Tere kaunist keskhommikut ikka teile kõigile. Head rahvateenrite kuulajad. Istume siin soojas ja turvalises vikerraadio Rahva teenrite stuudios Tallinnas, Postimehe arvamustoimetaja Neeme Korv, mina, Aarne Rannamäe ja seal kusagil valgete lagendike taga peaks olema külauudiste toimetaja Sulev Valner. Tere räägikust, Võru stuudio on ka täitsa soe ja turvaline. Selge no vähemalt Tallinnast on rõõm raporteerida, et lund sajab. Kuidas seal võru, palun? Võru poolesaja Võru pool on ilus päikseline ilm, et võin kõiki võru inimesi kutsuda laadale näiteks Võru kesklinna. Et on, on täitsa täitsa imeilus ilm ja võiks isegi öelda, et selle järgi ei oskaks justkui arvatagi, mis viimastel päevadel toimunud on. No ma ei tea, millega me selle vanajumala oleme nüüd ära ära vihastanud, aga, aga ausalt öeldes käsi läheb rusikasse, kui, kui, kui vaatad, et hakkab jälle tulema. Et no kas tõesti nüüd juba ei aita. Ma ei tea, et me oleme siin aastate jooksul näinud neid uudiseid, et kui Lääne-Euroopas on sadanud maha pisut lund ja paljudes riikides ei ole teadupärast seal ka autodel talverehvid kas kasutusel või või, või pole, pole neid üldse tavaksin alla panna, pole olemaski, pole olemaski, pole kuulnudki ja siis siis me vaatame telekast ja mõtleme, et küll on ikka inimesed, et ei, ei oska selle lumega midagi peale hakata, aga on näha, et ka ka meil endil on selliseid olukordi, kus me tegelikult jäämäe loodusjõududele selgelt alla ja ja noh, ma ise arvan seda näiteks, et mul vähemalt mul on tunne, et, et kui me rääkisime siin sellest, et me räägime või istume siin soojas stuudios ja vaatame siis ka inimesed soojades tubades mõnusalt ergonoomilistest toolides, arvutiekraanide taga tihtipeale tegelikult ei, ei saa enam aru sellest, et, et, et maailmas mõned asjad on ka sellised, kus kus ei piisa hiire klikist, vaid on, on need on ka tegelikult nii-öelda vaja selle otseses mõttes füüsilist jõudu ja tegutsemist. Aga seda tuletatakse meile meelde. Jälle natukese aja tagant, et kaasaegne taristu ei funktsioneeri alati just just niiviisi, seda tuletati meile hiljuti meelde, et mobiilside võib ära minna täitsa pikaks ajaks ja tõsiselt noh, paljudel eks ole, on tõsiasi see, et elekter võib aeg-ajalt ära olla internetti aeg-ajalt kah ei ole, mõnedes võrkudes ja mina näiteks nädalalgi veetsin vähemalt ühe õhtu ilma mobiilse internetita, mida kohta mulle öeldi, et vabandust jah, et tugijaam on maas, praegu tõesti püüame parandada. Ja, ja selles mõttes noh peame ilmselt ilmselt aeg-ajalt nii-öelda ja kõik, nii, nii kaasaegsed inimesed, kui me oleme, me peame aeg-ajalt ikkagi võib-olla isegi tervislikult laskma endale meelde tuletada. Et mingi selline ellujäämisstrateegia tuleb vahel jälle uuesti meelde tuletada ka, ka ilma kõigi kõigi nende mugavustata. Ma tahtsin selle eelneva jutuga öelda seda, et vähemalt mulle tundub küll, et mingisugused olukorrad on tegelikult isegi suhteliselt paratamatult, et et tõsi, noh, mul ei ole võib-olla piisavalt informatsiooni, et, et sellest rääkida, aga nii palju, kui ma olen suutnud enda jaoks üldistada sellest, mis seal Lääne-Virumaal kus siis inimesed sajad inimesed lumevangi jäid. Tegelikult juhtus siis mul on, mul on küll selline tunne, et ega, ega tegelikult on ühel hetkel siiski selline olukord, kus, kus me ei saa tegelikult nende loodusjõudude vastu isegi isegi siis, kui meil on käsutuses. Ma ei tea, kui võimasse teehooldustehnika, sellepärast et ma olen ise maantee peal olles ka suurte maanteede peal olles korduvalt läinud sellist olukorda, kus, kus suur veoauto, mida meie teedel ja just nendel suurtel teedel ju ju liigub ja kaupa veab, kuidas ta lihtsalt kas või nendesamade jää Kalaruste pealt sillateele ennast viltu keerab ja et liiklusintensiivsus oli ikkagi päris suur, siis, siis on need ummikud paratamatult tekkima ja kui, kui seda lund ikkagi tegelikult kogu aeg kallab, siis siis ühel hetkel on see tropp olemas, seal ja sealt see pihta hakkabki. Nojah, head kolleegid, me siin võtame nagu, nagu natuke liiga, liiga leebed toonid, aga, aga tegelikult ajad ju muutuvad ja mäletate, kuidas siinsamas saates, mis on ju nii vana nagu nagu metuus ala juba, et ei mäletagi enam enam, mis selle, mis selle saate alguses oli praegu kuidas me oleme siinsamas saates näiteks naeruvääristanud seda, kuidas mingisugused jõmmid, rikkurid ostavad endale dziipe. No vaatame välja ja džiip on täiesti asjakohane. Liikumisvahend, olgu ta siis tõsine, tõsine tööloom või niisugune pisut kõrgema põhjaga ja nelja ratta veoga. Ja vähe kõrgema põhjaga. Täpselt samuti on, on Euroopas Lääne-Euroopas asjad asjad muutumas, noh tegelikult see, mis, mis, kui Pariisis on viis sentimeetrit lund, see ongi meil 50 sentimeetrit. Pariis ei olnud näinud sellist lumesadu aastast vist 987 ja eks ta oli meile meile ka seekord ikkagi väga ja väga erakordne sündmus, sest et et ütleme nii, et, et kõigele vaatamata Eesti, Eesti on ikkagi väike riik ja, ja kui me ikkagi väga tahame ja väga püüame ja väga õigesti oma ressursse kasutame, siis meil ei tohiks inimesed surnuks külmuda. Meil ei tohiks inimene olla praegu teadmata kadunud ja ja ei tohiks tee peal sellepärast hukkuda. Peaaegu see üks õnnetus aga, aga surnuks külmumised on ikka täiesti erakordsed asjad meie meie oludes. Ma julgeksin natukene kahelda, tundnud nii erakordsed, et kui see muidugi ei, ei ei tähenda üldse seda, et antud juhul see olukord nagu kuigivõrd siin ei olnud iseäralik, aga, aga mulle tundub küll, et, et siin on ikkagi igal aastal teatud sotsiaalsetest paratamatus, sest me räägime siin nende talvede ja külmade tulekul. Ei no räägime sotsiaalsetest heidikutest, aga me ei räägi nendest inimestest, kes lihtsalt ootavad bussi, korralik inimene ja ta lihtsalt külmub surnuks. Täpselt samamoodi me võime ju ka siin arutada näiteks täna, et kas 15 või, või 20 tundi päästjate ootamist küll enam-vähem soojas autos, kus ikkagi noh, vee- ja toiduvarud hakkasid nagu otsa lõppema, et