõhtuses saates Takapo. Estonia, kontserdisaali ja Niguliste kiriku kõrval toob klassikaraadio sulle nüüd koju paljude maade tähtsamad kontserdisaalid ning ooperimajad. Huvitavaid probleeme käsitletakse hilisõhtuses fantaasiasaates. Ja kui sul on selja taga pingeline tööpäev ning ei saa hästi magama jääda, siis uinutab sind klassikaraadio oma öökavaga nokk, turm. Kõik see on klassikaraadio pere, loomingulise mõtlemise ja töökuse tulemus mille eest kuulaja suur ja südamlik tänu. Jääb ainult loota, Ta et kõrgemate võimude poolt kavandatavad nii-öelda reformimised televisioonis ja raadios ei kaota kõike seda head, mida klassikaraadio oma kuulajate rõõmuks teeb. Mida siis tänasele jupi nöörile soovida. Kasutan selleks retrohõngulist luuletust, salmikust sületäis, kuldsete õnne seljatäis, raudset tahet, koormatäis helisevat rõõmu muusikast ning näputäis muredki vahel. Ilusat sünnipäeva klassikaraadio töökale kollektiivile ning kõikidele klassikaraadiosõpradele. Minu nimi on Paurulaid. Ma olen koorilaulja väga paljudes koorides laulnud mitteprofessionaalsetest muidugimõista võid isetegevuskoorides. Ja nendes koolides nüüd jah, terve elu võiks öelda nii. Ja praegu olen ma siis Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskooris kask raadioga jah, üsna pikalt olnud nii-öelda kuulajaks, aastaid juba pidev Kulema pole olnud, aga 10 aastat kindlasti olema ikka kuulanud või isegi rohkem ja ja muidugi, eriti meeldiv on see, et on ka öine Noctornia aga päevaseid saateid muidugi kaasakulatud pidevalt igasuguseid küll neid terve suve-kevad- ja sügis, klassikaid ja ka ta kapott näiteks muidugimõista, mis on väga populaarne, aga Randalu poolt läbiviidavate ja teed, kus ma osalen üsna aktiivselt ja mänginud kaasa pidevalt, nii palju, kui jaksu on, nagu öeldakse, saab ka neid muid saateid, käisin kulatud klassikaraadioprogrammis tegelikult, ega seal väga palju mutab olevast kojast, aga kohati on nüüd muusikat liiga palju päevasel ajal tulemas, seda võiks olla natuke vähem ja sinna asemele panna, kas mingit ütleme, ooperimuusikat juurde asemele või põhimõtteliselt, ma olen väga rahul, sest ka need sõnalised saated ka need kirikuelu, muusikasaated, mis siin on olnud ka väga huvitav kuulata, põhiline on see nagu, et, et ei oleks krimpsu, sest see nagu on mul täiesti vastukarva ja eriti öösel öösel, kui kuna siis ei taha, tahaks natuke nihukest rahulikku mahedat muusikat ja seda selles osas klassikaraadiokappidega hakkasin võistlema, kaasa lööma, et seal kuskil umbes kaks aastat tagasi ennem tehti, seda juhuslikult tegid seda mitmed nii-öelda tegijad praegu on, praegu on need siis sinna võib-olla Londoni käes täiesti põhiliselt ja nüüd ma olen siis teinud nii enam-vähem jõudumööda ligi ligi kaks Stat järjest ja ei saa nagu päris huvitav ja toredad küsimused ja tore vastata ja huvitav natukene teada saada, mida ise ei tea ja mida siis teaks siis seda siis kaasata nii-öelda ja teda klassikaraadio kindlasti on vaja, sellepärast et klassikalise muusika kuulajaskond, kuigi ta on võib-olla ehk suhteliselt väike, aga ta on siiski kindlasti olemas ja ta on täiesti kindel kontingent meil vabariigis, olen selles täiesti veendunud, et