Mina olen Urmas Vadi. Kui inimene on, ütleme keskeltläbi 100 aastat vana siis on ta ikka juba üsna vana inimene. Aga kuidas on lood kunstiga? On ilmunud eesti kunstiajaloo viies köide. Milline kunst seal sees on ja kuivanud, no või noor see on, räägib Mart Kalm. No teatris esietendus komöödia, võtame uuesti. Meie võtame ja räägime sellest Andrus Vaariku ja Kaido olega. Kivisildnik, kes elab talus ja peab iga päev kütma ahju, mõtleb muidugi tulele ja jõuludele. Riho Lauri Saar peab päevikut. Jääge kuuldele. On ilmunud raamat Eesti kunsti ajalugu, viies köide, mis käsitleb aastaid 1900 kuni 1940. Mart Kalm, teie olete selle võimsal raamatu koostaja kirjeldage seda aega, mis siis toimus eesti kunstis noh ja ma mõtlen, et Eestis üldse või maailmas. Et noh, võiks ju arvata, et et alles peale neljakümnendat hakkab kõik muutuma ja noh, kindlasti mitte paremuse poole. Aga mis vastuolud, liikumised või suundumused tollal ühiskonnas olid ja kuidas need kunstis peegeldasid, noh kindlasti võiks arvata, et üks meie rahvusele olulisi asju oli vabadussõda. No ütleme niimoodi, et kaasaegses kunstiajalooteaduses on pigem probleemiks rahvusliku kunstiajalooületamine ja rahvuslike ajalukkude integreerimine globaalsesse ajalukku ja ja teistsugused vaatenurgad. Aga samal ajal me peame siiski ka nii-öelda oma kaasaegsete teooriatega rohkem või vähem varustatult vaatama üle seda, mis Eestis toimus. Ja periood on erakordselt huvitav selles mõttes, et ühtepidi me näeme, et kujuneb välja niisugune mõiste nagu eesti kunst arenevad välja kaasaegsele kunstisituatsioonile omased ilmingud, nagu näitused, kasvav kunstnik, kond, kriitika, preemiad, kunstlik kogumine ja selline kogu kunstikultuuri väljakujunemise bee hoiad ja samas on see nagu sajandi alguses me näeme, kuidas eesti kunst jõulise noore ja ambitsioonika ana murrab ennast välja hääbuva baltisaksa kunstivarjust, aga teistpidi me näeme kahekümnendatel vastavatel seda, et maailm on segi paisatud ja Venemaalt on põgenenud nii venestunud sakslasi, juute, venelasi, selline vene imigrantlik laine, et kõik ei ole jaksanud paviisi minna. Osa nendest tuvat osalt ka ajutiselt Peterburi lähedases Eestis, aga toovad siia nagu kunstimaailma küllaltki palju uut ja värsket tuult. Selles mõttes raamat ei, Evi, sellist kitsalt natsionalistlikud vaatenurka, et me vaataksime ainult eestlaste tehtud kunsti nagu ütleme, varasemad kunstiajalood kippusid rohkem olema vaid nüüd, kui meil on nii-öelda iseseisvus käes, me tunneme ennast kahe jalaga Eestimaa peal, siis me nüüd vaatame eestlaste ja teiste siin elanud rahvaste kunsti, me vaatame ka vene emigrantide. Me vaatame baltisakslasi. Me vaatame vanausulisi Peipsi ääres, kuidas nad enese küllaselt ikoone maalivad Eestit. Oletame, et me siin mitte vahvus põhiselt, vaid geograafiliselt. Rahvusluse teema on ikkagi hästi-hästi esile selles raamatus huvitav, kui võtta aeg 1900 kuni 1940, mida siis Eesti kunstiajaloo viies köide käsitleb, huvitav, kui võtta see aeg, mis sellest järgi jääb kuni tänapäevani, ehk siis 1940 kuni 2000 algus, et kas see on meie kunstis vähem rahvuslik aeg kui toonane aeg või noh, periood noh, iseenesest võiksime mõelda kohe, kui me ikkagi seda liini pidi veel edasi lähme, et, et mis siis ühiskonnas toimus, et, et noh, et siis oli kindlasti noh, perestroika ja sinna sisse, eks ju, okupatsiooni mõni aastat ja siis on küsimus, et kuidas okupatsioonikunsti näidata, siis on taasiseseisvumine, laulev revolutsioon ja sealt edasi euroliit, too ja oma raha kaotamine ja nii edasi, nii edasi. Praegune plaan on selline, et järgmisena ilmub Kangilaski koostatuna kuues köide, mis käsitlebki Nõukogude perioodi ja sellest edasi olevat mõttelist seitsmendat köidet ei ole veel arutatud, aga kuna see projekt on osutunud nii pikaks, siis miks ka mitte uue eesti aja seitsmes köide ka kokku panna. Aga kui te ütlesite, et kas seal vahvuslike, et kas on sama rahvuslik, tuleks Nõukogude köide? Ma arvan, et see sõltub nagu sellest, et see rahvuslik on see, mida me sinna juurde mõtleme. Et, et tegelikult selles viiendas köites on ju hoopis rahvuslikus on nagu teatud hulga konservatiivsete kriitikute tõstatatud probleem, et me näeme tegelikult see on nagu kõige valulisem probleem on see, kuidas eesti kunstnikud suutsid suhestuda toonaste kunsti metropoliitidega eelkõige Pariisiga. Seal on mitmed autorid tsiteerivad väga huvitavalt kunstnike koju saadetud kirju. Et kuidas nad lähevad Pariisi, kuidas nad alguses üldse ei mõika, milles asi on, vaatavad naguniisugust noh, küllaltki rumalate provintsi poistena ringi ja nüüd erineval nad suudavad hakata mõistma seda, mis kaasaegses kunstis toimub väga erineval määral. Ja see peegeldub, need teed on nagu seal raamatus avatud, et kuidas kaasaegse kunstini jõudmine tegelikult toimus. Kui siis viies köide kunstnikud näevad vaeva, kuidas suhestuda kaasaegsete kunstikeskustega, siis kuuendas köites, ma kujutan ette, sest see ei ole veel valmis. On, sa oled kogu aeg raudse eesriide taga vabalt käia ja nende vahepeal muutunud ja teisenenud kunstikeskustega vabalt suhelda. Aga et see probleem on eesti kunstnike jaoks kogu aeg samavõrra esil, et tegelikult selle viienda köite mitte minu meelest ei ole, mitte rahvuslikus ei ole see keskne probleem, vaid pigem on ikkagi see, kuidas tärkavad eesti kunstnikud Matsule pihta said, jagasid seda, mis on kaasaegne kunst. Kuidas nad seda tõlgendasid oma, kas siis kobavalt, kohmakad, ükskõik millisel moel selles mõttes seal raamatus on näiteks viimane võib-olla Eesti kõige avangardsema kunstniku Ado Vabbe uus käsitluse Eha Komissarovi, mis just vaatab seda niisugust provintsi poisi kobavat haakumist Münchenis, Moskvas erinevates kohtades, kus ta õpib kaasaegse kunstiga. Pariis. Ikkagi hästi huvitav koht, tavaliselt näidatakse seda kui mingisugust tiibadega, ma lähen roosi, kus toimus noh, mingi