on, see, on see Eesti suurust? No tegelikult tuleb öelda, väiksest arvestades on, on see normaalne. Ma tahan seda öelda, et, et ega me Forsmosoori vastu ei saa. Aga tundub, et sellised meie talved nüüd hakkavadki olema. Ja, ja ilmselt tuleb ka riigil hakata selle peale rohkem mõtlema, et et loodus muutub. No eks see on jah, need analüüsi kohta, et kas see oli need Foršmazoor või või oleks olnud, et midagi võimalik Tallinn-Narva ikkagi Eesti riigi ütleme, tähtsuselt esimese kolme hulka kuuluva maantee lahtihoidmiseks rohkem teha. Eks seda, seda kindlasti, noh, ma arvan, et ka vastavad ametkonnad Nad lähipäevadel põhiliselt sellega tegelevad sellele vastuse otsimisega. Ja nende stsenaariumite üle ülemängimisega, et meil siin võib-olla pole mõtet endale liiga suurt tarkust võtta. Aga, aga mingit pidi on jälle ka paratamatu, et et nii nagu sa džiibijutt. Et kui mul oletame, et mul aasta jooksul noh, paar-kolm korda tekib tõeline selline vajadus džiibi järele. Et kas ma selleks ikkagi 365 päeva aastas pean sõitma džiibiga, mis neelab rohkem kütust ja on kallim ja ja ütleme, loodus saastavam. Et, et see on nagu valiku koht, et võib olla noh, et samamoodi Eesti riigi puhul, et me võime ju tahta, et näiteks lumesahk seal noh, ütleme nüüd kindlasti järgmise lumetormi puhul Padaoru kandis. Eelisjärjekorras võib arvata, et lumesahad käivad edasi-tagasi. Kuhu sa oma auto, kui tohib küsida? No igaks juhuks jätsin vallamaja juurde. Miks sa teda koju kodu juurde? No lihtsalt igaks juhuks olla, olla võimeline siia saatesse tulemast ja kui midagi juhtub. Ja, aga ei noh, selles mõttes see on jälle selline ettevaatusabinõuna, mul ei ole džiip, eks ole, ei ole neljarattavedu ja ma pean lihtsalt arvestama, et igaks juhuks, et ma kindla peale välja saaksin. Et, et ma tahan lihtsalt öelda, et ega ega nüüd ei ole ka võimalik nagu lõputult näiteks sõda, päästmise tehnika ja, ja noh, ütleme selliseks ühekordseks eriolukorraks valmisolekuks nagu, nagu nagu hankida ja teda siis lasta seista. Ja siis üks kord aastas näiteks tõsiselt kasutada. Et see läheb lihtsalt tohutult kalliks. Ma loopisin Sulev, su jutust välja sõna analüüs, et ma arvan ka, et see analüüs oleks äärmiselt vajalik. Noh, üks kõige lihtsam ja loogilisem analüüs, selline talupojamõistus ütleb seda, et ega tegelikult seda tehnikat võib olla ju tohutult palju, aga ega nad puhtfüüsiliselt ei mahu seal seal seal, kui juba olukord on nii hull, nagu ta seal oli, siis ta ei mahu ilmselt tõenäoliselt seal tegutsema. Aga ma arvan seda, et mingisugust sellist analüüsi ja võimalikult avalikku tegelikult tahaks kuskilt kas lugeda või kuulda küll, et et kui kuidas meil nende teede puhastamisega siis ikkagi on, et kas, kas me saame kuigivõrd seda ennetada. Ja siis milline on nüüd see nii-öelda siis selle väikese? Sest see oli ikkagi noh, väikene kriisistaap, mis seal, mis seal tegelased ei olnud üleriiklik, eks. Et kuidas, kuidas. Aktiivsus oli eksju nojah, ja minu meelest ei ole hea, et minu meelest üks asi on nüüd see, et, et kas, et oli võimalik lahti hoida või kiiremini lahti saada või. Aga teine asi on ka võib-olla see analüüs, et kas teavituses ikkagi oli midagi puudu, et et kohe, kui saadi teada, et on selline tropp tekkinud kas ülejäänud autojuhte teavita T noh, ütleme, et ärge sinnapoole üldse sõitke. Kas on olemas mingisugune, kas ma ei tea, kas toimus, ütleme, mingisugune nii-öelda kasvõi tee edasisõidu ütleme, hoiatamine, takistamine, nendel, kes üldse hakkasid sinna tropi juurde sõitma, ma ei tea, et kus võib-olla võib-olla see kõik toimis väga hästi, ma ei tea, ma Pole sellest informeeritud, aga, aga, aga see on ka ilmselt mõtlemise koht, et et eriti kaasaegses info maailmas, et võib-olla võib-olla sellega annab midagi isegi isegi rohkem ütleme ette võtta kui, kui sellega, et et vältida sellise ohuolukorra teket. See on kindlasti üks mõtlemise koht, sest noh, võtame kasvõi suurtes riikides, kus ja küsimus ei ole üldse nii-öelda loodusoludes kus kohalike kohalikud raadiojaamade rääkimata siis ka GPS seadmed ütlevad kilomeetri võib-olla mõnesaja meetri täpsusega ära, kus on, kus on ummikud näiteks ärge ärge sinna minge, keerake sealt ära, sealt saate keerata vasakule, paremale, siis mingi otse ja jõuate palju kiiremini kohale. Minu meelest meil tähendab, maanteeameti leheküljel on küll olemas lausa kaamera pildid põhimaanteede kohta, seal on kohe mitukümmend ilusat pilti ilusti reas ja kellaajaliselt võid vaadata. Aga ma noh, kui sa oled juba autos autosse ära istunud ja hakkad sõitma soovitud sihtkohta, siis vaevalt et sa, et sa enne ja sõidu ajal saad vaadata, palju siis neid meil neid seadmeid tegelikult autodel ja, ja inimestel on, et ma arvan, et näiteks raadiotel on, on siin eriti kohalikel raadiotel oleksin kindlasti mõtlemise koht ja ja nemad istuvad turvaliselt oma oma toimetuse tubades ja stuudiotes ja nad saaksid arvutit klikkides märksa rohkem ära ära teha ja öelda tõesti inimestele. Et vot seal maanteel seal kilomeetril ärge jumala eest sinna sõitke, te jääte sinna tundideks ja võib-olla võib-olla päevadeks. Aga aga Eestis pole ka olnud, ausalt öeldes selliseid selliseid talvesid, nii et. Ja sellist lumerohkust nagu nüüd siin paari päevaga maha saanud ei ole, ei olegi vist olnud vähemalt minu minu silm ega, ega kõrge. No see jah, ilmselt oli ka hetk, kus kindlasti jälle kord. Me tunnetasime, kui oluline on rahvusringhäälinguolemasolu. Et üldse on nagu keegi, kes ikkagi seda üle-eestilist teavet raadiokanalites nii-öelda sisuliselt on valmis edasi andma. Ja, ja võib-olla tõesti, see on ka sellised olukorrad, kus näiteks kohalike raadiote puhul tuleb uuesti meelde, et mis on nagu see informeerimise funktsioon muidu on nagu nagu tundub küll, et paljude raadiote raadiojaamade puhul Eestis, eks ole. Me teame, et Eestis on mingi 30 raadiot aga ilmselt neist väga valdava enamuse sisuks on tegelikult muusika mängimine ja sinna vahele mingisuguse lobisemise