seda on tarvis. Sellepärast et see kontingent, kes seda kuulub, sellele on seda vaja, seal on mitmeid põhjuseid, miks teda võiks vaja olla. Esiteks annab lõõgastumist klassikalise muusika osas inimesele, kes klassikalisest muusikast lugu peab ja seda nagu kuulab. Ja teine asi siin on need sõjalised saated, mis nagu annavad ja mesi ja kõike seda kogu seda informatsiooni annavad ka seda edasi inimestele, mis toimub üldse maailmas klassikalise muusika osas. Ja mitte ainult maailmas, vaid ka muidugi meie oma väikses koduvabariigis. Mina olin Irina Kaiaga. Kogu oma pika elu olen veetnud koos klassikalise muusikaga algul, õppides pärast töötades interpreedi nõiapedagoogina. Eluaeg olen käinud ka kontsertidel. Nüüd, kus ma olen vana ja enam ei suuda kontsertidel käia on klassikaraadio olemasolu minu jaoks eriti tähtis. Kuulan teda iga päev vahel päev otsa, olenevalt sellest, mida seal parajasti pakutakse. Kava on mitmekesi siin ja huvitav. Kuigi toimetajat kuulajate eelistused võivad ka mitte kokku langeda. Minule meeldib kõige rohkem 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole heliloojate looming. Aga teistel on ju võib-olla teine maitse. Saabuv saadet, kus tutvustatakse silmapaistvaid interpreetide Väga meeldisid mulle Ivalo Randalu vestlused Eri Klasiga, Tereeri ja kohtumised Meyerviga. Algatus on samuti viktoriinide ja tee kuigi alguses olid küsimused huvitavamad. Võib-olla jäävad kuulajate koostatud küsimused üheülbalisteks. Üldiselt on klassikaraadio minu alaline sõber ja seltsiline, sest et olen üksinda. Ja mis mul muud teha kui kuulata klassikaraadiot. Ma soovin klassikale, raadioloojatele ja tegijatele. Palju õnne sünnipäevaks. Soovin talle pikka iga ja õitsengut mitte tahaks temast. Kui ma ise kuulan, siis, siis ma imestan ka, et mis seal seal kuulaja hääl. Tere, olen Priit Pärna Pärnust. Kuulan alati hea meelega, eriti õhtuti klassikaraadiot. See on hea lõõgastus tööpäeva järel. Klassikaraadio on hea, raadio on heaks kontrastiks erinevatele teistele raadijatele. Eriti meeldivad mulle kontserdid, ülekanded Euroopa kontserdisaalidest. See on tõsine elamust kogeda seda oma kodus. Samuti on väga head saated täna kontserdisaalis, kus vahendatakse eesti muusikute esinemisEstonia kontserdisaalist. Arvan, et rohkem peaks reklaami tegema klassikaraadio saatekavale, teistes meediakanalites. Klassika tundub olevat nagu midagi kõrget midagi taolist nagu Teo riided, mis pannakse selga, kui minnakse pallile. Mina isiklikult tunnen küll midagi muud. Ma tunnen seda, et kui ma kuulan klassikalist muusikat ja klassikaraadiot siis mul on seljas puhtad riided, lihtsad puhtad riided. Mu nimi on Kalle Kurg ja ma olen kirjanduse inimene ja kui ma siin vahel mõne kirjandusliku võrdluse teen, siis siis sellepärast Muusikateadlane kuigi ma olen õppinud mõnda pilli isegi nii naljakas kui see ei ole laulmist kunagi natukene aega pärast, ma tean küll, mis on interpreteerimine vahel seda katsetanud, niimoodi võiks ehk tagasihoidlikult öelda. Ja seepärast ma tahan rääkida mitte mingilt muult kui ainult ühe konkreetse elusaatusega isiku positsioonilt. Niisuguse inimese positsioonilt, kes on eluaeg muusikat kuulanud. Ma