seltsielu ja oli lihtsalt selline kultuskoht, kus istuda ja aega veeta ja muuseas, nagu kunsti teha. Aga selle raamatu puhul isiklikult minul jääb küll nagu selline hästi terav mulje või noh, ongi, et, et see meie kunst, et noh, kas või laiemalt või siis selle raamatu puhul kitsamalt kujutav kunst on ikkagi hästi-hästi noor noh, te ise mainisite õppimisvõimalusi ja üleüldse, et kõik, mis kunsti juurde käib ja autasustamine, kriitika kogumine, noh, et see oli niivõrd noor ja uus asi, et ega väga palju peale pariisi polnudki kuhugi minna või mujale oli ka minna, aga, aga miks mindi, see on nagu üsna selge. Ei no muidugi ka Eestis polnud ju Eestile ju niivõrd kolgas, aga samas noh, ütleme paljude autoritega minul kui koostajaid lõpuperioodil just oli nagu illustratsioonide valikuga, noh nii palju purustatud ja minu jaoks oli huvitav jälgida seda, kuidas maileebin või Tiina Abel või et kuidas nemad illustratsioone valisid, et et kogu aeg on nagu see probleem, et, et kas sa julged näidata seda, kui abitud nad alguses olid ja kuidas see niisugune kunstiline küpsusaega pikku saavutati või ütleme niimoodi, et mul endal, et kuna minul sellel arhitektuuriosasid kirjutades oli see, et, et ma olin seal Eesti 20. sajandi arhitektuuri juba enne ära kirjutanud, kui selle projektini üldse jõuti. Et mina nagu otsisin arhitektuuri poole pealt neid teemasid, mida ei olnud selles 20 sajandi arhitektuuris käsik ostetud ja ma kogu aeg nagu arhitektuurist kirjutades põrkud selle peale, et kas need arhitektid olid juba professionaalsed või kas ma näitan seda, kui abitud nad olid või seal on teadlikult mittu küllaltki küündimatult projekti sees. Sest tähtsam kui kunsti professionaalsus oli näidata mingit uut ja huvitavat ideed, mida see tegelikult noh, mitte kõige meisterliku arhitekt siiski rakendanud üks selline, aga lihtsalt, et see jutt natukene liiga abstraktseks ei jää. Et teed üks niisugune Pariisis õppinud joodik arhitekt oli Juhan Karu. Ja tal oli nõmmel villa, mis on küll kaheksakümnendatel ära lammutatud. Aga selles villas on üleval magamistubade vahel võimlemistuba ja vot see oli üks kahekümnete aastate niisuguneks uue kehakultusega või niukse kehakultuuri ja uue füüsise nõudega. Moodne võte, noh, tänapäeval on jõusaalid paljudes villade, eks ole, kahekümnendatel aastatel ma vannitoa kõrval magamist vahesel lustlik orbu seelt võetud uus idee, ma tahtsin seda projekti näidata, pealegi et maja on hävinud. Aga kuidas seda ülejäänud plaani vaatate? Noh, teate, see üsna abitu, aga seal oli uus värske idee sees. Mart Kalm, teie kui selle raamatu koostaja, kas see aeg on teie jaoks? Kogu see periood 1940 on teie jaoks nagu lihtne selles mõttes, et, et tollal olid ju olemas ikkagi mingisugused ismideks veel modernism ja juugendekspressionismi ja rahvusromantism mingis mõttes tekitab sellise turvalise tunde on kuidagi hoomamatu. See raamat on, kuna ta on niivõrd pikka aega tehtud ja et mitme põlvkonna autorite loodud siis need autojuhid on ka niisuguse kaasaegse uue kunstiajalooga erinevalt suhestunud. Ja me näeme, et ühe tööriistana stiili ajalooline lähenemine on jätkuvalt kasutusel, aga me näeme, kuidas näiteks kogu kolmekümnendad aastad on juba Tiina Vabelili enelambil lahendatud enam tekstiili või mitte voolukeskselt, eks ole. Arhitektuuriosad ei ole, osalt on, osalt ei ole vooluga ja minu meelest veel, mis on nagu selle raamatu huvitav osa on see, et see, kui te vaatate seal lõpus neid kõrval sammujaid, et tänapäeval me vaatame tervet rida ilminguid osana kunstist, aga me vaatame kunsti nagu laiemalt visuaalkultuuri suunas avav tununa. Et et me võtame disaini kirja ajalugu, sest ivas hakkan seda lihtsalt nii hästi uurinud või foto, keda seal pede linnap analüüsib väga ilusti seda, kuidas kunstikriitikud vaatasid ülevalt alla fotole, keegi ei pidanud teda siis nii-öelda täisväärtuslikuks kunstiks, aga kunsti mõiste on tänapäevaks muutunud ja me ei saa jätta ilma fotot. Foto kuulub nüüd kunstiajaloo hulka, aga toona olid nad kõrval sammujad ja ei olnud kunstinäitustel see niukene, kunsti mõiste muutmise peegeldumine, see minu meelest teed selle raamatuga huvitavaks. No ja üks asi ikkagi või natuke veel sellest rahvuslusest rääkida aga mitte palju oma eessõnast viitatega sellele küsimusele, mis toona Ma tõstatas, et, et kas Eesti kunst peaks lähtuma rahvakunstist, noh, võtan professionaalne kunst või siis maailmakunstist ja tegelikult kõlab nagu sellise justkui pseudoteemana, aga tegelikult viited mõeldud. Et noh, kui sa oled nagu selline nii-öelda puhas leht, et sul ei ole nagu sellist, et noh, ajalugu, millest kinni hoida oma nagu kunstitraditsioonides, et, et siis on ju noh, see nii-öelda ülevõtmise teema hästi-hästi oluline teema, et, et kas te Mart Kalm kirjeldada mingeid töid, kus te näete nagu selliseid ohtusid, kus on mindud lihtsalt mingi vooluga kaasa ja seal mingisugune noh, mingi enda asi on kaotsi läinud? No kindlasti on seda kõike seal aga aga et see oli nagu tolla kõikides Euroopa äärealadel, samasugune probleem, segase kasin tollase vahvuslik või minna kaasa rahvusvaheliste arengutega ja püüda nendega haakuda. Aga minu jaoks on isegi see, et, et see küsimus ei ole üldse üldse aktuaalsust kaotanud. Näide sellest, et umbes kümmekond aastat tagasi, kui oli järjekordne rahvusvaheline akrediteerimine Eesti kunstiakadeemia, siis seda rahvusvahelist komisjoni juhtis üks savanni professor kes arvas, et meie Eestis ei peaks tegema kaasaegset kunsti, vaid me peaksime siiani sellisest muhu Männast ja ja kihnu asjadest lähtuma. See näitab midagi sellist, et need inimesed näevad meid kui metslasi. No natuke uhkus, seda ütlesite teie. Jõuluaeg on muidu üks väga pime aeg, kui ei oleks küünlaleeke tuld pliidi all tuld südames. Ja seda teab ka Kivisildnik. Akvaarium number 11. Tervitus kõigile vikerraadiokuulajatele. Täna jätkame tavaks saanud jõulukolumnisarja, milles keskendume jõulutulele. Teatavasti jõulutuli soojendab hingi. Ikka sätitakse jõululauale süldi, külimitu ja viinavaka vahele säraküünal või koguni kaks. Värvilised elektrilambid kaunistavad kommunaali jõulupuid. Lihaletist ammutame kirgast päevavalgust. See kõik on väga ilus. Nii nagu paljud teisedki tuled, ei ole ka jõulutuli iseenesest igavene ning vajab olemasoluks tule süütajaid. Jõulan tulesüütajat, büromaanide püha. Jõuluajal on tule tegemine ühiskondlikult aktsepteeritud hiina püssirohutooted on kõikjal müügil ning me ei kahtlusta avalikus kohas süütenööri täitvat isikut kurjadest kavatsustes. Klassikaraadio raadioteatri arhiivis on saadaval üks suurepärane etendus. Panso lavastus, 61.