laskmine. Et tegelikult ikkagi kohaliku raadio funktsioon peaks olema kohalik kõige tõepoolest uudiste ja, ja eriti veel hädaolukordade puhul olema see olla see infokanal, aga aga ma arvan, et enamik inimesi Eestis isegi nagu ei mõtle selle peale, et see peaks kohaliku raadio funktsioon olema. Et võib-olla tasub see uuesti meelde tuletada. Muuseas, kaitseministeeriumi avaliku arvamuse uuringust, mis küll rääkis, võib-olla mitte mitte niivõrd sisejulgeolekust kui, kui julgeolekust laiemas kontekstis tuli ju välja üks oluline järeldus, et ega inimesed ka ise ei tea tegelikult kuidas peaks käituma kriisiolukordades ja ma arvan, et see on mõnes mõttes laiendatav ka antud antud olukorrale, et, et kui kui, kui seda seda teavet saaks kuidagi niimoodi inimesteni viia, siis ma arvan, et et noh, näiteks, et millisele kanalile siis võiks selle autoraadio näiteks lülitada siis kasvõi inimesed seda teaksid, siis see, see seegi oleks suur abi. Ja saame mainisid neeme kaitseväge, siis muidugi see on nüüd äärmiselt vahva, et, et igas sellises looduskatastroofiolukorras kaitsevägi on, on valmis esimese kutse peale appi tulema ja seda oli ka eile vahva vaadata, kuidas nende eritehnika, mis, millel on siis võimsust ikkagi kõvasti rohkem ja, ja mis läbivad peaaegu kõike. Siis nad tulid niimoodi ja ja noh, muidugi inimeste kogemus, need mitusada inimest, kes istusid lumevangis ja ja autodes ja soojendasid siis töötava mootoriga iseennast ja oma oma lapsi, aga aga noh, tulevad muidugi sellised üksikud appikarjed ja üks üks nagu lõikas eriti online-meedias üks üks pealkiri, kuidas üks üks naisterahvas ütles, et, et sellised olukorrad panevad kahtlema või kõigutavad lojaalsust siis tema oma oma riigi vastu, et riik nagu ei tulnud üldse appi, et ta istus mõnesaja meetri kaugusel Peterburi maanteest ja ja vaatas maantee peal liikuvaid tulesid, aga, aga appi tulnud tallegi tundide ja sellist lausa üle üle 10 tunni oli see, mitte mitte keegi. Tegelikult. Et vastuvõtt on kindlasti ääretult erinev, oleneb väga paljudest asjaoludest, aga aga, aga ma arvan seda, et kui seesama minu viidatud uuringus oli, tulid taaskord välja, et et kaitseväe usaldusväärsus on mingi 83 protsenti, siis ma arvan seda, et need protsendid selle operatsiooni ahel, ma arvan, need kasvasid veelgi. Ja seda, seda oli tõesti hea näha, kuidas nad seal, kuidas nad tegelikult ikkagi tegutsesid ikka täie jõuga ja nende sõnum, mida kogu aeg korrata, või see, et me ei lähe siit enne ära, kui inimesed on kõik nii-öelda turvaturvaliselt pääsenud. No minu jaoks ikkagi Kaitsevägi tähendab tehnikat taolistes olukordades ega ega see ju päris normaalne pilte ei ole, et, et noored poisid, kes peaksid kaitset või on kaitseteenistuses seal kuskil nüüd Lasnamäel, nagu eile oli ka telepildis näha vibutasite lumelabidaid, sest et noh, küllap ikka linn ja linnaosad leiaksid kohalikud omavalitsused leiaksid ikkagi ka teisi vahendeid selleks, et et seda lund koristama panna minu meelest kas või needsamad sotsiaalsed töökohad, mis trammidest-trollidest ja ja bussides praegu täidetakse ja sõidavad, niisama võiksid, võiksid noh, neid ühesõnaga võiks rakendada palju, palju paindlikumalt, et kui see lumeuputus läbi saab, siis las nad siis sõidavad seal bussis edasi, aga aga, aga tegelikult oleks nende kohta, nad on noored, noored, tugevad inimesed, valdavalt oleksime nende koht ikkagi praegu linnatänaval ja siin siin on rakendatud nii töötuid kui ka kui ka teisi selliseid gruppe. Me ma tahan seda öelda, et tehnika on muidugi oluline, et see, aga me, me oleme väike riik ja kui meil on olemas mingis kohas selline, nagu armastatakse öelda võimekus, siis me peaksime ka seda, seda võimekust nii-öelda võimalikult universaalselt püüdma rakendada just ja eriti paindlikult, eriti paindlikult, sellepärast et tegelikult me teame ka seda, et, et ka jõustruktuurides olemas paljudesse ja paljudes valdkondades olemas nii-öelda omavaheline sisemine konkurents, mis eriti sellise väikse riigi tingimustes tegelikult hea ei ole, et et, et, et selles mõttes on see igati igati teretulnud see operatsioon Nonii, aga siis just nagu kurja ilma kuulutaja. Päästjad, kes siis eile eile olid kõvasti hõivatud. Tulid oma oma peamaja ette ja pidasid ühe korraliku kõnekoosoleku maha koos koos vilede ja vahele karjumiste ja kõik kõige muuga. See oli vahetult enne tormi, see oli vahetult enne tormi. Selle kohta päris irooniline kuidagi kokkusattumus küll ka niiviisi võtta, et et noh, et, et nii kohe need asjad asjad omavahel kokku langevad. Mind mind pani natukene selle, ma saan täiesti aru nende olukorrast ja, ja, ja olen absoluutselt nõus sellega, et, et ühegi elukutse inimesed ei, ei pea töötama tasuta ega, ega mingisuguseid, mingisuguseid tunde, mingisuguse poole või kolmandiku või veerandi raha eest. Aga ma ei saanud nagu selle selle piketi või kõnekoosoleku ajastusest aru, et, et esiteks, et, et miks nad miks nad ei teinud seda Toompeal, kus siis nagu raha jagati ja miks nad ei teinud seda varem. Et meil ilmselt tuleb täna ka natukene juttu siin vastu võetud eelarvest, aga, aga see oli selline, nagu see kujunes nagu otseselt oma juhtide vastaseks selliseks meeleavalduseks. Ja, ja noh, ei, ei tahaks olla küll Kalev Wimbergi nahas, kes kelle nii-öelda omad mehed kes nagu peaks olema omad omad joped sellisel kujul välja vilistada. Loogika ütleb, et küllap seal on tegemist mingisuguse sisemise usalduskriisiga, et kui te mäletate, siis eelmisel sügisel, kui käisid äärmiselt suured vaidlused, siis algas päästeametisse üks protsess, nimelt sadade kaupa aastus päästjaid ametiühingusse. Ja, ja eks see, eks see nüüd selline selline nii-öelda mingis mõttes nagu tulem või surve surveavaldus nagu tegelikult oli, aga aga jah, et näiteks. Mulle jättis nagu sellise sellise mulje on jätnud, et et väga paljuski on ikka ikka on nii-öelda asi prioriteetide küsimus, et, et minu meelest, kui me hakkame siin arutama selle üle, kas kas päästjatel