hakkasin seda kuulama, aga varakult Stalini ajal oli raadio suhteliselt kättesaamatu, kuid veidi hiljem, kui ilmusid rätid, millel oli roheline raadiosilm siis seda ei olnud mitte ainult huvitav keerata ja maksin väiksemaks, seda musta kolmnurka seal muuta vaid vaid otsisin sealt niisuguseid jaamu, kus oleks klassikalist muusikat. Miks miks ma seda tegin? Eks midagi oli puudu, vanemad olid kodunt ära. Naalin üksik laps. Mul pidi midagi olema, millega oma aega aga võib-olla eriti hinge täita. Ja üks oluline moment on see aeg, mis siis oli. Aeg oli täis kaost ja julmust. Ja sääraseid muutusi, millest mina midagi aru ei saanud. Kui keegi räägib muusikast arusaamisest, siis võib-olla see on veidi imelik. Kuid muusika oli mulle nagu lähedane. See tekitas minus mingi tunde, et ma olen teises maailmas. Ja ma pigem kuulasin muusikat, kui vaatasin aknast välja. Ja noh, üks asi oli veel see, et ega eriti mänguasju ei olnud. Mul oli küljes karu ja emal oli, olite meditsiiniriistad, hirmsasti süstisin seda. Aga aga siiski oli mu esimene mänguasi hoopiski ühe meil söömas käinud Saksa vabakäigu vangi tehtud puust auto värvimata ja valge. Ja see üks puust asi seostus minust kuidagi teise, noh, ütleme puust asjaga, see on lisaviiuliga. Muusikat, ma kuulasin enamasti üksi. Ja sellest ajast peale mul on niisugune tunne, et klassika ei ole mingi kaugel ja kõrgelseisev sfäär, mille poole peaks püüdlema. Aga ta on niisugune sfäär, mis nõuab nagu inimesel süvenemist, süvenemist, muusikasse ja võib-olla selle muusika kaudu endasse vaatamist. Muusikas on palju avastamatute lõpuni selge selgitamata. Lilled kasvavad paremini kui muusikat mängida ja lehmad annavad rohkem piimamingid, seosed matemaatikaga? Küsige endalt, miks on Einstein riiuliga? Temale viiul vajalik. Miks on muusikasemiootika näinud Matteuse Johannese passioonis ristimärki ja ringi kui skeeme? Miks räägitakse sfääride muusikast ja miks nii vähe, räägitakse vaikusest. Aga vaikus on võib-olla tulevikus see, mida me vajame üha rohkem. On seal on väljaanne Soomen, läägerin lehti. Selle kauaaegne peatoimetaja ja kolumnist Ilkka Vardjo vaara kirjutab oma raamatus delfiini laul niisugusest imelikust asjast. Inimene. Saadab lõõgastunud olles välja laineid, mille rekvents või, või ehitel sagedus on väga madal 7,8 hertsi. Nii on olemas aga ka nõndanimetatud Schumanni resonants, mis tähendab piltlikult öeldes maakera värisemist. Ja sellegi sagedus on 7,8 hertsi. Kui inimene magab, siis on tema uneskeemil tema puhkel oleku madalaim piir ka 7,8. Ja lõpuks on 7,8 hertsiga selle hääle Frekvents meile tekitavat delfiinid. Ja mida inimene ilma eriseadmeteta ei kuule? Seda kutsutakse delfiinide lauluks. Võib-olla me hakkame tulevikus täna ma seda sama palju kui klassikalist muusikat. Selle tunni jooksul oli kuulata endali Bachi ja Mozarti muusikat, ka Sumera Jon talaner liiksutasid William Orbit vangelis ja uuri Kein ja pool Winter koos vaalade häälte lindistusega rääkisid klassikaraadio kuulajad Erkki Telvar, Toivo Jürgens, Ave sopp, Ave alavainu, Ilmar Tamm päevaroolaid Irina Kask, Priit Pärna ja Kalle Kurg. Ja selline saigi saade kuulaja hääl. Klassikaraadio viiendaks sünnipäevaks.