-st aastast maks Fryszi, härra Biederman ja tule süütajad, mida tutvustatakse kui allegooriat, terrorismist ja ükskõiksusest. Kuuekümnendatel kaubastati seda toodet ilmselt kui tähendamissõna fašismist. Siit ta tuleb. Ühtegi ajaleht viis enam kätte võtta, nägi täna ju pojalt pool linna leekides. Palun. Mis muud, kui kuritahtlik süütamine. Vaadake ainult pilte, siin Vilos korralik tuled oli, ikka loodan mu Arra punased augud. Kui sedasi ükskõiksus on pehmelt öeldes eksitav termin tutvustuses. Härra Biederman on emotsionaalne inimene, äsja kuulsime, kuidas ta päevalehte lugedes enesevalitsuse kaotas. Ükskõikne inimene ei lase suvalisi tüüpe tuppa, ei paku neile veini, peavarju ega kõike tule süütamiseks vajaliku. Biederman tikkudega ei koonerda. Igast suurepärasest kunstitööst leiavad uued põlvkonnad personaalse sõnumi. Veel seitsmekümnendatel laastas Euroopat hipi terrorilaine kõikvõimalike punabrigaadide, punaarmee fraktsioonide ja ma uistlike aktsioonide tagajärjel põlesid kaubamajade pangad ning surid ära. Nii mõnedki Aldo Moro tüüpi Kristlikud Demokraadid. Eru meenutas tänaseid Kreeka tänavaid. Teljakas jal köism, Tõmur kusagilt peaks minu teada seal veel üks pidi olema ja ja isegi paras sopa, võtke endale lihtsalt. Ärge tundke muret. Pole hästi sellega pärjast võitsite korraliku poodi titaan. Tänapäeval ei lähe mõne kristliku demokraadi või panga käekäik enam kellelegi korda. Ent fressi kuuldemäng on endiselt kõnekas. Äsja võisime kuulda, kuidas maja peremees ikka seesama härra Biederman hoolitseb võhivõõra eest, kellele ta oma majas peavarju pakub. Soovite ehk seda soovita ehk teist, kuidas siis niimoodi korralikku voodit ei tahagi? Loomulikult ei sobi tule süütele, voodia, magamistuba. Pööningule on palju parem bensiinikanistreid, höövlilaaste süütenööre ja kuriteo kaasosalisi peita. Ma ei näe siin ükskõiksust, ma näen siin majaperemehe hoolitsust, sügavat kaastunnet ja avatust, mida iganes. Just selline on tänapäeva lääne demokraatia. Kõiki mõistetakse, aidatakse, antakse peavarju ja süüa kõigile, antakse tikud. On kesköö et säästa oma abikaasat igasugusest erutusest, kuna proual pole nagunii närvid korras, on härra Biederman omalt poolt võtnud sisse kahekordse annuse unerohtu jätnud ainsagi sõnaga mainimata, et pööningul elab külaline. Me elame just sellises ühiskonnas, pööningul toimetavad oma asju tulesüütajat. Peremees on võtnud topeltannuse unerohtu ning perenaine ei tea kogu humanistlikud avantüürist mitte kõige vähematki. Kui saab teada, siis rahustatakse maha toredad inimesed, vaesed inimesed, keda elu pole hellitanud. Sügavalt metsast kombeid neil ei ole, aga ikkagi on vaja aidata. Väga võluv on see, kuidas härra Biederman kõiki ilmselgeid ohumärke ignoreerib. Ta leiab hea põhjenduse. Pööningule varutud bensiinile aitab ise kuri kaeladel süütenööri mõõta ja peab seda kõike kas heaks naljaks või mingiks aru saamatuseks. Lõpuks ütleb tulesüütaja otsesõnu kesta on, tunnistab, et tuleb vanglast ja plaanid on nii ja niisugused. Ei midagi. Härra Biederman oskab ikka kuidagi asja endale mugavaks, mõnusaks ja söödavaks mõelda, ma rõhutan, see ei ole ükskõiksus, vaid metoodiline ja sihipärane enesepettus, enesepettus, mis on ohtlik nii majaperemehele, tema varale kui kogu linnale. Linn põletatakse lõpuks maha kogu täiega. Soodsa tuulega pannakse mitmest otsast korraga põlema ja läinud ongi. Unetuid öid ka tädi, vot see on asi, mis, mis meid mürgeldab. Pisut idealism, mu sõber, pisut laenud. Ja meil kõigil oleks käes südamerahu üldse üldse rahu. Märksõna on hingerahu, südamerahu õnnetunne, täiuslik vaimne heaolu ühesõnaga jõul. Jõul on enesepettuse aeg, lastele valetame päkapikkude kohta ja teeme neile jõuluvana ning laseme säraküünalde raginal varjutada pööningul bentsu kanistritega kolistavad tulesüütajat. Ega tule süütajatelgi kerge ole. Bensiin tegi järjekordse hinnarekordi. Üldse tuleb näha elu positiivset poolt, nii nagu teeb seda maks fris. Tema tulesüütajat pole ju mingid elajad. Näiteks soovitavad nad majaperemehel tungivalt suitsetamisest loobuda bensiiniaurude pärast meilgi suitsetamisele seatud olulisi piiranguid. Seega süüdake jõulutuled ja mõelgem sellele, et me kõik oleme inimesed, need, kelle pensionisambad põlevad, kui need, kes põletavad pensionisambaid põletavat põhiseadust ja kutsuvad meid põleva eurovalgel pillerkaari pidama. Meil kõigil on unetuid, öid, kuid süda on kõigil ühtviisi kerge. Me kõik oleme head inimesed. Eelmisel nädalal esietendus loo Teatris Maicel Feini komöödia, võtame uuesti, sedasama teksti on ka Eestis varem tehtud, Andrus Vaarik, sina oled ühte tegelast sellest näidendist kehastanud käisid vaatamas ka nüüd seda, no teatri lavastust, mille on lavastanud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, kõigepealt tahaks küsida seda, et noh, see on muidugi huvitav, et konteksti loob juba see, et noh, selles teatris, kus tavaliselt tegeletakse kunstiga nii-öelda. Kas sa nüüd hakkad karjuma selle peale? Nüüd tehakse komöödiat ja tundub, et see on ikkagi noh, mitte mingisugune meeletu võõritus, et nüüd me tahame komöödia kohta midagi öelda, vaid