peaks olema näiteks streigiõigus, noh, politseinikel siis see on minu meelest küll nagu, nagu nagu vale asi, mida, mida arutada, et me peaks arutama selle üle, kas meil on mingisuguseid mingisuguseid nii-öelda prioriteeti, prioriteetide küsimusi, mis ei ole nagu päris hästi paigas, et et ma tooksin sellise näite, et üks kohaliku väikese vallajuht rääkis, et kui üks Eesti ajaleht esitas küsimusi selle kohta, et kuidas, kuidas te olete nagu lumelükkamisega hakkama saanud ja kuidas on nagu eelarve eelarvega teil olukord ja, ja ütles, et jaa, et olukord on, on väga raske. Aga me saame hakkama, sest tõstame, et me tõstame prioriteedid ümber, et me ei ole vald kui me, kui me ei saa lubada või kui meie inimesed ei saa liikuda. Ja minu meelest siin on natukene sarnane loogika, et et lõpmatuseni ei saa kärpida riik olla, et, et ma arvan, et antud juhul ka, et kui suure tõenäosusega mitte väga palju raha lisades ma arvan, et seda poleks võib-olla üldse olnudki seda antud piketi. Noh, tõenäoliselt seal jah on ütleme, küsimus ka mingisuguses jäikuses, aga aga ma olen ka nõus, et võib-olla see pikett oli natuke valede inimeste vastu suunatud, kui räägime ainult päästeameti juhist kelle, kelle võimuses rahalises mõttes ilmselt on ikkagi ainult ümber jagada seda, seda ressurssi, mis talle jagatud on, noh, ja siis ja ka siseministri puhul võiks ju tõesti see tähendada ainult seda, et vastandada päästjatele, politseinikele ja teistele siseministeeriumi valdkonnas olevatele inimestele eelarves määratavaid rahasummasid ja küsida, et kelle käest me siis ära võtame. Et, et natukese peaks tõesti olema siiski suuremate riiklike prioriteetide vahele suunatud, selline selline selline nool nagu ja ja selles mõttes ta ei olnud, võib-olla võiks öelda, et ei ole nagu päris õiglane süüdistada näiteks päästeameti juhti selles, et ta ei taha päästjatele rohkem raha anda. No ju ta siis oma mingisuguse sellise ebapopulaarsuse on ära ära teeninud, aga ega ega muidugi see ei ole väga meeldiv olukord, kus omad su nii-öelda välja vilistavad. Samas ega siis Juhtameti, olgu ükskõik kas väikse või suure või lausa ministeeriumi, terve suure eluvaldkonna juht ei pea ju tingimata olema selline inimene, kes kannad kokku, klõpsab ja ütleb, et tore, me saime aru, et et riigil on praegu raske ja, ja me loobume igasugustest taotlustest, noh ma võib-olla natuke liialdan ja ütleme, kogu siseministeeriumi kontekstis see see nii ei ole toimunud, aga, aga igal juhul on ta on ta välja paistnud küll niimoodi, et ka selle Ühe ühe tähtsama eluvaldkonnast vastutajad vastutavad juhid ei, ei ole piisavalt võidelnud nii-öelda oma huvide eest. No ütleme näiteks kultuurivaldkond on ju, on ju täpselt samasugune, kus kus ministrile pidevalt heidetakse seda ette, et ta, et ta liiga tihti just nii ütleb. Sest et isegi, isegi kui ta seda ütleb, siis ei tohi, see võib olla niimoodi nagu otseselt välja paista, et et ma ei võitlegi nende nende summade eest ja siis me olemegi saanud selle, mis on juhtunud ERSO ja Neeme Järviga ja paljude teiste kultuuriasutustega ja loomulikult on, on umbes analoogilised seisus ka ka päästjad ja politseinikud ja teiste jõustruktuuridega. Ma arvan, et see on ääretult tabav näide siia juurde, tegelikult sellepärast, et me oleme käinud läbi ühe sellise nii-öelda krokodillide komisjoni ja kärpeajajärgu ja tegelikult me oleme nüüd sellises olukorras, kus majandus kasvab. Me saame kogu aeg uudiseid, kuidas, kuidas tegelikult läheb kõik hästi ja kuidas, kuidas Eestis kuidas Eestit tuuakse, eeskujuks paljudes riikides, aga samal ajal samal ajal on see, et, et mida me samal ajal näeme, on, et, et töötasud ei ei kassa ja hinnad poodides teadagi mida teevad, et siin need numbrid on palju, palju välja toodud ja ma arvan seda, et, et me oleme nüüd jõudnud jälle sellisesse uude ajajärku, et mingis mõttes on need need väljaastumised ja need, need, need näiteks needsamad kultuuritüli tõttu, et need on nüüd tegelikult mingisugused mingisugused jalanõud, on nagu kuskilt nagu ikka, väga selgelt pigistama hakanud. Aga siin on ka see vastuolu, et ühest küljest seesama näiteks rahandusminister Eestis, kes ühtpidi nii-öelda on väga rõõmus selle üle, kuidas majandus on hakanud kasvama sedasama rahandusminister, teeb riigieelarvet, mis ei kasva. Et tegelikult, et siin muidugi võib-olla natukese peaks ka tahaks ka, kuidas öelda, hoiduma nüüd nagu iseendale valetamisest ühel või teisel puhul, kui, kui sa tegelikult riigieelarvet tehes tõdeda, et raha ei ole rohkem kui eelmisel aastal siis tuleb ka ausalt öelda, et järelikult selles otseses raha riigile saamise mõttes majandusveel ei kasva. Ja olukord ei ole nii rõõmus nagu tahaks jälle võib-olla valimist veel inimestele rääkida, et valitsus on juba teie õuele õnne toonud ja ja tegelikult läheb meil juba päris hästi, et kuskil on siin need kaks sõnumit nagu omavahel vastuolus ja ja tegelikult aus oleks nagu valida nendest kahest taburetist üks, mille peal istuda. No need sõnumid on, on ju alati tegelikult vastuolus ja, ja see see dilemma jääb, jääb ju alati, et, et raha on vähe ja kuidas teda jagada ja, ja kuidas oleks nii, et oleks enam-vähem õiglane, selleks ongi prioriteedid ja selleks ju ongi juhid, kes saavad keskmisest natuke rohkem palka, et, et see, see, nii-öelda see, see dilemma ära, seedimine iseenda sees ja, ja ikkagi suurele enamusele vastuvõetavate otsuste tegemine kuulub nagu nende nende palganumbri sisse. See, me ei nõua neilt mingit missioonitunnet ega ega kodanikuks olemist, vaid vaid me jõuame korraliku korraliku palgatööd. Ja see on, see on paratamatu. Aga siin on, nüüd jälle tuleme selle räägitud valitsuse häda juurde, mis Eestis on, et et justkui me siin täna ka juba olemas rääkinud teemal, et kuidas iga minister peab võitlema oma eluala eest. Aga tegelikult tahaks ikkagi riigis olema valitsus, kes vaatab riigi prioriteete tervikuna, eesotsas peaministriga. Ei tohiks olla nii, et võtad näiteks