tehaksegi komöödiat. Muidugi see, see kontekst hakkab siin kohe nagu mängima, et mismoodi sina, Andrus Vaarik seda vaatasid? Ma vaatasin seda suurte lootustega, ta on oma esmatunnustel tõesti klassik situatsioonikomöödia, aga Tal on kolmas vaatus, mis on siiamaani Eestimaal ebaõnnestunud ja ka selles filmis, kus ma ikka käin, mängib seda lavastajat, on see kolmas vaatus äärmiselt kohmetu ja kohatu isegi, aga ma lootsin, et nüüd noos on see võimalus, et nad mängivad kaks esimest vaatust ära. Töölise situatsiooniga võeti ära. Aga see kolmas vaata saab olema traagiline, sest seal juhtub see asi, et tegemist on siis selle etenduse ringreisi viimase etendusega ja ta totaalselt lagunenud osa näitlejaid on purjus ja isiklikud suhted on, on viinud selle etenduse mängimise praktiliselt absurdini pea võimatuks ja siis peab mõjuma tõeliselt, õudselt traagiliselt kohutavalt. Ja siis võib ta olla ka veel mingil hoopis uuel astmel erakordselt naljakas. Ja ma lootsin, et nüüd on see võimalus olemas, aga kahjuks ma ei tea, mis, mis neil juhtus või tabanud seda võimalust ära, et nad on natukene kuidagi kergema vastupanu teed läinud või mitte leidnud lahendust. Ma just lootsin, et et ojasoo ja Semper tegelikult avavad selle kolmanda vaatuse selle näitemängu potentsiaali, mida Eestimaal ei ole tegelikult. Ja vist üldse ei ole veel tabatud ära tegelikult kui uhke näitemäng. Ta on, ma olen palju noh, olude sunnil, konkurentsi puudusel lavastanud komöödiaid ja ja oma võimete piirides oleme püüdnud ka kuunide ja nii saime olid. Ja ka tätete puhul ütleme ikkagi alustada nii, nagu alustatakse Ibseniga või Tšehhovi ka sellepärast, et et ega nende inimeste kannatused, kes on nüüd sattunud kogemata vööd ja tegelasteks, ega nende rõõmud ja mured ei ole vähem väärtuslikud kui draama ja tragöödia tegelaste omad. Neisse suhtume ikkagi ühtemoodi ja peaks olema normaalne. No teeb ka komöödiaid, kui ta teeb neid sama süvenemisega nagu oma oma väga tõsiselt ja sotsiaalselt tähendusrikkaid asju. Ja võib-olla natukene sel korral läksidki, nagu selle žanri ongi, et ei pea nii väga süvenema, ei miks, ei pea, nad oleks võinud natukene natukene rohkem pingutada, sest seal seal on potentsiaali küll ja küll ja selles etenduses on imelisi rolle, mis on tehtud väga-väga tõsiselt ja, ja parimas psühholoogilise näitleja traditsiooni võtmes. Nagu Mirtel Pohla ja, ja Tambet Tuisk ja Jaak Prints ka ja, ja eriline, eriline geniaalne rollisooritus on Risto kübar, kes kes teeb sellise elu ara ja võõrad lapse rolli. Ta teeb seda nii räigete teatraalsete vahenditega, mille kohta võib öelda, et nii ei tohi mängida, nii ei tehta. Ei ole võimalik, aga kui seda tehakse geniaalselt, siis saad aru, et see on näitlejakunsti meistriteos, täiesti nagu Ristna seda teeb. No teatri koduleheküljelt võib sellel aastase juurest lugeda, et mis asi see nali on ja et nali on vabastav ja sotsiaalseid hierarhiaid tühistav ja tabusi purustav ja seal käib rämedalt teie juurde ja nii edasi ja nii edasi. Mede tahate selle kohta midagi öelda? Neil on kindlasti õigus, aga aga vaata mind alati häirib, nagu, kui hakatakse son mängima, et komöödias mängitakse nii tragöödias mängitakse, nii ei ole, igal pool mängitakse ühtemoodi, igal pool mängitakse süvenenult tohutu armastusega ja, ja hoolimisega ja, ja mõista püüdmisega nende tegelaste vastu, keda esitatakse. Ja mind häirib üldse viimasel ajal selline karakter oldi tegemine, et tegelikult see on. Minu meelest on seal natukene kuradist, kui seda ei tehta tõesti nii geniaalselt täie süvenemisega ja arusaamisega sellest inimesest, nagu näiteks pesto kübar või, või Mirtel Pohla teevad selles etenduses, sest rappe rolli tegemine on a priori hinnangu andmise andmine sellele tegelasele, keda mängib. Sellepärast sa oletast kõrval sa näitad kedagi endast erinevat, endast lollimat ja just nimelt see näitamine. See, sa ei püüa teda mõista, vaid vaid hukka mõista. Karakterrolli tegemine on oma tegelase hukkamõistmine tihtipeale ja see on ilmselt see oleneb ka andekust. Tihtipeale aga, ja, ja lavastajast. Kas sa räägid seda üldiselt mõeldes või sellele konkreetsele lavastusele? Ma räägin seda üldiselt ja, ja ma räägin seda üldiselt ja see, see lavastus tõestab ka seda tegelikult, et niisugune periood, et ma olen ise väga palju ma ei ole tugev karakteri rolli tegija, selline välise karakterrolli tegija ja kui ma olen seda püüdnud teha, siis ma olen alati kuidagi väga hädas ei andnud. Või noh. Ma räägin seda ka endale tegelikult, et see mul kogu aeg meeles püsiks. No tegelikult see küsimus, mida ma alustasin ja küsisin, et kas sa tahad midagi öelda. Kas ma küsisin, et rääkisin sellest, et mis asi see nali siis on, et kuidas ta vabastab ja purustab mingisuguseid norme ja nii edasi. Tegelikult tahtsin küsida lõpetuseks Andrus vaarikas, sa naersid ka. Jalasin ja naersin südamest. Naersin südamest aeg-ajalt, sest sest tegelikult meil on tohutu potentsiaal situatsioonikomöödiat mängida väga, füüsiliselt väga heas vormis. Nad on kiirete reaktsioonidega, Nathan Nad on kokku töötanud grupp, nad jälgivad töödest väga tähelepanelikult ja ja, ja naersin küll ja tõesti, naersin südamest ja ma arvan, et et kui nad veel professionaalsemaks ja osavamaks muutuvad etenduste käigus, siis kindlasti ja sellest sellest saab nende publikumagnet, aga, aga võiksid veel selle kolmanda vaatusega tegeleda. Tegelikult kui Tiit ja Ene-Liis mind kuulevad, siis ma ütlen neile, see Totti peab olema kohutavalt põhjus kolmanda vaatuse alguses. Kohutavalt lootusetult ja jaa jaa. Traagiliselt purjus lihtsalt kolmanda vaatuse alguses. Kaido Ole, sina oled kunstnik, küsiksin alustuseks midagi kummalist. Isegi sellist kuulujutulist, et ma olen kuulnud sellist asja, kunstnikud tavaliselt ei käi teatris vähe sellest, ma olen kuulnud, et teatriinimesed jällegi ei käi vaatamas kaasaegset kunsti või kunsti üldse. See ei puutu üldse sellesse teemasse, millest me rääkima hakkame. Aga ma lihtsalt mõtlesin uudishimu pärast küsida, et kas sa oled midagi sellist täheldanud või on see jama? Igasugused nii suured üldistused, nende kohta võib ikka öelda, et seal on suur jama, aga aga ma ei oska enda näitel seda ei ümber lükata ega kinnitada, sest seda kinnitada mõtlen palju, ma olen teatris kunstnikke näinud loo teatris näiteks konkreetselt, kus ma põhiliselt käin. Ja ega mul ei hüppa väga ette, nii et see nagu kinnitaks seda juttu, tähendab no teatris ei käi väga palju kunstnikke. Aga see, kuidas ma ise sinna sattusin, käima oli ka ikkagi noh, nagu elus ikkagi, et see nagu statistika järgi või mingite siukest abstraktse, et reeglite järgi seal on väga palju inimlikku. Et on mingid konkreetsed kontaktid, konkreetselt kokkusaamised ja siis mingi asi hakkab lihtsalt liikuma, aga ma ei kahetse, ma käin teatris sabas mäge paljudes teistes kohtades, kus ma võiksin ka käia inimesena masinasse, õnnelikuma, seal käiksid, aga ma lihtsalt ei käi seal, kuna puudub selline nagu päästik, puudub see mingisugune pisikene argine põhjus või lükke, et ma sinna läheksin. Ei ole siis pärast võib muidugi öelda, et aega ei ole ja nii edasi, aga nii, et noh, maailmas väga palju häid asju, mida võiks ja mida võiks vaadata, kuulata või lugeda, aga mingil põhjusel seda lihtsalt ei tehta, mingeid asju mingil põhjusel tehakse mingi põhjus võib olla väga argine ja isegi kummaline noh nii nagu sinu küsimus. Aga räägime nüüd no-teatrist ja lavastusest võtame uuesti edasi, mida sa vaatamas käisid seal keldrist biilsus ja ei oska seda pihik saraga võtta, aga täistunnil teeme las piiksu. Aga see lavastus on siis, võtame uuesti ja see on noh, mina olen ka põhimõtteliselt selliste liigitust vastu, et, et on mingisugune komöödia ja kogu pere, muusika, sisend köide ja nii edasi ja nii edasi, et, et aga noh, ju kellelegi seda vaja, aga samas see, et see ikkagi ütleme siis selle välja komöödiateatris tundub kuidagi märgiline. Esimene mõte, kui ma seda kuulsin, et sellist asja seal tehakse, oli see, et jooned on midagi nagu öelda meelelahutuse või, või komöödia või, või millegi sellise kohta ka tegelikult vist tundub, et et see ei ole mingisugune arveteõiendamine, ka mingisugune iroonia selle žanri või, või selle selle komöödia pihta, et Kaido Ole kuidas sulle tundub, et kas see tekst või see lavastus on kuidagi märgiline? See kõlab peaaegu nagu jah, jäi küsimus, aga aga kui tohib, siis ma. Kaudsemalt ja pikemalt sa seletasid ära nagu enda tausta, et mida sina mõtlesid, kui sa kui sa kuulsid, et selline asi toimub minu tausta nagu selline, et, et ma olen nagu loo teatri seniste etenduste puhul alati tõdenud, et nad on kuidagi üllatavalt lõbusad minu jaoks isegi sellised tükid, mis nagu ma peaksin rääkima probleemidest või mingitest põletavatest muredest meie elus, nagu need naftakepid ja mis on vähemused, lõbusad olud minu jaoks ja mis mind on isegi natuke palun mingeid süümepiinu tundma, et kas nii nagu selle lõbususe varju jääb isegi see see probleem. Ja sellel taustal ma mõtlesin, et ahaa, et kui nüüd tuleb tõesti komöödia, minul jäi veel kuidagi meelde Sofarsse, et minu jaoks on nagu veel komöödia kuubis või ruudus, et ma just mõtlesin, et oot-oot, et kuidas nad seda veel lõbusamalt teevad, nad niigi teevad kõiki asju väga kuidagi lõbusalt ja lennukalt ja noh, lõbus ja naljakas, selle päris sünonüümid, aga noh, kõik need asjad on nagu korraga tules ja väga-väga vähe on neerude etendusi, kus seal algusest lõpuni tõsised olud ja kus ma pole nagu saanud, kus mul ei ole automaatselt suu, suunurgad ülespoole veninud, aga mõtlesin ahaa, Nad panevad veel mingi turbo peale ja täiesti ühes suunas ja siis ma aga noh, kuna ma usaldan neid väga ja eriti neid konkreetseid lavastajast mõtlesin. Oh väga hea, et noh, juures ja turg on olemas, et ma lähen nüüd vaatan ja et ega see, see tuleb üks vahva õhtu kindlasti. Kui pikalt ma võin rääkida võib-olla kõige ausamal, kui ma nagu kirjeldasin oma emotsioone järgemööda, et, et üks on see, mis oli nagu lõpus, et kui tema nagu joone alla ja ütled, et summa vist on selline, kui seda üldse saab summeerida, aga aga ma läksin selle ootusega, et noh, nüüd nüüd antakse õhtu oli kõik tip-top, mina olin nagu valmis, mõtlesin, no trupp on ka valmis, istusin maha, olin hästi häälestatud, esimene hektari see, kui eesriie läks kõrvale, aga see lavakujundus siin ma sain alles nagu aru, kui teistmoodi. No tead, Peeter, kõiki neid asju on alati teinud, kaasa arvatud loomulikult ka lavakujundus. Et lava pealt vaatas vastu ütleme nii, tüüpiline teater ka. Et kui see tükk, noh, ma eeldan, on ka selline nagu mingisugune keskmine paroodilised, keskmine keskmine, selline tuuritükk, kus saab piisavalt palju nalja ja kus ei ole nagu liigseid probleeme, on lihtsalt mingisugune jant, siis ka lavakujundus oli väga täpselt sellesse 10-sse kontsel. Ossa pagan, et noh, täiesti selline, et ma vaatasime nagu ring, et kas ma olen ikkagi nagu õiges kohas, et kuidas saab sellise nihke tekitada ainult selle kujundusega tead noh, niivõrd tüüpiline noh, igal pool mujal enamustes teatrites ma võtaks seda kui, kui reegleid, et siis noos ma äkki sain aru, kui erinev kõik siiamaani on olnud. Kui ma nägin nüüd seda tüüpilist kujundus, nii nagu teatrikujundused ikkagi on ja noh, see oli nagu väga paljulubav, et sellest tekkis tohutu nihet, et selle vahel, mis seal muidu olnud ja mida, mida pole nüüd näinatiga. Aga siis Aga siis terve esimene vaatus, noh, ega ma nagu ei analüüsinud ennast kõrvalt, ma lihtsalt istusin, silmad olid suured peas, kuulasin, vaatasin. Ja siis ma äkki tõdesin, et terve, esimene vaata tõusnud peaaegu kordagi ei naernud ka. Väga imelik, sest no tõesti see tükk tükk tükis, mis iganes, mida nad seal mängisid, oli ju täiesti nagu naljakas ja ja nagu ma enne