selle alaminister on IRL-ist tema ei saa rohkem, eks ole, või selle alaminister on, on niisugune ja nii-öelda tema võib küsida mida tahes, talle me niikuinii ei anna. Et, et selles mõttes need peaks hoopis hoopis teised nagu teised alused olema tõesti, kuidas riiklikud prioriteedid kujunevad, mitte nii, et mingi erakondlik kauplemine, et minu ministritele anname natuke teie ministritele, anname ja sinna ja tänna, sellepärast et vot kuskil umbes koalitsiooninõukogus lepime niiviisi kokku, noh, mingisugused punkt teile teile. Et see, see kahjuks, mis, mis, mis nagu noh, mis ei tohiks korralikus valitsuses üldse niiviisi toimuda. Kas sa tahad selle jutuga need tõesti seda öelda, et me olemegi nüüd jõudnud sinnamaani, et meie jõustruktuurid, sealhulgas päästjad ja politseinikud saavad sellepärast nii palju raha või nii vähe raha, kui nad praegu saavad, sellepärast et nende, nende minister on mitte mitte juhtiv juhtivast erakonnast, vaid, vaid sellest väiksemast vennast. Ma kardan, et see motiiv võib sealjuures olla. Ega seda ei ole võimalik tõestada. No IRL võiks portfelli ära anda ja, ja reformile pakkuda, et äkki siis saab rohkem? Väga võimalik, no aga samas samas kui taas tõmbame paralleeli kultuuriga, siis siis nende, nende minister, nende minister onju ja õigest erakonnast absoluutselt õigest erakonnast Ma arvan, et pigem võiks järeldus olla see, et võiks olla ühiskonnas natukene rohkem selliseid teatud konsensuse kohti, nii nagu meil on olemas ikkagi ütleme, meie kaitsevõime stabiilne rahastamine. Ja see ei ole konsensuse koht, vaid see on, see on NATO-le antud lubaduse tagajärg. Kui sealt saaks kärpida, oh sa issand, kui palju sealt võetaks. Absoluutselt loomulikult, aga teisest küljest, kui vaadata seda, kuidas on seesama seesama usaldus ja mingis mõttes me võime öelda, nagu see avalikkuse arvamusuuring näitab ka kaitseaed, siis ma arvan, et on olemas ka ikkagi teatud konsensus, selles küsimus. Süüd, ega ega sellepärast ilmaasjata ju mitme eluvaldkonna esindajad ei ütle, et me tahaksime saada protsenti SKT-st ja mitte mitte poliitikute suva järgi antud antud numbreid ja mingisuguseid hämaraid prioriteete, mida nimetatakse prioriteetideks, on mida, mida nad tegelikult ei ole. Seda niivõrd, et see peaks olema tingimata mingisugune protsent, aga, aga noh, see see tuntav prioriteetsus, et see võiks küll võib-olla võib-olla nagu selgemini selgemini kuidagi välja tulla. Et kui meile öeldakse ka haridus, siis öeldakse, seda öeldakse nagu üldiselt. Aga kui me vaatame siin haridusest, hakkame võtma mingisuguseid spetsiifilisi, eraldi mingisuguseid valdkondi välja sinna kasvõi näiteks kuuleme, kuulame näiteks, mida teadlased räägivad, siis, siis me jõuame paratamatult selleni, et et ega see, ega see päris nii ei ole, kuigi sõnades on see kõik ju väga ilus. Meil on teine probleem veel, selle sama asjaga seoses on see, et paljudel ministritel ja ongi tegelikult selline põhimõte ministritel lastakse talitada suhteliselt oma äranägemise järgi oma oma valdkonnas. Ega, ega teine minister ei tule naljalt ütlevad kuule näiteks laine, kuule, sa talitasid nagu seal valesti, et noh, teeme nüüd niimoodi, et leiame see kolm miljonit, kest või viis ja ja no no teeme nii, et neeme ikka ei lähe ja et, et noh, sul võib isegi mõnes mõttes õigus olla ja võib-olla isegi rikuti kuskil finantsdistsipliini. Aga kui me nüüd mõtleme järele, istume rahulikult ja väikse pitsi teeme ja rahulikult ikka ikka selle asjale sügavalt järele mõtlema, siis noh, see, see kadu, mis me nüüd riigina saime, Neeme Järvi läheb ja läks ära, et äkki see ei ole seda, seda kõike seda jama väärt, mis, mis siin toimub, leiame selle, eks ole. Ma arvan, et see midagi sellist ei toimu, et, et tegelikult ongi nii, et minister saab talitada täpselt oma äranägemise järgi. Ja oma oma tarkuse ja kompetentsi piires. Tundub mulle kuidas. Küll jah, tundub küll, et see on tõenäoliselt tõele lähedane diagnoos et seda teistmoodi toimetamist ilmselt on raske tuvastada, kuigi ma ei tea, võib-olla nüüd nii mustvalge ka see pilt kindlasti ei ole, aga, aga siiski seda, seda valitsuse kollegiaalsust vist jah ei ole nagu väga palju kuulda olnud, et seda seda toimuks, et pigem on see üksteisele üksteisega tõepoolest konkureerimine nagu ühele ja samadele rahadele ja see nagu loonud selle õhkkonna, et et koostööd on nagu vähe ja konkureerimist on väga palju, aga see on, see on tegelikult Eesti ühiskonna üldisem häda, võib-olla, et valitsus tõesti nii-öelda paneb seal krooni pähe, et ka me oleme väga paljudel elualadel üles ehitanud sellise enesestmõistetavalt sellise süsteemi, et kõik nii-öelda üksikud omavalitsused peavad omavahel konkureerima, koolid peavad omavahel konkureerima, kerima ja siis me justkui arvame, et see on jube hea, aga, aga see tegelikult tähendab seda, et igaüks kiivalt hoiab oma pirukat endale ja paljude probleemide suhtes, mis nagu ületavad ühe sellise piiri mida peaks tegelikult koos lahendama ja üks pluss üks annaks suurema summa kui kaks seda, seda selles olukorras. Koostöö on väga kehv tekkima, sest sest igaüks nagu kaitseb kiivalt ainult oma pirukat No praeguses periood praegusel perioodil, kui valimisteni on jäänud loetud kuud, siis loomulikult see konkurentsisituatsioon vähemalt poliitikas tegelikult veel. Pidevalt tegelikult eskaleerub, et, et noh, ma arvan, et eks siin eksinud saab näha, kuidas, kuidas, kuidas ta siin nüüd, kuidas ta siin nüüd jaanuaris-veebruaris saab olema kui veel, kui on veel, on vaja mingisuguseid otsuseid näiteks vastu võtta, aga, aga ma ütleks, et juba läbi kogu selle sügise tegelikult on, on ütleme, kui keegi on ikkagi, ütleme Kokkuleppeid tehakse ikkagi sellisest, noh sulle mulle printsiibist lähtudes ja väga pragmaatiliselt juba, et sellist sellist ühtset rusikat nagu ei ole. Aga, aga see võib-olla see võib osutuda väga lühinägelikuks, sest ütleme näiteks, kui praegu võib-olla mõni reformierakondlane itsitab pihku, ütleb, et