ütlesin, no teatrigrupp pigem alati tihti lõbustab mind isegi siis, kui neil ei tohiks seda eesmärki võib-olla olla, aga selles nii-öelda lõbusas tükis terves esimeses vaatuses mul ei olnud üldse lõbus ka mõned üksikud erandid välja arvata näiteks Risto kübara fantastiline ilmumine naisterahvana, noh, mis oli ka selline klišee, see nagu tervise edendus koosnebki klišeedest klišeede mängimisest või seda aga, aga noh, see oli nagu nii kõvasti üle lati, et see terve terve saal nagu hakata purtsatus ühel hetkel, aga noh, terve ülejäänud vaatus vaatuse lõpus, kui ma läksin vaheajal snäkki, mõtlesin, et issand jumal, mis asi see nüüd oli, et et Ma tõesti tunnistan ausalt, et. Noh, ma ei uskunud, et seda etendust on võimalik nagu päästa, ma olin peaaegu nagu ära minema, sest ma olen näinud ühe korra no-teatrist ära, aga isegi mitte vaheajal, vaid vaid esimese vaatuse ajal, aga see ei olnud nagu nende põhitükk. Nojah, et see esimene vaatus oli kuidagi nagu pettumused. Et kui ma vaatasin teise vaatuse ära, teine vaatus oli nagu hoopis teistsugune, seal. Seal sai naerda, seal oli lõbus ja seal hakkas asi nagu kuidagi tööle, et noh, nagu ma aru sain, et mängitakse mingit teatud olukorda mingilt distantsilt, aga samal ajal tehakse seda ikkagi ka naljakalt. Aga sa ei saa ka aru, kus nüüd kuidagi see asi iseeneses naljakas või see, kuidas seda mängitakse, naljakas, aga ühesõnaga seal see asi läks nagu paisu tagant valla ja kokkuvõttes noh, kokkuvõttes loomulikult oli väga hea, et ma ära ei läinud, aga see esimene vaatus jäi mulle ikkagi kripeldama jale. Ma ei usu, et see niimoodi olema, sest ma noh, nii suurt tükki ei suuda inimene nagu ära seedida, isegi kui see on taotluslik, et terve terve esimene vaatus, mis lihtsalt kuidagi on siis sina ka seal lihtsalt nagu seda vaatad, et see, see, seda nagu liiga oli liiga palju, aga mis selle põhjus on, ma ei oska nagu öelda, sest ma nägin terve tüki ära ja siis ma sain aru, et, et see on iseenesest ikkagi väga-väga leidlik, leidlik tükk ja noh, võib-olla esimene vaatus pidigi olema selline nagu, nagu sihukene null osaleda villem näidata seda just nimelt poolte tagantpoolt veel mitmes võtmes, aga esimene vaatus andis sellise nagu null versiooni kätte. Aga aga see null versiooni oleks tohtinud kindlasti olla nagunii kuidagi nii igav, sest noh, nagu mõtlema ei analüüsinud mitte midagi, ma lihtsalt nagu istu sina siis äkki kuskil lõpupoole hakkasin tõdema, et huvitav, miks mul lõbus ei ole, mis mu naljakas ei ole, miks mul on mõnikord isegi natuke nagu piinlik vaadata neid neid näitlejaid ja nende tegusid kestnud tegelikult mängivad ju alati nagu nagu kulda, et ei ole nagu mingeid probleeme nüüd kui neil on tegelikult antud niuke lai asfalttee, et laske nüüd, tehke, visake hundirataste, tehke, mis iganes tahab, vaata muidugi kunagi ei lasta teha, mis te iganes tahate, aga aga noh, kus peaks olema just nimelt lõbus ja Jantlik, et noh, need asjad ongi nii nagu mingisuguses halvas mõttes tüüpilises teatris, tüüpilises, keskmises tükis, et, et noh, peaks olema naljakas, aga ei ole naljakas, et noh, kui see nüüd ei olnud väga hea, tahtejõuga taotluslikult välja mängitud, niisugune tõesti nagu sadomasohhistlik, esimene vaatus terve trupi jaoks ka, et me teemegi, me teeme seda asja täiesti teadlikult keskpäraselt, et siis on nagu okei, aga, aga noh, see oli ikkagi jah, ma ei tea, kuidas ta pidi olema, et mind muidugi natuke panise kripeldama, et ma olin sunnitud siin olema kriitiline, sest see on tõesti üks väheseid teatreid, kuhu ma nagu kinnisilmi alati lähen, aga siin on võib-olla teatri fenomen, räägitakse ja mida mina nagunii palju teatrit mitte külastada, ma ei tea, et noh, etendustele etendustele vahe, et mina nägin, esietendus asi võis olla toores, et noh, mõnel hetkel tuleb see kasuks, mõnel hetkel tuleb see kahjuks, et, et ma, ma ei tea, et kui palju erinevad erinevad õhtul omavahel erinevad tähendab seda pole ühtegi etendust näinud mitu korda ühe sama trupi esituses, et see võib huvitav olla kunstnik, mina, maalin maali, siis ma olen kogu aeg ühtemoodi okeima kustutanud. Tänasest on natuke teistsugune, aga, aga põhimõtteliselt see füüsiline kehand jääb samaks. Aga see etendus, see võib olla väga erinev, nii et noh, nagu enda puhul tean, et kui ka tuju ei ole või midagi midagi segab, siis, siis võib see asi mu vestlus nalja on hoopis teistsugune, ma arvan, ei seal mängus nüüd kahjuks kõike professionaalne, sa ei ole see vahe võib-olla ikkagi päris suur tegelikult. Kindlasti on nii mitmedki kultuuriga kuulajad küsinud, et mis on saanud eelmise hooaja saatejuht Riho Lauri saarest aga tema elab nüüd soomes, täpsemalt Oulus. Ja mida ta seal teeb, saame kohe teada tema päevikust. Neljapäev, teine detsember ärkan kell kuus, 40 põrandal. Pime on. Kellaaega tean tänu kõrvulukustavalt lärmi tegevale Helendavale telefoni ekraanile ei taha tõusta. Aga tõusma peab, sest kondid on jube kanged. Erinevalt mõnest varasemast eluetapist tean ma seekord väga hästi, miks ma siin põrandal diivanikattel põõsan? Meie kolmeaastasel Ahti põnnil on harrastuseks keset ööd rünnata minu ja minu armsa abikaasa vahele magama. Sealjuures sätib ta ennast täpselt nii sobivalt meie vahele nihutades ennast võimalikult risti, kuni on võimalik hakata mind jalgadega puksima. Ma pole siiani aru saanud, kas ta üritab unes mingisugust tasakaalu säilitada või tahab ta lihtsalt minu kohta endale saada? Vahet pole, ilmselt olen ma midagi pahuralt puisadest jälle lihtsalt teise tuppa põrandale Kebinud, et paremini magada. Mugavus on ikka ilmselgelt väga suhteline mõiste. Kella kaheksaks peab kooli jõudma enne seda kiiruga ja pooluniselt köögis mässamine, hüppan jalgratta selga ja algab umbes seitsme kilomeetrine spurt Oulu kesklinna suunas. Olen uhke. Kogu Tartus elatud 15 aasta jooksul ei sõitnud ma jalgrattaga nii palju, kui nüüd nende