las Marko Pomerants nende päästjatega heitleb üksinda. Tegelikult jälle lihtsa valija silmis on see kogu valitsuse probleem, et päästjad on näiteks alarahastatud. Et see ei ole Marko Pomerantsi isiklik probleem valija seisukohalt vaadates kodaniku seisukohalt vaadates. Ja ma ei näe küll, et, et sellest võidaks tegelikult ka ülejäänud valitsus ja valitsuse, ütleme, teine suur partner, et et kui ühel valitsuse osapoole mõnel ministril nagu justkui on haprad ajad et ma arvan, et see on täpselt nii, et samamoodi Laine Jänes probleem väga paljuski võib-olla on samamoodi ka IRL-ile ei tule sugugi kasuks seal valitsuses olles. Nojah, nii või teisiti, kui kultuur oli siin jutuks, siis selle nädala üks märksõnadest oli ka see, et mitu tuntud kultuuritegelast erakonnastus, milles ei ole ju iseenesest mitte midagi halba, aga mulle tundub, et kui, kui, kui, kui meil kõik oleks korras ja, ja kõiki neid probleeme partokraatia, st kuni ma ei tea, midagi välja ei oleks, siis need inimesed ei oleks erakonda astunud, kui nad saaksid nii-öelda oma oma tööd ja oma eesmärgid teistmoodi ära lahendatud. Siin Neeme kuningas Andres Siitan ja, ja Jaak Ahelik on siis nüüdsest Isamaa ja Res Publica liidu liikmed ja üks liikumine oli veel. Meie heeros Jüri Tamm astus sotside ridadest välja. No olgu see ära mainitud. Mis, mis puutub sellesse kultuurivaldkonda, siis ausalt öeldes tõepoolest tahaks, et äkki selles valimisdebatis, mis tuleb siis natukene räägitaks ka nendest kultuuri, kultuuri, sisulistest sisulistest probleemidest, et et kui siin praegu ütleme mingi osa ma ei tahaks isegi öelda, et, et seal oli ka kultuuriinimesi, sellega muid muid inimesi, kes siin tegid ühe suure umbusaldusavalduse Laine jänesele, siis siis tegelikult tegelikult see võtab tahes tahtmata selles praeguses olukorras sellise selgelt ühe inimese vastu suunatud poliitilise käigu ja ja sisuliselt tegelikult kultuuriasju selline samm edasi, vähemalt minu arvates praeguses olukorras ei vii. Ja võib-olla mõnes muus olukorras, Me oleksime rohkem nagu pööranud tähelepanukava oma jutus riigieelarve vastuvõtmisele sai see viimase, viimane haamrikolks sattus ära tehtud? Ei tea, me vist täna ei hakka seda eriti aega pühendama, aga aga üks üks moment siin oli siin viimased täiesti viimasel hetkel 12. tunnil. Kolksus kolksub haamer niimoodi, et leiti raha ja mitte mitte vähe raha, ütleme niivõrd kitsa eelarve piires. Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle jäi nagu sellest viimasest raha leidmisest kõige rohkem meelde see 30 miljonit, mis siis Väinamere liinidele eraldati. Et siis, mis tähendab siis reisiparvlaevade liiklust mandri ja Saaremaa-mandri-Hiiumaa vahel, et et et saarlased mõlemad saarlased, siis saaksid edaspidi nii-öelda poole hinnaga, on see siis iseenesest nagu nüüd mingisugune hea otsus või noh. Mina olen teadupärast saartelt pärit inimene ja minu vanemad elavad Muhumaal ja mina ütlen vähemalt oma südametunnistuse piires, et see ei ole hea otsus. Siin on nagu küsimus on selles, et minu arvates ei meeldi poole hinnaga sõita. Mulle ei meeldi populism ja seda populismi selles ikka väga suur annus kogu selle asja taga, et kui me vaatame natukene kogu selle praamiveoajalugu, siis üheksakümnendatel aastatel oli taoline olukord ja tegelikult see lõppes, see oli, see hakkas arenema pärast seda, kui kadus ära see kuulus veneaegne piiritsoon ja siis vahepeal olid ka Eesti riigis veel load Saaremaa külastamiseks ja nii edasi siis oli siis oli see, et nii-öelda kohalikele autodele soodushinnad tegelikult lõppes selles mõttes fiaskoga, et ega seal noh, ütleme, ei suudetud ei suudetud enam eristada seal sikke lammastest lõpuks hetki, et kes, kes seal on ja noh, mina ütlen seda, et et see süsteem lõpeb ka praegu sellega, et ma, kui ma siin näen seal mingisuguseid siukseid siukseid, priskemat sorti Puletavane, aga ametnike niikuinii mingisuguste sooduslubadega see lõpuks praami peale sõitmas, aga näiteks inimesed, kes tahavad oma oma vanemaid vaatama minna, siis noh mulle, mina küll ei hakka mingisugust sahkermahker it nagu tekitama sellest sellest sellest noh, see lõpeb niikuinii varem või hiljem. Aga ütle siis ära ka, et millest sa seda populismi nagu näed? Ei no tegelikult. Ta oli ju oli asi, nii et selle ütleme siin selle aasta jooksul on näiteks praeguse opositsiooni mitmed sealt pärit poliitikut põhimõtteliselt kutsunud üles taolist taolist süsteemi looma ja, ja eks see siis tekitas nii-öelda vastureaktsiooni, et väga tore ja vahva ja ja lubame, et jumala pärast, et järsku läheb seal kuskilt mingisugune noh, ütleme põhimõtteliselt sellega sellega nagu osteti häälistega, kes siis selle vastu ikka on tõepoolest, et noh, poole hinnaga sõita. Aga, aga minu arvates on see, et Mul oleks hea meel, kui, kui minu vanemad kui, kui Sulev või kui Aarne, et saaks, saaks sõita võrdsete normaalsete, nii nagu tegelikult on meil meil ette nähtud, et see peaks olema maanteepikenduse. Mina saan sellest maantee pikendusest küll täpselt niimodi aru, et, et Eesti vabariigis on inimesed võrdsed. Ta ei tahaks üle sõita poole hinnaga sinna Võrumaale. No ei, mis mul selle vastu oleks, ta, ma arvan, et iseenesest üks asi, millega see dotatsioon on sarnane ja mille puhul, mille mõlema puhul ma ütleks, et need summad võiksid veel oluliselt suurematki olla. On see kohaliku bussiliikluse dotatsioon, mida maakondades jagatakse ja, ja see on nagu noh, see on selles mõttes vähemasti positiivne, et see vähenenud kõige selle masu kärbete ajal, et see on päris, päris tegelikult tähelepanuväärselt oluline oluline asi, mida on õnnestunud säilitada ja siin peab mõnele selle eest võib-olla mõnele ministrile isegi nagu tänusõnad ütlema. Aga et iseenesest, eks ma ei taha niivõrd seda praamidotatsiooni, kuivõrd öelda, et et tõesti selle eelarve lõpulugemisel tundus, et toimusid vaat sellised suhteliselt, et noh, avalikkusele arusaamatuks jäävad liigutused, et kusagilt tõepoolest leiti ja raha ja kuhugi see jagatud. Kusjuures neile jagamistele ei saa midagi nagu iseenesest ette heita peale selle, et see kõik toimus kuidagi kummaliselt. Iseenesest ei ole üldse nagu valesti ei ole nagu üldse halvad eesmärgid, aga aga, aga see kuskilt potsatab nagu taevast alla. Selle asja lehmakauplemine just nimelt majandusministeeriumile sooviks igal juhul siis jõudu selle suurepärase süsteemi väljatöötamisel ja ja luban kõiki valgustada sellest, kuidas see nii-öelda reaalselt toimima hakkab. Näiteks näiteks mina võin öelda siin vana Võrumaa kultuuriprogrammi nõukogu liikmena, mul on väga hea meel, et et natukese noh, mitte nüüd miljonites, aga mõned sajad tuhanded sai vana Võrumaa kultuuriprogramm sellel viimasel hetkel juurde. Kusjuures ma isegi siiamaani noh, ütleme nii, et ma ei tea, kuskohast see ettepanek tuli ja kes selle läbi viis noh, aga väga tore, suur tänu. Ja üldse kobisema vale koha peal, sellepärast et ka rahvusringhääling sai raha juurde oma uue hoone projekteerimiseks, nii palav, palav, palav tänu valitsejatele. Kuulge, kes ütleb, et et president Toomas Hendrik Ilves ei käi oma oma eelkäija jälgedes, see eksib sügavalt. Ma tuletan meelde, et ka Lennart Meri ehk siis ilves ise on öelnud, et Lennart Meri on tema, tema eeskuju. Kui mitte suur eeskuju on kõigepealt saanud pressivaenlaseks ja siis alles pressisõbraks. Selline juhuslik kokkulangemine ainult et Lennart Meril on, on, on veeriks, kangelastegu on kaks korda saanud pressivaenlaseks. Ühesõnaga siis eile ajalehtede liit jagas taas pressisõbra ja pressivaenlase. Tiitleid neid kolmejagajate hulgas ei olnud, kuigi Neeme, sinu Väljaanne osaleb seal ja Sulev on seda seda asja teinud varasematel aastatel. Et mis, mis, mis, mis tiitlase siis nüüd selline on, et mida, mida sellega tahetakse nagu saavutada? Ei no minu väljaanne muidugi osaleb, aga ega see ei tähenda, et, et kui sa küsiksid kõigi Postimehe ajakirjanike käest, et nad annaksid kõik ühtemoodi vastused, et me oleme erinevad inimesed ja me mõtleme erinevalt Väga tore, ma küsin su käest, kas need läksid õigetele inimestele? See vaenlase kujust vist on nagu populaarsem alustada, et see on selline intrigeeriv teema äkki või kindlasti ja seda enam, kui president on, et mina tean küll vähemalt viitekümmet ühte ime, kes oleks rohkem rohkem väärt seda pressivaenlase tiitlit sel aastal 51 51 inimest niukse numbri võtad? No need olid need ühes kuulsas hääletuses osalenud, sina. Ehk siis hääletasid allikakaitse seaduse vastu või selle vastuvõtmise poolt. Täpselt et, et kusjuures ma veel ütlen, et minu meelest Marek Strandberg kui Kaalu keel kerkis siin nagu väga teravalt fookusesse, aga tegelikult noh ma olen seda varem ka öelnud, et minu meelest siin rohkem tuleks peeglisse vaadata nende Isamaa ja Res Publica liidu saadikutele, kes veel kevadel kirjutasid ja minu arvates seal öelda minu ajakirjaniku arvates täiesti õigesti, et seda seadust tegelikult Eestile vaja ei olnud, aga teatud poliitilise kokkulepp tulemusena siis lõpuks vajutasid seda rohelist nuppu ja väga piinlik, et, et ma olen mõne inimese poole pöördunud, et nad kirjutaksid näiteks Postimehes artikli, et miks ma seda rohelist nuppu vajutasin. Aga paraku on nii, et ega nad ei ole väga altid seda seda rääkima ehk siis miks seda seadust nii väga vaja? Samas on ju väga lihtne ja tegelikult sisaldub ainult ühes lauses, sellepärast et partei ütles, nii, seal ei ole, aga seal oli täiesti mõistlikke inimesi, kes omavahelistes vestlustes saavad väga hästi aru, et, et, et see on jama, mida nad tegid, aga, aga parteist öeldi, et nii tuleb teha ja nad ei leidnud piisavalt enda jaoks põhjendust, et partei peajoonega minna. Joadol. See on ka jälle järjekordselt selline väga isiklik arvamus, mille, mis on muidugi subjektiivne, mina arvan seda, et et ega näiteks Lennart Meri, kes oli küll ka kuulus pressi vahel ei oleks pausul toetanud tegelikult seda seadust. See omakorda ei tähenda seda, et Toomas Hendrik Ilvesele oleks antud juhul olnud nagu võimalust seda seadust kuidagi nii-öelda selles lõppfaasis nüüd välja kuulutamata. Ma just tahtsingi põhiseadusega vastuolus, et mispärast selle 51 saadiku sigadus keerati nüüd siis vaese presidendi kaela, et mis ta, mis võimalused tal oli, ei öelda. No selles mõttes Ta võib-olla ma arvan, et, et nüüd ainult selle allika täitsa seadusega mängimine või sellest rääkimine kui, kui nii-öelda pressivaenlase tiitli puhul ongi tegelikult selgelt nagu, nagu vale või ebaõiglane. Teine jutt, aga muud patud, aga noh, mis, mis Ilvesesse puutub, siis näiteks jah, et Toomas Hendrik Ilves on kindlasti inimene, kes väga muretseb Eesti ajakirjanduse käekäiguga pärast ja ja seda muret näiteks mina väga paljudes kohtades olen, olen, olen jaganud, aga mida ma tema puhul ei mõista, kahjuks ei ole olnud temaga isiklikult kunagi võimalik sel teemal rääkida, aga aga mida ma ei mõista, on see, et, et kust tulevad tema näited ja kust tuleb tema kohatine täiesti selline selline pime viha ja halvustamine. Vaat sellest, sellest sellest ma aru ei saa, et, et loomulikult ajakirjandus on suur ja lai, sealt leiab näiteid igasuguseid, aga need, mis tema kohati valib üldistamiseks ja see suhtumine, et noh, minu arvates see suhtumine, et on olemas nii-öelda õiged autorid ja valed autoreid ja ma ei tea, see, see nagu see tegelikult mind väga on üllatanud tema puhul Tuleb. Sina jagasid kunagi ja hääletasid ka, mis sa arvad sellest? No kui ma nüüd väga üldisemalt ütlen, siis omada väga sügavalt isikliku arvamuse, siis mulle tundub, et et juba hulk aastaid tagasi oleks tegelikult võinud selle nende tiitlite jagamise ära lõpetada. Et mumelast see tiitlite jagamine on paljudel aastatel tekitanud küsimusi noh, ütleme kas ikka ühesõnaga, mis kokkuvõttes viib välja küsimuseni, et kas oli üldse vaja selliseid tiitleid anda mitte niivõrd katka sellele või teisele mis antud juhul puuduta. Kas sa oled seda öelnud ka kõva häälega sel ajal kui sa olid