mõne kuuga sinus linna poole kihutan, sellisel ajal seepärast, et pean jõudma koolitusele. Ma olen küll eestlane, aga ehitada ma ei oska, katus pakkuda, ka mitte infotehnoloogilised teadmised on mul enam kui kesised. Seega ei tee ma siin midagi, millega eestlasi ehk seostataks. Soomlannast abikaasaga annab seaduse järgi mulle õiguse Soomes töötuna oleneda, tingimusel et ma ennast koolitan. Mütsis käingi ühel sellisel koolitusel. Selle nimi on immigrantidele mõeldud kodustamis koolitus, kus eri rahvusest inimesed vestlevad soome keeles natukene õpivad seda keelt kah. Sekka selgitatakse Soome seadusandlust ja näiteks seda, et miks on hea maksta makse ja kuidas igapäevase hügieeni eest hoolt kanda. Soomest juba tõesti ripakile ei jää. Üldiselt on need kodustamis koolituse grupid üsna kirju kambaga. Minu seltskonna geograafiline mõõtkava ulatub Vietnamis Britis Catania Kongost norrani. Koolitusele jään jälle hiljaks. Üritan kiirelt vestlusega kaasa tulla, vist õnnestub, jään ruttu esimest pausi ootama. Kõige enam ootan kella 11-st pausi, siis näeb valget taevast kahmunud aega käin jalutamas, siis istun veel mõned tunnid koolis ja hakkan pärast kella kahte mõistagi hämaras kodu poole väntama. Kell on natukene kolm läbi, sõidan ülikooli ette, kus mu naine töötab ja võtan naise jalgratta, kus on lapsetool, jätan oma jalgrattad alla ja vural lasteaeda, siis koju. Ma ei ole teinud mitte midagi ja olen jube väsinud. Hiljem loen EPL-i võrguväljaandest, Jaak Urmeti lugu, rämps eestlastest. Huh, jõmblus on jama, jah, aga inimeste lahterdamine rämpsuks või mitte, on kahju, õmblus, mis sest pehme väärtusega. Ja mis saab siis, kui rämps tahab ennast parandada? Paras jura, kogu kirjutas. Reede, kolmas detsember. Kordub igahommikune rutiin, ainult kooli jõuan õigel ajal. Miskipärast on tänavavalgustus seekord kesiselt. Kui rattal poleks lampi, siis peaks vist käsikaudu liikuma. Vastu tulevad rattasõitjad eristuvad pimedas nagu üksikud jaaniussid. Täna on koolis eriline päev. Lähenemas on Soome vabariigi aastapäev. Kõik koolitusel osalevad mammud, nagu Soomemaale kolinud välismaalase nimetatakse, on sel puhul kutsutud Oulu rahvusvahelisse gümnaasiumisse, kus on mingit sorti kava. Esineb lastekoor ja lavale hüppavad konnadeks kehastunud põnnid. Märkan publikumi näoilmete seas siirast hämmeldust ja ka mõningat põgenemissoovi. Siiski kostuka üksikuid naeru pahvakuid. Järgneb kõne kelleltki linnavalitsuse härralt. Kummalisel kombel meenutab kõne väga Eesti vabariigi aastapäevadel kuuldud riigimeeste kõnesid. Kuule, need soola on vaba maa, et mis hind on, vabadus oli omariikluse ja kuidas sellesse tuleb suhtuda? Põhimõtteliselt muidugi nõus, lihtsalt oleks arvanud, et 93 aastat järjepidevat riigi ehitamist võimaldaks juba mingi muu uudisega välja tulla. Aga mida mina ka tean? Kõnele järgneb hümn, samasugune nagu meie oma ainult teiste sõnadega. Siin teavad seda asjaolu minu tähelepanekute järgi näiteks need inimesed, kes nägid Erki Noolt olümpiavõitjaks tulemas. Aga paljud ikka ei tea küll. Meile on jagatud kõigile paberit sõnadega, olen kahevahel, kas laulda kaasa või mitte. Austus austuseks, aga see pole ju minu hinn. Ei laula, teisedki laulavad. Võimalik, et Lääne-Euroopa riike standardite järgi kvalifitseerunud natsionalistist. Sõidan koju, varbad külmetavad. Kodus näen, et sõber oli ju nii, Tartust on oma Facebooki lehele linkinud eile mind ärritanud rämps eestlast artikli ja kiidab seda taevani. Kribandale midagi pettunud kommentaariks teemal rämpsajakirjandus. Aga miks ma pettusin, kas ma tõesti arvasin, et kõik mu sõbrad peavad minuga sama meelt olema? Laupäev, neljas detsember olen pinges. Õhtul toimub siin üliõpilaskülas, kus me elame, mingit sorti jõulupidu lastele. Ühesõnaga kõik lapsed ja lapsevanemad on teretulnud. Naine on otsustanud, et meie poisile teed seal vahetevahel ka uusi inimesi näha ja seega võiks sinna minna. See tähendab, et tuleb minna. Silme ees terendavad mingit ninnu-nännu stereotüübid sellistest üritustest, kus peaks justkui palju viisakat ja seosetut juttu rääkima asjadest, millest ma reeglina suurt midagi ei tea. Vähemalt sel määral, et ma oskaks seda teistega jagada. Püüan end siiski kokku võtta ja lähme, kõrvalmajja, mille katusekorrusel on niinimetatud klubihoone üliõpilasürituste jaoks, kus hiiglasliku televiisori stereovõimendusega jõuluüritus koosneb sellest, et kokku on tulnud kolm naabriperet teemiks naabrimehe saabastes. Jõulumees jagab kõigile kingitusi. Polegi väga viga. Lähenevates õhtutundides hakkan ürituselt siiski minema kibelema. Kui kodus oleks paariga, siis ma kibelenuks, aga baarikappi ei ole. Aga reedeõhtuse, külma ja pingelanguse tahaks millegi terava kõrist alla loputada. Viisakalt mõistagi seega vaja poes käia. Pereürituse mõningane kestvus tingis selle, et kui ma lõpuks kell kaheksa alkoholipoe ukseni jõudsin, see esimesel, ilmselt sama lolli näoga nagu need Karlova viinaninad, keda ma pronksiööjärgselt päevade hommikul alkopoodide ustelt kuiva seaduse silti nägin lugemas. Lontis on koju ja kui laps oli magama jäänud, mängisime naisega seda mängu, et lasime üksteisel interneti abiga erinevaid muusikapalasid. Siis jutustasime teineteisele kuulatud muusikast lugusid, et mis tunne oli, mis kuulduks seostub ja miks see üldse hean. Lõpuks tegin jälle sohki nagu alati ja lasin mitu lugu oma maitse järgi. Ja naine ei viitsinud mind enam kuulata. Lõpetasin õhtu üksinda aknast välja, jõllitades venekeelsete lüürilist Aroc lugude saatel. Pühapäev, viies detsember. Valmistamine vabariigi aastapäevaks. Tegelikult on see päev, mida ma parema meelega ei meenuta, selles puhkes tüli ja need mulle väga ei meeldi. Aga ise olin süüdi ka. Juhtus nii, et läksime külla, pererahvas oli lahke ja sõbralik, söödi, joodi, plaadimasinas mängisid eestikeelsed bändid, propeller ja eriti kurva muusika ansambel Velikije Luki sest pererahvas oli Tartus õppinud ja muidu ka Eesti huvilised. Ühel hetkel puhkes mul teiste küllatulnutega sõnelus, teemaks Soome kodusõda, punane Soome ja nii edasi ja selgus, et on inimesi, kelle arvates mõned vabariigi sünniga seotud kommetest vaid mõrtsukate ülistamine. Viide käis siis Soome kodusõja võitnud valgete pihta, kes Punase pooled tümaks tegid. Ja sellele järgnes veel mingisugune jutt töölisklassist ja peretraditsioonidest ja selles, kuidas kogu Soome mäletab ikka veel neid veretöösid ja kuidas see ikka veel inimeste elu määrab. Üldse olnuks Soomele ja kogu maailmale parem, kui õrnroosa maailmapilt valitseks agava Kurinak, Stalin rikkus kõik Lenini õilsad ideed ära. Raevunud mis sest, et tegelikult tõsi olla, ainult et olles küll vaid üksikute soome punasest vaimustusest läbi vettinud inimestega kokku puutunud ei suudame kuidagi tõsiselt võtta, juttusid, et väike vapper töölisklass, kes soovis vaid head ja helgemat tulevikku kõigile kaotast eemanlikele, kodanlastes, pättidele, kes seal alatult endale sakslased appikutseid. Segane lugu, aga siis hakkas see jutt mulle järjest rohkem loll tunduma. Ja seega olime ka ise piisavalt loll ja laskusin vaidlusesse, mida mul polnud niikuinii võimalik lahendada. Lõpuks Norrisin lihtsalt tüli, solvusin natukene teisi. Loomulikult järgnes sellele rikutud meeleolu, moka otsast pobisetud tasandavad laused ja kojuminek. Pahameel oli. Miks ma seda kõike tegin? Huvitav, kas kodumaisest ajakirjandusest ja poliitilisest retoorikast aastast aastasse kostuv rõhutatult esitatud patriotism ja üles kutsunud võidelda lodilatega on ka mulle pähe hakanud. Piinlik lugu. Aga muuseas Sami Lotila veel nii palju, et ma ei ole siin oldud viie kuu jooksul kohanud veel kedagi, kes teaks, kes on Sami Lotila. Esmaspäev, kuues detsember. Soome vabariik saab 93 aastaseks Vaba päev. Naine on eilse pärast minu peale ikka veel natuke pahane, aga mitte nii pahane, et ei, soostus koos sööma ja lõunalauas maailma asju arutama. Õhtul vaatame Soome kingitust Eestile. Asja nimi oli, linn on Juhlat ja see on sama, mis on meil presidendi vastuvõtt. Riigitelevisioonis kommenteeritakse kutsutud külaliste riietust, vaatame telekat ja seeme kebabid. Rohkem ei juhtu midagi. Teisipäev, seitsmes detsember. Kella poole kaheksa paiku hommikul on taevas nagu muinasjuturaamatute illustratsioonidega sügav, must, sinine nagu kuup, kuhu on üksikuid auke torgatud ja kust paistab pisut päikest läbi. Ainult päikesest pole siin kiirekestki. Kui taevas on selgem, siis näeb ehk kuud. Koolitus. Täna räägitakse Soome ühiskonnast. Selgub, et märkimisväärne osa noortest soomlastest on nii masendunud, et on kuulutatud täitsa töövõimetuks ja nad peavad ainult kodus rohtu sööma. Mõne seisund on aga lausa nii hull, et pärast mõningast töötus tekib tal tunne, et ta ei ole kellelegi vajalik ja nii ta hakkabki näiteks juba alla 30 aastaselt masenduses kingitud invaliidsuspensionit saama. Mulle tundub, et suurem osa meie koolitusel osalevatest seltskonnast ei suuda seda juttu uskuda. Üks Ungari tüdruk küsib ettevaatlikult, et kui kaua peab masendunud olema, et pensionile jääda. Võib-olla on heaolu ühiskonnal tõesti rohkem varjatud külgi, kui keegi arvata oskaks. Koolist lahkudes peatab mind meie rahvusvahelise kollektiivi liige nimega pur tema Donald Vietnamist. Varasemates vestlustes on ta mulle salapärase hääletooniga rääkinud, kuidas ta kunagi püssist lasknud ja mis nägu teeb inimene, kui madu ennast kõvasti tema kaela ümber kerib. Pur küsis minu käest mõtlikult, et kas Eesti ka samamoodi immigrante vastu võtab, nagu Soome samamoodi kindlasti mitte, julgesin arvata. Aga kui pur tuleks Eestisse, kas siis eesti riik toetaks teda ja tema pere nagu Soome julgesin selles jälle kahelda? Loomulikult kahtles minu vestluskaaslane selle peale omakorda, kas Eestis oleks üldse mõttekas kolida. Nende küsimuste taga peituv täielik taust jäigi minu jaoks lahti arutamata, sest see jutt jäi pooleli. Ja ma poleks seda juttu isegi üles tähendanud, kui poleks mõtlemine olnud, et mida ma eesti immigratsioonipoliitikast üldse tean? Kas keegi üldse teab? Õhtul märkasin Facebookis üleval rippuvat teadet jälle nende rämps eestlaste teemal. Sõber Leonid oli jutu jätkuks või siis ehk hoopis minu mõnevõrra kibestunud kommentaari peale püstitanud küsimuse, et ei tea, kas Eestist lahkunud inimesed kvalifitseeruvad kar rämpsule, ma tõesti ei osanud vastata. Kolmapäev, kaheksas detsember. Täna tehti meile ekskursioon ühte Oulu põhikooli, mille näidati koolimaja. Räägiti, mida lapsed koolis teha saavad ja siis näidati meid lastele ka. Seisime kenasti tahvli ees ja igaüks sai öelda, et tere, mina olen see ja see tuleb näiteks Iraagist või Kongost või Kreekast. Lastel oli meile küsimusi ka üsna palju tunti huvi, et kas Soomes on ka hea elada. Mulle tundub, et minu kaaslaste antud vastused ei veennud kuuenda klassi tegelasi siiski väga. Aga ma ei tihanud küsida ka, et miks ei peaks siis olema. Õhtul käisin lapsega kolamas. Lund on tihedalt maha sadanud ja kooserdamisest sai kiiresti sumpamine ja lumes rullimine. Hiljem kõndisime järvejääl ja vaatasime, kuidas roosaka taustaga taevas järve teisel kaldal tossavad. Paha haisu levitavad tselluloositehaste korstnad. Poeg küsib minult ootamatu küsimuse, mis seal täpselt nii ootamatu nagu ühelt kolmeaastaselt tulla võiki, kas päkapikkudel on redel? Meie köögis ripub sokk, kuhu päkapikud aeg-ajalt midagi poetavad. Muidugi ei tea me keegi, kust ja kuidas nad pääsevad kolmandale korrusele, kui nad uksest sisse ei tule. Võib-olla kunagi pead vaevanud ka sellega, et kuidas moos kommi sisse saab või et kuidas päkapikk sussi nii jõuab on ilmselgelt viimane aeg hakata seletusi otsima. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi. Kultuurikaja saab kuulata internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.