näiteks Maalehe peatoimetaja et lõpetaja postis Amara Noh, ütleme ma olen sellist, no ma ei saa öelda, et ma oleksin võidelnud selle eest, aga, aga ma olen, sellist arvamust, avaldan ta mingis ringis. Aga aga mis samas jälle, kui antakse, siis antakse, ega siis lõpuks nende otsustajate õigus ja ja see otsus sünnib hääletuse teel erinevate lehtede esindajate poolt, mistõttu võib öelda, et ta ongi ükskõik kellele raske seletada, miks ta just sellisena tekib, sest lihtsalt noh, erinevad väljaanded annavad oma hääled ja keegi saab need hääled kokku ja osutub valituks. Et miks ta need hääled sai, eks ole, kas see on mingi lihtsalt isiklike ebasümpaatia või on ta tõesti mingite tegudega ära teeninud seda tegelikult on seal, et väga raske niiviisi ju iga hääletaja motiive nagu kokku lugeda. Mis antud juhul puudutab jah, presidendi seostamist selle allikakaitse seaduse väljakuulutamisega, siis ma olen Neeme ka nõus, et et see on natuke nagu valel aadressil, et ma ei saa, ma tegelikult natukese olen ka imestanud, et ajalehtede liit tegi nagu väga suure panuse lootusele, et president jätab selle seaduse välja kuulutamata, et see, et see presidendikoridor, eks ole, tunnistada mingi seadus põhiseaduse vastaseks on ju ikkagi küllalt kitsas. Et see ei tähenda üldse seadust, kas seadus on hea või halb. Aga lihtsalt, et presidenti panna seda mitte välja kuulutama, noh, on nagu selleks peavadki olema, peavad presidendi juriidilised nõuandjad andma talle väga kindla piirilist nõu, et see tõepoolest on põhiseadusega vastuolus ja sellist nõuna, et ilmselt nad siin viimase päevani ju seda, seda asja seal Kadriorus menetleti ja siis seda nõu ikkagi ei antud ega leitud. Et see on natuke sarnane, kui ma käin Tallinnas Stockmanni poes, olen selles alkoholiosakonna ukse peal silti, et vabariigi presidendi otsusega on viinamüük, alkoholi müük, eks ole, alates 22-st õhtul keelatud Eesti vabariigis. Ma mõtlen, et kas ikka ka see oli ikka presidendi otsas või selle otsuse tegi tegelikult keegi teine president lihtsalt kuulutas selle välja. Aga hirmu on nagu panna välja silt, et president otsustas viida müüki piirata. Tema on jah, kuigi viimane vastutaja võiks niimoodi, võib väga hea idee. Aga miks mitte väljas? Selline sild ongi seal väljas. Aga, aga jah, aga, aga ma ei tea, noh, selles mõttes. Veel parem oleks riigi teataja otsusega. Aga kui, kui ütleme siin kevade poole ja selles arutelu faasis oleks ka president kodanikuna näiteks öelnud, et, et seda seadust tegelikult vaja vaja ei ole, nii nagu nagu ma veel kord ütlen, ütlesite välja paljud need, kes lõpuks vajutasid hoopistükkis rohelisele nupule siis siis võib-olla oleks ikkagi lõppkokkuvõttes seda seadust, võib-olla polekski tegelikult üldse sündinud. No võib-olla oleks muidugi samas ta siiski tõe huvides ütlema, et see seadus muutus algse versiooniga võrreldes päris palju ja ja kui on öeldud, et Ta oli nagu mõttetuse ajalehtede kuulus valgete esikülgede aktsioon, et et mille vastu nad siis protesteerisid, see seadus pole üldse nii hull, siis tegelikult see algne variant oli ikka küll selline, mil, mis oli päris hull. Ja see, mis nüüd ütleme, riigikogust välja tuli lõpuks. On on õnneks natukese, ütleme vähemalt allikakaitse poole pealt noh, viidud rohkem vastavusse selliste sellisega. Et ta tõenäoliselt ei too kaasa mingeid väga hulle hull probleeme ja ka siis ennetavate hüvitiste jutt on pigemini selline ta siiski noh, kui uskuda pädevate juristide selgitusi, siis ta väga palju ei muuda tegelikult kujunevat olukorda. Et kohtul on needsamad õigused olnud ka praegu kohus ei ole seda kasutanud. Ja see uus seadus väga paljudega tegelikult ei muuda neid aluseid, mis, mille alusel kohus saaks näiteks ajalehtedelt väga suuri hüvitisi välja nõuda. Seaduse menetlemine, vastuvõtmine ise annab nagu mingi ühiskondlikku signaali, et justkui seda peaks tegema rohkem kui seni. Ja, ja kõik see niisugune õhustiku mõju, et ütleme ta, Ta kindlasti ei ole samm nagu mingis heas suunas aga ma nagu hoiduks ka üle dramatiseerida, sest et nüüd on nii-öelda, et nüüd on mingi vaikiv ajastu ja sõnavabaduse lõpp ja kolmekümnendad aastad ja ma arvan, et see retoorika nüüd on noh, ikkagi ka natuke liiast. Me eemaldasime natukene dressi pressisõbra ja vaenlase sellest tiitli jutust ma ütlen oma sellise puhtisikliku arvamuse, et mul issandas ükskõik, kas seda tiitlit antakse välja ja, ja kas, kas teda, millisel kujul ja milline on statuut ja kellele teda antakse. Kui, siis ainult ainult torkab silma see, et, et kui uue aja presidendid on, on saanud nii vaenlastest kui sõpradeks, siis üks presidenti tal ei ole midagi antud, et võib-olla sellest vaenlaseks kuulutamisest on, on see veel natuke hullem, kui mina, arvan, arvan ka. Seda tiitlite juttu ei maksa ka selles mõttes üle dramatiseerida, et igasugused erinevad organisatsioonid annavad välja igast erinevaid tiitleid ja Liison. Ja noh, see allikakaitsejutt see on, see on kõik õige, see on nüüd nii nii pikalt ära ära nämmutatud, et pole tõesti enam põhjust jätkata, mis mind nagu tõsiselt häirib. Ja Ma arvan, et ka presidendi nõunikel on siin nagu üks, üks mõtlemise koht, et et mõned presidendi sellised arrogantselt ja, ja ajakirjandust kui, kui, kui sellist halvustavat jaa irooniliselt märkused on, lähevad ikka hinge küll ja, ja noh, ei, ei ole vaja ühe ajakirjaniku, ühe väljaande ühe artikli või mistahes ühe asja peal noh, oma oma sellist solvumist välja valada kogu kogu institutsiooni peale, et, et see on natuke natuke mage. Tähendab me meie austame meie oma presidentuuri. Ja kas meil üks president meeldib rohkem või vähem, see on täiesti ise omaette küsimus, nii et. Ma arvan, et et eeskätt just presidendi pressinõunikule on, on siin mille üle mõelda. Kuulge, aga meie aeg on nüüd läbi. Neeme Korv, Sulev Valner, Jaan Rannamäe teenisid täna rahvast ja ja Tallinnas on lumesadu järelejäänud, et Abiks seegi aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust.